Pius X

Pius X
Sünninimi	Giuseppe Melchiorre Sarto
Valitsemisaja algus	4. august 1903
Valitsemisaja lõpp	20. august 1914
Eelkäija	Leo XIII
Järeltulija	Benedictus XV
Sünnikuupäev	2. juuni 1835
Sünnikoht	Riese
Surmakuupäev	20. august 1914
Surmakoht	Vatikan

Prinditavat versiooni ei toetata enam ja selles võib olla viimistlusvigu. Palun uuenda enda brauseri järjehoidjad ja kasuta selle versiooni asemel brauseri harilikku prindifunktsiooni.

Pius X (Giuseppe Melchiorre Sarto, 2. juuni 1835 – 20. august 1914) oli paavst aastatel 1903–1914. Ta oli 257. paavst ja teda on nimetatud ka armulaua (euharistia) paavstiks.

Giovanni Melchiorre Sarto sündis Rieses postimehe Giovanni Battista (Giambattista) Sarto (1792–1852) ja õmblejanna Margherita Sansoni (1813–1894) kümnelapselises peres teise lapsena. Ta ristiti 3. augustil 1835 ja konfirmeeriti 1. septembril 1848. Enne teda pärines lihtrahva hulgast Clemens XIV, järgmine lihtrahva seast pärit paavst oli Johannes XXIII.

Sarto sai alghariduse Riese ülempreestrilt Tito Fusaronilt. Ta õppis 1846–1850 Castelfranco Veneto koolis, minnes iga päev 6 kilomeetrit jalgsi kodust kooli. 13. novembrist 1850 14. augustini 1858 õppis ta Padova seminaris. 20. septembril 1851 (või 1850) võttis ta vastu tonsuuri. Sarto sai 22. detsembril 1855 ja 6. juunil 1857 madalamad vaimulikupühitsused, 19. septembril 1857 sai ta alamdiakoniks, 27. veebruaril 1858 diakoniks ning 18. septembril 1858 ordineeriti Sarto preestriks. Ta rajas Tombolos täiskasvanute õpetamiseks õhtukooli, taastas Salzanos kohaliku kiriku ja korraldas hospidali ülalpidamist. Ta abistas kooleraepideemia ajal haigeid. Sarto õpetas Mantova seminaris dogmaatikat ja moraaliteoloogiat. Ta pidas 1887 Mantova piiskopkonna sinodi. Piiskop Sarto tegi tihedat koostööd katoliikliku institutsiooni Opera dei Congressiga.

Kui Leo XIII määras Sarto Veneetsia patriarhiks, oli Itaalia valitsus sellele otsusele vastu, kuid 18 kuud hiljem nõustus valitsus paavsti otsusega. Veneetsia patriarhina püüdis Sarto Itaalia võimudega suheldes mitte kahjustada katoliku kiriku huve. Ta üritas piiskopkonnas võidelda sotsialistlike ideede leviku vastu. Sarto toetas kohaliku seminari tegevust, kus rajati kanoonilise õiguse teaduskond ja pankade loomist, kust madalama sissetulekuga inimesed said võtta soodsama intressiga laenu. 1897 peeti Sarto eesistumisel Veneetsias rahvusvaheline Euharistia kongress. 1898 pidas ta Veneetsias piiskopkonna sinodi. 1900 tähistati tema õhutusel Gerardo Sagredo martüüriumi aastapäeva. Sarto õnnistas Veneetsias sisse Markuse katedraali kellatorni ja 1901 Grappa kabeli.

Patriarh Sarto kuulus frantsiskaanide kolmandasse ordusse.

Ametid

November 1858 – 21. mai 1867 Tombolo kaplan
21. mai 1867 – 28. november 1875 Salzano ülempreester
28. november 1875 – 10. november 1884 Treviso kanoonik, kohaliku seminari rektor ja spirituaalne juht, generaalvikaar, vaimulike eksamineerija
12. juuni 1879 Treviso katedraali primicerius, piiskopi kantsler
27. november 1879 – 26. juuni 1880 Treviso kapiitli vikaar
10. november 1884 – 15. juuni 1893 Mantova piiskop (pühitseti piiskopiks 16. novembril 1884)
19. juuni 1891 paavsti assistent
12. juuni 1893 – 4. august 1903 San Bernardo alle Terme kardinalpreester
15. juuni 1893 – 4. august 1903 Veneetsia patriarh

1903. aasta konklaav

Pius X valiti paavstiks 4. augustil 1903 Sixtuse kabelis ja krooniti 9. augustil kardinal Luigi Macchi poolt. Ta võttis nime Pius IX järgi.

