Keskkonnakaitse

Keskkonnakaitse on ühiskonna, organisatsioonide ja üksikisikute tegevus, mille abil kaitstakse nii inimese vahetut elukeskkonda kui ka loodust tervikuna inimtegevuse negatiivsete mõjude eest elujõulise keskkonna säilitamiseks^[1]. Keskkonnakaitse olulisteks valdkondadeks on õhu-, vee-, mulla-, puhta joogivee kaitse, jäätmetega tegelemine jne).

Keskkonnakaitse meetmed kujundatakse keskkonnapoliitika abil.

Eestis tegelevad riiklikul tasemel keskkonnaprobleemidega Kliimaministeerium ning selle haldusalas olevad valitsusasutused Maa-amet ja Keskkonnaamet.

Ületarbimise, rahvastiku kasvu ja tehnoloogia tõttu halveneb biofüüsiline keskkond, mõnikord jäädavalt. Seda on tunnistatud ja riikide valitsused on hakanud kehtestama piiranguid keskkonnaseisundi halvenemist põhjustavale tegevusele. Alates 1960. aastatest on keskkonnaliikumised suurendanud elanikkonna teadlikkust mitmesuguste keskkonnaprobleemide kohta.

Keskkonnakaitse teaduslikke aluseid uurib ökoloogia. Teaduslike ja tehnoloogiliste arengute mitmekesise mõju uurimine looduskeskkonnale (biosfäärile) on üks meie aja olulisemaid probleeme. Sellise uuringu lõppeesmärk on kaitsta ja parandada keskkonda praeguste ja tulevaste põlvkondade heaolu jaoks.

Tööstusriikides pakuvad vabatahtlikud keskkonnakokkulepped ettevõtetele sageli võimalust saada tunnustust selle eest, et nad ületavad minimaalseid regulatiivseid standardeid ja toetavad seega parima keskkonnapraktika arengut. Näiteks Indias on Environment Improvement Trust (EIT) tegutsenud keskkonna- ja metsakaitsega alates 1998. aastast. Arengumaades, näiteks Ladina-Ameerikas, kasutatakse neid lepinguid sagedamini selleks, et parandada kohustusliku regulatsiooni märkimisväärset mittetäitmist.

Loodusvarade majandamise ja keskkonnakaitse ökosüsteemil põhineva lähenemisviisi eesmärk on võtta otsuste tegemisel arvesse kogu ökosüsteemi keerulisi vastastikuseid seoseid, mitte lihtsalt reageerida konkreetsetele probleemidele ja väljakutsetele. Ideaaljuhul oleks sellise lähenemisviisi kohane otsustusprotsess koostööpõhine lähenemisviis planeerimisele ja otsuste tegemisele, mis hõlmab paljusid sidusrühmi kõigist asjaomastest valitsusasutustest, samuti tööstuse esindajaid, keskkonnarühmitusi ja kogukonna esindajaid. Selline lähenemisviis toetab ideaaljuhul paremat teabevahetust, konfliktide lahendamise strateegiate väljatöötamist ja paremat piirkondlikku kaitset. Religioonidel on oluline roll ka keskkonna säilitamisel.

Keskkonnaaktivism (environmentalism) on ühiskondlik liikumine, mille eesmärk on tugevdada keskkonnakaitsemeetmeid. Aktivistid korraldavad reostuse vastaseid proteste ja mõnikord (nagu Greenpeace'i puhul) saboteerivad keskkonda kahjustavat majandustegevust. Kõige radikaalsemad keskkonnaorganisatsioonid lubavad oma tegevuses ökoterrorismi.

• looduskaitse
• roheline elamisviis
• jäätmehooldus
• punane raamat
• süvaökoloogia
• IBA
• IUCN

• Karamanos, P., Voluntary Environmental Agreements: Evolution and Definition of a New Environmental Policy Approach. Journal of Environmental Planning and Management, 2001. 44(1): p. 67-67-84.
• "The right to a clean and healthy environment: 6 things you need to know". UN News. 15 October 2021. Retrieved 15 October 2021.
• Mitchell, R.B., International Environmental Agreements: A Survey of Their Features, Formation, and Effects. Annual Review of Environment and Resources, 2003. 28(1543-5938, 1543-5938): p. 429-429-461