Demokraatia

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Oktoober 2019) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Demokraatia (ka rahva võim) on valitsemisvorm, mille tunnuseks on kodanikkonna osalemine poliitikas, võimude lahusus ja tasakaalustatus, seaduse ülimuslikkus ning inim- ja kodanikuõiguste austamine. Rahvas teostab võimu konsensuse, otseste referendumite (otsedemokraatia) või rahva poolt valitud esindajate kaudu (esindusdemokraatia).

Sõna tuleneb vanakreeka keelest: δημοκρατία, mis koosneb tüvedest δημος ('rahvas', 'hulk') ja κρατος ('võim', 'valitsus'). Sõna demos tähistas Ateenas kinnisvaraomanikest täiskasvanud mehi, kes olid perekonnapead, tasusid linnale makse ning osalesid isiklikult (oma varustusega) linna kaitsmisel ning selle poolt korraldatud sõjalistes välisaktsioonides. See tähendab, et poliitiliste otsuste langetamisel osales vaid u 10% Ateena elanikkonnast, kuigi kodaniku staatusest tulenevaid õigusi nautisid kõik, kes olid sünnipäralt ateenlased.

"Demokraatia on rahva valitsus: rahva poolt ja rahva huvides (of, by and for the people)." (Abraham Lincoln)

Demokraatlikus riigis on valitsus ainult üks osake paljude teiste asutuste, erakondade, seltside ja ühenduste kõrval (pluralism – arvamuste ja vaadete paljusus). Need organisatsioonid esindavad oma liikmete huve mitmel moel ja püüavad omakorda mõjutada poliitiliste otsuste vastuvõtmist.

Demokraatia kriitikud on väitnud, et kõik ühiskonnaliikmed ei ole võrdselt kompetentsed ühiskonnaelu olulisi otsuseid tegema, samuti on osadel ühiskonnaliikmetel oluliselt rohkem ressursse, et propageerida oma seisukohti ja edendada huvisid, seega võib näiline demokraatia sisuliselt moonduda ohlokraatiaks, plutokraatiaks, tehnokraatiaks vm.

Varaseimad kirjalikud viited demokraatlikule valitsemiskorraldusele pärinevad Sumeri linnriikidest (3. aastatuhat eKr). Kiilkirjatahvlid räägivad kahekojalisest parlamendist ja seal peetud aruteludest.^[1] Eufrati keskjooksul asuvast Mari linnast on välja kaevatud astmeliselt tõusev ringauditoorium, mis võis olla üheks selliste arutelude toimumise kohaks.

Aaria hõimude sissetungi (u 1800 eKr) ning nende ülemvõimu kinnistumise järel moodustati Põhja-India alal 16 territoriaalset ühendust ehk mahajanapadat (u 700 eKr), millest suurimad olid Magadha, Kosala ja Vaishal (tänapäeva Bihar). Olemuslikult olid need oligarhilised esindusdemokraatiad, sest nõukogu liikmed valiti preestrite (braahmanite) klassist. Sellel nn panchayati süsteemil põhineb ka tänapäeva India külade halduskorraldus.

Spartas hakati hääletamisel põhinevat valimissüsteemi kasutama u 700 eKr ning sellel osalesid kõik 30-aastased või vanemad sõdalase staatust kandvad meessoost isikud.^[2] Ateena linnriigis kehtestas otsedemokraatliku riigikorra 508–507 eKr ülik ja riigimees Cleisthenes, kes reformis valitsemiskorraldust.^[3] Ka Roomat valitseti esindusdemokraatlikult: juba kuningriigi perioodil juurdus plebeide rahvakoosoleku (otsedemokraatia) tava. Vabariigi väljakuulutamise järel, 509. aastal eKr läks võim Senatile, mille liikmeteks olid hõimuvanemad ja kus otsuseid langetati enamusdemokraatia põhimõttel.^[4] Keskaja Itaalia linnriike, näiteks Veneetsiat, Genovat, Firenzet, Pisat, Luccat, Amalfit, Sienat ja San Marinot valitseti demokraatlike esinduskogude kaudu. Šveitsi Tirooli aladel sündis otsedemokraatial põhinev territoriaalne omavalitsus (Šveitsi Konföderatsioon) 1291. aastal.

Hõimuvanemate ja sõjapealike kogunemist ning hääletamise teel otsuste langetamist (esindus- ja enamusdemokraatia) rakendati vanaaja ja keskaja alguse germaani hõimudes (Thing, varaseim säilinud viide 193. aastast), Norras (Frostating), Inglismaal (Witenagemot, 849), Islandil (Althing, 930–1799), Friisi hõimualadel (10.–15. sajand), Fääri saartel (Løgtingið, 1274–1816) jm.