31. juulist 4. augustini 1903 toimunud konklaavil osales 62 kardinali. Kardinalid olid konklaavil jagunenud kahte fraktsiooni, osad soovisid Leo XIII poliitika jätkamist, teised tagasipöördumist Pius IX kursile. Konklaavil oli soosikuks kardinal-riigisekretär Mariano Rampolla, kes sai esimeses voorus 24 häält, kuid 2. augustil esitas kardinal Jan Puzyna tema vastu Austria-Ungari keisri Franz Joseph I veto, sest Rampolla frankofiilsus häiris keisrit. See jäi viimaseks konklaaviks, kus esitati veto, enne seda esitati veto viimati 1830–1831 toimunud konklaavil, kus valiti Gregorius XVI. Pius X valiti paavstiks 7 voorus 55 häälega. Ta võttis paavstina oma deviisiks "ühendada kõik asjad Kristuses." (Ef 1,10).

Välispoliitilised suhted

Esimene maailmasõda

Pikemalt artiklis Esimene maailmasõda

Poliitiliste sündmuste arengu tõttu tunnistas Pius X 1914 kevadel Vatikani aias jalutades oma pihiisale, et ta on mures järgmise paavsti pärast, kuna ta tajub suurt hädaohtu. 28. juulil 1914 teatas Austria-Ungari suursaadik paavstile sõja kuulutamisest Serbiale, soovides paavstilt saada õnnistust Austria-Ungari armeele, kuid paavst keeldus õnnistust andmast, soovides rahumeelse lahenduse saavutamist. Mõnede tunnistajate andmetel oli paavst isegi kirjutanud kirja Austria-Ungari keisrile Franz Joseph I-le. 19. augustil 1914 kutsus paavst taas üles rahule.

Saksamaa diplomaatide andmetel oli paavst toetanud Austria-Ungari keisri tegevust serblaste vastu. 26. juulil 1914 oli paavst Baieri esindaja parun Ritteri tunnistusel õhutanud serblaste karmimat kohtlemist, tunnustades Austria sõjakuulutust Serbia vastu.

Suhted Prantsusmaaga

Kui Prantsusmaa president Émile Loubet külastas Itaaliat, keeldus paavst temaga kohtumast, sest president kohtus enne seda Itaalia kuningaga. Paavsti suhted Prantsusmaaga halvenesid ja 30. juulil 1904 katkesid diplomaatilised suhted kahe riigi vahel. Émile Combesi valitsus otsustas 9. detsembril 1905 Prantsusmaal asuvad kirikuvarad võõrandada, mille vastu paavst 11. detsembril protesteeris. 11. veebruaril 1906 avaldatud entsüklikas "Vehementer nos" mõistis Pius X Prantsusmaa valitsuse tegevuse hukka ja 10. augustil 1906 keelas ta Prantsusmaa piiskoppidel kompromisside saavutamise valitsusega. Pius X toetas Action Française'i tegevust.

Suhted Austria-Ungariga

1905 rajati Austrias Piusvereini assotsiatsioon, mis nimetati Pius X järgi ja mille eesmärk oli edendada katoliiklikku meediat. Juunis 1911 kohtus paavstiga hilisem keisrinna Zita.

Suhted Venemaaga

Pius X tunnustas poolakate tegevust, kuid see ärritas Vene võime.

Suhted Suurbritanniaga

Pius X tunnustas iirlaste tegevust, kuid see ärritas Suurbritannia võime.

Suhted USA-ga

Pius X keeldus 5. aprillil 1910 vastu võtmast USA eelmist presidenti Theodore Roosevelti, kes oli enne seda külastanud Roomas asuvat metodisti kirikut.

Suhted Portugaliga

Pius X protesteeris 1911 kiriku ja riigi eraldamise vastu Portugalis.

Muud rahvusvahelised sündmused

Pius X kutsus katoliiklasi saatma rahalist abi Messina maavärina ohvritele ja saatis katoliikliku abikomitee Messinasse taastamistöödele. Ta kutsus 1906 katoliiklasi toetama Vesuuvi vulkaanipurske läbi kannatanuid. Ta avaldas 1912 kaastunnet Titanicu katastroofis hukkunute omastele. Ta tundis kaasa Iirimaad ja Portugali tabanud õnnetustes kannatanutele.

Pius X taunis 1912 indiaanlaste kohtlemist Peruu istandustes.

Pius X ajal määras Osmanite riik suursaadiku Vatikani. Pius X tugevdas diplomaatilisi sidemeid Tšiili ja Argentinaga. 15. aprillil 1914 määras Pius X nuntsiuse Austraaliasse.

Suhted Itaalia kuningriigiga

Adria linn Itaalias. Pius X kehtestas Adriale interdikti

Pius X tühistas 11. juunil 1905 eelmiste paavstide kehtestatud nõude, millega keelati katoliiklastel osaleda Itaalia kuningriigis peetavatel valimistel. 28. juunil 1908 saatis ta laiali Opera dei Congressi. 30. septembril 1909 kehtestas Pius X 15 päevaks Adria linnale interdikti, kuna linna elanikud ründasid uut piiskoppi Tommaso Pio Boggianit, kes oli soovinud viia piiskopkonna residentsi Adriast Rovigosse.

