ACTA

See artikkel vajab ajakohastamist. Palun aita selle artikli sisu ajakohastada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

ACTA (inglise keeles The Anti-Counterfeiting Trade Agreement ehk võltsimisvastane kaubandusleping) on mitmepoolne riikidevaheline kokkulepe, mis püüab määratleda rahvusvahelisi norme intellektuaalomandi õiguste jõustamiseks. Salastatud leppe kavandi paljastas 2008. aasta WikiLeaks, sestsaati kutsus see esile palju kriitikat kodanikuühenduste poolt.^[1][2][3] Lepingu lõppversioon valmis 15. aprillil 2011 ning sama aasta oktoobris allkirjasid selle Austraalia, Jaapan, Kanada, Maroko, Lõuna-Korea, Singapur, Uus-Meremaa ja USA. 2012. aastal liitusid veel mitmed riigid, kuid ühtlasi puhkesid paljudes riikides suured leppevastased meeleavaldused. Euroopa Parlament hääletas aga 2012. aasta juulis selle vastu ning see ei ole kunagi jõustunud.

Leping nägi ette rahvusvahelised standardid autoriõiguse rikkujate karistamiseks, et võidelda võltsimise, piraatluse ja teiste intellektuaalomandi vastaste kuritegudega. Ennetavate abinõudena on pakutud välja vangistust ja trahve.^[1] Mustanditega võrreldes oli ettenähtud meetmeid lõpptekstis siiski oluliselt pehmendatud.^[4]

Lepingu läbirääkimistel osalesid Austraalia, Kanada, Euroopa Liit, Jaapan, Mehhiko, Maroko, Uus-Meremaa, Lõuna-Korea, Singapur, Šveits ja USA.^[viide?]

26. jaanuaril 2012 allkirjastasid leppe 22 Euroopa Liidu liikmesriiki, kaasa arvatud Suurbritannia. Enne jõustumist pidi selle heaks kiitma ka Euroopa Parlament. Euroopa Liidu kõrval olid selleks ajaks leppega ühinenud USA, Austraalia, Kanada, Jaapan, Maroko, Uus-Meremaa, Singapur ja Lõuna-Korea.^[1]

Kolm läbirääkimistel osalenud osapoolt (Euroopa Liit, Mehhiko ja Šveits) pole veel lepingule alla kirjutanud, kuid on ühisavalduses kinnitanud kavatsust allkirjastada leping "nii pea kui võimalik".^[viide?]

27. jaanuaril 2012 astus tagasi ACTA Euroopa Parlamendi raportöör Kader Arif, kelle hinnangul võivad leppel olla kodanike elule suured tagajärjed, kuid europarlamendilt on püütud võtta selles sõnaõigus: "Ma mõistan hukka need protsessid, mis viisid leppe allkirjastamiseni: kõneluste algusest saadik ei peetud mingeid konsultatsioone kodanikuühiskonnaga, teksti allkirjastamise korduv edasilükkamine ilma igasuguste selgitusteta, parlamendi mitmes resolutsioonis tehtud ettepanekute tagasilükkamine."^[1][5]

3. veebruaril 2012 teatas Poola peaminister Donald Tusk, et Poola külmutab ACTA ratifitseerimise riigis nii tänavail kui ka internetis puhkenud massimeeleavalduste tõttu. "Minu arvates on ratifitseerimise vastu esitatud argumendid õigustatud," kommenteeris Tusk.^[6]

24. jaanuaril 2012 kinnitas Eesti valitsus, et pole ACTA-t veel arutanud ning ei tea, kas see riigikogu heakskiitu vajabki. Eestis vastutab ACTA eest välisministeerium.^[7] Hiljem on väidetud, et ACTA Riigikokku saatmise otsustab välisminister Urmas Paet.^[viide?] 8. veebruaril esines Riigikogus ACTA teemal Eesti peaminister Andrus Ansip, kes kinnitas, et ACTA mõjul ei tule Eesti seadusi muuta ning seepärast ei pea ka Riigikogu seda ratifitseerima: "Põhjus, miks Riigikogu pole seda teemat menetlenud – sellepärast, et antud lepinguga liitumine ei too kaasa muutusi Eesti seadusandluses. Kõik!"^[8]

11. veebruaril 2012 toimusid ülemaailmsed ACTA-vastased meeleavaldused, Eestis korraldati need Tallinnas ja Tartus.^[9] Ajakirjandus on suhtunud neisse toetavalt, 6. veebruaril 2012 ilmunud juhtkirjas kutsus Delfi üles neil osalema.^[10]

Lepingu üle ei ole enamikus riikides toimunud avalikku arutelu, selle tähtsust on meedia enamasti hakanud selgitama alles otse enne või isegi pärast lepingule allakirjutamist ning avalikkuse protestid on hilinenud. Nii oli 31. jaanuari seisuga USA-s 35 000 inimest kirjutanud alla Valgele Majale suunatud petitsioonile ACTA peatamiseks, ehkki USA oli lepingule juba alla kirjutanud^[4].

