Svalbard

See artikkel on esitatud liitmiseks artikliga Teravmäed. Lisateavet artikli arutelust

See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2020) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Svalbard
Pindala: 61 020 km²[1]
Elanikke: 2310 (2018)
Rahvastikutihedus: 0,04 in/km²
Keskus: Longyearbyen

Svalbard (enne 1925. aastat tuntud kui Spitsbergen või Spitzbergen; eesti keeles ka Teravmäed) on Norrale kuuluv saarestik Põhja-Jäämeres. Asub Mandri-Euroopast põhja pool, enam-vähem poolel teel Mandri-Norrast põhjapoolusele. Jääb vahemikku 74° kuni 81° põhjalaiust ja 10° kuni 35° idapikkust. Suurim saar on Lääne-Teravmäed, millele järgnevad Kirdemaa ja Edgeøya. Svalbard hõlmab Teravmägede saarestiku ja Karusaare.

Kuigi Svalbard on 1925. aastast kuulunud Norrale, on ta geograafilise liigituse järgi eraldi ala. Haldusjaotuse järgi samuti ei ole saarestik ühegi Norra maakonna osa, vaid inkorporeerimata ala, mida haldab Norra valitsuse nimetatud kuberner. Saarestikus kehtivad eraldi seadused, mille määrab Svalbardi leping. Svalbard, erineb ülejäänud Norrast selle poolest, et asub väljaspool Schengeni viisaruumi, Põhjamaade passiliitu ja Euroopa majanduspiirkonda.

Alates 2002. aastast on Svalbardi suurimas asulas Longyearbyenis valitud kohalikku omavalitsust, mis mõneti sarnaneb mandriosa omavalitsustega. Saarestikus on veel Barentsburgi vene kaevandusasula, Ny-Ålesundi uurimisjaama ja Sveagruva kaevanduse eelpost. Ny-Ålesund on maailma põhjapoolseim asula, kus on alaline tsiviilelanikkond. On ka sellest põhjapoolsemaid asulaid, kuid neid asustavad üksnes roteeruvad teadlasterühmad.

Svalbardi asulate vahel ei ole teid, transpordiks kasutatakse mootorsaane, lennukeid ja paate. Svalbardi lennujaam on peamine saabumiskoht väljastpoolt tulijaile.

Saarestikus on arktiline kliima, hoolimata sellest, et õhutemperatuur on seal märksa kõrgem kui mujal samal laiuskraadil. Taimestik kasutab polaaröö ajal saamata jäänud valguse kompenseerimiseks pikka polaarpäeva. Svalbard on paljude merelindude peatuskoht. Seal elutsevad ka jääkaru, põhjapõder, polaarrebane ja mõned mereimetajad. Seitse rahvusparki ja kakskümmend kolm looduskaitseala hõlmavad kaks kolmandikku saarestikust, kaitstes suuresti puutumata, kuid samas habrast looduskeskkonda. Ligikaudu 60% saarestikust on kaetud liustikega. Saartel on palju mägesid ja fjorde.

Svalbard ja Jan Mayen omavad ühist ISO 3166-1 alfa-2 riigikoodi SJ. Mõlemat piirkonda haldab Norra, ehkki neid eraldab enam kui 950 kilomeetrit ja nende haldusstruktuur on väga erinev.

Nimi Svalbard pärineb saarestiku vanemast põlisnimest Svalbarð, mis koosneb vana-norra sõnadest svalr 'külm' ja barð 'serv'. Nimi Spitsbergen sai alguse Hollandi navigaatorilt ja maadeavastajalt Willem Barentszilt, kes kirjeldas teravaid mägesid või hollandi keeles ' spitse bergen '​it, mida ta nägi Lääne-Teravmägede läänerannikul. Barentsz ei saanud aru, et ta on terve saarestiku avastanud, ja sellest tulenevalt oli nimi Spitsbergen pikka aega kasutusel nii Lääne-Teravmägede kui ka kogu saarestiku kohta.

Saari kasutasid algul vaalapüügi baasina vaalapüüdjad, kes purjetasid kaugel põhjas, et teenida raha vaalarasva müügiga 17. ja 18. sajandil. Pärast seda ajajärku olid saared mahajäetud. Söekaevandamine algas 20. sajandi alguses ja selleks loodi mitu alalist kogukonda. 9. veebruaril 1920 sõlmitud Svalbardi leping tunnistab Norra täielikku suveräänsust saarestiku üle ja 17. juulil 1925 vastu võetud Svalbardi seadus muutis Svalbardi Norra Kuningriigi osaks. Samuti kinnitasid nad Svalbardi vaba majandustsoonina. Norra Store Norske ja venelaste Arktikugol on ainsad kaevandusettevõtted saarestikus.

