Eesti

See artikkel on riigist; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Eesti (täpsustus).

---

See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2009) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Eesti Vabariik
Eesti lipp Eesti vapp
Riigihümn	"Mu isamaa, mu õnn ja rõõm"
Pealinn	Tallinn
Pindala	45 335 km² (2024)[1]
Riigikeel	eesti
Rahvaarv	1 374 687 (1.01.2024)[2]
Rahvastikutihedus	30,3 in/km²
Riigikord	parlamentaarne vabariik
President	Alar Karis
Peaminister	Kristen Michal
Iseseisvus	24. veebruaril 1918 taastati 20. augustil 1991
SKT	38,8 mld € (2024) [3]
SKT elaniku kohta	29 823 $ (2023) [4]
Valuuta	euro (EUR)
Ajavöönd	Ida-Euroopa aeg +2 GMT talveaeg, +3 GMT suveaeg
Tippdomeen	.ee
ROK-i kood	EST
Telefonikood	372

Eesti Vabariik on riik Põhja-Euroopas. Eesti piirneb põhjas üle Soome lahe Soomega, läänes üle Läänemere Rootsiga, lõunas Lätiga ja idas Venemaaga.

Eesti pindala on 45 335 km²,^[5][6] koos merealaga 70 177 km².^[7] 13. sajandist kuni Eesti riigi iseseisvumiseni 1918. aastal on tänapäeva Eesti Vabariigi territoorium erinevatel aegadel kuulunud kas osaliselt või täielikult Saksa orduriigi, Taani, Poola, Rootsi kuningriigi ja Venemaa keisririigi koosseisu.

Eesti on demokraatlik parlamentaarne vabariik, mille territoorium on jagatud viieteistkümneks maakonnaks. Iga maakond on omakorda jagatud valdadeks ja linnadeks, mis on kohaliku omavalitsuse üksused. Suurim linn on pealinn Tallinn. 1,4 miljoni elanikuga Eesti on üks Euroopa Liidu väiksema rahvaarvuga riike.

Eesti kuulus iseseisva riigina Rahvasteliitu 22. septembrist 1921 kuni Nõukogude okupatsiooni alguseni juunis 1940, ent säilitas formaalse liikmesriigi staatuse kuni selle rahvusvahelise organisatsiooni tegevuse lõppemiseni 1946. aastal. 17. septembrist 1991 kuulub Eesti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ja OSCEsse, 13. novembrist 1999 WTOsse, 29. märtsist 2004 NATOsse, 1. maist 2004 Euroopa Liitu, 21. detsembrist 2007 Schengeni viisaruumi, 9. detsembrist 2010 OECDsse ja 1. jaanuarist 2011 euroalasse. Eesti rahaühik on euro. Eesti on alla kirjutanud keskkonnakaitsealasele Kyōto protokollile ja Pariisi kliimaprotokollile.

2017. aastal oli Eesti ÜRO inimarengu indeksi järgi maailmas 30. kohal.^[8]

2021. aasta rahvaloenduse andmetel moodustavad rahvastiku enamuse (69,1%) eestlased, suurim vähemusrahvus on venelased (23,7%).^[9]

 Pikemalt artiklis Eesti nimi

Eesti nime algupära on nähtud aestide nimetuses, keda mainis esimest korda Rooma ajaloolane Tacitus oma teoses "Germania" (kujul Aestiorum gentes, Aestii, umbes 98. aastal). Hilisemates allikates esines see nime kujul Hestis (Cassiodorus, 523–526), Aesti (Jordanis, 551), Aisti (Einhard, 830), Esto, Estum (Wulfstan, 887), Iste (Widsith, 10. saj). Aeste peetakse tavaliselt balti rahvasteks või konkreetsemalt mõneks preislaste hõimuks, kuna mitmed aestide kirjeldused osutavad selgelt nende asualale, praegusele Kaliningradi piirkonnale. Samas on mitmed autorid oletanud, et aestide all võidi mõelda ka kõiki Läänemere idakalda elanikke – nime üheks võimalikuks etümoloogiliseks allikaks ongi peetud germaani tüve ost- (öst-, est-) tähendusega "ida". Aja jooksul võis nime kasutusala kitseneda ja lõpuks püsima jääda vaid praeguse Eesti ala ning selle asukate tähistajana.^{[10][11][12][13]}

Selles tähenduses oli nimi esimesena käibel ilmselt skandinaavlastel, kes kasutasid saagades (kirja pandud alates 13. sajandist, aga kirjeldavad sündmusi alates 1. aastatuhande keskpaigast) nimekujusid Aistland (Gutasaga) ja Eistland (Ynglingrite saaga, Saaga Harald Kaunisjuuksest, Olaf Trygvessoni saaga, Saaga Olaf Pühast, Svirrerasaaga, Örvar-Oddri saaga). Ühel 11. sajandist pärit Rootsi ruunikivil on kirjas i estlatum, "Eesti maadel". Umbes 1216. aastal valminud Saxo Grammaticuse kroonikas on kasutusel nimekujud Hestia ja Estia ning etnonüüm Esto (mitmuses Estones). Sama tähendusega võib olla ka Al-Idrisi 1154. aastal kasutatud Astalānda. Skandinaavlastelt kandus nimi üle alamsaksa (pika algvokaaliga Ehstland) ja ladina keelde (nt 13. sajandi alguse Henriku Liivimaa kroonikas Estonia, teoses "Descriptiones terrarum" ka Hestonia). Ladina keele kaudu levis nimi hiljem omakorda edasi vene (Эстония) ja teistesse keeltesse. Mõnes neist varastest, kuni 13. sajandi allikatest tähistab see nimi selgelt praeguse Eestiga enam-vähem kattuvat territooriumit, teistes on selle tähendus ebamäärasem või vastab ainult osale praegusest Eestist.^{[10][14][15][16]}

Vanadel kaartidel esinevad nimekujud Estonia, Esthonia, Estonie, Esthonie, Estlandia või lihtsalt Esten ("eestlased"). Need nimetused käisid praeguse Eesti põhjaosa (tolleaegse Eestimaa provintsi ja kubermangu) kohta), kuid 15.–17. sajandil eristub ka "Päris Eesti" (Estonia Propria) Liivi lahe ja Võrtsjärve vahel. Kujunevasse eesti kirjakeelde laenati nimi (algselt Estimah, Esthi Mah) alamsaksa või idaskandinaavia keelekujust 17. sajandil. Eestlaste asuala hakati sõnaga Eesti(maa) tähistama alates 19. sajandi keskpaigast. Samal ajal võeti kasutusele ka sõna eestlased ja eesti keel, mis asendasid varasemad omanimetused maarahvas ja maakeel.^[16][17] 1918. aastal sai see Eesti riigi nimeks.

1920. aastateni kirjutati seda nime inglise keeles enamasti Esthonia.

Eesti asub Läänemere idakaldal. Läänemere rannikul asuva Eestiga asuvad Lääne-Euroopas samal laiusel Kesk-Rootsi ja Šotimaa põhjatipp. Põhja-Ameerikas läbib Eesti keskmine laiuskraad Labradori poolsaart ja Alaska lõunarannikut.

 Pikemalt artiklis Eesti äärmuspunktid

Mandri-Eesti põhjapoolseim punkt asub Purekkari neemel. Põhjapoolseim saar on Vaindloo saar. Lõunapoolseim punkt asub Mõniste vallas endise Naha küla territooriumil Naha talu lähedal.

Mandri-Eesti kõige läänepoolsem punkt asub Ramsi neemel. Eesti läänepoolseim saar on Nootamaa. Idapoolseim punkt on Narva linn.

 Pikemalt artiklis Eesti piir

Maismaapiiri kogupikkus on 633 km. Sellest 339 km on Eestil ühist piiri Lätiga ja 294 km Venemaaga.

Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisel 1991. aastal tunnustas Nõukogude Liit de jure Eesti Vabariiki. Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel moodustati ajutine kontrolljoon, mis järgis endiste Eesti NSV ja Vene NFSV piire. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist jäi kontrolljoon eraldama Eesti Vabariiki ja Venemaa Föderatsiooni.

Soome ja Rootsiga ühist merepiiri pole, küll aga on Eesti majandusvööndil ühine merealapiir Soome ja Rootsi merealadega.

 Pikemalt artiklis Eesti ajalugu

 Pikemalt artiklis Eesti esiajalugu

Eesti ala vanimad inimasustuse jäljed on leitud Pulli asulakohast Pärnu lähedalt ja pärinevad umbes aastatest 9000–8550 eKr. Veidi hilisemad on Kunda Lammasmäel ja Sindi-Lodjal olnud asulapaigad. Kunda Lammasmäe leiukoha järgi on kogu piirkonna keskmise kiviaja (kestis kuni umbes aastani 5000 eKr) arheoloogilist kultuuri nimetatud Kunda kultuuriks. Samas on tõenäoliseks peetud, et esimesed inimesed jõudsid kohale siiski varem, vahetult pärast jääaja lõppu (Eesti ala vabanes täielikult jääkattest umbes 10 500 aastat eKr) või isegi juba enne jääaega.^[18][19]

Noorema kiviaja alguseks Eesti alal loetakse keraamika kasutuselevõttu umbes aastal 5000 eKr, mil Kunda kultuuri asendas Narva kultuur. Umbes 4000 eKr toimus materiaalses kultuuris järgmine pööre, algas kammkeraamika kultuuri ajajärk (nimetatud sellele iseloomuliku kammornamendiga keraamika järgi). Kuna muutus toimus lühikese aja jooksul ja uued ilmingud olid laialdasel alal suhteliselt sarnased, peetakse selle põhjuseks tugevat välist mõju või teatud määral uue rahvastiku saabumist.^[20] Varasem ajalookirjutus (nn kammkeraamika teooria) seletas kammkeraamika kultuuri ilmumist soomeugrilaste rändega Läänemere äärde, uuemate hinnangute järgi polnud selleks ajaks aga soome-ugri algkeelt (ega ka uurali algkeelt) veel tekkinud.^[21][22] Kammkeraamika perioodist pärinevad esimesed märgid maaviljelusest, mis esialgu jäi küttimise, kalastuse ja koriluse kõrval siiski vähetähtsaks tegevusalaks. Kui varem elati tihti ajutistes elupaikades, mida püügiretkede käigus vahetati, siis nüüd sai domineerivaks aastaringsetest paarikümne kuni poolesaja elanikuga küladest koosnev asustuspilt.^[23]