Üks ACTA-vastase kriitika põhipunkte on olnud lepingu ulatus. Rahvusvahelise lepinguna jääb see väljapoole lepinguosaliste riikide õigusruumi. See tähendab, et riigid saavad neid kuritegusid lahendada uues juhtorganis, mis asub väljaspool ÜRO ja teiste institutsioonide tegevuspiirkonda ning on praktiliselt kontrollimatu.^[11]

ACTA kriitikat lugedes tuleb silmas pidada, et osa sellest on koostatud lepingu visandite, mitte lõppversiooni põhjal, mida on avalikkuse protestide mõjul mitmes suhtes leevendatud.^[4] Samas võivad varasemad visandid lepingu tõlgendamisel siiski oluliseks osutuda (vaata allpool lõiku ACTA#Salastatus).

Advokaat Karmen Turgi sõnul motiveerib ACTA internetiteenuste osutajaid jälgima kasutajate tegevust. See saavutatakse kolme lepinguartikli koosmõjul, millest üks muudab karistatavaks ka autoriõiguse rikkumisele kaasaaitamise, teine nõuab, et ettevõtted teeksid autoriõiguste kaitsel koostööd ja riik neid selles igati aitaks, ning kolmas kehtestab internetiteenuste osutajate vastutuse kasutajate levitatava sisu eest. Enne ACTA-t pole internetiteenuse osutaja olnud kasutajate loodud sisu eest automaatselt vastutav: vastutus tekib alles hetkel, mil ettevõte saab teada autoriõiguse rikkumisest, ning tal on võimalus autoriõigust rikkuva sisu eemaldamisega vastutusest vabaneda. ACTA muudab aga teenuseosutaja sisu eest vastutavaks, mistõttu tekib ettevõtetel otsene huvi jälgida veebiliiklust ennetavalt.^[12]

Seniste leebemate regulatsioonide kehtivust piirab artikli 27 (2) allmärkus, mille kohaselt võivad need kehtima jääda üksnes seni, kuni on tagatud autoriõiguste omanike huvid.^[12]

Samuti kohustab ACTA artikkel 11 teenuseosutajaid tegema autoriõiguste omanikega koostööd ja edastama neile infot õiguste rikkumises kahtlustatavate identifitseerimiseks. Nii peavad teenuseosutajad edastama delikaatseid isikuandmeid ilma kohtuliku järelevalveta andmenõuete põhjendatuse ja edasise andmete töötlemise üle, üksnes kahtluse põhjal ning tõendusmaterjali kogumise eesmärgil.

Kuna ACTA soodustab autoriõiguste rikkumise ennetamist jälitustegevusega ning isikuandmete kontrollimatut jagamist, asetab leping autoriõigused kõrgemale õigusest eraelu puutumatusele ja andmekaitsest.^[13]

Kriitikat lugedes tuleb silmas pidada, et ACTA otseselt ei kohusta internetiteenuste osutajaid veebiliiklust jälgima. Küll aga loob ACTA selleks eeldused, mida võidakse selliseks tegevuseks ära kasutada. Meetmete tegelik rakendus sõltub lepinguosaliste riikide tegevusest oma seaduste kooskõlastamisel ACTA nõuetega, teenuseosutajate tehnilistest lahendustest ja autorikaitseorganisatsioonide survest.^[4]

ACTA 3. peatükk "Piirimeetmed" ("Border Measures") muudab üht intellektuaalse omandi õiguse senist põhimõtet, mille kohaselt intellektuaalne omand on tänini olnud territoriaalne: autoriõiguse rikkumine ühes riigis ei pruugi rikkuda seda teises riigis, eri maades on autorikaitse eri ulatusega. Kui ühes riigis kaitstud õigused annavad võimaluse jõustada neid õigusi ka teistes jurisdiktsioonides, on sel mitmesuguseid tagajärgi eri tööstusharudes. Muuhulgas raskendab see Turgi hinnangul geneeriliste ravimite (originaalravimite odavamate analoogide) kättesaadavust arenguriikides.^[12]