1920. aasta Svalbardi lepingus^[2] määratletakse Svalbard kõigi saarte, laidude ja skääridena, mis asuvad 74° kuni 81° põhjalaiuse ja 10° kuni 35° idapikkuse vahel.^[3][4] Ala pindala on 61 022 km². Kõige suurem saar on Lääne-Teravmäed, mis moodustab enam kui poole saarestikust; sellele järgnevad Kirdemaa ja Edgeøya.^[5] Kogu asustus (välja arvatud Karusaare ja Hopeni ilmajaamade töötajad) paikneb Lääne-Teravmägedel. Svalbardi lepingu jõustumisel võttis Norra enda valdusse kõik omanikuta maa-alad ehk 95,2% saarestikust; Norra söekaevandusettevõttele Store Norske kuulub 4%, Venemaa söekaevandusettevõttele Arktikugol 0,4%, teistele eraomanikele 0,4% saarestikust.^[6]

Kuna Svalbard asub polaarjoonest põhja pool, esineb seal suvel polaarpäev ja talvel polaaröö. 74° juures kestab polaarpäev 99 ja polaaröö 84 päeva, sealt põhja pool 81° juures vastavalt 141 ja 128 päeva.^[7] Longyearbyenis kestab polaarpäev 20. aprillist 23. augustini ja polaaröö 26. oktoobrist 15. veebruarini.^[3] Talvel võib täiskuu koos peegeldava lumega anda lisavalgust.

Maa kalde ja kõrge laiuskraadi tõttu on Svalbardil pikad hämarikud. Longyearbyenis näeb polaaröö esimesel ja viimasel päeval hämarikku seitse ja pool tundi, videvik püsib kaks nädalat kauem pärast polaarpäeva lõppu.^[8][9] Suvisel pööripäeval paistab päike keskööl 12° nurga all, mis on palju kõrgemal kui Mandri-Norra polaaraladel.^[10] Päikese intensiivsus püsib päeval aga kõigest 35° juures.

Kliimat pehmendab Põhja-Atlandi hoovus. Köppeni kliimaklassifikatsiooni järgi on Svalbardil polaartundra kliima (ET). Aasta keskmine õhutemperatuur on rannikul umbes −6 °C, ent mägede tipus umbes –15 °C. Keskmine õhutemperatuur jaanuaris on –16...–12 °C ja juulis 4...6 °C. Kõrgeim õhutemperatuur (21,7 °C) on mõõdetud 25. juulil 2020, madalaim (−46,3 °C) aga 4. märtsil 1986.

Polaarpäeva alguses (aprilli lõpus) on õhutemperatuur −10 ja −5 °C vahemikus. Ent õhutemperatuur võib ka sel ajal langeda järsku −15 kraadini, seda eelkõige polaartormide ajal või kui päike jääb mõneks tunniks mäetipu või pilve taha. Suvi on jahedavõitu, õhutemperatuur jääb siis enamasti 0 °C ja 10 °C vahele. Juulis on Longyearbyenis harva miinuskraade, taevas on siis harva pilves ning ka torme esineb harvem.

Lääne-Teravmägede saare keskosa madalamates piirkondades sajab umbes 200 mm aastas. Kõrgemates kohtades ja rannikul sajab umbes 400–600 mm aastas. Suurem osa sademeist tuleb lumena.

Globaalse soojenemisega on kaasnenud märgatavaid muutusi Svalbardi kliimas. Ajavahemikus 1970–2020 on aasta keskmine õhutemperatuur tõusnud neli kraadi, talvekuude keskmine koguni seitse kraadi. Juulis 2020 mõõdetud uus soojarekord (21,7 °C) on ka Euroopa Arktika soojarekord. Väärib ka tähelepanu, et sama kuu neljal järjestikusel päeval mõõdeti üle 20 kraadi.

Liustikujää katab 36 502 km² ehk 60% Svalbardist; 30%-l paljandub viljatu kivim ja 10% on kaetud taimestikuga.^[11] Suurim liustik on Austfonna (8412 km²) Kirdemaal, sellele järgnevad Olav V maa ja Vestfonna. Suvel on võimalik suusatada Lääne-Teravmägede lõunatipust Sørkappis põhjatippu. Üksnes väike vahemaa sel teekonnal pole siis kaetud lume või liustikuga. Kvitøya on 99,3% ulatuses kaetud liustikuga.^[12] Kuivema kliima tõttu ei ole Teravmägede liustikud suurema paksusega, suurim paksus on u 300 kuni 400 meetrit.