Suhted kiriku institutsioonidega

Kuuria

Kardinalide kolleegiumi dekaan	Luigi Oreglia di Santo Stefano, Serafino Vannutelli
Riigisekretär	Mariano Rampolla, Rafael Merry del Val
Camerlengo	Luigi Oreglia di Santo Stefano, Francesco Salesio della Volpe
Rooma kardinalvikaar	Pietro Respighi, Basilio Pomphilj

Kuuria

Pius X teostas 29. juunil 1908 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga "Sapienti consilio" kuuriareformi, millega kuuria asutustest moodustati 3 tribunali, 11 kongregatsiooni ja 5 ametkonda, lisaks sätestati nende asutuste tööülesanded.

Pius X reorganiseeris sama otsusega Signatura gratia ja Rota Romana tegevuse.

28. jaanuaril 1904 ühendas ta Indulgentside kongregatsiooni Jumalateenistuse ja Pühade Sakramentide Korralduse kongregatsiooniga. 26. mail 1906 saatis ta laiali Regulaarvaimulikkonna reformi ja Regulaarvaimulikkonna distsipliini kongregatsioonid. Ta reorganiseeris Regulaarvaimulikkonna kongregatsiooni ja rajas Pühade Sakramentide kongregatsiooni.

Pius X määras kardinal-riigisekretäri paavstipalee kardinalprefektiks. 21. veebruaril 1905 jagas ta kiriku teenistuses olevad notarid neljaks seisuseks. 1. jaanuaril 1912 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Etsi nos" reorganiseeris ta Rooma vikariaadi.

Üldkiriklikud sätted

Pius X kutsus 28. juulil 1906 Itaalia piiskoppe pöörama suuremat tähelepanu preestrite isikutele nende ordineerimisel. Ta kohustas Itaalia piiskoppe külastama seminare. 1910 tunnustas ta ka preestrite tagandamist ametikohtadelt, kui selleks on esitatud väga mõjuvaid põhjuseid. 1. septembril 1910 avaldatud motu proprio's "Sacrorum antistitum" kohustas Pius X vaimulikke andma vannet, millega taunitakse modernismi. Ta rõhutas piiskoppe tegema sagedamini ad limina visiite. 16. juulil 1906 nõudis ta uue religioosse kongregatsiooni rajamisel Vatikani tunnustust, mille järel saab piiskop loa kongregatsiooni rajamiseks.

Aafrika misjonärid

Ta tunnustas 15. veebruaril 1908 Aafrika misjonäride seltsi (M.Afr.) ja 15. veebruaril 1910 Verona Aafrika misjonäride seltsi (F.S.C.J.).

Augustiinlased

Ta tunnustas 16. septembril 1912 rekollektsiooni augustiinlaste ordut (O.A.R.).

Benediktlased

Pius X lubas 7. jaanuaril 1909 Subiaco kloostri munkadel valida abti. 27. oktoobril 1909 lubas ta indulgentsi neile palveränduritele, kes saavad Subiaco kloostris armulauda ja palvetavad paavsti intentsioonide eest.

Edmundi selts

Ta tunnustas 28. aprillil 1911 Edmundi seltsi (S.S.E).

Frantsisklased

Ta muutis 11. aprillil 1907 paavstlikuks kabeliks ja katedraaliks Porziuncola mungakongi, kus suri Assisi Franciscus.

Ta tunnustas 6. detsembril 1911 frantsiskaani nunnade kolmandat ordut (M.C.).

Halastuse õed

21. märtsil 1905 tunnustas ta Rosalie Cadron-Jetté rajatud instituuti (Misericordia Sisters).

Indiaanlaste misjoni seltsid

1908 tunnustas ta indiaanlaste misjoni seltsi (Society for the Preservation of the Faith Among Indian Children).

Ta õnnistas juulis 1904 Marquette'i Liigat.

Joosepi oblatistid

Ta tunnustas 1909 Joosepi oblatistide seltsi (O.S.I.).

Joosepi Selts

Ta tunnustas 1908 Mill Hilli Joosepi Misjonäride Seltsi (M.H.M).

Jumaliku Päästja selts

Ta tunnustas 8. märtsil 1911 Jumaliku Päästja Seltsi (S.D.S.).

Karmeliidid

Ta tunnustas 12. märtsil 1906 karmeliitide Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kongregatsiooni (C.M.I.).

Kristliku Doktriini vennaskond

Ta kohustas 1905 Kristliku Doktriini vennaskonda tegutsema igas koguduses.