Turgi arvamust toetab Sean Flynni, Bijan Madhani ja Michael Vasqueze koostatud ACTA mõju analüüs ravimite kättesaadavusele "ACTA and Access to Medicines". Selle kohaselt ACTA küll ei anna alust geneeriliste ravimite keelustamiseks, kuid võimaldab nende tarneid peatada ka nõrgalt tõendatud kahtlustuste korral, nõrgendades süütuse presumptsiooni ja tõstes tõenäosust, et häiritakse ka legaalset ravimikaubandust.^[14]

Lepinguga seoses muutub ka karistusõigus intellektuaalomandi vastaste kuritegude asjus. ACTA kohustab lepinguosalisi riike kehtestama nende eest karistused kuni vanglakaristuseni.^[12]

Euroopa Liidu majanduse seisukohalt on tähtis, et ACTA loob võimaluse takistada paralleelimporti: ühte riiki imporditud kaupade transporti ühest Euroopa Liidu liikmesriigist teise ilma autoriõiguste omanikult luba küsimata. Paralleelimport on üks mehhanismidest, mis tagavad Euroopa Liidu ühisturu toimimise.^[12] ACTA artikkel 23 (2) kohustab aga riike harmoneerima paralleelimpordiseadusi ning kehtestama kriminaalkaristusi mitte üksnes autoriõiguslike ja kaubamärgikaitse piirangute rikkumise eest impordiga kaubanduslikus ulatuses, vaid ka kodumaises kasutuses.^[15]

Eesti on üks väheseid riike, kus ACTA teemal on alanud avalik debatt. Tänu sellele on nii Eesti avalikkus kui ka poliitikud ACTA-st mõnevõrra paremini informeeritud. ACTA tekstist on valminud ka ametlik eestikeelne tõlge, ehkki see on pälvinud kriitikat; näiteks on commercial scale ehk "kaubanduslikus ulatuses" tõlgitud "kommertslikes huvides", mis muudab oluliselt teksti mõtet.

Eesti justiitsministeerium on korduvalt avaldanud arvamust, et ACTA ei nõua Eesti seaduste ümbertegemist ning sellega ei kaasne teadaolevalt halbu tagajärgi. Justiitsministeeriumi eraõigustalituse juhataja Indrek Niklus on kinnitanud, et ACTA ei nõua Eesti seaduste karmistamist.^[16][17][18]

Teda on toetanud intellektuaalomandi advokaat Ants Nõmper, kelle hinnangul on ACTA vaid liialt üldsõnaline, Eestis seni infoühiskonna teenuste seaduse alusel kehtivad internetiteenuse pakkuja vastutuse piirangud võivad aga kehtima jääda.^[19]

Hiljem on justiitsministeerium siiski taganenud seisukohast, et ACTA Eesti seadusloomet ei mõjuta.^[20] Justiitsministeeriumi arvamust ei jaga Eesti peaminister Andrus Ansip, kes 8. veebruaril 2012 Riigikogus esinedes kinnitas, et kuna Eesti seadused ACTA mõjul ei muutu, pole seda vaja ka parlamendis ratifitseerida. Jevgeni Ossinovski küsimusele "Kes poliitikutest või ametnikest andis meie Euroopa Liidu esinduse diplomaadile loa siis see akt heaks kiita?" vastas Ansip: "Ma ei oska praegu konkreetselt nime öelda, aga kui oleks vaja vastutajat, siis ma võiks vastutajaks kas või ise hakata, sest minu meelest on tegemist ülimalt õige asjaga. /---/ Ma ei saa sellest hüsteeriast aru, mis Eestis on ülesse keeratud! /---/ Mõned arvavad, et kui varastamine on hirmus lihtsaks tehtud, no justkui soosib varastamist, siis tulebki varastada, et see justkui teeb varastamise täiesti legaalseks tegevuseks. Mina nii ei arva!"^[8]

Muuhulgas väitis Ansip, et ACTA "menetluses on osalenud alates 2007. aastast nii Kultuuriministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Patendiamet kui ka Justiitsministeerium."^[8] Tegelikult alustasid ACTA väljatöötamist 2006. aastal Jaapan ja USA, 2006–2007 liitusid läbirääkimistega Kanada, Euroopa Liit ja Šveits ning ametlikud läbirääkimised algasid alles juunis 2008, kui aruteluga ühinesid Austraalia, Mehhiko, Maroko, Uus-Meremaa, Lõuna-Korea ja Singapur.^[21][22]

Ka Euroopa Komisjoni kaubanduse peadirektoraadi direktor Signe Ratso on väitnud, et ACTA tavatarbijat ei puuduta: "See ei riiva üksikut tarbijat, keegi ei tule tema internetti kinni panema."^[23]