Umbes 3200–3100 aastat eKr ilmus Eesti alale nagu suurele osale Euroopast nöörkeraamika ehk venekirveste kultuur, mille esindajate majanduselus olid põlluharimine ja loomakasvatus märksa suurema tähtsusega. Nad asustasid looduslike karjamaade ja algeliseks maaharimiseks sobivate muldadega piirkonnad, elades külade asemel üksiktaludes. Nöörkeraamika kultuuri suhteliselt äkilist ilmumist seletatakse indoeurooplaste esivanemate tugeva mõju või/ja rändega. Uue kultuuriga kõrvuti eksisteeris kohati kuni kiviaja lõpuni ka kammkeraamika küttide-kalastajate kultuur.^[24]

Pronksiaja algus Eesti alal paigutatakse umbes aastasse 1800 eKr. Pronksesemete kasutamine jäi esialgu siiski harvaks ja suuresti jätkus varasem eluviis. Suurem muutus toimus nooremal pronksiajal (umbes 1100–500 eKr), mil Eesti rannikupiirkonnas hakati kohapeal pronksi valama, põllumajandus sai domineerivaks majandusharuks (sh võeti alepõllunduse kõrval kasutusele ka põlispõllud), tekkis maa eraomandus ja ühiskondlik hierarhia, ehitati kivikalmeid ja rajati kindlustatud asulaid. Samal ajal ilmnes Eesti rannikualal tugev Lõuna-Skandinaaviast lähtunud kultuuri mõju, mida on osaliselt seletatud skandinaavlaste mõningase rändega Läänemere idakaldale. Eesti sisemaale uuendused ei levinud ja see moodustas nooremal pronksiajal eraldiseisva kultuuripiirkonna.^[25][26]

Rauaaja alguseks Eestis loetakse aastat 500 eKr, ehkki märkimisväärsema rolli tööriistade ja relvade valmistamisel omandas raud alles umbes aastal 200 eKr, mil seda metalli hakati sulatama kohapealsest maagist. Pronksi- ja rauaaja vahetusel kujunes välja ühiskonnakorraldus, kus üksiktalulise asustusviisi juures hakkasid mõned jõukamad talud teiste üle domineerima. Rooma rauaajal (50–450 pKr) tihenes inimasustus Kesk-, Ida- ja Kagu-Eesti alal, sinnagi levis kivikalmete rajamise komme ning üldine ühiskondlik mahajäämus Lääne- ja Põhja-Eesti aladest vähenes. Eesti ala jaotumine kaheks kultuuripiirkonnaks – merelähedaseks ja sisemaiseks – jäi siiski püsima ja on säilinud osalt tänapäevani.^[27][28] Keskmisel rauaajal (450–800) tekkisid külad ja kaheväljasüsteem põlluharimises, sotsiaalne diferentseeritus süvenes, sõjaliste konfliktide hulk kasvas ning suurema võimutäiusega ülikud hakkasid rajama linnuseid.^[29][30]

Noorema rauaaja (800 – 13. sajandi I pool) alguses hakkasid Eesti rannaalale retki tegema viikingid. Ida pool tekkis Kiievi-Vene riik (selle lagunemise järel jäid Eesti ala naabrusse Novgorodi ja Pihkva vürstiriik), kust samuti tehti Eesti alale sõjakäike. Nendega seoses mainitakse skandinaavlaste saagades, ruunikividel ja muudes allikates ning slaavlaste leetopissides esimest korda kirjasõnas Eesti ala. Kumbki jõud püsivamat ülemvõimu ühelgi osal tänapäeva Eesti alast kehtestada ei suutnud.^[31][32] Ainsa oletatava erandina võis pärast võitu tšuudide üle 1030. aasta paiku Tartusse oma tugipunkti rajanud Kiievi suurvürst Jaroslav Tark säilitada võimu Kagu-Eestis mõneks aastaks, kuid mitte kauem kui 1061. aastani, mil sossolid Tartu vallutasid.^[33] Sõjakäike toimus ka vastupidises suunas, muu hulgas on peetud tõenäoliseks eestlaste osalemist Rootsi kaubalinna Sigtuna rüüstamisel 1187. aastal.^[32][34] Kirjalikes allikates mainitakse muude praegust Eesti ala või selle osi tähistavate nimede hulgas ka nime Eesti varaseid kujusid, esimest korda arvatavasti 11. sajandi Rootsi ruunikivil väljendiga i estlatum ("Eesti maadel").^[35]

Hilisrauaajal (1050 – 13. sajandi I pool) tõhustati maaharimistehnikat (võeti kasutusele raudteraga harkader, rangid hobuse rakendamiseks), hakati kasvatama talirukist ja see võimaldas asustusel laieneda.^[36] 11. sajandil jäeti enamik senistest linnustest maha ja rajati uued, mis olid märksa suuremad ja tugevamini kindlustatud.^[37] Linnused olid ühtlasi võimukeskused, kust kohalik eliit valitses ümbruskonna rahvastiku üle. Selliseid suuremal või vähemal määral iseseisvaid poliitilisi üksusi – linnusepiirkondi või muinaskihelkondi – oli Eesti alal 13. sajandi alguses kuni poolsada. 13. sajandi kirjalikud allikad mainivad ka suuremaid geograafilisi üksusi – maakondi (Ugandi, Sakala, Läänemaa, Saaremaa, Revala, Harjumaa, Järvamaa, Virumaa) –, mida on arvatud koosnevat omavahel liidu sõlminud kihelkondadest või peetud naaberaladest looduslikult ja keelelis-kultuuriliselt eristuvateks territooriumiteks.^[38][39][40]

Läänemere idakallas oli 12. sajandi lõpul üks väheseid Euroopa ristiusustamata piirkondi. 1180. aastatel liivlaste juures alanud rahumeelne misjonitöö edu ei saavutanud ja 1198. aastal alustati paavsti toetusel kohalike paganate vastu ristisõda, mis laienes alates 1208. aastast ka Eesti alale. Vägivaldse kristianiseerimise eestvedajad olid Riia piiskop Albert ja mõõgavendade ordu, kes koos juba alistatud liivlaste ja liitlaseks hakanud Tālava latgalitega alustasid sõjakäike Eesti lõunapoolsetesse piirkondadesse. Nende vastu võitlemiseks moodustasid mitmed Eesti maakonnad (või kihelkonnad/linnusepiirkonnad) omavahelise liidu. Alates 1216. aastast alustasid piiskopi ja ordu vastu sõjategevust ka Novgorodi ja Pihkva vürstid. 1219. aastal ühines piiskopi abipalve peale sõjaga Taani kuningas Valdemar II. 1227. aastaks olid piiskopi, ordu ja Taani jõud allutanud ja ristinud kogu Eesti ala peale praeguse Setumaa, mis jäi Pihkva vürstiriigile.^[41]

 Pikemalt artiklites Eesti keskaeg ja Vana-Liivimaa

Pärast Eesti ristiusustamist moodustati 1224. aastal Ugandist ja sellest põhja poole jäänud kihelkondadest Tartu piiskopkond ning 1234. aastal osast Saaremaast ja Läänemaast (enne seda Riia piiskopi valduses) Saare-Lääne piiskopkond. Mõõgavendade ordule, mis 1236. aastal formeeriti ümber Liivi orduks, kuulus alates 1224. aastast Sakala, alates 1234. aastast osa Läänemaast ja Saaremaast ning alates 1238. aastast Järvamaa. Taani alluvusse jäänud Harjumaal, Revalas ja Virumaal (1227–1238 ordu valduses) moodustati 1271. aastal Eestimaa hertsogkond. Osaliselt vanade muinaskihelkondade põhjal moodustati ligikaudu kaks korda suurem arv kirikukihelkondi.^[42][43][44]

13. sajandil korraldati Saaremaal mitu ülestõusu ebasobivate lepingutingimuste vastu. Suurem eestlaste mäss, Jüriöö ülestõus, algas 1343. aastal, mis küll mõne aastaga maha suruti. 1346. aastal müüs Taani veidi enam kui kolme tonni hõbeda eest Saksa ordule Põhja-Eesti.

16. sajandi algul keelati talupoegadel relva kandmine, see oli aga tol ajal vaba mehe tunnus.

Riia kaudu 1520. aastate algul levima hakanud reformatsioon suurendas Eestis sisevastuolusid. Tallinnas ja Tartus toimus pildirüüste, mille käigus said kannatada nii katoliku kirikud kui ka kloostrid. Eesti talupojad jäid üldiselt usupuhastusest puutumata, kuigi reformaatorid püüdsid ka nendele kohati tähelepanu pöörata. Reformatsioon nõudis rahvakeelset jumalateenistust ja andis sellega tõuke eestikeelsete raamatute avaldamiseks.

1558. aasta jaanuaris algas Liivi sõda. 2. augustil 1560 peetud Härgmäe lahingus purustasid Moskva tsaaririigi väed Liivi ordu väed ja ordu lakkas sõjalise jõuna eksisteerimast. 1562. aastal alistus Liivi ordu Poolale, Põhja-Eesti oli läinud Rootsi ja Lääne-Eesti Taani võimu alla, Ida-Eesti oli aga Moskva kontrolli all. Liivi sõjas osalesid ka eestlased. 1560. aastal piirasid talupojad Koluvere piiskopilinnust (1560. aasta talurahvaülestõus). Sõja teisel poolel mängis lahingutes tähtsat osa Ivo Schenkenbergi maameeste lipkond. Liivi sõda lõppes 1583. aastal.

 Pikemalt artiklis Rootsi aeg

Liivi sõja tagajärjel jagunes Eesti Rootsi, Poola, Taani ja Venemaa vahel. Ajapikku allutas Rootsi endale ka Poola ja Taani valdused Eestis. Rootsi ajal edenes oluliselt hariduselu. Kuningas Gustav II Adolfi ajal rajati Eestisse Tartu Ülikool ja mitu gümnaasiumit. Sajandi lõpus tegutses talurahva harimise alal edukalt Bengt Gottfried Forselius.

