Reformierakonna rahastamisskandaal

Reformierakonna rahastamisskandaal ehk Silvergate on 2012. aasta mais puhkenud Eesti poliitiline skandaal, mis puudutab Eesti Reformierakonna liikmete annetusi, millega liikmed väidetavalt annetasid variisikutena erakonnale anonüümsete toetajate raha. Juhtum lõppes Erakondade rahastamise järelevalve komisjoni määrusega anonüümsed annetused riigieelarvesse kanda. Ametlik uurimine lõppes tõendite puudumise tõttu. Süüdistused avalikkuse ette toonud Silver Meikar heideti erakonnast välja ning juhtumi tõttu astus tollane justiitsminister Kristen Michal ministrikohalt tagasi.

Silver Meikar annetas 2009.–2010. aastal Eesti Reformierakonnale raha, mille päritolu ta enda väitel ei tea. 2009. aasta novembris (20 000 krooni) ja detsembris (20 000 krooni) ning 2010. aasta veebruaris (20 000 krooni), märtsis (20 000 krooni), aprillis (25 000 krooni) ja juunis (10 000 krooni).^[1]

Meikar kirjeldas annetamisskeemi ajalehes Postimees 2012. aastal ilmunud arvamusloos nii: "Selle raha andis mulle ümbrikus Kalev Lillo, kes tollal töötas Reformierakonna kontoris juhtival kohal. Enne annetamist helistas mulle peasekretär Kristen Michal ja küsis, kas olen nõus erakonda toetama. "Muidugi oleksin nõus," vastasin ja lisasin: "kuid ega väga palju antud hetkel võimalik ei ole." Sain teada, et ega see tegelikult mulle mingeid kulusid kaasa ei toogi. Mulle antakse sulas kontole kandmiseks nii suur summa, mis kahtlasena ei näiks. "Mis seal ikka, teeme ära," vastasin rehepapi kombel."^[1]

Lillo ja Michal lükkasid Meikari väited tagasi 22. mail 2012 avaldatud Reformierakonna pressiteates. "Erakond arvas, et tegu on tema rahaga, summa iseenesest varasema riigikogu liikme puhul meis küll kahtlust ei äratanud. Teeme omalt poolt avalduse õiguskaitseorganitele, et uurida, kas midagi selles loos viitab võimalikule kuriteole," ütles Michal pressiteates.^[2]

ETV ajakirjanik Marko Reikop küsis Lillo käest 22. mail saates "Ringvaade", kas Reformierakond on kasutanud Silver Meikari kirjeldatud rahastamisskeemi. Lillo vastas küsimusele: "Mina ei tea, et oleks olnud. Ma ei ole sellega kokku puutunud."^[3]

Riigiprokuratuur alustas samal päeval kriminaalmenetlust, et kontrollida Postimehes ilmunud väiteid, et Reformierakond on vastu võtnud teadmata allikatest pärinevat vara, mis on vormistatud erakonna liikmete annetustena. Menetlust alustati karistusseadustiku paragrahvi 402¹ tunnustel, mis näeb ette vastutuse erakonna majandustegevusele ja varale kehtestatud piirangute rikkumise eest. Kuna esineb kahtlus, et antud juhul on erakond saanud vara mittelubatud allikatest, võib tegemist olla erakonna varale kehtestatud piirangute rikkumisega.^[4]

Anonüümseks jääda sooviv endine Reformierakonna liige ütles 23. mail 2012, et sai 2008. aastal Kalle Pallingu käest raha, mille kandis enda isikliku annetusena partei arvele. Palling kommenteeris tunnistust "Aktuaalsele kaamerale" samal päeval nii: "Ei oska seda kommenteerida. Pole olnud sellist asja".^[5]

Lauri Luik annetas 2009. aasta aprillist 2010. aasta septembrini Reformierakonnale 146 300 krooni.^[6] "Minu annetused läbi kõikide aastate on olnud minu raha. Minu põhimõte on selline, et mina teen kõik oma kampaaniad läbi erakonna ja panen erakonnale raha siis, kui mul on mõni kampaania," selgitas Luik annetusi.^[7]