Svalbardi pinnamood on tekkinud kordunud jääaegadel, mil liustikud lõikasid endise platoo fjordideks, orgudeks ja mägedeks.^[13] Kõrgeim tipp on Newtontoppen (1717 m), millele järgneb Perriertoppen (1712 m), Ceresfjellet (1675 m), Chadwickryggen (1640 m) ja Galileotoppen (1637 m). Pikim fjord on Wijdefjorden (108 km), millele järgneb Isfjorden (107 km), Van Mijenfjorden (83 km), Woodfjorden (64 km) ja Wahlenbergfjorden (46 km).^[14] Svalbard koges 6. märtsil 2009 Norra tugevaimat maavärinat, mille tugevus oli 6,5 magnituudi.^[15]

Svalbardi rahvaarv oli 2016. aastal 2667, neist 423 olid venelased ja ukrainlased, 10 poolakad ja 322 Norra asulates elavad mittenorrakat. Ülejäänud 1912 elanikku on norrakad. Longyearbyenis olid 2005. aastal suurimad Norra-välised kogukonnad Venemaalt, Ukrainast, Poolast, Saksamaalt, Rootsist, Taanist ja Taist.^[16]

Longyearbyen on saarestiku suurim asula ja kuberneri asukoht. Linnas on haigla, põhi- ja keskkool, ülikool, ujulaga spordikeskus, raamatukogu, kultuurikeskus, kino,^[17] bussitransport, hotellid, pank^[18] ja mitu muuseumi.^[19] Ajaleht Svalbardposten ilmub kord nädalas.^[20] Asulas on säilinud on väike osa kunagisest kaevandamistegevusest.

Sveagruva ja Lunckefjelleti söekaevandused peatasid tegevuse 2017. aastal ja on suletud lõplikult 2020. aastal.

Ny-Ålesundi kõik püsielanikud on seotud teadustegevusega. Kunagine kaevanduslinn on praegugi ühe ettevõtte omandis. Asulat haldab Norra riigile kuuluv Kings Bay. Norra piirab asulale turistide juurdepääsu, et minimeerida mõju teadusvaatluste tulemustele.^[17] Ny-Ålesundis elab talvel 35 ja suvel 180 inimest.^[21]

Norra meteoroloogiainstituudil on ka jaamad Karusaarel ja Hopenis, kus töötab vastavalt kümme ja neli inimest. Mõlemas jaamas võib ka ajutiselt teadustöötajaid viibida. Poola haldab Hornsundis asuvat Poola polaarjaama, kus on kümme alalist elanikku.

Barentsburg on ainus püsielanikega vene asula pärast Pyramideni mahajätmist 1998. aastal. Barentsburg on tööstuslinn, kus kõik rajatised kuuluvad söekaevandust haldavale Arktikugolile. Peale kaevanduse on Arktikugol avanud hotelli ja suveniiripoe, et teenindada Longyearbyenist ühepäevareise või matku tegevaid turiste.^[17] Alevis on kool, raamatukogu, spordikeskus, rahvamaja, bassein, talu ja kasvuhoone. Pyramidenis on sarnased rajatised. Mõlemad asulad on ehitatud tüüpilises teise maailmasõja järgses Nõukogude arhitektuuri- ja planeerimisstiilis. Seal on kaks maailma kõige põhjapoolsemat Lenini kuju ja muid sotsialistliku realismi kunstiteoseid.^[22] 2013. aasta seisuga^[update] on käputäis töötajaid paigutatud suuresti mahajäetud Pyramideni, et säilitada taristu ja pidada turistidele taasavatud hotelli.

Enamik elanikkonnast on kristlased ja seotud Norra kirikuga. Saarte katoliiklasi teenib pastoraalselt Tromsø territoriaalne prelatuur.^[23]

Teadusuuringuist ja turismist on saanud olulised majandusharud kaevandamise kõrval. Siinjuures mängivad olulist rolli Svalbardi ülikoolikeskus (UNIS) ja Teravmägede seemnepank.

2007. aasta seisuga töötas 484 inimest kaevandussektoris, 211 inimest turismi alal ning 111 inimest hariduses.^[24]

Turistide arv on kiiresti kasvanud ja Norra valitsus on asunud kehtestama piiranguid, et vähendada turismi võimalikku negatiivset mõju saarte keskkonnale. Kui 1996. aastal külastas saari 30 000 turisti, siis 2019. aastaks oli turistide arv kasvanud 124 000-ni.^[25]