Rootsi võimu ajal suutsid aadlikud läbi suruda talupoegade sunnismaisuse, millega algas pärisorjus. Karl XI ajal toimunud suure mõisamaade reduktsiooniga sai riik endale üle 80% Liivimaa ja ligi 20% Eestimaa põllumaadest. Riigitalupoegade õiguslikku seisundit asuti ühtlustama Rootsi talupoegkonna omaga, mis tähendas sisuliselt liikumist tugeva vabatalupoegkonna kujundamise suunas. Samas piirati ka Liivimaa rüütelkonna tegevusvabadust. Paraku takistas arengut näljahäda (1695–1697) ja Karl XI surm, lõplikult aga Põhjasõda.

Aastatel 1700–1721 kestnud Põhjasõja tagajärjel läks Eesti Venemaa koosseisu. Olulist osa mängis Harku mõisas 28. septembril 1710 sõlmitud leping, millega Eestimaa rüütelkond kui kohalik aadliomavalitsus vandus truudust Vene keisrile, tingimusel et säilivad aadli ja linnade endised privileegid, luteri usk ning saksa keel asjaajamiskeelena. See rajas Balti erikorra ja muutis Eesti Vene tsaaririigi omanäoliseks laialdase omavalitsusega piirkonnaks.

1816. ja 1819. aastal kehtestati Eestis uus talurahvaseadus, millega senine pärisorjast talupoeg tunnistati isiklikult vabaks. Talumaa jäi siiski mõisniku omandiks. Et talupoegadel ei olnud liikumisvabadust ega võimalust elukutset valida, pidid nad leppima mõisniku määratud teorendiga. Mõisamajanduse vajaduste ja talurahva vastupanu survel koostati mõisnike maapäevadel uued talurahvaseadused, mis kinnitati Liivimaal 1849., Eestimaal 1856. ja Saaremaal 1865. aastal. Need soodustasid talude päriseksostmist. Teoorjuse keelamisega 1868. aastal läksid mõisamajapidamised üle raharendile ja palgatöö massilisele kasutamisele. 19. sajandi lõpuks oli Lõuna-Eestis talupoegade omanduses üle 80%, Põhja-Eestis 50% talumaast, osa talusid jäi rendile. Täisperemeestest kujunes eesti ühiskonna peamine majanduslik jõud ja sotsiaalselt kõige aktiivsem rühm.

Eesti arengut 19. sajandi teisel poolel iseloomustab üldine moderniseerimine, industrialiseerimine, linnastumine ja rahvusluse levik. 19. sajandi keskel algas eestlaste rahvuslik ärkamine, mis kulges üldjoontes sarnaselt teiste Euroopa väikerahvastega. Eesti rahva ärkamisele panid teadliku aluse kõrghariduse saanud Kristian Jaak Peterson, Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald. Eesti rahvusideoloogia alusepanija Jakob Hurt kinnitas, et eestlaste kui väikerahva missioon saab olla üksnes kultuuriline, mitte poliitiline; tähtis on rahvuslik identiteet, mitte riiklik kuuluvus. Liikumise radikaalset suunda juhtis Carl Robert Jakobson, kes sõnastas Eesti rahvuslaste majandusliku ja poliitilise programmi, nõudes selles eestlastele sakslastega võrdseid poliitilisi õigusi. 20. sajandi alguses kujunesid välja esimesed eestlaste poliitilised rühmitused, sealhulgas Jaan Tõnissoni juhitud rahvuslased ja Konstantin Pätsi juhitud tsentralistid.

 Pikemalt artiklites Eesti iseseisvumine ja Eesti Vabadussõda

1914. aastal puhkenud esimesse maailmasõtta mobiliseeriti Vene poolel umbes 100 000 eestlast. Pärast 1917. aasta märtsirevolutsiooni sai võimalikuks Eesti rahvusväeosade moodustamine. 1917. aasta 15. novembri Maanõukogu otsusega asusid eestlased teostama rahva enesemääramisõigust ja eraldasid Eesti Vene riigist.^[45] 23. veebruaril 1918 Pärnus ja 24. veebruaril Tallinnas kuulutas Eestimaa Päästekomitee välja iseseisvusmanifesti. Praegu tähistatakse iga aasta 24. veebruaril Eesti Vabariigi aastapäeva.

1918. aastal oli Eesti ajutiselt Saksa okupatsiooni all, seejärel ründasid Eestit Nõukogude Venemaa väed ja algas Eesti Vabadussõda.

Pärast Punaarmee kaotusi 1919. aastal Narva, Paju ja Krivasoo lahingus tunnustas Venemaa Tartu rahuga 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariiki, ühtlasi määrati kindlaks Eesti ja Venemaa piir. Peagi tunnustasid Eestit kui iseseisvat riiki kõik tolleaegsed riigid. Septembris 1921 võeti Eesti vastu Rahvasteliitu.

Senine mõisatel põhinenud suurpõllumajandus likvideeriti 1919. aasta maareformiga. Riik asutas arvukalt väikepõllupidamisi. Eestile mittevajalikud suurtööstusettevõtted suleti. 1930. aastaiks muutusid Eesti tähtsaimaks väljaveokaubaks põllumajandussaadused, näiteks peekon, piimasaadused, munad; riik soodustas põlevkivi ja selle saaduste, sealhulgas bensiini tootmist ja eksporti.

1920. aastal Asutava Kogu poolt vastu võetud põhiseaduse alusel oli Eesti ilma riigipeata ja Riigikogust sõltuva valitsusega riik. See põhjustas poliitilist ebastabiilsust ja sagedasi valitsuskriise. Suurimaks ohuks iseseisvusele olid Nõukogude Liidu toetatud kommunistid, kes püüdsid 1924. aastal korraldada riigipööret. Tallinnas, Nõmmel, raudteedel ja piiri ääres kehtis pidevalt kaitseseisukord.

1930. aastate algul saavutas mõju Vabadussõjalaste liikumine. Liikumine suleti esimest korda 1933. aastal Jaan Tõnissoni valitsuse^[viide?] ja 1934. aastal Konstantin Pätsi poolt. Aastal 1934 korraldasid Konstantin Päts ja Johan Laidoner riigipöörde, kogu riigis kehtestati kaitseseisukord ja algas vaikiv ajastu. Moodustati kutsealaseid omavalitsusi. 1938. aastal võeti vastu uus põhiseadus.

 Pikemalt artiklites Eesti Teises maailmasõjas, Sõjategevus Eestis (1944) ja Nõukogude okupatsioon Eestis

Teise maailmasõja algul 1939. aastal jäi Eesti erapooletuks. Sama aasta 28. septembril sõlmiti Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt ehk nn baaside leping, kuna viimane oli keeldumise korral ähvardanud jõu kasutamisega. See tõi Nõukogude Liidu väed Eestisse. 17. juunil 1940 okupeerisid Punaarmee väed Eesti.^[46] Seejärel kuulutasid kommunistid Eesti nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks ja nõudsid viimase vastuvõtmist Nõukogude Liitu. 6. augustil 1940 Eesti annekteeriti.

Järgnes Eesti riikluse kavakindel hävitamine. Toimusid massilised arreteerimised, eraettevõtted riigistati, enamik kodanikuühendusi ja seltse suleti, väljapaistvaid kultuuri- ja riigitegelasi hakati taga kiusama. 14. juunil 1941 viidi läbi esimene massiküüditamine Siberisse, mis haaras kogu Eesti Vabariigi poliitika-, majandus- ja kultuurieliiti.

See kõik suurendas eestlaste meelepaha Nõukogude võimu vastu. Kui 22. juunil 1941 puhkes sõda Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel, hoogustus metsavendade tegevus. Esimeste kokkupõrgetega Eesti partisanide ja Punaarmee üksuste vahel algas Suvesõda. Kui Saksa väed jõudsid Eesti aladele, võeti neid vastu kui vabastajaid, kuna suurem osa eestlastest nägi sakslastes bolševistlikust hirmuvalitsusest vabastajaid.

Pärast Suvesõja võitu astusid paljud eestlased aastatel 1941–1944 vabatahtlikena Saksa sõjaväkke ja Relva-SS-i. Paljud neist tahtsid bolševikele kätte maksta hukatud või Siberisse küüditatud lähedaste eest. Seda võimendas Saksa poliitika, mis toonitas, et Eesti iseseisvuse taastamine on tulevikus võimalik, kui Eesti ja eestlased annavad piisava panuse võitluses bolševismi vastu.

Pärast Nõukogude vägede uut rünnakut Narva rindel jaanuaris 1944 algas massiline eestlaste astumine Relva-SS-i. Hjalmar Mäe kuulutas välja mobilisatsiooni ja Jüri Uluots pöördus rahva poole kutsega kaitsta kodumaad, kuna oli näha, et sõjaõnn pöördub Nõukogude Liidu kasuks. Eesti SS-leegionist moodustati 20. Eesti diviis.

Jaanuarist juulini peeti ägedaid lahinguid Narva rindel ja Auvere piirkonnas. Sinimägede lahingus, mis kujunes Eesti ajaloo ohvriterikkaimaks, suutsid 20. Eesti diviis, teiste Euroopa maade vabatahtlikud ja Wehrmachti väeosad Punaarmee pealetungi peatada.

Septembri teisel poolel hakkasid sakslased rindejoone lühendamiseks oma vägesid Eestist välja viima. Järgnes Suur põgenemine. Umbes 100 000 eestlast jõudsid sõjapõgenikena Rootsi ja Saksamaale. Hiljem siirduti sealt edasi Ameerika Ühendriikidesse, Kanadasse ja mujale, kus pandi alus väliseestlaste kogukondadele.

18. septembril moodustati Tallinnas Otto Tiefi juhitud valitsus, mis ei suutnud pidurdada Punaarmee edasitungi. 1944. aasta lõpuks oli Punaarmee kogu Eesti vallutanud. Eesti valitsus läks eksiili.