24. mail otsis keskkriminaalpolitsei läbi Reformierakonna kontori Tallinna kesklinnas Tõnismäel.^[8]

Riigikogu esimees Ene Ergma ütles 24. mail intervjuus Kuku raadiole, et tema hinnangul peaks väidetavaid rahastamisskeeme kasutanud inimesed poliitikast lahkuma.^[9][10] Samal päeval tuli Hans H. Luik välja väitega, et kui 2008. aastal said Kanal 2 ja TV3 50 miljonit krooni toetust digilevile üleminekuks, siis selle toetuse määramisel oli oluline osa parteidele antud soodsates reklaamisekundites^[11].

Postimehe ajakirjanik Nils Niitra on pidanud seda skandaali Eesti poliitika tulevikku suunavaks ja leiab, et Meikari tasalülitamine Reformierakonna poolt oli erakordne rumalus. "Kui võidab tema, võib meil olla tulevikuski poliitikuid, kes on valmis viskuma tõe ja õigluse nimel ambrasuurile. Kui ta aga kaotab, siis on see selge signaal noorerakondlastele, et hallide skeemidega tuleb leppida ja neid ei tohi vaidlustada."^[12]

Alates Meikari kirjutise ilmumisest maikuus püsis Eesti Reformierakond meediatähelepanu keskmes kuni septembrini.^[13]

Oktoobris lõpetati uurimine piisavate tõendite puudumise tõttu, kuid kahtlused jäid endiselt alles. Politoloog Tõnis Saarts tõi välja skandaali kolm olulist tulemit: algas debatt erakondade rahastamise ja nende rolli üle ühiskonnas, kadus piir "heade" ja "halbade" erakondade vahel ning süvenes valijate usaldamatus erakondade vastu.^[14]

24. oktoobril 2012 visati Meikar erakonna Nõmme piirkonna juhatuse avalduse alusel Reformierakonnast välja.^[15] "Raske on välja arvata kedagi, kes on end ise asetanud väljapoole erakonda," kommenteeris otsust Reformierakonna esimees, peaminister Andrus Ansip.^[16] Ajakirjanduses pälvis otsus üldiselt pigem hukkamõistu, näiteks nimetas ERR-i uudisteportaali arvamustoimetaja Rain Kooli toimunut "inetuks kättemaksuoperatsiooniks": "Ja nüüd tagantjärgi, kui ollakse justkui juriidiliselt puhtad poisid – kohtuasja ei tulnud – on asutud oma jõudu tunnetades lihtsalt sellele, kes julges suu lahti teha, kätte maksma."^[17] "Liberaalse erakonna puhul eriarvamuste pärast välja heitmine on muidugi üllatav," ütles IRL-i aseesimees Tõnis Lukas, lisades, et ei tea ühtegi põhjust, miks ei peaks Meikarit soovi korral näiteks IRL-i vastu võtma.^[18] "See, kuidas Reformierakond on praegu toimetanud ja erakonnasisene vilepuhuja on risti löödud, saadab kummalise signaali," kinnitas ühenduse Korruptsioonivaba Eesti juht Asso Prii.^[19] Seevastu leidis suhtekorraldaja Ivo Rull, et väljaheitmine oli mõistlik lahendus, mis ei kahjusta erakonna mainet, ehkki suurendab poliitikas pettunute hulka: "Kui inimesed enam normaalselt ei suhtle, on lahkuminek mõistlik lahendus. /---/ Et valimiskampaaniate aegu käituvad erakonnad nagu militaarsed struktuurid, on neil raske tolereerida siseinfo lekitajaid. Meikari väljaheitmisel lähtus Reformierakond printsiibist: parem õudne lõpp kui lõputu õudus."^[20]

Pärast väljaviskamist lubas Meikar poliitikas tegutsemist jätkata, kuid välistas lähiajal jätkamise erakonnapoliitikas.^[21]

