Latgalid

See artikkel räägib kunagisest balti hõimust; tänapäeva lätlaste etnilise rühma kohta vaata artiklit latgalid (tänapäev).

Latgalid (ajaloolistes allikates Letti, Leththi, Lethti, Letthi, Letthigalli, Letigolli, Leththigallia) oli balti hõim praeguse Ida-Läti alal. Suuresti just latgalite keele ja kultuuri baasilt kujunes 17.–18. sajandiks välja läti rahvas.

Latgalitega seostatav arheoloogiline kultuur ilmus Ida-Lätti Daugava põhjakaldale 6.–7. sajandil. Selle iseloomulikeks tunnusteks olid maa-alused laibamatused, kus surnud mehed asetati peaga itta, naised läände. Tüüpilised meeste hauapanused olid võitlusnuga, kirves ja 1–2 oda, naistel pronksspiraalidega peaehted. Kultuuri põhijooned ja selle kandjate antropoloogiline tüüp püsisid suures osas muutumatuna kuni 13. sajandini, mil kirjalike allikate vahendusel on teada, et neid alasid asustasid latgalid. Arvatakse, et latgalid kujunesid välja erinevate hõimude ühtesulandumisel ja selles oli oma osa varem seda ala asustanud balti ja läänemeresoome rahvastikul, lääne ja kagu poolt sinna asunud kuralastel ja semgalitel, samuti Põhja-Leedu ja Daugava ülemjooksu aladelt saabunud hõimudel. Selliste protsesside asetleidmist kinnitavad ka antropoloogilised leiud. Hiljem lisandus neile ida poolt idaslaavlaste ekspansiooni eest taanduvaid baltlasi ja mõned keeleteadlased peavad just seda rännet kõige olulisemaks. Samuti jätkus vähemalt kuni 13. sajandini põhja poole jäävate läänemeresoomlaste järkjärguline assimileerumine ja seeläbi oma osa andmine latgali kultuuri. Latgalite asuala levis keskmisel rauaajal Võnnu, Alūksne ja Ludza ümbrusse ning nooremal rauaajal praeguse Eesti-Läti piirini, hõlmates muinasaja lõpuks tänapäeva Vidzeme idaosa ja Latgale ning tekitades mitmeid segarahvastikuga piirkondi (Adsele, Idumea, Ümera). Põhjasuunalisest kaubandusaktiivsusest annavad tunnistust arvukad latgalipäraste käsitöötoodete leiud praeguse Eesti alal. Latgalite omaga väga sarnane arheoloogiline kultuur levis ka Daugava jõest lõuna pool, kus hilisemate kirjalike allikate järgi elasid aga seelid, kelle arheoloogilises materjalis ilmnev erisus latgalitest seisneb selgelt teistsuguse antropoloogilise tüübiga rahvastikus.^{[1][2][3][4][5]}.

Valter Langi arvates olid latgalite ala peamised administratiivsed ja poliitilised haldusüksused (vähemalt muinasaja lõpus) linnusepiirkonnad, mille valitsejate võim põhines lihtkogukondlaste maksustamisel. Makse nõuti sisse vakuseinstitutsiooni kaudu, mida kasutati ka kohtumõistmiseks ja üldise korra tagamiseks. Paljudest linnustest, mis ühtlasi olid käsitöö- ja kaubanduskeskusteks, tõusid keskmisel rauaajal esile Daugava kui olulise kaubatee äärsed Dignāja ja Asote. Dignāja tähtsus vähenes 10.–11. sajandil, kui otse vastaskaldale strateegiliselt paremale positsioonile rajatud Jersika linnus ta varju jättis. Ühe osa kindlustustest moodustasid järveasulad, millest uurituim on 9.–10. sajandil Võnnu lähedal kasutusel olnud Āraiši järvelinnus.^[6]