 Pikemalt artiklites Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991) ja Eesti NSV

Taasvallutatud Eestis kehtestati uuesti nõukogude võim. Siiski jätkasid paljud metsavennad vastupanuvõitlust. Nõukogude võim võitles metsavendade vastu nende peamiste toetajate, talupoegade küüditamistega. 25.–29. märtsil 1949 toimus teine massiline küüditamine – märtsiküüditamine, mille käigus saatsid Nõukogude okupatsioonivõimud Eestist loomavagunites Venemaale Krasnojarski kraisse, Novosibirski, Tomski, Omski ja Irkutski oblastisse nn eriasumisele üle 22 000 inimese. Küüditamisnimekirjadesse oli aga kantud kuni 30 000 inimest. Küüditamisele järgnes sundkollektiviseerimine, millega kaotati talud kui majandusüksused. Põhiliselt Tallinnasse ja Ida-Virumaale rajati suurtööstusi, mille tööjõud toodi sisse Venemaalt. Vene keel hakkas omandama järjest tähtsamat rolli. Ideoloogilise surve tugevnemise tõttu hoogustus ka dissidentlus, mille silmapaistvaimaks tulemuseks oli ilmselt 40 kiri 1980. aastal.

 Pikemalt artiklis Eesti taasiseseisvumine

1987. aasta kevadel elavnes Eestis vastupanuliikumine, algasid fosforiidisõda ja laulev revolutsioon. 23. augustil 1989 moodustati Balti kett. 1990. aasta alguses taastati Eesti Kaitseliit. 20. augustil 1991 tunnistas ka ülemnõukogu oma otsusega Eesti riiklikku iseseisvust.

17. septembril 1991 võeti Eesti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeks. Juunis 1992 läbi viidud rahareformiga tunnistati rubla Eestis kehtetuks ja võeti uuesti kasutusele Eesti kroon. Samal aastal võeti vastu uus põhiseadus. 1994. aastal viis Venemaa enamiku okupatsioonivägesid Eestist välja, jättes need siiski Petserimaale ja Viru Ingerisse.

10. septembril 1993 käis Tallinnas paavst Johannes Paulus II ja pidas seal missa, mille käigus rääkis palve tähtsusest rahu ja inimeste hüvanguks.^[47]

1994. aasta uppus parvlaev Estonia, mis on suurim rahuaegne laevahukk Läänemerel.

1996. aastal kuulutas president Lennart Meri välja Eesti arvutistamise ehk Tiigrihüppe programmi, milles nähakse ühte esimest sammu Eesti liikumises infoühiskonna suunas.

1998. aastal asutatakse Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused ja 1999. aastal Balti Kaitsekolledž. Võetakse suund riigi kaitsekulutuste suurendamisele. Novembris 2002 saab Eesti NATO-lt ametliku liitumiskutse. 2003. aastal puhkenud Iraagi sõjas osalesid ka Eesti rahuvalvajate üksused.^[48]

2004. aastal võeti Eesti NATO ja Euroopa Liidu koosseisu. Nende organisatsioonidega liitumine oli varasema kümnendi põhieesmärgiks Eesti välispoliitikas.

2005. aastal nurjus Venemaa vastuseisu tõttu Eesti ja Venemaa vahelise piirilepingu sõlmimine. Vene poolt ärritas viitamine Nõukogude okupatsioonile ja Tartu rahulepingule. Lepingu sõlmimiseni jõuti 2014. aastal.

2005. aastal sai peaministriks Andrus Ansip, kes töötas sel ametikohal 2014. aastani. 2006. aastal valiti presidendiks Toomas Hendrik Ilves.

Aprillis 2007 korraldasid Eesti venelased pronkssõduri teisaldamise tõttu tänavarahutused, pinged jõudsid riikidevahelisele tasandile. Toimusid Eesti vastased küberrünnakud.

2008. aastal toimus esimene üle-eestiline koristuskampaania "Teeme ära!", millest kasvas välja rahvusvaheline aktsioon "Let's Do It! World".

2008. aasta alguses peatus ülemaailmse surutise tõttu Eesti majanduskasv ja algas majanduskriis. Valitsus tegi radikaalseid eelarvekärpeid ja aja jooksul täideti Euroopa ühisrahale eurole üleminekuks vajalikud kriteeriumid. 1. jaanuaril 2011 sai Eestist eurotsooni liige.

2012. aasta märkis kodanikuaktiivsuse tõusu.^[49] Kui aasta alguses toimusid ulatuslikud ACTA-vastased streigid, siis märtsis nõudsid töötasu tõstmist õpetajad ja aasta lõppu jäi meditsiinitöötajate streik. Eesti poliitilist elu raputasid mitmed skandaalid. Neist tähelepanuväärseimaks kujunes Reformierakonna rahastamisskandaal, mis viis Harta 12 avalduseni, kodanikuliikumiseni "Aitab valelikust poliitikast" ja Rahvakogu kokkukutsumiseni.

2017. aastal jõudis lõpule Eesti omavalitsuste haldusreform, mis vähendas omavalitsusüksuste arvu enam kui 200-lt 79-le. 2017. aasta teiseks pooleks sai Eesti Euroopa Liidu nõukogu eesistujaks.

2020. aastal jõudis Eestisse koroonapandeemia ja 2022. aastal avaldas Eestile mõju ka Venemaa täiemahuline sõjaline sissetung Ukrainasse. Neil aastatel kasvas Eesti ühiskonnas lõhestumine.^[50][51]

 Pikemalt artiklis Eesti haldusjaotus

Eesti Vabariik on jagatud 15 maakonnaks. Maakonnad on jagatud valdadeks ja linnadeks, mis on kohaliku omavalitsuse üksused.

Eesti haldusjaotus on välja kujunenud sajandite jooksul ja seda on aeg-ajalt kohandatud aja nõuetest tulenevatele vajadustele. Enamik tänapäeva maakondi olid moodustatud juba 18. sajandil. 20. sajandi esimesel poolel loodi kaks uut maakonda, Valgamaa ja Petserimaa. Enne Teist maailmasõda oli Eesti jagatud 11 maakonnaks: Lääne-, Harju-, Järva-, Viru-, Pärnu-, Viljandi-, Tartu-, Valga-, Võru-, Petseri- ja Saaremaaks. Teised, nagu Hiiu, Jõgeva, Põlva ja Rapla, on loodud hiljem vanemate maakondade küljest osade lõikamise teel.

Pärast Eesti Vabariigi loomist 1918. aastal kujunesid vallad Eesti tähtsaimateks haldusüksusteks. Varem olid peamisteks haldusüksusteks sajandite vältel välja kujunenud kihelkonnad. Valdadega liideti ka mõisamaad, mis varem valdade alla ei kuulunud. Tollest ajast alates on valdade arvu järk-järgult vähendatud. 1939. aastal moodustati 248 uut valda. 1990. aastate alguses hakkasid tekkima linnade ja maavaldade ühisomavalitsused, mis tähendas seda, et valla territooriumisse võisid hakata kuuluma ka linnad. Kohalikul tasandil on mitmed vallad, linnad ja alevid üksteisega liitunud ning moodustanud tugevamaid omavalitsusüksusi.

2017. aasta lõpuni asus igas maakonnas maavalitsus, mida juhtis maavanem, kes esindas kohalikul tasandil riigi huve. Valitsus määras maavanemad ametisse viieks aastaks.

Valdade ja linnade esinduskoguks on volikogu, mis valitakse võrdelise valimissüsteemi alusel neljaks aastaks. Volikogu suurus sõltub valla või linna elanike arvust. Omavalitsuse täidesaatev organ on valla- või linnavalitsus. Vallad ja linnad võivad ühiste huvide kaitsmiseks ja täitmiseks moodustada omavalitsusüksuste liite.

Eesti maakonnad

Maakond	Keskus	Pindala (km²)	Rahvaarv (seisuga 01.01.2023)
Harju maakond	Tallinn	4327	638 076
Hiiu maakond	Kärdla	1032	8474
Ida-Viru maakond	Jõhvi	2972	133 358
Jõgeva maakond	Jõgeva	2545	27 739
Järva maakond	Paide	2674	30 072
Lääne maakond	Haapsalu	1816	20 688
Lääne-Viru maakond	Rakvere	3696	59 608
Põlva maakond	Põlva	1823	24 036
Pärnu maakond	Pärnu	5419	87 418
Rapla maakond	Rapla	2765	34 038
Saare maakond	Kuressaare	2938	31 919
Tartu maakond	Tartu	3349	153 912
Valga maakond	Valga	1917	28 114
Viljandi maakond	Viljandi	3420	45 637
Võru maakond	Võru	2773	34 317

 Pikemalt artiklis Eesti kultuur

 Pikemalt artiklites Eesti filmikunst ja Eesti filmide loend

Auguste ja Louis Lumière pidasid esimese avaliku filmiseansi 28. detsembril 1895 Pariisis. Järgmise aasta 4. oktoobril (ukj) võis kinematograafi näha juba Tallinnas ja alates 13. novembrist ka Tartus.^[52]

Esimene paikne kino, Illusioon, avati 17. aprillil 1908 Tartus. Sama aasta 30. aprillil tehti esimesed filmivõtted, kui salvestati Rootsi kuninga peatust Tallinnas tema teel Peterburi visiidile.^[52]

Eesti filmiloo algust seostatakse Sergei Utotškini õhulennu salvestamisega 1912. aastal. Johannes Pääsuke jäädvustas vigurlendu 27. ja 28. aprillil Tartus ning dokumentaalkaadreid demonstreeriti 30. aprillil Tartu Illusionis.^[52][53]

Vanimaks Eesti mängufilmiks peetakse komöödiat "Laenatud naene", mis filmiti arvatavasti 1913. aastal.^[54][55] Esimene täispikk mängufilm on aga 1923. aastal valminud "Must teemant".^[52]

Kui 2012. aastal kuulutati välja Eesti filmi sajandi auhinnad, siis nimetati nii filmitegijate arvamuse kui ka rahvahääletuse tulemusel sajandi filmiks Arvo Kruusemendi "Kevade". Samast filmist tulid ka sajandi filmimotiiv – paljutähenduslikud silmad – ja sajandi filmipaar – Arno ja Teele. Sajandi naistäheks valiti Elle Kull ja meestäheks Lembit Ulfsak. Filmimuusikast tõsteti esile Uno Naissoo viisiga Paul-Eerik Rummo sõnadele loodud "Viimse reliikvia" laulud ning samast linateosest leiti ka sajandi filmikild – "Meie reliikvia on vabadus!". Sajandi animatäheks valiti Lotte.^[56][57]

 Pikemalt artiklis Eesti kirjandus

Vanimad kirjalikud allikad, kus leidub andmeid eesti rahvaluule kohta, on keskaegsed kroonikad. Vanim säilinud eestikeelne raamat, Wanradti ja Koelli katekismus, on trükitud 1535. aastal, Uus Testament tõlgiti tervikuna lõunaeesti keelde 1686. aastaks.