Signe Ratso hinnanguga ei nõustunud tehnoloogiaekspert Peeter Marvet: "Hulk firmasid teeb internetis äri – Elion pakub internetiühendust, Youtube ja paljud teised pakuvad võimalust sisu talletada. Kui ACTA mõjutab nende firmade käitumist, hakkavad nemad peagi üsna otseselt mõjutama tavatarbija käitumist, tsenseerima meie vabadust loomingut välja panna. Tõenäoliselt hakkavad firmad oluliselt rohkem sisu jälgima ning seda n-ö igaks juhuks tõkestama."^[23] Eesti valitsust IT-küsimustes nõustav ekspert Linnar Viik on kinnitanud, et nõustab Eesti valitsust ACTA lepinguga mitte liituma.^[24]

ÜRO Interneti Väljendusvabaduse Koalitsiooni koordinaator, advokaat Karmen Turk kirjutas Eesti eurosaadikuid ACTA mõjude eest hoiatavas kirjas: "ACTA asetab autoriõiguste ja tööstusomandi omajate huvid ülemaks kõigist teistest õigustest, sh ka olemuselt olulisematest põhiõigustest, nagu sõnavabadus ja eraelu puutumatus. See ei ole kooskõlas Euroopa ega Eesti konstitutsiooniõigusega."

Eesti poliitikutest on ACTA vastu sõna võtnud veebiettevõtja Andrei Korobeinik, kelle arvates on leping ohtlik sõnavabadusele.^[25] Ka Eesti eurosaadik Kristiina Ojuland on pidanud ACTA-t ülearuseks: "Eesti kehtiv seadusandlus katab suurepäraselt valdkonnad, millele ACTA on suunatud, ent ei jäta õiguskeeles vale tõlgendamisvõimalust, mis võiks piirata elanike põhiõigusi ja -vabadusi või ka ettevõtlusvabadust."^[26] Parlamendiarutelul 8. veebruaril 2012 suhtusid ACTA-sse kriitiliselt Jevgeni Ossinovski, Heimar Lenk ja Olga Sõtnik.^[8] Samuti on lepingu regulatsioon negatiivse mõjuga Elioni eraklientide segmendijuhi Silver Soomre hinnangul: "Põgusa tutvumise pinnalt öelduna tuleb tõdeda, et ACTAs toodud põhimõtted on tasakaalust väljas ning nende jõustumine tooks kaasa olukorra, milles tavapäraste internetikasutajate õigused ja huvid kannataksid."^[27]

Eesti Interneti Kogukond on algatanud Eestis ACTA-vastase petitsiooni.^[13] Samuti korraldatakse EIK-i eestvedamisel 11. veebruaril 2012 Tallinnas ja Tartus ACTA-vastane meeleavaldus.^[9]

Isamaa ja Res Publica Liidu auesimees Mart Laar avaldas oma Facebooki-lehel ACTA mõistlikkuse suhtes kahtlust, kuid hiljem kustutati tema Facebooki-lehelt kõik ACTA-ga seotud vestlused ja küsimused. Laar põhjendas kustutamist nii: "Ma küll ei arva, et ma oleks sealt kõik eemaldanud. /---/ Kui sealt midagi on kadunud, siis ilmselt selle tõttu, et ruum kippus vahepeal otsa saama."^[28] Põhjendus kutsus omakorda esile avalikkuse kriitika, ruumi lõppemisest internetis sai internetimeem. Muuhulgas loodi Facebooki-lehekülg "Mart Laari ruum" ning veebipõhine mäng "Aita Mardile ruumi koguda".^[29][30]

ACTA väljatöötamise juures on üks silmapaistvamaid eripärasid olnud selle salastatus. Tänaseni on paljud läbirääkimiste dokumendid salastatud, suur osa infost jõudis avalikkuse ette alles WikiLeaksi kaudu.^[31] Otsus anda Euroopa Komisjonile volitus allkirjastada leping Euroopa Liidu nimel võeti 16. detsembril 2011 vastu Euroopa Nõukogu põllumajanduse- ja kalandusnõukogu istungil.^[7]

Salastatust on peetud ka täiesti iseseisvaks ohuks, kuna ACTA on kirjutatud silmapaistvalt segaselt.^[32] Liikumine Anonymous on juhtinud tähelepanu tõigale, et Viini konventsiooni kohaselt tuleb sellistel puhkudel toetuda mõistete tõlgenduses läbirääkimisdokumentidele, mis aga on salastatud. Seega hakkavad ettevõtluses ja eraisikute internetikasutamises kehtima kuni kriminaalvastutuseni viivad reeglid, mida tundma õppida ei saa.^[33][34]