Arnis Radiņši arvates jõudis latgali ühiskond 10. sajandiks riigi kujunemise faasi. Hauapanustes kajastub see sotsiaalsete klasside eristumises ja teineteisest kaugenemises, jõukate sõjameeste ja kaupmeeste haudade ilmumises. Ühiskonna tipus seisis ilmselt enam-vähem päritava võimuga suveräänne valitseja, lisaks oli hulk erinevaid ülikuid. Tähtsamate poliitiliste otsuste vastuvõtmise juures oli oma osa ka vanemate nõukodadel ja rahvakoosolekutel. Rahva põhiosa moodustasid vabad inimesed, aga tuntud oli ka orjapidamine. Riigid tekkisid siiski vaid lõunapoolsetel aladel, kust 13. sajandi algusest on teada Jersika ja Koknese vürstiriikide olemasolu. Põhja pool asusid ühtse keskvõimuta Tālava ja Atsele muinasmaakonnad.^[7]

Suurt mõju avaldasid latgalitele õigeusklikud idaslaavlaste riigid. Alates 11. sajandist levis nende vahendusel latgalite alale ristiusk. 13. sajandi algusest on kirjalike allikate vahendusel teada, et Jersikas ja Kokneses olid kirikud ja kristlikud vürstid ning et ka põhjapoolsed Tālava latgalid olid Pihkvast ristiusu vastu võtnud. Vaieldav on aga usu leviku ulatus – on arvatud, et kristlus võis domineerida vaid ühiskonna ülemkihis, samal ajal kui enamik rahvast jäi muinasusundi juurde, ja et ristiusu sümboolikaga esemed arheoloogilises leiuaineses ei pruugi märkida nende kasutajate religioosseid vaateid, vaid võisid toimida prestiiži või moeasjadena. 13. sajandi alguseks olid latgalite alad jäänud ka poliitiliselt sõltuvaks: Jersikat ja Kokneset peetakse alluvaks Polotski vürstile ning Tālava ja Adsele maksid andamit Pihkvale.^{[2][8][9][10][11]}

13. sajandi lõpus kirjutatud Liivimaa vanem riimkroonika kirjeldab latgaleid, keda teoses kutsutakse lätlasteks, järgnevalt: "Seal [seelide] lähedal asub veel üks rahvas, neid kutsutakse lätlasteks. Sellel paganarahval on veidrad kombed, nad elavad harva hulgakesi koos, nad asuvad hajali metsades. Nende naised on imeliku kujuga ja kannavad veidraid riideid. Nad ratsutavad nii, nagu nende isad ratsutasid. Nende väel on suur jõud, kui nad kokku kogutakse." Viide ratsutamisele tähendab, et nad ei kasutanud daamisadulat, kus istutakse jalad ühel pool.^[12]

Olulise muutuse latgalite ühiskonnakorda ja poliitilistesse suhetesse tõi Liivimaa ristisõda. Tālava latgalid, kes Henriku Liivimaa kroonika kohaselt olid leedulaste, eestlaste ja liivlaste käe läbi palju kannatada saanud, sõlmisid 1208. aastal sõjalise liidu Riia piiskopi ja Mõõgavendade orduga, tehes eriti tihedat koostööd Võnnusse oma baasi rajanud ordu haruga, mida juhtis Bertold. Latgalid toetasid piiskoppi, ordut ja ristisõdijaid paljudel nende sõjakäikudel, saades vastutasuks abijõude võitlemaks oma vaenlastega. Eriti teravaks kujunes konflikt Tālava latgalite ning sakalaste ja ugalaste vahel, mis tõi kaasa rohkesti vastastikuseid sõja- ja rüüsteretki, mis lakkasid alles 1224. aastal, mil Sakala ja Ugandi lõplikult piiskopi ja ordu võimule allutati. Algne latgalite liitlassuhe piiskopi ja orduga muutus selleks ajaks juba alluvussuhteks – 1224. aastal sõlmisid need omavahelise Tālava ja selle naaberala Adsele võimualadeks jagamise leppe, mille kohaselt piiskop sai 2/3 ja ordu 1/3 maadest. Pihkva vürsti õigus sealt maksu koguda jäi pärast seda siiski veel mõneks ajaks püsima. Samamoodi võttis aina enam latgaleid vastu Riia kiriku katoliku usku, mis asendas õigeusu lõplikult 14. sajandil.^[10][13][14]