Ärkamisaja alguses koostas Friedrich Reinhold Kreutzwald Eesti rahvuseepose "Kalevipoeg", toetudes teiste estofiilide, Õpetatud Eesti Seltsi liikmete (sealhulgas Friedrich Robert Faehlmanni ja Georg Julius von Schultzi) tööle, eesti rahvalauludele ning Garlieb Merkeli ja James Macphersoni proosapoeemidele.^[58]

Pärast Eesti Vabariigi loomist arenes rahvuslik kirjandus kiiresti. Kõrgelt hinnatud proosateoseid lõid August Gailit, Friedebert Tuglas, A. H. Tammsaare ja teised. Pärast teist maailmasõda tegutsesid paguluses sellised kirjanikud nagu Karl Ristikivi ja Arved Viirlaid. Uuema aja kirjanikest on tuntumad Jaan Kaplinski, Jaan Kross ja Andrus Kivirähk.

 Pikemalt artiklis Eesti kunst

• 
  Michel Sittowi "Diego de Guevara portree" (u 1515–1518)
• 
  Amandus Adamsoni ja Nikolai Thamm noorema loodud Russalka monument (1901–1902)
• 
  Konrad Mägi "Itaalia maastik. Rooma" (1922–1923)
• 
  Kreutzwaldi monument Võrus (1926)
• 
  Ants Laikmaa "Taebla maastik" (1936)
• 
  Edward von Lõnguse "Alasti keiser" (2015)

 Pikemalt artiklis Eesti muusika

Eesti vanemaid rahvalaule kutsutakse regilauludeks, mille poeetilist meetrikat, regivärssi, kannavad kõigi läänemeresoome rahvaste traditsioonid. Regilaulud olid eestlaste seas laialt levinud kuni 18. sajandini, mil hakkasid asenduma lõppriimilise uuema rahvalauluga.

1869. aastal toimus Tartus Janseni algatusel esimene üldlaulupidu. Selle kavas olid ka kaks eesti helilooja laulu, Aleksander Kunileidi "Mu isamaa on minu arm" ja "Sind surmani". Kunileid oli muusikahariduse saanud Cimze seminaris, kust võrsusid esimesed eesti kultuuritegelased. 19. sajandi teises pooles tekkis ka arvukalt laulu- ja mänguseltse, samuti sündisid esimesed orkestrid.

Sajandivahetusel kujunesid olulisemateks muusikaelu suunajateks Heino Eller, Miina Härma, Artur Kapp, Mihkel Lüdig, Mart Saar, Rudolf Tobias jt. Kandev roll muusikute väljaõppel oli Peterburi konservatooriumil. Kõrgemad muusikakoolid rajati Eestisse alles pärast riigi iseseisvumist. 1920. aastatel asutati esimesed kutseorganisatsioonid ning Estonia ja Vanemuine saavutasid kõrge professionaalse taseme. Eesti muusikaelu saavutas nö küpsuse ja esile tõusid esimesed vabas Eestis hariduse omandanud muusikud (nt Eduard Tubin).

Seoses Nõukogude okupatsiooniga lahkusid paljud muusikud läände, mõned hukkusid ja osa sattud põlu alla. Tunduvalt muutusid ootused muusikaloomingule. Eesti muusika areng taastus 1950. aastatel, kui hakkas esile tõusma uus põlvkond, kelle sekka kuulusid Gustav Ernesaks, Ester Mägi, Eino Tamberg, Veljo Tormis, Arvo Pärt, Kuldar Sink jt. Lauljatest kogusid tuntust Georg Ots ja Tiit Kuusik.

Eesti taasiseseisvumise järel mitmekesistus muusikalooming. Mitmed eesti heliloojad (Arvo Pärt, Erkki-Sven Tüür jt), dirigendid (Neeme Järvi jt) ning lauljad ja ansamblid (Ewert and The Two Dragons, Kerli, Metsatöll jt) on saavutanud laialdase rahvusvahelise tuntuse.

21. sajandi algul on rahvamuusika teinud läbi teatava taassünni. On hoogustunud pärimusmuusika õppimine ja õpetamine, tekkinud on mitmeid muusikafestivale (Viljandi Pärimusmuusika Festival, Viru Folk jt) ning folkmuusika kuulajaskond on laienenud. Samuti luuakse palju folgimõjutustega muusikat.

 Pikemalt artiklis Eesti teater

Esimene kutseline teater oli 1809. aastal avatud Tallinna Linnateater ehk Tallinna saksa teater. 1819. aastal lavastati esimene eestikeelne lavateos ("Häbbi sellel', kes petta tahhab!") ja 1870. aastal esimene Eesti päritolu lavatükk (Lydia Koidula "Saaremaa onupoeg").

1906. aastal said kutselisteks Estonia ja Vanemuine ning 1911. aastal Pärnu Endla. 1920. aastatel loodi kutselised teatrid ka Viljandis (Ugala) ja Narvas (Narva Teater). Nõukogude ajal on asutatud Rakvere teater, Vene Draamateater (tänapäeval Vene Teater), Nukuteater (tänapäeval Eesti Noorsooteater) ja Eesti NSV Riiklik Noorsooteater (tänapäeval Tallinna Linnateater). Taasiseseisvumise järel loodud teatritest on tuntuim aastatel 2005–2019 tegutsenud NO99.

Tuntumate Eestiga seotud teadlaste sekka kuuluvad näiteks astronoomid Friedrich Georg Wilhelm Struve, Ernst Öpik ja Jaan Einasto, bioloogid Karl Ernst von Baer ja Jakob von Uexküll, keemikud Wilhelm Ostwald ja Carl Ernst Heinrich Schmidt, majandusteadlane Ragnar Wilhelm Nurkse, matemaatik Edgar Krahn, meditsiiniteadlased Ludvig Puusepp ja Nikolai Pirogov, füüsik Thomas Johann Seebeck, politoloog Rein Taagepera, psühholoogid Endel Tulving ja Risto Näätänen ning semiootik Juri Lotman.

 Pikemalt artiklites Eesti loodus, Eesti elustik ja Eesti geoloogiline ehitus

Eestit mõjutab parasvöötme hooajaline kliima. Keskmine kõrgus on 50 meetrit merepinnast, kõrgeim koht Suur Munamägi Eesti kaguosas on 317,4 meetrit merepinnast.

Eestil on 3794 kilomeetri pikkune rannajoon paljude lahtede, väinade ja abajatega. Eestis on 2317 meresaart ja laidu, neist vaid 318 on suuremad kui 1 hektar. Kaks saart, Saaremaa ja Hiiumaa, on piisavalt suured, et moodustada eraldi maakonna põhiosa.

Eesti maismaa pindala kõlvikuline jaotus 2015. aasta
statistilise metsainventeerimise järgi^[59]

Jrk	Kõlvik	Pindala, ha	Osakaal, %
1	Metsamaa	2 309 400	50,94
	– sh metsaga metsamaa	2 145 900	47,33
	– sh metsata metsamaa	163 500	3,61
2	Põõsastik	71 700	1,58
3	Põllumajandusmaa	1 287 700	28,40
	– sh haritav maa	1 038 300	22,90
	– sh looduslik rohumaa	249 400	5,50
4	Soo[* 1]	221 000	4,88
5	Siseveed	71 500	1,58
6	Muud veekogud[* 2]	187 000	4,12
7	Asustusala	184 000	4,06
8	Teed	64 800	1,43
9	Trassid	65 300	1,44
10	Karjäärid	22 100	0,49
11	Muud maad	49 100	1,08
	Kokku	4 533 600	100

Koos soometsadega on soode pindala 1 009 101 ha, mis moodustab 22,3% Eesti maismaa pindalast.^[60]

Kuigi ehitusmaad (eelkõige elamu-, äri- ja tootmismaad) moodustavad Eesti pindalast vaid neli protsenti, arvatakse nende väärtus olevat 71% Eesti maa väärtusest (maa väärtust arvestatakse ilma ehitiste ja sellel kasvava metsata). Kokku hindas Maa-amet 2022. aastal Eesti maa väärtuseks 32,5 miljardit eurot.^[61]

Eestis on üle 1400 järve. Enamik neist on väga väiksed, suurim, Peipsi-Pihkva järv, võtab enda alla aga 3555 km² ja on sellega Euroopas suuruselt viies. Teised suuremad järved on Võrtsjärv, Narva veehoidla, Mullutu-Suurlaht ja Ülemiste järv.

Eestis on palju jõgesid. Pikimad on Võhandu (166 km), Pärnu (145 km), Põltsamaa (136 km), Pedja (125 km), Kasari jõgi (115 km) ja Keila jõgi (112 km).

Eestil on u 25 000 km² territoriaalmerd, sh kuulub täielikult Eestile üks sisemeri – Väinameri. Lisaks Väinamerele kuulub Eestile osa Läänemerest, sh Soome lahe lõunaserv, suur osa Liivi lahest ja arvukalt väiksemaid Läänemere lahtesid. Eesti sügavaim punkt on 230 m ja see asub Hiiumaast lääne pool majandusvööndi piiri ääres.^[62]

Territoriaalmerest kaugemale ulatuv Eesti majandusvöönd on 11 300 km².^[63]

 Pikemalt artiklis Eesti kliima

Eestis valitseb mandrilise ja merelise kliima vaheline üleminekuline paraskliima. Tänu Atlandi ookeani ja Golfi hoovuse mõjule on Eesti ilmastik tunduvalt pehmem samale laiuskraadile iseloomulikust mandrilisest kliimast. Rannikualadel ja saartel on ilmad pehmemad kui sisemaal.