Püha Haua rüütliordu

Ta reorganiseeris 30. mail 1907 Püha Haua rüütliordu (Ordo Equestris Sancti Sepulcri Hierosolymitani).

Pühima Südame Preestrite kongregatsioon

Ta tunnustas 4. juulil 1906 Pühima Südame Preestrite kongregatsiooni (S.C.I.).

Sulpitsiaanid

Ta kohtus 10. jaanuaril 1905 Pariisi sulpitsiaanidega.

Teatiinid

Ta ühendas 15. detsembril 1909 teatiinidega Barcelonas tegutsenud Püha Perekonna kongregatsiooni.

Vaeste Õdede kongregatsioon

Ta tunnustas 7. mail 1907 Jeanne Jugani rajatud kongregatsiooni (Les Petites sœurs des pauvres, P.S.D.P.) konstitutsiooni.

Vennaskonnad

Pius X lubas 1910 Benedictuse Kaitstuse vennaskonnal tegutseda igas katoliiklikus koguduses. Ta tunnustas 1907 Ketsemani Igavese Tunni Seltsi (The Holy Perpetual Hour of Gethseman), millele ta andis 1909 ja 1912 indulgentse. Ta tunnustas 10. märtsil 1911 Assisi Franciscuse Vöö ülemvennaskonda (Archconfraternity of the Girdle of St. Francis of Assisi), Padova Antoniuse Ühingut (Pious Union in honour of St. Anthony of Padua) ja Padova Antoniuse Noorte Meeste sodaliteeti (Young Men's Sodality of St. Anthony of Padua). Ta andis indulgentse Bona Mors vennaskonnale, Katoliiklike Naiste ja Tüdrukute misjonäridele (Missionary Union of Catholic Women and Girls), Püha Lapsepõlve assotsiatsioonile (The Association of the Holy Childhood), Missalosalejate ja Sakristaanide assotsiatsioonile (Pious Association of Mass-servers and Sacristans) ja Esimese Armulaua vennaskonnale (Confraternity of the Worthy First Communion and of Perseverance).

Liturgilised otsused

Paavst Pius X (1903–1914), pildistatud 1904

Pius X sätestas 22. novembril 1903 avaldatud motu proprio's "Tra le sollicitudine" liturgilise muusika reformi. Ta rõhutas gregoriuse laulu tähtsust ja lubas missal ainsa muusikainstrumendina kasutada orelit, samas kui teised instrumendid on lubatud vaid erikorralduste alusel. 25. aprillil 1904 määras ta ametisse komisjoni, mis pidi töötama liturgiliste laulude tekstide kogumiku kallal. Ta rõhutas, et naised ei tohi laulda kirikukooris ega kapellis, kuid nad saavad osaleda kongregatsioonilises laulmises.

2. veebruaril 1904 avaldatud entsüklikas "Ad illum" kutsus ta tähistama 50 aasta möödumist neitsi Maarja pärispatuta saamise dogma sätestamisest Pius IX poolt. Sel puhul peeti Roomas Maarja kongress.

Pius X alustas 19. märtsil 1904 kanoonilise õiguse koodeksi redigeerimist, mis ilmus Benedictus XV ajal 1917.

10. oktoobril 1904 andis ta 300 päevase indulgentsi neile, kes palves kutsuvad Jeesust ja neitsi Maarjat.

Ta rõhutas 15. aprillil 1905 avaldatud entsüklikas "Acerbo nimis" katehheesi vajadust täiskasvanutele ja soovis avaldada väikest katekismust, mille ta oli koostanud Mantova piiskopina.

1905 peeti Roomas rahvusvaheline Euharistia kongress.

Ta rõhutas 24. detsembril 1905 avaldatud dekreedis ja 15. augustil 1910 avaldatud dekreedis "Quam singulari" sagedamat armulaual käimist, sagedamat kinnitamise sakramendi kasutamist ja viimse võidmise sakramendi kasutamist.

1906 andis ta indulgentse Jeesuse ja Maarja Pühima Südame skapulaaride kandmise eest, 23. novembril 1903 andis ta 300 päevase indulgentsi Püha Dominicuse skapulaari kandmise eest. 1911 lubas ta koos skapulaaridega kanda pühitsetud medaljone.

Ta muutis kirikupühaks 1907 neitsi Maarja ilmumispäeva Lourdes.

1908. aastal tähistati 50 aasta möödumist tema preestrikspühitsemisest.

Ta andis 26. veebruaril 1908 indulgentse neile, kes läbivad pärast pihti ja armulauda Roomas asuva Scala Sancta trepid.

Ta nõudis 8. augustil 1908 juunis peetaval missal päevase jutluse pidamist preestritelt ja kirikurektoritelt, kes palvetavad Jeesuse Pühima Südame poole, andis neile 13. juunil peetava jutluse puhul Gregoriuse altari privileegi ja lubas indulgentse iga osaduse eest, mida antakse juunis.