Lõunapoolsed Koknese ja Jersika vürstiriikide koosseisu kuulunud latgalite alad hõivasid piiskop ja ordu sõjalise jõuga. Nendega konflikti sattunud Koknese vürst Vjatško jättis 1208. aastal oma riigi maha ja põgenes. Järgmisel aastal vallutati Jersika linnus ja sunniti sealset vürsti Vissevaldet piiskopi vasalliks hakkama ja osa oma maadest loovutama. 1224. aastal andis ta ära veel maid ja lõplikult läksid Jersika valdused piiskopile pärast vürsti surma 1230. aastatel. Latgalite asuala kaguosa pärast kestsid võitlused Leedu suurvürstiriigiga pikemalt ja see suudeti lõplikult vallutada alles 1313. aastaks.^[15][16]

Ristisõja ja hilisemate sõdade ning katkuepideemiate ebaühtlaselt laastav mõju rahvastikule, kuralaste ja semgalite massiline ränne Leetu, uute põllumaade kasutuselevõtt ja asustuspildi muutumine ning kohalike rahvaste talupojaseisusse taandumine soodustas Läti ala hõimude omavahelist assimileerumist ja väiksemate hõimude kadumist. Assimileerumisprotsessis oli domineeriv positsioon just suhteliselt arvukamal ja sõdades vähem kannatanud latgalitel, kelle keel kujunes mitmetes piirkondades lingua francaks, mistõttu just nende baasil kujunes 17.–18. sajandiks välja ühtne läti keel ja läti rahvas.^[17][18]

Lääne- ja idalatkalite aladel on välja kaevatud umbes 80 latgalite matmispaika ja leitud üle 2000 haua. Esimene laiaulatuslik väljakaevamine toimus aastatel 1891–1892 Ludza Odukalnsi matmispaigas, kust leiti umbes 400 hauda, mis pärinesid hilisest rooma rauaajast. Pilda Nukši matmispaigas aastatel 1947–1948 toimunud väljakaevamiste käigus uuriti läbi 218 hauda, mis pärinesid 9.–12. sajandist. Zvirgzdene Kivti kalmistul kaevati aastatel 1948 ja 1955–1958 läbi 175 hauda, mis pärinesid 7.–12. sajandist. Aastatel 1928, 1938, 1977–1980, 1984–1987 ja 1999–2000 on Aglona Kristapiņi matmispaigast leitud kokku 302 hauda, mis olid kasutusel 8. sajandi lõpust 12. sajandini.^[19] Ērgļi Jaunāķēni matmispaik kaevati täielikult läbi aastatel 1971–1972, kui sealt leiti 89 hauda. Koknese matmispaigastst leiti aastatel 1986–1989 102 hauda, mis pärinesid hilisest rauaajast. Koiva piirkonna latgalite Drabeši Liepiņa kalmistul ja Priekuļi Ģūģeri kalmistul on samuti palju väljakaevamisi tehtud.

Arheoloogilisi väljakaevamisi on tehtud ka Ķente, Koknese, Sārumkalnsi, Tanīskalnsi maalinnustes ning teistes sarnastes latgalite asupaikades. Ainult mõnda läänelatgalite elupaika on uuritud, ulatuslikke väljakaevamisi tehti 1960.–1970. aastatel. Rekonstrueeritud on 9. sajandist pärit Āraiši järvelinnus.

• Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982.
• Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993.
• Koski, Mauno, Mis on Liivimaa erinevatel aegadel olnud?, lk 53–73 koguteoses Liivlased. Ajalugu, keel ja kultuur, koostanud ja toimetanud Renāte Blumberga, Tapio Mäkeläinen ja Karl Pajusalu; Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2011.
• Liivimaa vanem riimkroonika. Tõlkinud ja kommenteerinud Urmas Eelmäe. 2003.
• Lang, Valter. Baltimaade metalliaeg. Õppematerjale. Tartu, 2003.
• Selart, Anti, Ivar Leimus, Linda Kaljundi, Heiki Valk. Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal, teoses "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012.
• Šnē, Andris. Ticība, vara un tirdzniecība: kristietības loma vietējo iedzīvotāju sabiedrībās Latvijas teritorijā 11.–13. gadsimtā. Latvijas Universitātes raksti (725), vēsture, 2009, lk 29–44.
• Valk, Heiki. Setomaa asend ajaloolises ruumis: lisamärkusi kaugema mineviku kohta. 2010.