Aastas sajab 550–880 mm. Kõige vähem sajab saartel, kõige rohkem kõrgustikel.

Aasta keskmine õhutemperatuur on +5 °C ringis või sellest veidi kõrgem (2008. aastal +7,4 °C). Kõige külmem kuu on tavaliselt veebruar, mil keskmine õhutemperatuur on −5 °C. Talvekuudel on keskmine õhutemperatuur −4...–5 °C. Kõige soojemaks kuuks peetakse juulit, mil keskmine õhutemperatuur on +18 °C. Juunist septembrini on keskmine õhutemperatuur 15...18 °C. Küllaltki sagedased on olulised kõrvalekalded normist (nii külma kui ka sooja puhul). Absoluutselt madalaim õhutemperatuur −43,5 °C on registreeritud 1940. aastal Jõgeval 1940 ja kõrgeim +35,6 °C on mõõdetud 1992. aastal Võrus.

Alates 20. sajandi keskpaigast on Eesti keskmine õhutemperatuur tõusnud ja seda rohkem kui maailmas keskmiselt (0,2–0,3 °C dekaadi kohta). Lumikattega päevade arv on vähenenud (aastatel 1961–2002 keskmiselt 25,9 päeva võrra) ja sademete hulk kasvanud (5–15%). Seoses globaalse soojenemisega prognoositakse nende trendide jätkumist.^[64]

Pikima suvepäeva pikkus on ligi 19 tundi, lühim talvepäev kestab vaid 6 tundi. Valged ööd kestavad mai algusest juuli lõpuni.

 Pikemalt artiklis Eesti taimestik

Eesti floora on tänu kohaliku mullastiku mitmekesisusele ja klimaatiliste tingimuste erinevusele suhteliselt liigirikas. Elurikkuse kasvule on kaasa aidanud ka pikaajaline inimmõju, mille tulemusena on pärismaisest elustikust kujunenud ka pärandkooslused.

Eestis elab pärismaiseid soontaimi 1440 liiki ja samblaid 560 liiki. Endeemsetest taimeliikidest kasvavad Eestis saaremaa robirohi ja eesti soojumikas.

• 
  Mukri soo
• 
  Tarvasjõgi
• 
  Loopealne Keilas
• 
  Väimela Alajärv
• 
  Laelatu puisniit

 Pikemalt artiklis Eesti loomastik

Hajaasustus ja laiad metsased alad on võimaldanud säilida ilveste, metssigade, pruunkarude ja põtrade populatsioonidel. Eesti huntide arv on arvatavasti natuke alla 300 isendi, suvine karude arvukus võib küündida 900–950 isendini ja sügisene ilvese arvukus 400–500 isendini.^[65] Lindude hulgas on kaljukotkaid ja valge-toonekurgi. 2022. aasta alguse seisuga oli Eestis kohatud 398 linnuliiki.^[66]

 Pikemalt artiklis Eesti looduskaitse

Eesti esimeseks looduskaitsealaks võib nimetada Artur Toomi eestvõttel ja Riia loodusuurijate seltsi toel 1910. aastal asutatud Vaika linnukaitseala.

Eestis on kuus rahvusparki, neist suurim ja vanim on Lahemaa rahvuspark põhjarannikul. Soomaa rahvuspark Pärnu lähedal on tuntud laiade märgalade tõttu. Matsalu rahvuspargis on esindatud palju linnuliike. Alutaguse rahvuspark loodi 2018.

2020. aasta lõpuks oli Eestis kaitse all 3951 loodusobjekti kogupindalaga üle 1,6 miljoni hektari. Aasta varasemaga võrreldes oli lisandunud 28 loodusobjekti ja kaitsealuse ala pindala kasvanud 1389 hektarit.^[67]

 Pikemalt artiklites Eesti riigikord, Eesti poliitika ja Eesti valimised

Eesti põhiseadus sätestab, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu Riigikogu valimise ja rahvahääletusega.

Eesti Vabariik kuulub Euroopa Liitu, Schengeni ruumi ja euroalasse, mis tähendab seda, et Eesti Vabariik on vabatahtlikult loobunud oma suveräänsuse teatud osast (nt oma monetaarpoliitikast ja rahaühikust) ja nõustunud täitma Euroopa Liidu õigusnorme. Vastavalt Riigikohtu selgitusele on Euroopa Liidu õigus Eesti jaoks ülimuslik, Eesti põhiseadusest saab kohaldada ainult seda osa, mis on Euroopa Liidu õigusega kooskõlas või reguleerib suhteid, mida Euroopa Liidu õigus ei reguleeri.^[68] Tänu Euroopa Liitu kuulumisele on kõik Eesti kodanikud automaatselt ka Euroopa kodanikud.

Võimude lahususe printsiibi järgi on seadusandlik, täidesaatev võim ja kohtuvõim seatud üksteist tasakaalustama ning on seega teatud mõttes vastandlike huvidega.

Eesti on parlamentaarne vabariik, kus seadusandlikku võimu teostab parlament Riigikogu, millel on 101 liiget. Riigikogu liikmed valitakse neljaks aastaks. Riigikogu valib iga 5 aasta tagant presidendi.

Võim on jagatud kolmeks haruks:

• Seadusandlik: Riigikogu võtab vastu seadusi ja otsuseid, kuulutab presidendi ettepanekul välja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni, võtab vastu riigieelarve, esineb avalduste ja deklaratsioonidega ning pöördumistega Eesti rahva, teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide poole ning lahendab mitmeid muid riigielu küsimusi.
• Täidesaatev: valitsus viib ellu riigi sise- ja välispoliitikat, suunab ja koordineerib valitsusasutuste tegevust, korraldab seaduste, Riigikogu otsuste ja presidendi aktide täitmist ning annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja korraldusi.
• Kohtulik: I astme kohtud on maakohtud ja halduskohtud, II astme kohtud on ringkonnakohtud ja III astme kohus on Riigikohus, mis vaatab kassatsiooni korras kohtulahendeid läbi, parandab kohtuvigu ja täidab põhiseaduslikkuse järelevalvet. Riigikohus koosneb 19 kohtunikust. Riigikohtu esimehe nimetab parlament presidendi ettepanekul.

President on Eesti riigipea. President on Eesti riigikaitse kõrgeim juht ja ta kuulutab Eesti vastu suunatud agressiooni korral välja sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni. Ühtlasi esindab ta riiki rahvusvahelises suhtlemises, kuulutab välja Riigikogu valimised, annab seadlusi ja algatab põhiseaduse muutmist. President nimetab Riigikohtu ettepanekul ametisse kohtunikud, nimetab ja vabastab valitsuse ja kaitseväe juhataja ettepanekul ametist kaitseväe juhtkonna, annab riiklikke autasusid, sõjaväelisi ja diplomaatilisi auastmeid ning nimetab ametisse kaitseväe ülemjuhataja.

 Pikemalt artiklis Eesti valitsus

Valitsuse moodustamisel on määrav jõuvahekord Riigikogus. Valitsuse moodustab peaminister, kelle määrab ametisse president. Valitsuses on 15 liiget. Valitsuse määrab ametisse president pärast parlamendi heakskiitu.

Täidesaatvat võimu teostab valitsus riigiasutuste abil, mille hulka kuuluvad ministeeriumid, ametid, inspektsioonid ja muud valitsusasutused.

 Pikemalt artiklis Eesti sümbolid

Eesti riigilipu värvid on sinine, must ja valge. Tavakäsitluse kohaselt esindavad need taevast, mulda ning eestlaste püüdlemist õnne ja valguse poole. Esimene sinimustvalge lipp õnnistati Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna Otepääl 4. juunil 1884. Pärast Eesti Vabariigi loomist sai Eesti rahvuslipp ka riigilipuks.

Eesti riigivapil on kuldsel kilbil kolm sinist sammuvat ja otsa vaatavat lõvi (leopardi). Riigivapp kinnitati 1925. aastal ja sellel on kaks kuju: suur riigivapp ja väike riigivapp. Neist esimene on Eesti Vabariigi esindustunnus ja teine põhiseadusliku riigivõimu tunnus.^[69] Suure vapi kilpi ümbritseb külgedelt ja alt kaks kilbi alaosas ristuvat kuldset tammeoksa.

Eesti riigihümn "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm"

Eesti Vabariigi riigihümn on "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Hümni viisi lõi 1848. aastal saksa päritolu Soome helilooja Friedrich Pacius. Soomes populaarseks muutunud laulule kirjutas 1869. aasta alguses eestikeelsed sõnad Johann Voldemar Jannsen ja see kanti ette Tartus I üldlaulupeol. Sajandi lõpuks oli see kinnistunud Eesti rahvushümnina, mistõttu ei hakatud seda ka Eesti iseseisvaks kuulutamise järel välja vahetama ega peetud tarvilikuks selle ametlikku kinnitamist.^[70]

Riiklikele sümbolitele lisaks on valitud on ka Eesti rahvuslind (suitsupääsuke), rahvuslill (rukkilill), rahvuskala (räim), rahvusloom (hunt), rahvusliblikas (pääsusaba), rahvuskivi (paas) jne.

• 
  Rukkilill, Eesti rahvuslill
• 
  Suur riigivapp
• 
  Pikk Hermann ja sinimustvalge Eesti lipp
• 
  Paas on Eesti rahvuskivi

 Pikemalt artiklites Eesti rahvastik ja Eesti asustus

See alaosa vajab ajakohastamist. Palun aita selle artikli sisu ajakohastada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse lõplikel andmetel loendati Eestis 2011. aasta lõpus 1 294 455 püsivalt elavat inimest.^[71] Arvestuslike esialgsete numbrite järgi elas 1. jaanuaril 2012 Eestis kokku 1 316 500 inimest.^[72] Statistikaameti täpsustatud andmete alusel oli 1. jaanuaril 2020 Eesti rahvaarv 1 328 976 inimest.^[73]

Eesti põhirahvus on eestlased, kes moodustavad 2024. aasta seisuga 67,8% elanikest (2012. aastal 69,72% elanikest).^[74] Suurim vähemusgrupp on venelased, kes moodustavad 24,8% elanikest.