1920. aasta Svalbardi lepinguga kehtestati Norra täielik sõltumatus saarestiku üle. Saared on erinevalt Norra Antarktika territooriumist Norra Kuningriigi osa. Leping jõustus 1925. aastal pärast Svalbardi seadust. Kõigil 48 lepingu allakirjutanud riigil on võrdne õigus teostada saarestikus äritegevust, ehkki kogu tegevuse suhtes kehtivad Norra seadused. Lepinguga piiratakse Norra õigust koguda makse Svalbardil osutatavatelt teenustelt. Seetõttu on Svalbardil väiksem tulumaks kui Mandri-Norras ja käibemaksu pole. Vastavuse tagamiseks on Svalbardil eraldi eelarve. Svalbard on demilitariseeritud tsoon, kuna leping keelab sõjaliste rajatiste rajamise. Norra sõjaline tegevus piirdub kalanduse järelevalvega Norra rannavalve poolt, sest leping nõuab Norralt looduskeskkonna kaitset.^[4][26]

Norra sisserändepoliitika ei kehti Svalbardis. Saabuvatele välismaalastele ei ole piiranguid ega viisanõuet.^[27][28] Ent Mandri-Norra kaudu Svalbardi minemisel peab olema Schengeni visa neil, kel on viisat vaja Schengeni viisaruumi reisimiseks.

Svalbardi seadusega on loodud Svalbardi kuberneri institutsioon. Kuberneril on nii maavanema kui ka politseiülema vastutus, kuid ka muid volitusi, mida täidesaatev võim on talle andnud. Tema tööülesanded hõlmavad keskkonnapoliitikat, perekonnaõigust, korrakaitset, merehädaliste päästet, turismikorraldust, infoteenuseid, suhtlust teiste riikide asulatega ning kohtumõistmist mõnes mereuurimise ja kohtuliku uurimise valdkonnas. Ent ta ei saa siiski mõista kohut juhtumites, kus tegutseb politseiülemana.^[29][30] Alates 2021. aastast on Lars Fause kuberner; tema ametkonnas on 26 ametnikku. Institutsioon allub justiitsministeeriumile ja politseile, kuid annab aru ka teistele ministeeriumidele nende valitsemisala küsimustes.^[31]

Alates 2002. aastast on Longyearbyen nõukogu olnud paljuski samade kohustustega, nagu valla juhtorgan, vastutades kommunaalteenuste, hariduse, kultuuri, tuletõrje, teede ja sadamate eest.^[32] Hooldus- ega õendusteenuseid ei osutata, samuti puudub sotsiaalhoolekandepension. Norra elanikel säilivad pensioni- ja tervishoiuõigused oma mandriosa omavalitsuste kaudu.^[33] Saarestiku haigla kuulub Põhja-Norra ülikoolihaigla koosseisu, samas kui lennujaama haldab riigile kuuluv Avinor. Ny-Ålesund ja Barentsburg jäävad tööstuslinnadeks, kus kogu infrastruktuur kuulub vastavalt Kings Bayle ja Arktikugolile. Muud Svalbardis tegutsevad asutused on Norra mäetööstuse direktoraat, Norra Polaarinstituut, Norra maksuamet ja Norra kirik.^[34] Svalbard allub Nord-Troms ringkonnakohtule ja Hålogalandi apellatsioonikohtule, mõlemad asuvad Tromsøs.^[35]

Ehkki Norra on Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP) ja Schengeni viisaruumis, ei kuulu Svalbard ei Schengeni viisaruumi ega EMP-sse.^[36] Kuberner võib keelata piirkonda sisenemise, kui isikul pole sissetulekuallikat.^[37] Ühelgi isikul ei ole vaja Svalbardi viisat ega elamisluba. Kõik võivad Svalbardis elada ja töötada tähtajatult, olenemata kodakondsusest. Svalbardi leping annab lepingupoole kodanikele samasuguse viibimisõiguse kui Norra kodanikele. Praeguseni on lubatud viisavabalt ka lepinguväliseid kodanikke. Venemaal on konsulaat Barentsburgis.^[38]

2010. aasta septembris sõlmiti Venemaa ja Norra vahel leping, millega määrati piir Svalbardi saarestiku ja Novaja Zemlja saarestiku vahel. Suurenenud huvi nafta uurimise vastu Arktikas tekitas huvi vaidluse lahendamise vastu. Lepingus võetakse arvesse saarestike suhtelist positsiooni selle asemel, et lähtuda lihtsalt Norra ja Venemaa mandripiiri põhjapikendusest.

Svalbardi populaarseim spordiala on Jalgpall. Saaretikus on kolm jalgpalliväljakut (sh üks Barentsburgis), kuid väikese rahvaarvu tõttu ei ole staadioni.^[39] On ka sisehall, kus saab harrastada mitut spordiala, sealhulgas sisejalgpalli.^[40]

• Jan Mayen
• Teravmäed