Kriitikud on sageli võrrelnud ACTA-t USA Kongressis esitatud seaduseelnõude SOPA (Stop Online Piracy Act) ja PIPA-ga. Ehkki võrdluses võib viidata mõlema algatuse aluseks olevale soovile piirata internetis seni levinud praktikaid, on ACTA ja USA seaduseelnõude vahel siiski olulisi erinevusi.^[4]

ACTA on rahvusvaheline leping, SOPA ja PIPA on aga ühe riigi sisene seadusandlik initsiatiiv. Kui ühelt poolt vajab ACTA jõustumiseks palju enamate riikide nõusolekut, siis teisalt ei tarvitse rahvusvaheliste lepingute jõustumiseks paljudes riikides valitsus seadusandliku võimu luba küsida, sellega välditakse ka avalikku arutelu. ACTA-t tühistada võib samuti olla oluliselt raskem.^[35]

SOPA ja PIPA keskendusid internetile, ACTA aga on kaubandusleping ning sellisena märksa laiaulatuslikum.^[4] Kriitikute hinnangul kujundab ACTA ümber tänapäevase autoriõiguse alused, tehes mitu olulist muudatust selle põhimõtetes ning asendades nii Genfi konventsioonid autoriõiguse põhialusena.^[viide?]

SOPA-s ja PIPA-s ettenähtud põhimeetmete hulka kuulusid musta nimekirja kantud veebilehtede eemaldamine DNS-ist, otsimootoreist ja reklaamivõrkudest. Selliseid meetmeid ACTA ei soovita.^[4]

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: ACTA

• Euroopa Parlamendi uudiskiri PM avalik uudisvoog, 3. september 2010
• Karmen Turk "Ettevaatust – intellektuaalomandi kaitse ekspansiivselt laienemas!" raamatupidaja.ee (aripaev.ee), 19. oktoober 2011
• Askur Alas "Võltsimisvastane seadus ähvardab vaba internetti" Eesti Ekspress, 29. detsember 2011
• "Euroopa Parlamendis peatselt hääletusele tulev ACTA on tõsiseks ohuks Eesti ettevõtlusele ja innovatsioonivõimekusele" MTÜ Eesti Interneti Kogukond pressiteade, PM avalik uudisvoog, 6. detsember 2011
• Hans Lõugas "Sõda SOPA pärast võib peatada interneti" Eesti Päevaleht, 9. jaanuar 2012
• Peeter Mõtsküla intervjuu ACTA teemal Kuku raadio, 25. jaanuar 2012
• "Foorum" ETV, 25.01.2012 (Linnar Viik, Kalev Rattus, Henrik Roonemaa ja Indrek Niklus SOPA ja ACTA teemal)
• "Daniel Vaarik: miks karta ACTA-t ja SOPA-t" ERR, 26. jaanuar 2012
• "ACTA vs SOPA: põhjused, miks ACTA on internetivabadusele ohtlikum" ERR, 28. jaanuar 2012
• "Argo Ideon: asümmeetriline sõda" Postimees, 1. veebruar 2012
• Anonymous: Revealing The Arcane Legal Trick Behind ACTA
  • Anonymous paljastas võimaliku juriidilise triki ACTA taga
• Artur Talvik "Meie reliikvia on infovabadus!" EPL, 4. veebruar 2012
• Kalev Rattus "Ei midagi isiklikku, see on lihtsalt äri" Postimees, 3. veebruar 2012
• Askur Alas "Askur Alas: Ansip alustas sõda, mida ei saa võita" Eesti Ekspress, 10. veebruar 2012
• ACTA sünnitas filmipoe Postimees, 23. august 2012

• ACTA ingliskeelne tekst
• ACTA tekst Euroopa Liidu keeltes
• ACTA eestikeelne tekst, tõlkevigadega

• Opinion of European Academics on Anti-Counterfeiting Trade Agreement jaanuar 2011
• Comments on the "Opinion of European Academics on Anti-Counterfeiting Trade Agreement" – Euroopa Komisjoni vastus kriitikale, 27. aprill 2011
• "ACTA and Access to Medicines"
• "EP legal service consistently overlooks known issues with ACTA" ACTA Blog, 23. jaanuar 2012
• EDRi ACTA voldik
• Õiguspoliitika-alased uuringud ja analüüsid Justiitsministeeriumi veeb
• Memo ACTA kohta
• Intellektuaalse omandi õiguse kodifitseerimine: üldosa võimalikkusest (2011)