Eesti elanike arv kasvab aeglaselt sisserände tõttu, mis korvab negatiivse loomuliku iibe. Kui 2010. aastal immigreerus Eestisse 2810, Eestist lahkus aga 5294 inimest, seega ületas väljaränne sisserännet 2484 inimese võrra, siis 2009. aastal oli väljarände ülekaal veel 774 inimest.^[75] 2019. aastal ületas sisseränne väljarännet 5458 inimese võrra − Eestisse asus elama 18 259 inimest ja lahkus 12 801 inimest.^[73] Loomulik iive kasvas 2011. aastani ning oli −0,13% (2007) ja −0,045% (2008). Aastal 2010 oli loomulik iive erandina alates aastast 1991 viimase 20 aasta jooksul positiivne,^[76] olles ka järgnevatel aastatel taas negatiivne. Eesti venelaste iive on eestlaste omast madalam, mistõttu kasvas läbi loomuliku iibe muutuse aja jooksul eestlaste osatähtsus kuni Venemaa sissetungini Ukrainasse 2022. aastal, millele järgnes Ukraina sõjapõgenike rändelaine Eestisse.

Eesti elanikud on kohustatud registreerima oma elukoha rahvastikuregistris, kuid selle vastavust tegelikule elukohale ei kontrollita. Rahvastikuregistris olevad kontaktandmed tuginevad inimeste endi esitatud andmetele.^[77] Peamiselt puudutab see maapiirkonnast suurtesse linnadesse, sh Tallinna, viimase kümne aasta jooksul elama asunuid.

2008. aasta 20. juulil seisuga oli Eestis 47 linna, 10 alevit, 177 alevikku ja 4437 küla.^[78] Pärast 2017. aasta Eesti omavalitsuste haldusreformi jäi Eestisse järele 79 kohaliku omavalitsuse üksust (15 linna ja 64 valda).^[79] Mõnel juhul liideti linnade külge ka valdu (näiteks kuulub Tartu linna kui haldusüksusse lisaks Tartu linnale kaks alevikku ja kümme küla).

2021. aasta rahvaloenduse andmeil (31. detsembri 2021 seisuga) oli Eestis 4456 küla. Neist oli 72 üheainsa elanikuga ning 96 asustamata.^[80]

2024. aasta seisuga oli Eestis 47 linna, 13 alevit, 186 alevikku ning 4457 küla.^[81]

Suurimad linnad ja nende rahvuslik koosseis

Linn	Elanikke (31.12.2011)[82]	Eestlaste osakaal, % (31.12.2011)[82]	Venelaste osakaal, % (31.12.2011)[82]	Elanikke (1.01.2024)[83]	Tallinn Tartu Narva Pärnu
Tallinn	393 222	55,3	36,8	457 572
Tartu	97 600	81,7	14,7	97 759
Narva	58 663	5,2	87,7	53 360
Pärnu	39 728	83,1	12,8	41 520
Kohtla-Järve	37 201	16,1	73,9	33 434
Viljandi	17 473	94,1	3,7	17 255
Maardu	17 524	24,8	61,9	17 017
Rakvere	15 264	88,1	9,0	15 695
Kuressaare	13 166	97,7	1,2	13 185
Sillamäe	14 252	4,8	87,5	12 352
Valga	12 261	64,3	26,3	12 173
Võru	12 667	92,0	6,3	12 112
Keila	9763	84,9	11,0	10 964
Jõhvi	10 775	34,5	55,7	10 880
Haapsalu	10 251	82,0	13,9	9693
Paide	8228	92,4	4,3	8073

 Pikemalt artiklites Eesti keel, Lõunaeesti keel ja Keeled Eestis

Riigikeel on eesti keel. Eesti keele oskajate osatähtsus oli aastaks 2000 rahvastikus tõusnud 80,4%-ni, eesti keele oskajate üldarv oli 1 102 133. Suurenemine on saavutatud tänu sellele, et mitte-eestlaste seas on eesti keele oskus rohkem kui kahekordistunud.

Eesti keeles on kaks suuremat murderühma – põhjaeesti ja lõunaeesti murded. Mõnedes käsitlustes eristatakse kolmanda rühmana kirderanniku murdeid.

Lõuna-Eestis räägitakse võru keelt, mida vahel peetakse eesti keele murdeks, vahel eraldiseisvaks keeleks. Nii varasemate hinnangute kui 2011. aasta rahvaloenduse järgi on Eestis üle 70 000 võru ja üle 10 000 seto keele oskaja; ülejäänud murrete ja kohalike keelte kõnelejaid on vähem.^[85]

 Pikemalt artiklis Vene keel Eestis

Narvas, Kohtla-Järvel, Sillamäel ja veel mõnes linnas on ülekaalus vene keele kõnelejad.

2009. aastal tehtud Eurostati uuringu järgi valdab Eesti elanikest enda arvates inglise keelt väga hästi 28%, mis on üks paremaid näitajaid Euroopa Liidus.^[86]

 Pikemalt artiklis Eesti riigikaitse

Eesti kaitsejõud põhinevad kaitseväel, mis koosneb maaväest, mereväest ja õhuväest, ning vabatahtlikul sõjaväelisel ühendusel kaitseliidul. Kaitsejõudude tööd juhib ja planeerib Kaitseväe peastaap.

Peastaabi peamine ülesanne on tagada kaitsejõudude valmisolek riigi kaitsmiseks sõjalise tegevusega ning planeerib ja teostab Eestis operatsioone kõiki väeliike kaasates.

Kaitseväe ülesandeks rahuajal on õhuruumi ja territoriaalvete järelevalve ja kontroll, pideva kaitsevalmiduse tagamine, ajateenijate väljaõpetamine ja reservvägede ettevalmistamine, üksuste ettevalmistamine ja osalemine rahvusvahelistel operatsioonidel ning tsiviilvõimude abistamine loodusõnnetuste või inimtegevuse tõttu aset leidnud katastroofide tagajärgede ja kriisisituatsioonide likvideerimisel.

Ajateenistus Eestis on kohustuslik 18–28-aastastele meestele. Kutsealuste teenimisaeg on olenevalt väeliigist 8–11 kuud.

Pärast Eesti ühinemist NATO-ga 2004. aastal kuulub Eesti Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ja organisatsiooni põhikirja artikli 5 järgi on Eesti kaitsepoliitika aluseks organisatsiooni liikmesriikide kollektiivse kaitse põhimõte.

• 
  Eesti õhuväe lennuk Aero L-39
• 
  Eesti sõjaväe Sisu Pasi soomusmasin
• 
  Eesti sõjaväes on kasutusel CV90 lahingumasinad

 Pikemalt artiklis Eesti majandus

Eesti on kõrge sissetulekuga^[87] turumajanduslik riik. Eesti tähtsaimad kaubanduspartnerid on Soome, Rootsi ja Saksamaa. 13. novembril 1999 liitus Eesti Maailma Kaubandusorganisatsiooniga.

Eesti keskmine brutopalk oli 2008. aasta neljandas kvartalis 13 117 krooni (838,33 EUR).^[88] Statistikaameti andmetel oli keskmine brutokuupalk 2016. aasta teises kvartalis 1163 eurot ja mediaanpalk 858 eurot.^[89]

2008. aasta teises kvartalis tõusis tarbijahinnaindeks võrreldes 2007. aasta teise kvartaliga 11,4% (kaupade hinnad 10,6%, sealhulgas toidukaubad 15,8% ja tööstuskaubad 6,5%, teenuste hinnad 12,9%; kõige rohkem toidu, eluasemekulutuste ja mootorikütuse hindade arvel) ja võrreldes 2008. aasta esimese kvartaliga 2,2% (üle poole langes toidu ja mootorikütuse arvele).

2011. aasta aprilli alguses oli töötus 10,1%.^[90]

SKT ja tööjõu jaotumine sektoritesse^[91]

Sektor	SKT osakaal (2009), %	Tööjõu osakaal (2008), %
Põllumajandus	2,7	2,8
Tööstus	26,3	22,7
Teenindus	74,5	74,5

Eesti suurimad ekspordiartiklid on masinad ja seadmed (29%), puit ja paber (13%), metallid (10%), toidukaubad (8%), tekstiilid (5%) ja keemiatooted.^[91]

Eesti tähtsamad ekspordipartnerid:

Soome – 18,57%, Rootsi – 12,52%, Läti – 9,51%, Venemaa – 9,33%, Saksamaa – 6,09%, Leedu – 4,76%, Ameerika Ühendriigid – 4,26% (2009).^[91]

Rootsi – 17%, Soome – 16.3%, Venemaa – 11,9%, Läti – 8,6%, Saksamaa – 4,9%, Leedu – 4,9%, Ameerika Ühendriigid – 4,26% (2011).

Eesti suurimad impordiartiklid on masinad ja seadmed (35%), tekstiilid (19%), mineraalsed kütused (19%), keemiatooted (9%) ja toidukaubad (6%).

Eesti tähtsamad impordipartnerid on Soome – 14,52%, Leedu – 10,84%, Läti – 10,47%, Saksamaa – 10,33%, Venemaa – 8,59%, Rootsi – 8,34%, Poola – 5,63% (2009).^[91]

 Pikemalt artiklites Eesti maksusüsteem ja Eesti pangandus

1992. aasta rahareformiga võeti Nõukogude rubla asemel kasutusele Eesti kroon. Rahvuslik valuuta oli algul seotud Saksa margaga ja seejärel euroga. Alates 1. jaanuarist 2011 on kasutusel euro. Varem on kasutusel olnud Eesti margad (1918–1927) ja pärast 1928. aasta rahareformi Eesti kroonid.

Keskpanga ülesandeid täidab Eesti Pank, mis on alates 2011. aastast üks euroala keskpankadest. Nõnda on Eesti rahapoliitika integreeritud Euroala rahapoliitika osaks.

Eesti maksusüsteem on valdavalt proportsionaalne: maksumäärad ei sõltu maksustatavast summast.