Ta lubas 1910 Mehhiko preestritel pidada Guadalupe'i neitsi Maarja auks missat iga kuu 12 päeval ja andis indulgentse neile, kes palvetavad Guadalupe'i neitsi Maarja pildi ees.

Ta rõhutas 1. novembril 1911avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Divino afflatu" breviaariumi redigeerimist, Pius V psalteri asendamist uue väljaandega ja algatas 1914 missaraamatu revideerimise.

12. veebruaril 1908 viis ta Vatikanis läbi bütsantsi liturgia.

Ta tühistas 24. juulil 1911 2. nelipühi tähistamise suure kirikupühana.

Ta sätestas hostia ja armulauakarika elevatsiooni ja lubas indulgentse neile, kes hostia murdmise ajal palvetavad apostel Toomase sõnadega: "Mu Issand ja mu Jumal!" Ta lubas indulgentse neile, kes võtavad elevatsioonist osa hardusega.

Entsüklikad

"Acerbo nimis" 15. aprill 1905
"Ad Diem" 2. veebruar 1904
"Communium rerum" 21. aprill 1909
"E supremi" 4. oktoober 1903
"Editae saepe" 26. mai 1910
"Gravissimo officii" 10. august 1906
"Iamdudum" 24. mai 1911
"Il fermo" 11. juuni 1905
"Iucunda sane" 12. märts 1904
"Lacrimabili statu" 7. juuni 1912
"Pascendi dominici" 8. september 1907
"Pieni L'animo" 28. juuli 1906
"Praestantia scripturae" 18. november 1907
"Quam singulari" 8. august 1910
"Septimo iam" 4. oktoober 1909
"Singulari quadam" 24. september 1912
"Tribus circiter" 5. aprill 1906
"Une fois" 6. jaanuar 1907
"Vehementer nos" 11. veebruar 1906

Ideoloogilised vaidlused

Pius X taunis ametiühingute tegevust, kuna need õhutasid sotsialismi.

18. novembril 1910 keelas ta vaimulikel osaleda ilmalike seltside tegevuses.

Teoloogilised vaidlused

Pius X rõhutas Aquino Thomase teoloogiliste vaadete järgimist ja soovis piibli uurimiseks rajada Rooma instituudi. Ta rõhutas ka skotismi õpetamist 11. aprillil 1904 frantsisklaste ordukindralile Dionysius Schulerile ja 19. juunil 1908 preester Marianile saadetud kirjades.

Pius X kohustas keelatud raamatute indeksisse modernismi käsitlevate teoste lisamise. 3. juulil 1907 avaldatud dekreedis "Lamentabilis" mõistis ta hukka 65 modernistlikku teesi. 8. septembril 1907 avaldatud entsüklikas "Pascendi dominici" ja 1. septembril 1910 avaldatud motu proprio's "Sacrorum antistitum" taunis ta modernismi. 21. aprillil 1909 avaldatud entsüklikas "Communium rerum" ja 23. juunil 1910 taunis ta reformistlikku modernismi.

Pius X taunis agnostitsismi ja immanentismi.

25. augustil 1910 avaldatud entsüklikas "Notre charge" mõistis ta hukka Marc Sangieri Le Silloni liikumise, mis soovis katoliiklike ja vasakpoolsete vaadete ühtsustamist ja piiskoppide kontrolli vähendamist koguduses.

1907 tegi ta benediktlastele ülesandeks kriitilise Hieronymuse piiblitõlke koostamise.

Moraaliteoloogia

Pikemalt artiklis Moraaliteoloogia

Pius X kinnitas 18. detsembril 1903, et katoliiklased omavad omandiõigust maale ja eraomandile.

Pius X kutsus 11. juunil 1905 avaldatud entsüklikas "Il fermo" katoliiklasi asetama Jeesus Kristust peamisele kohale perekonnas, koolis ja koguduses.

10. augustil 1907 koostatud dekreedis "Ne temere" käsitles ta katoliiklase abielu protestandiga õiguslikuna, kuid lapsed tuleb ristida katoliku kirikus.

Ta taunis 1912 indiaanlaste kohtlemist Peruus.

Uued piiskopkonnad

Pikemalt artiklis Pius X moodustatud piiskopkonnad

Kanoniseerimised

Pikemalt artiklis Pius X kanoniseeritud pühakud

Oikumeenia

Pikemalt artiklis Oikumeenia

25. jaanuaril 1904 kohtus Pius X sionistide juhi Theodor Herzliga.

Kardinalid

Pikemalt artiklis Pius X ametisse nimetatud kardinalid

Pius X ordineerib piiskopiks Bologna peapiiskoppi Giacomo della Chiesat

Pius X nimetas ametisse 50 kardinali 7 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Benedictus XV.

