Saaga

See artikkel räägib muistendist; saidi kohta vaata artiklit Saaga (andmekogu); saatesarja kohta vaata artiklit Saaga (saatesari)

Saaga (sõna pärineb vanapõhja keelest) on muistend Skandinaavia germaanlaste ajaloost, varastest viikingiretkedest, nende käigus toimunud lahinguist, väljarändest Islandile ning tülidest Islandi perekondade vahel. Need on kirjutatud vanapõhja keeles, peamiselt Islandil.

Saagatekstid on eepilised proosajutud, millesse on sageli põimitud salme või terveid luuletusi alliteratiivses värsis. Nende teemaks on ,muistsete päevade kangelasteod, "lood väärikaist meestest", kes olid sageli viikingid, vahel paganad ja vahel kristlased. Lood on tavaliselt realistlikud, välja arvatud legendaarsed saagad, saagad pühakutest ja piiskoppidest ning tõlgitud või ümber jutustatud rüütliromaanid. Mõnikord on jutustus romantiseeritud ja fantastiline, kuid alati tegeleb see inimestega, keda saab mõista.

Mõned saagatekstid mainivad ka Eestit. Rida saagasid on tõlgitud eesti keelde, näiteks "Njalli saaga", "Grettir Asmundripoja saaga" ja "Ynglingite saaga".

Tuntuim kuningasaaga on Snorri Sturlusoni kirjutatud "Heimskringla".

Ajaloosündmustel põhinevad saagad on nii kirjanduslikku kui ajaloolist väärtust kandev rahvalooming, mida on võrreldud kaasaegse ajalooromaaniga^[1].

Suuliselt põlvest-põlve edasi antud Põhjamaade saagasid hakati Islandi kloostrites üles kirjutama 13. sajandil. Islandi saagakirjandus on väga mitmekesine, hõlmates nii teistest keeltest tõlgitud historiograafilise, religioosse ja entsüklopeedilise sisuga tekste, kui ammustest kangelastest-kuningatest pajatavaid muinasaegseid lugusid^[2].

Eestis enam uuritud Islandi saagade (Íslendingasögur) sündmustik on enamjaolt seotud Islandi, Taani ja Norraga^[3]. Lisaks sisaldavad muistendid teateid Läänemere ida poolsetel aladel aset leidnud röövretkedest ja sõdadest, mille üheks toimumiskohaks peetakse Eestit. Siiani on Muinas-Eesti kohta enam teavet leitud kuningasaagadest (konunga sögur), mis räägivad peamiselt Norra kuningasuguvõsadest ja islandlaste saagadest (islendinga sögur), mis jutustavad islandlastest talupoegade elust ja tegudest ^[4]

Üks esimestest kirjalikest allikatest, mida Eestiga seostatakse, on umbes aastasse 500 dateeritav Gutasaaga. Selle müütilistest sündmustest jutustava loo kohaselt ei suutnud Ojamaa (Gotland) oma elanikke ära toita ning kolmandik saare rahvast rändas Eestisse (Aistland), Hiiumaa (Dagaiþi) saarele, kuhu sisserändajad olevat ehitanud linnuse. Kuna ka Hiiumaal ei suudetud end ära toita, siis siirdusid migrandid edasi Vene aladele^[5].

Üheks pikemaks muistendiks, mille tegevuspaigaks peetakse Eestit (Eistland), on 13. sajandil kirja pandud saaga Norra kuningas Óláfr Tryggvasonist^[6]. Siinsetel aladel toimunud sündmusega seostatakse ka Ynglingite ja mitmeid teisi saagasid. Üldiselt kujutatakse Läänemere idarannikut ohtliku ja kummalise, mitmete mütoloogiliste tegelaste, nagu hiiglased ja draakonid, elutsemispaigana. Tõenäoliselt olid muinas-eestlased 13. sajandiks ristiusuga juba kokku puutunud, kuid saagakirjanike kujutlustes säilis siinne kant endiselt paganlike kommete kantsina, täis üleloomulikke olendeid ja juhtumisi^[7].

Põhjamaa saagade vastu hakkasid Eestis juba 19. sajandil huvi tundma baltisaksa uurijad. Saagatekstid on tänini muid ajalooallikaid täiendavaks uurimisaineseks Eesti arheoloogidele ja ajaloolastele, kes käsitlevad muistendeid vanimate Balti alasid kirjeldavate ülestähendustena. Eestis on saagakirjandusega tegelenud Arvo Alas, Tõnno Jonuks, Enn Tarvel, Mart Kuldkepp^[8], Kristel Zilmer, prof. Daniel Sävborg jt. 1980. aastatest on Islandi saagasid eri tõlkijate eestindustes ilmunud seitsme raamatu jagu.

• Heimskringla
• Egilli saaga
• Eiríkr Punase saaga