Harkader
Harkader on künnitööriist, millel on suur kaheharuline künnipuu koos mulda pöörava lusikaga.[1]
Harkader jõudis Baltimaile II aastatuhande algul pKr. Ta võimaldas teha senisest tõhusamat pöörkündi ning seepärast tõrjus ta ajapikku konksadra ja vannasadra Lääne-Eestisse ja saartele, kus olid õhemad mullad.[2] Läänemaa loodeosas ja Hiiumaal kasutati ka algelisemat künniriista – nn. seanina, mille efekt oli harkadrast väiksem, kuid mis püsis seal osalt põllupinnase tingimuste, osalt aga ka traditsioonide tõttu.
Harkatra kasutati sügavamate muldade korral, esmalt peamiselt alemaadel, hiljem ka põlispõldudel. Harkadra künnipuu harude otsa pandi sahkrauad, mulda pööravat lusikat sai ühelt sahkraualt teisele ümber tõsta.[3]
Sellel adral on suhteliselt lühikesed aisad, hobune rakendati ette pikkade nöörist rahketega. Säärast atra oli hõlpus tõsta üle alemaal rohkesti leiduvate puujuurte, kändude või kivide. Kuna Põhja- ja Kesk-Eestis olid raskemad mullad, ühendati neis paigus konksadra ja harkadra eri osad uueks, oludele sobivamaks adratüübiks.[2]
Harkader oli kerge tööriist, ca 53 naela, seejuures rauda 10–15 naela adra labidal ja sahkraudadena. Puuosad tegi talupoeg ise, rauaga varustas aga kohalik sepp.
Harkadra tõrjus 19. sajandil kõrvale hõlmader, 20. sajandil kasutati harkatra kartuliharimisriistana.[3]