 Pikemalt artiklis Eesti energeetika

Primaarenergia allikana domineeris 2006. aasta seisuga põlevkivi (55%). Sellele järgnesid vedelkütused (17%), maagaas (15%) ja taastuvad energiaressursid (11%).^[92]

Maailmas ainulaadsena põhineb Eesti energeetika põlevkivil. Näiteks 2009. aastal kaevandati Eestis 12,6 miljonit tonni põlevkivi.^[93] Seejuures annab põlevkivisektor 4% Eesti SKPst ja on üks põhilisi tööstusharusid Ida-Viru maakonnas.^[94] Samas kritiseeritakse põlevkivi kui taastumatu loodusvara liiga aktiivset kasutust ja leitakse, et põlevkivisektor annab lõviosa Eesti jäätmetest ning CO₂ heitmest. Jäätmete hulgalt oli Eesti 2008. aastal Euroopa Liidus Bulgaaria, Luksemburgi ja Soome järel neljandal kohal 14,6 tonni jäätmetega elaniku kohta aastas.^[95]

2007. aastal toodeti 11,46 miljardit kWh elektrienergiat.^[91] 2008. aastal eksporditi 2,31 miljardit kWh elektrienergiat.^[91] 2017. aastal oli elektrienergiatoodang kokku 11,1 miljardit kWh ja toodang ületas tarbimist 2,8 miljardit kWh.^[96]

Kasvab taastuvate energiaressursside kasutamine energiatootmises. Näiteks 2011. aastal moodustas taastuvenergia toodang 12,9% Eesti elektritarbimisest ja võrreldes 2010. aastaga tähendas see 35% kasvu. Põhilise osa toodangust andsid jäätmed ja biomass (66%) ning tuuleenergia (31%).^[97] 2018. aastal hakkas kiirelt kasvama ka päikeseenergia osa ja jõudis aasta lõpuks umbes 110-megavatise tootmisvõimsuseni.^[98]

 Pikemalt artiklis Eesti põllumajandus

Põllumajandus on Eestis üks traditsioonilisi majandusharusid, millel seisis pikka aega kogu Eesti majandus. Ehkki Eesti linnad hakkasid industrialiseeruma juba 19. sajandi lõpus, jäid Eesti Vabariigis põllumajandustooted üheks põhiliseks ekspordiharuks ning ka nõukogude ajal rahuldas Eesti põllumajandus kohaliku vajaduse ja selle toodangust jätkus ka massiliseks väljaveoks ülejäänud NSV Liitu. Põllumajanduse osakaal Eesti majanduses langes järsult alles pärast taasiseseisvumist ja omandireformi, mille käigus suurmajandid (kolhoosid ja sovhoosid) lagundati ja erastati. 1990. aastate lõpust on põllumajanduses hakanud taas valitsema suurettevõtted, väikefarmid aga tegelevad maaturismi, mahepõllunduse ja nišiturgudega.

Eesti suur metsasus (2006. aastal 49,8% riigi pindalast^[99] ja 2018. aastal 51,4% ehk 2,33 miljonit hektarit^[100]) soodustab metsanduse ja puidutööstuse arengut. Lisaks on Eesti metsade pindala kasvanud viimase poole sajandi jooksul 2 korda ja metsatagavara 2,5 korda. Praegune metsa juurdekasv võimaldab aastas kasutada 12–15 miljonit m³ metsamaterjali ohustamata seejuures metsa taastumisvõimet. Samas on senised raiemahud jäänud alla optimaalse koguse ja seega peetakse vajalikuks mahtude kasvatamist.^[101] Puidutööstus annab olulise panuse Eesti eksporti. Seal töötab üle 15 tuhande inimese ja tegutseb ligi tuhat ettevõtet. Sellega on see sektor üks Eesti suuremaid tööstusharusid.^[102] Samas on intensiivne metsa raiumine keskkonnakaitsjate pideva kriitika all.^[103][104]

 Pikemalt artiklis Eesti transport

Eesti transporditaristu moodustavad geograafilisest asukohast tingituna Eesti sadamad, teedevõrk ja transiitkaupade transpordi kindlustavad Eesti Raudtee ning vähesel määral lennujaamad.

Eestis on seitse E-teed: E20, E67, E77, E263, E264 ja E265. Põhimaanteesid on 12 üldpikkusega 1609 km, mis moodustab kogu riigimaanteede võrgust 9,7%. Igapäevane läbisõit põhimaanteedel moodustab aga umbes 50% kogu maanteeliiklusest.^[105]

Eesti raudteetranspordisüsteem on umbes 1200 km pikkune. Koostöös naabritega Euroopa Liidus kavandatakse Rail Balticu ehitamist. Idee tasandil on arutluse all Tallinna ja Helsingi vahelise tunneli rajamine.

Eesti ja ühtlasi terve Baltikumi suurim sadamaoperaator on riigiettevõte AS Tallinna Sadam.

• 
  Kunda sadam Lääne-Virumaal
• 
  Heltermaa sadam Hiiumaa idaosas
• 
  Tartu–Valga raudteelõik Tõraveres
• 
  Kiiruskaamera Tartu maanteel
• 
  Tallinna–Narva tee Tallinna piiril
• 
  Tallinna lennujaam

Eesti tervishoiu ehk tervisesüsteemi all peetakse silmas siin elavate inimeste tervise kaitseks, haiguste vältimiseks ja raviks rakendatavaid peamiselt riiklikke abinõusid. Eesti tervishoiusüsteem on üles ehitatud kohustuslikule solidaarsuse põhimõttest lähtuvale ravikindlustusele ja eraõiguslike teenuseosutajate pakutavate teenuste üldisele kättesaadavusele.

Eesti tervisesüsteemi korraldavad ja juhivad Sotsiaalministeerium, Justiitsministeerium, Kaitseministeerium ja Rahandusministeerium. Peamised tervisesüsteemi funktsioonide planeerimise, haldamise, reguleerimise ja rahastamise eest vastutavad asutused Eestis on Sotsiaalministeerium ja selle haldusalas asuvad asutused, nagu Ravimiamet ja Terviseamet ning avalik-õiguslik iseseisev asutus Eesti Haigekassa.

Rahvatervise valdkonnas on peamised osapooled riigi tasandil Sotsiaalministeerium (rahvatervise osakond), Tervisekaitseinspektsioon, Tervise Arengu Instituut, Eesti Haigekassa, Tööinspektsioon, Keskkonnainspektsioon, Tervishoiuamet ja Kliimaministeerium.

Tervishoidu rahastatakse Eestis riigieelarvest ravikindlustuse eelarve vahenditest Eesti Haigekassa kaudu, samuti otseeraldistena riigieelarvest, valla- ja linnaeelarvetest, patsiendi rahast ja teistest allikatest. Seejuures on näiteks Eesti Haigekassa plaanitud kulude maht 2019. aastal 1,45 miljardit eurot.^[106]

Valdav osa Eestis töötavaid arste ja hambaarste on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna.

Eestis on kolm piirkondlikku haiglat (Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Tartu Ülikooli Kliinikum ja Tallinna Lastehaigla) ning neli keskhaiglat (Ida-Tallinna Keskhaigla, Lääne-Tallinna Keskhaigla, Ida-Viru Keskhaigla ja Pärnu Haigla). Üldhaiglaid ja kohalikke haiglaid on Eestis 12 ning need asuvad üldjuhul maakonnakeskustes.^[107]

 Pikemalt artiklis Eesti sport

• Eesti jäähokikoondis
• Eesti jalgpallikoondis
• Eesti jalgpallikoondislaste loend
• Eesti naiste jalgpallikoondis
• Eesti võrkpallikoondis
• Eesti olümpiamängudel
• Eesti olümpiavõitjad
• Eestlaste olümpiamedalivõidud
• Aasta sportlane
• Eesti jalgpalliklubide loend
• Eesti korvpalliklubide loend
• Jalgpall Eestis
• Eesti meistrivõistlused Kreeka-Rooma maadluses

• 2010. aastal Ameerika Ühendriikide ajakirja Newsweek poolt maailma riikide majanduse, hariduse, tervise, elukvaliteedi ja poliitilise olukorra järgi koostatud edetabelis asus Eesti 32. kohal.^[108]
• 2010. aastal avaldatud ÜRO inimarengu aruandes tõusis Eesti väga kõrge inimarenguga riigiks, paiknedes 169 riigi hulgas 34. kohal.^[109] 2009. aastal oli Eesti 40. kohal, millega oli kõrge inimarenguga riikide eesotsas.
• 2010. aastal Eesti Televisioonile antud intervjuus nentis Ameerika Ühendriikide suursaadik Eestis Michael C. Polt: "Mõnikord on raske mõista, miks eestlastel pole soovi tunnustada kõike seda head, mida nad on saavutanud".^[110]
• 2010. aastal Briti telekanali BBC korraldatud uuringu andmetel viidati Eestile kui maailma kõige uskmatumale riigile, Eestis nimetas religiooni enda jaoks oluliseks 16% inimestest.^[111]
• 2011. aastal, The Moscow Times, Anders Åslund: "Kõikidest postkommunistlikest riikidest on reformide läbiviimises kõige edukamaks osutunud väike Eesti".^[112]
• 2011. aastal avaldatud Freedom House'i uuringu kohaselt oli Eesti internetivabaduselt maailmas esikohal.^[113]
• 2011. aastal toimunud maailma parimate e-lahenduste konkursil World Summit Award (WSA) võitis Eesti e-aruandluskeskkond maailma parima e-lahenduse tiitli e-valitsuse kategoorias.^[114]
• 2011. aastal, Euroopa finantskriisi ajal, avaldas Suurbritannia majandusajakiri Economist, Brüsselis paikneva mõttekoja Lissaboni Nõukogu uuringu alusel Eestist artikli "Ei pea olema suur, et jõuda tippu".^[115]
• 2012. aastal lastekaitseorganisatsiooni Save the Children korraldatud uuringu järgi on Eesti emade heaolu indeksi järgi maailmas 10. kohal..^[116]

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Eesti

Tsitaadid Vikitsitaatides: Eesti

Vikisõnastiku artikkel: Eesti

• Eesti Vabariik Eesti riigiportaal
• Estonica — esseistlik teabekogu Eestist