Kohus

See artikkel räägib kohtuorganist; eetikakategooria kohta vaata artiklit Kohus (eetika)

---

See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2013) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Kohus on riigi loodud organ (ka vastutav asutus), mis vaatab läbi ning lahendab vaidlusi. Kohus teostab kohtuvõimu.

Kohtute seaduse § 7 lõike 1 kohaselt on kohtuasutusteks maakohtud, halduskohtud, ringkonnakohtud ja Riigikohus. Kohtuasutusel on oma eelarve ja pitsat. Kohtuasutuses töötamine on kohtuteenistus.

Kuigi peamiselt lähtutakse kohtus sellest, et vaidlevate poolte vahel on erimeelsused arusaamas faktidest (faktiküsimused) või õigusest (õigusküsimused), võib mõningatel juhtudel vaidlus jääda potentsiaalseks. Nii näiteks on abielu lahutamisel enamasti poolte vahel kokkulepe ning kohtu roll on pigem lahutuse vormistamine kui ühe poole kasuks otsuse tegemine.

Kohus võib olla nii ainuisikuline (koosneda ühest kohtunikust) kui kollegiaalne (koosneda mitmest kohtunikust). Madalama astme kohtud on tavaliselt ainuisikulised; kõrgemates astmetes on tavaliselt võimalik moodustada suuremaid kolleegiume.

Kuigi Eesti Vabariigi põhiseaduse § 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus, tähendab see siiski üksnes seda, et "lõplikult mõistab õigust ainult kohus". Olemas on mitmed traditsioonilised erandid nagu kohtueelne menetlus, väärteomenetlus, distsiplinaarmenetlus (nt kinnipidamisasutuses või kaitseväes), vahekohus.

Rahu tagamine on kohtu kõige laiemaks ülesandeks. See väljendab riigi tähtsaimat funktsiooni – tagada sisemine julgeolek. Kui puuduks erapooletu institutsioon tülide lahendamiseks, võtaksid inimesed õiguse iseenda kätesse (veritasu). Tõenäoliselt ei peaks sellisele korra ning turvalisuse puudumisele vastu isegi primitiivne ühiskond, kuid leidub ka vastupidiseid arvamusi.

Üks kohtute funktsioone on kontrollida täidesaatva võimu tegevuse kooskõla põhiseaduse ja seadustega. Nii on Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 15 kohaselt igaühel õigus pöörduda oma õiguste rikkumise puhul kohtusse.

Kui üldise õiguse riikides teostavad järelevalvet tavalised kohtud, siis Mandri-Euroopa riikides on selleks tavaliselt spetsialiseeritud halduskohtud. Sellise lahenduse mudeliks on prantsuse Conseil d'État.

 Pikemalt artiklis Põhiseaduslikkuse järelevalve

Põhiseaduslikkuse järelevalve on järelevalve selle üle, et seadused jm õigusaktid oleksid kooskõlas põhiseadusega. Kuigi kohtud saavad hinnata, kas asja lahendamisel kohaldatavad seadused on kooskõlas põhiseadusega, saab ainult Riigikohus tunnistada põhiseaduse mõtte ja sättega vastuolus olevad õigusaktid kehtetuks (PS § 152).

Kui inimese õigusi on rikutud teise inimese poolt (näiteks tekitatud hooletu tegevusega kahju või jäetud kokkulepitud rahasumma maksmata), on kohtute kohustus see õiguserikkumine tuvastada ning kohustus fikseerida.

Ainult kohtud saavad mõista kellegi süüdi kuriteos, seda ei saa teha politsei või prokuratuur (Vt PS § 22 lg 1). Kohtud peavad tagama õiglase ja erapooletu menetluse ning ära hoidma alusetu süüdimõistmise.

Kuigi Mandri-Euroopa õigusruumis puudub stare decisis doktriin ja kohtud ei ole formaalselt võttes seotud varasemate kohtuotsustega, võtavad nad peaaegu alati arvesse varasemat kohtupraktikat. Vastupidine olukord, kus sarnaste asjaolude põhjal tehtaks erinevaid otsuseid, tekitaks omavolitsemise kahtlusi.

Kohtupraktika kujundamisest tuleb eristada olukorda, kus kohtud osalevad otseselt seadusandlikus protsessis. Nii on Ameerika Ühendriikide Ülemkohtule delegeeritud menetlusõiguse koodeksite väljatöötamine.

Kohtuvõimu teostamine põhineb järgmistel printsiipidel.

1. Separatsioon – kohtuvõim on võimude lahususe alusel eraldatud seadusandlikust ja täidesaatvast võimust.
2. Autonoomsus – kohtutel on sisemine enesehaldusõigus.
3. Monopoolsus – ainult kohtutel on õigus mõista õigust (aga vt ülal)
4. Obligatoorsus – kohtutel on kohustus mõista õigust, millest ei tohi subjektiivsetel kaalutlustel loobuda.
5. Sõltumatus – kohus peab olema vabastatud igasugustest välismõjudest. Sellest tulenevad kohtuniku ametikohaga seotud garantiid (ametikoha eluaegsus, ameti ühitamatus teise ametikohaga jne).

 Pikemalt artiklis Eesti kohtusüsteem

Eesti kohtusüsteem on kolmeastmeline. Tsiviil-, kriminaal- ja väärteoasju lahendavad esimese astme kohtutena 4 maakohut. Avalik-õiguslikest suhetest tekkinud vaidlusi ja muid haldusasju vaatavad esimese astme kohtutena läbi 2 halduskohut.

Teise astme kohtuteks on ringkonnakohtud, mis asuvad Tartus ja Tallinnas. Iga ringkonnakohus vaatab läbi tema tööpiirkonda jäävate esimese astme kohtute lahendite peale esitatud kaebusi.

Riigi kõrgeim kohus on Tartus asuv Riigikohus, mis vaatab kohtulahendeid läbi kassatsiooni korras. Riigikohus on ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve kohus.

Eestis kuuluvad kohtud Justiitsministeeriumi valitsemisalasse.

Esimese astme kohtud:

• maakohtud;
• halduskohtud.

Teise astme kohtud:

• ringkonnakohtud.

Kolmanda astme kohus:

• riigikohus.

• Kohtuhaamer
• Seltsimehelik kohus
• Linnusekohus
• Kohtumäärus
• Tsiviilkohus
• Poola kohtunike pensioniea küsimus

• Annus, T. Riigiõigus. Tallinn: Juura 2001, lk 118–125.
• Liventaal, J. Sissejuhatus õigusteooriasse. Loengumapp. Tallinn: Õigusinstituut 1998.

• Ginter, J. Eesti Vabariigi õiguskaitsesüsteem. Tartu: Juristide Täienduskeskus 1996.

Tsitaadid Vikitsitaatides: Kohus

• Justiitsministeeriumi kohtute veebisait
• Riigikohus
• Tsiviilkohtumenetluse seadustik
• Väärteomenetluse seadustik
• Halduskohtumenetluse seadustik
• Kohtute seadus
• Kohtule dokumentide esitamise kord
• e-Toimik