25. oktoobril otsustas erakondade rahastamise järelevalve komisjon, et Meikari tehtud annetus on anonüümne ja Reformierakond peab selle kandma riigieelarvesse.^[22]

Eesti erakondade rahastamise probleeme käsitles seoses Gruusia valimistega Euroopa Parlamendi suurkogu plenaaristungil parlamendi liige Indrek Tarand.^[23]

Oktoobris püüdis Reformierakonna liige Rene Ilves tõkestada meeleavalduste korraldamist erakonna peakontori ees Tallinnas, registreerides sinna fiktiivsed meeleavaldused. Sellest ajendatult sai sotsiaalmeedias alguse kodanikuliikumine "Aitab valelikust poliitikast", mis jätkas meeleavalduste korraldamist Tallinnas ja Tartus.

24. oktoobril, kohe pärast Meikari väljaheitmist, vähenes Reformierakonna liikmete arv äriregistris Delfi andmeil kella 13.36 ja 20.45 vahel 21 võrra.^[24] Oktoobri lõpus tehtud kokkuvõtte kohaselt oli Reformierakonna liikmete koguarv skandaali algusest saati suurenenud: viie kuuga lahkus üle 200 inimese, uusi liitujaid oli ligi 500.^[25] Samas oli skandaali tõttu lahkunute seas staažikaid poliitikuid: 6. novembril esitas lahkumisavalduse diplomaat, kirjanik ja endine kaitseminister Jaak Jõerüüt^[26], parteist lahkusid asutajaliikmed Olev Vaher^[27] ja Pärtel Piirimäe, samuti Tartu linnavolikogu Reformierakonna fraktsiooni endine nõunik Ingi Mihkelsoo^[24] ja Tartu Noorte Reformiklubi asutajaliige Koit Arro^[28],

Meeleavalduste järel avaldasid Reformierakonna juhtpoliitikute skandaali vältel antud selgituste suhtes kahtlusi erakonda Riigikogus esindavad Kaja Kallas ja Andrei Korobeinik, kes pälvisid omakorda kriitikat partei juhtfiguuridelt, sealhulgas erakonna aseesimehelt, rahandusminister Jürgen Ligilt.^[29]

6. detsembril 2012 teatas justiitsminister Kristen Michal enda tagasiastumisest. Ta ütles: "Ma lahkun, et kaitsta Reformierakonda ja valitsuse töövõimet. See on minu isiklik otsus. Ma ei lahku süü tõttu."^[30]

• Aitab valelikust poliitikast
• Harta 12

• Silver Meikar "Erakondade rahastamisest. Ausalt" Postimees, 22. mai 2012
• Merike Teder "Michal ja Lillo lükkavad Meikari väited tagasi" Postimees, 22. mai 2012
• "Riigiprokuratuur alustas Meikari väidete kontrollimiseks kriminaalmenetlust" Postimees, 22. mai 2012
• "Ergma: skeemitajad peaksid poliitikast lahkuma" Postimees, 24. mai 2012
• Mirjam Mäekivi "Politsei otsis läbi Reformierakonna peakontori" Postimees, 24. mai 2012
• Mikk Salu "Lauri Luik: kandsin parteile raha kampaaniakuludeks" Postimees, 24. mai 2012
• Nils Niitra "Omanimelise skandaali mees" Postimees, 26. mai 2012
• Oliver Kahu "Septembris meedia tähelepanu rahaskandaalile vaibus" ERR, 13. oktoober 2012
• Tõnis Saarts "Reformierakonna rahastamisskandaali kolm põhjapanevat tulemit" ERR, 18. oktoober 2012
• Aleksander Krjukov "Meikar visati Reformierakonnast välja" ERR Uudised, 24. oktoober 2012
• Mikk Salu "Oravate sünnipäev kriisiõhkkonnas" Postimees, 13. november 2012
• "Reformierakonna rahastamisskandaali kronoloogia" Memokraat