Slaavlaste hõimualadel valiti demokraatlikult ametisse uusi vürste Carantanias (tänapäeva Sloveenia alal, 7.–15. sajand), otsustati riigiasju rahvakoosolekutel Pihkvas (veetše, 862–1510), Novgorodis (1016–1478) ja Kiievis (1068–1240) ning Poola-Leedu Rzeczpospolitas (sejm, 1180, 1569–1795).

Araabia maailmast on demokraatliku valitsemiskorraldusega end ajalukku jäädvustanud Rashiduni („õigesti juhitud“, 632–661) kalifaat, mis hõlmas kogu Pärsia, Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika ala Tuneesiani välja. Demokraatlikult otsuseid langetava vanematekogu vahendusel hallati ka nakhide hõimu alasid (Põhja-Kaukaasias, tänapäeva Tšetšeenia ja Inguššia ala), nride hõimu alasid (Nigeerias 948–1911), sikhide territooriumi (alates 10. sajandist), Sakai kaubanduslinna (Jaapanis 1450–1600) jms alasid.

Protsess, mille käigus kujunes valitsevast eliidist, s.t hõimuvanematest, sõjapealikest ja kõrgetest vaimulikest koosnev volikogu seadusandlikuks institutsiooniks, sai alguse Inglismaal. Sealsed maaomanikest lääniisandad hakkasid vastu isevalitseja maksunõuetele ning sundisid 1215. aastal varatuks jäänud kuninga John I ehk John Maata (1166–1216) alla kirjutama Magna Carta lepingule, millega kuningas tunnustas lääniisandate õigust otsustada, kas kuninga maksunõue muutub seaduslikuks kohustuseks või mitte. Tegelik Inglise parlament sündis siiski 1265. aastal, kui kuningas Edward I (1254–1299) maksunõuete vastu mässavad maaomanikud, kelle eesotsas oli parun Simon de Montfort (1208–1265), sundisid tõrkuvat valitsejat tunnustama lääniisandate esinduskogu seadusandliku organina.

Kuna Magna Carta leping kehtestas põhimõtte: "Pole maksukohustust ilma maksumaksjate esindajate kaasarääkimise õiguseta", siis laiendati 1341. aastal Inglise parlamenti ning asutati alamkoda, mis hakkas esindama uusi maksumaksjaid ehk linnakodanlaste klassi. Lääne-Euroopa kaubalinnades, mis olid omandanud vabalinna staatuse, tekkisid 12–13. sajandil linnanõukogud, kus lisaks ümbruskonna hõimu- ja sõjapealikele ning vaimulikele olid esindatud ka linna suuremad käsitööliste tsunftid ja kaupmeeste gildid.

Demokraatia järgmine arenguhüpe ehk poliitiliste õiguste laienemine toimus esimese tööstusrevolutsiooni järel olukorras, kus domineerivaks muutus tehastes tehtav palgatöö ja sellelt kogutavast tulumaksust sai uute territoriaalriikide kõige olulisem tuluallikas. Esmalt laienes valimisõigus palgatööl käivatele meestele ning hiljem – suuresti Euroopat laastanud kahe maailmasõja tõttu, mille käigus naised hõlmati palgatööliste ringi – ka naistele.

Alates Teisest maailmasõjast on demokraatlik valitsusviis maailmas järjest enam levinud. Francis Fukuyama "ajaloo lõpu" teooria järgi on liberaalne demokraatlik riik inimühiskonna korralduse universaalne standard, milleni varem või hiljem jõuavad kõik rahvad.

• Ateena demokraatia
• delegeeriv demokraatia
• demokraatia indeks
• demokraatiapäev
• Eesti Demokraatia Uuendamine (E-D-U)
• egalitarism
• enamusdemokraatia
• esindusdemokraatia
• (huvi)grupidemokraatia
• juhitud demokraatia
• kodanikuühiskond
• konsensusdemokraatia
• leppedemokraatia
• organisatsiooniteooria
• otsedemokraatia
• rahvaalgatus
• sallivus
• sotsiokraatia
• totaalne demokraatia
• valgdemokraatia
• valitsemisvorm
• volitusdemokraatia

Tsitaadid Vikitsitaatides: Demokraatia

• Demokraatia liigitusest uusima ajaloo valguses., Akadeemia nr 3, 4, 8/1938
• 08. oktoober 2009 Maaleht, Marje Aksli, Kas jumal on demokraat?
• Демократическая республика 1917. Teos digiteerituna digitaalarhiivis DIGAR