Pius X kuulutas 20. jaanuaril 1904 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Comissum nobis", et iga kardinal, kes kasutab konklaavil vetot, tuleb ekskommunitseerida ja veto on õigustühine.

25. detsembril 1904 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Vacante sede" reguleeris ta konklaavi tegevust.

24. mail 1905 avaldatud motu proprio's "Crux pectoralis" andis ta kardinalpreestritele ja kardinaldiakonitele, kes polnud saanud piiskopipühitsust, loa kanda rinnaristi.

15. aprillil 1910 avaldatud motu proprio's "Apostolicae romanorum" reguleeris ta kardinalpiiskoppide tegevust ja määras iga kardinalpiiskopi alluvusse sufragaanpiiskopid.

5. mail 1914 eraldas ta Ostia ja Velletri titulaarpiiskopkonnad.

Pius X kultuuriloos

Pius X reformis haridusreformi käigus 10. mail 1907 ja 18. jaanuaril 1908 seminaride õppekorraldust ja rajas regionaalseid seminare. 26. märtsil 1905 nimetas ta Roomas asuva Lõuna-Ameerika kolleegiumi paavstlikuks kolleegiumiks. Ta toetas Rooma seminari uue peahoone ehitamist. 1905 kaotas ta Vatikani seminaris teoloogia ja filosoofia teaduskonnad. 4. oktoobril 1903 avaldatud entsüklikas "E supermi" kohustas ta piiskoppe kandma hoolt seminaride eest. Capuas avati paavsti korraldusega seminar, mis anti jesuiitidele.

Teisel ülestõusmispühal 1908 esitles Franz Xavier Haberl paavstile Palestrina tööde uut kogumikku.

Tema ajal hakkas 23. mail 1904 ilmuma Vatikani ajaleht Acta apostolicae sedis.

Pius X oli Lorenzo Perosi patroon.

Pius X üheks lemmikjoogiks oli Vin Mariani toonik, mida peetakse Coca-Cola eelkäijaks.

Paavstist on portreid teinud kunstnik Otto Hierl-Deronco.

Teenetemärkide reform

7. veebruaril 1905 avaldatud motu proprio's "Multum ad" deklareeris Pius X Kristuse suurordeni ja Kuldmiliitsia ordeni 1. järguliste ordenitena, kuid teised paavsti poolt väljaantavad ordenid omavad 4. järku. 3. mail 1905 lasi ta ümber kujundada Kristuse suurordeni.

Surm

Pius X sai 1913 südamerabanduse. Ta haigestus 15. augustil 1914 grippi ja suri 20. augustil Vatikanis südamerabandusse. Päev varem suri Roomas jesuiitide ülemkindral Franz Xavier Wernz. Pius X maeti 23. augustil 1914 Vatikanis Rooma Peetri kirikusse, kuid 19. mail 1944 kaevati tema säilmed kanoniseerimisprotsessi käigus välja ja maeti 45 päeva pärast taas oma hauda. 17. veebruaril 1952 kaevati tema säilmed täiendavaks uurimiseks taas välja ja maeti ümber samas kirikus asuvasse kabelisse.

Pius X kanoniseerimine

Pikemalt artiklis Pius X järgi nimetatud kirikute loend

Pius X protsessi eeltööd algasid 24. septembril 1916 ja ametlikult alustati tema õndsaks kuulutamise protsessi 14. veebruaril 1923. Pius X kuulutati õndsaks Pius XII poolt 3. juunil 1951 ja pühakuks 29. mail 1954. Tema mälestuspäev oli varem 3. september, kuid alates 14. veebruarist 1969 peetakse tema mälestuspäeva 21. augustil.

Pius X on seostatud mitmete imetegudega. Nunna Marie-Françoise Deperras' kinnitusel tervenes ta Pius X poole palvetamisel 7. detsembril 1928 luuvähist. Nunn Benedetta De Maria tervenes Pius X mõjul samuti vähist. Pius XII tunnustas 11. veebruaril 1951 mõlema ime autentsust.

Volinik Francesco Belsami tervenes Pius X poole palvetamisel eluohtlikust mädanikust ja nunn Maria Ludovica Scorcia raskest haigusest.

Pius X on Atlanta peapiiskopkonna, Kottoyami peapiiskopkonna, Zamboanga peapiiskopkonna, Des Moinesi piiskopkonna, Great Falls Billingsi piiskopkonna, Springfield – Cape Girardeu piiskopkonna, esimeste armulaualiste, Treviso emigrantide, esperantistide ja palverändurite kaitsepühak.

Tema järgi on nimetatud Pius X Preestrite Vennaskond.

Allikad

Acta Pii X, P.M. 1905–1914.
Antonio Sartoretto, Fernando da Riese: Scritti inediti di San Pio X. 1958-1874. Padova, 1971–1974.
Nello Vian: San Pio X Lettere. Padova, 1954.
Pius X ametialane tegevus (Vatikani koduleht).
Pius X dokumendid.
Pius X entsüklikad (inglise keeles)

Kirjandus

Domenico Agasso: L'ultimo papa santo. Pio X. Cinisello Balsamo, 1985.
J. Albrecht: Der heilige Pius X. 1954.
Claus Arnold: Modernismus als Kampfbegriff? Das "Jubiläum" der Antimodernismus-Enzyklika von Papst Pius X. "Herder Korrespondenz" 61, 2007: 629–633.
Guido Astori: San Pio X e il vescovo Geremia Bonomelli. "Rivista di Storia della Chiesa in Italia" 10, 1956: 226–266.
Roger Aubert: Documents relatifs au mouvement catholique italien sous le pontificat de S. Pie X. "Rivista di Storia della Chiesa in Italia" 12, 1958: 202–243, 304–370.
Roger Aubert: Pio X tra restaurazione e riforma. E. Guerriero, La Chiesa e la società industriale (1878–1922), I. Cinisello Balsamo, 1990: 107–154.
Roger Aubert: Das Reformwerk Pius X. H. Jedin, "Handbuch der Kirchengeschichte". Freiburg, 1993: 406–434.
Eugenio Bacchion: Pio X. Giuseppe Sarto, Arciprete di Salzano: 1867–1875. Roma, 1925.
Marcello Bartolucci: Il ministero catechistico di San Pio X dalla parrocchia di Tombolo al patriarcato di Venezia. Roma, 1976.
René Bazin: Pie X. Paris, 1928.
Georges Buraud: Pie X – le pape de l'unité. Desclée de Brouwer, 1951.
Emmanuel Cabello: San Pío X y la renovación de la vida cristiana. "Anuario de historia de la Iglesia" 6, 1997: 45–60.
Arturo Cattaneo: L'eredità giuridica di San Pio X. Venezia, 2006.
Giovanni Cavalcoli: La Pascendi di san Pio X e la teologia di oggi. L. Congiunti, G. Perrillo, "Studi sul pensiero di Tommaso d'Aquino". Roma, 2009: 181–190.
Yves Chiron: Pope Saint Pius X: Restorer of The Church. Kansas City, 2002 ISBN 1892331101
Ireneo Daniele: San Pio X alunno del seminario vescovile (13 novembre 1850-14 agosto 1858). Padova, 1987.
Michael Davies: Partisanen des Irrtums. Der heilige Papst Pius X. gegen die Modernisten. Stuttgart, 2004, ISBN 3-932691-43-1
Alejandro Dieguez: Modernisti e antimodernisti sul tavolo di Pio X. H. Wolf, "In wilder zügelloser Jagd nach Neuem". Paderborn, 2009: 39–49.
Walter Diethelm: Saint Pius X: the farm boy who became Pope. Ignatius Press, 1994.
Friedrich Engel-Jánosi: Die politische Korrespondenz der Päpste mit den oesterreichischen Kaisern, 1814–1914. Wien, München, 1964.
Carlo Fantappiè: Un dicastero per il foro interno. La riforma della Curia Romana di San Pio X. M. Sodi, "La Penitenzieria Apostolica e il sacramento della penitenza". Città del Vaticano, 2009: 171–193.
Pierre Fernessole: Pie X. Paris, 1952.
Luigi Ferrari: Pio X: Dalle mie Memorie. Vicenza, 1922.
Giuseppe Ferraro: San Pio X, teologo dell'eucaristia. "Ephemerides Liturgicae" 124, 2010: 307–318.
F. A. Forbes: Pope St. Pius X. London, 1918.
Severo dalle Fratte: L'opera del canonico Giuseppe Sarto (futuro Pio X), cancelliere della Curia vescovile di Treviso dal 1875 al 1884. Treviso, 1967.
Girolamo dal Gal: Beato Pio X Papa. Padova, 1951.
Igino Giordani: Pius X: a country priest. Milwaukee, 1954.
Charles Guignebert: De Saint-Thomas d'Aquin à Pie X. "Revue de l'Université de Bruxelles" 16, 1910: 401–424.
Ralf Hammecke: Der kuriale Entscheidungsprozeß zur Neuerung der Papstwahl unter Papst Pius X. Ein Beitrag zur Geschichte des Exklusivrechts. Münster, 2010.
Nikolaus Hilling: Die Reformen des Papstes Pius X auf dem Gebiete der kirchenrechtlichen Gesetzgebung. Bonn, 1909–1915.
Russell Hittinger: "Pascendi dominici gregis" 100 ans après. Deux modernismes, deux thomismes. Refléxions sur le centenaire de la "Lettre contre les modernistes de Pie X". "Nova et Vetera" 84, 2009: 45–69; 165–180.
Walter Hoeres: Hundert Jahre Modernismus. Pius X. und die Tragödie der Gegenwart. "Una Voce Korrespondenz" 38, 2008: 8–17.
Angelus A. Häußling: Das Motu proprio "Quod patribus concilii" Papst Pius' X. (1911). Der Beginn der Liturgiereformen des 20. Jahrhunderts. "Archiv für Liturgiewissenschaft" 51, 2009: 361–369.
Wilhelm Hünermann: Brennendes Feuer. Papst Pius X. Innsbruck, Wien, München, 1954.
Wilhelm Hünermann: Feuer auf die Erde. Papst Pius X.. Innsbruck, Wien, 1994, ISBN 3-7022-1318-X
Georges Jarlot: Doctrine pontificale et histoire. L'enseignement social de Léon XIII, Pie X et Benoît XV vu dans son ambiance historique (1878–1922). Roma, 1964.
J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
Gianni La Bella: Pio X e il suo tempo. Bologna, 2003.
Xavier Lecoeur: Petite Vie de Pie X. Desclée de Brouwer, 2007.
Charles Ledré: Pie X. Paris, 1952.
Andrea Giacinto Longhin: La diocesi del papa. Dieci anni di corrispondenza di Pio X con il vescovo di Treviso. Abano, 1988.
Francesco Malgeri: La riforma di Pio X. Ernesto Preziosi, "Storia dell'Azione Cattolica". Soveria Mannelli, 2008: 23–37.
Angelo Marchesan: Pio X nella sua vita, nella sua parola e nelle sue opere. Roma, 1910.
Rafael Merry del Val: Pio X. Impressioni e ricordi. Padova 1949.
Giovanni Milanese: Cenni biografici di Pio X. 1903.
Bernard Montagnes: Lagrange dénoncé à Pie X en 1911. "Archivum Fratrum Praedicatorum" 76, 2006: 217–239.
Luciano Nordera: Il catechismo di Pio X. Per una storia della catechesi in Italia (1896–1916). Roma, 1988.
Vicente Cárcel Ortí: San Pío X y la primera asamblea del episcopado español en 1907. "Archivum Historiae Pontificiae" 26, 1988: 295–373.
Vicente Cárcel Ortí: San Pío X, los jesuítas y los integristas españoles. "Archivum Historiae Pontificiae" 27, 1989: 249–355.
Maria Paiano: Culto eucaristico e società sotto il pontificato di Pio X. "L'Aurora nel secolo del Sacramento" e le leggi di separazione in Francia. "Rivista di storia del cristianesimo" 5, 2008: 523–543.
Émile Poulat: La dernière bataille du pontificat de Pie X. "Rivista di Storia della Chiesa in Italia" 25, 1971: 83–107.
Robert Quardt: Der Heilige. Aus dem Leben Pius X. 1962.
Gianpaolo Romanato: Pio X. Un papa e il suo tempo. Cinisello Balsamo, 1987.
Gianpaolo Romanato: Pio X. La vita di papa Sarto. Milano, 1992.
Joseph Schmidlin: Papstgeschichte der neuesten Zeit. München, 1933.
Pietro Sorci: La Penitenzieria Apostolica nella constituzione "Sapienti consilio" di San Pio X (1098). M. Sodi, "La Penitenzieria Apostolica e il sacramento della penitenza". Città del Vaticano 2009: 195–204.
Maria Torresin: Il Cardinal Andrea Ferrari, arcivescovo di Milano, e S. Pio X. "Memorie Storiche della Diocesi di Milano" 10, 1963: 37–304.
Silvio Tramontin: Le radici venete di San Pio X. Brescia, 1987.
Gerald C. Treacy: Pius X: pope of the children. 1952.
Ernesto Vercesi: Tre Papi. Leone XIII, Pio X, Benedetto XV. Milano, 1929.
Ernesto Vercesi: Il pontificato di Pio X. Milano, 1935.
Giovanni Maria Vian: Pio X grande riformatore? La discutibile tesi di una recente pubblicazione. "Cristianesimo nella storia" 30, 2009: 167–190.
Anton de Waal: Papst Pius X. Ein Lebensbild des heiligen Vaters. Mit einem Rückblick auf die letzten Tage Leos XIII. München, 1904.

Välislingid

Eestpalved
Artikkel Pius X kohta (inglise keeles)
Pius X elulugu. (inglise keeles)
1903. aasta konklaav. (inglise keeles)
1903. aasta konklaav. (inglise keeles)

Eelnev Leo XIII	Rooma paavst 1903–1914	Järgnev Benedictus XV