Stephanus I

Stephanus I oli paavst 254–257. Ta oli 23. paavst.

Stephanus I sündis "Liber Pontificalise" järgi Roomas Juliuse (Iobius) pojana ja oli kristliku traditsiooni järgi pärit Juliuse suguvõsast.

Ta oli Lucius I ajal ülemdiakon ja valiti paavstiks 12. mail 254. "Liber Pontificalise" järgi sai ta paavstiks 257. aastal ja oli ametis 4 aastat 2 kuud ja 10 päeva. "Liber Pontificalis" mainib teda mõjuka vaimulikuna paavstide Corneliuse ja Lucius I ajal.

Stephanus I ajal jätkus skisma vastupaavst Novatianusega. Gallikaani piiskopid eesotsas Lyoni piiskopi Faustinusega nõudsid Stephanuselt Novatianust toetava Arles'i piiskopi Marcianuse hukkamõistmist, kuid Stephanus ei pidanud sellist teguviisi õigustatuks. Kui paavst ei tegutsenud vastavalt piiskoppide tahtele, esitasid nad Kartaago piiskopile Cyprianusele kaebuse Stephanuse peale. Cyprianus soovitas paavstil Marcianus ekskommunitseerida ja määrata tema asemele uus piiskop. Paavsti hilisem otsus pole teada.

Rooma keiser Galluse ajal toimunud tagakiusamise käigus kristluse hüljanud Hispaania piiskopid Martialus ja Basilides olid Hispaania piiskoppide poolt ametist tagandatud. Basilides polnud selle otsusega rahul ja läks Rooma, kus ta veenis Stephanust piiskoppide otsust tühistama ning teda ja tema kolleegi rehabiliteerima. Vaevalt oli paavst vastava otsuse langetanud, kui Hispaania piiskopid ei nõustunud sellega ja kaebasid Cyprianusele, kes kutsus kokku Aafrika piiskoppide sinodi, kus kinnitati kahe piiskopi tagandamine ning süüdistati Stephanust faktidega meelevaldses ümberkäimises.

Stephanuse suurim tüli Cyprianusega puhkes ketserite teostatud ristimise õigsuse pärast. Cyprianus oli sarnaselt Aafrika, Süüria ja Väike-Aasia kogudustega veendunud, et ketserite teostatud ristimine on vale ja ketserite ristituid tuleb uuesti ristida (taasristimine). Stephanus oli sarnaselt Aleksandria, Palestiina ja Rooma kogudustega veendunud, et ketserite teostatud ristimine on kehtiv ja kogudusse pöördunuid tuleb vastu võtta vaid absolutsiooniga käte pealepanemisel. Ta pidas taasristimist vägivaldseks sekkumiseks kristliku traditsiooni järgimisel.

Vaidluse ägenedes pidas Cyprianus 255 ja 256 kaks sinodit Aafrikas, kus ta õigustas oma positsiooni. Stephanus saatis kirja Väike-Aasia kogudustele, milles ta ähvardas nad kirikust välja heita, kui nad järgivad kiriku poolt vastuvõetamatuks tunnustatud vaateid. Vaidluse jätkudes ekskommunitseeris ta Caesarea piiskopi Firmilianuse ja Tarsuse piiskopi Helenuse. Stephanus keeldus Cyprianuse poolt Rooma läkitatud saadikuid vastu võtmast. Kui Aleksandria piiskop Dionysios veenis Stephanust järgima rahumeelsemaid vaateid, siis Firmilianus süüdistas Stephanust ketserluse propageerimises.

Firmilianuse kirjast Cyprianusele selgub, et Stephanus I oli esimene paavst, kes toetus oma vaadete õigustamisel Jeesus Kristuse poolt Peetrusele öeldule (Mt 16:18), pidades end Peetruse järeltulijaks.

"Liber Pontificalise" järgi vangistati Stephanus Rooma keiser Valerianuse algatatud kristlaste tagakiusamise ajal. Ta viibis vangis diakon Caiuse ning hilisemate paavstide Sixtus II ja Dionysiusega. Ta pidas vangistuses sinodi ja usaldas oma ameti ja kiriku finantsasjad ülemdiakon Sixtuse hoolde.

Stephanus I võttis "Liber Pontificalise" järgi kirikus kasutusele liturgilise riietuse, kuna varem ei erinenud vaimulike riietus ilmikute omast.

Ta ordineeris 7 presbüterit, 5 diakonit ja 3 piiskoppi.

Stephanus I suri 2. augustil 257 ja maeti San Callisto katakombides asuvasse paavstide krüpti. Kristliku traditsiooni järgi hukkus ta keiser Valerianuse tagakiusamise ajal, kui San Callisto katakombi tunginud sõdurid lõid toolil istuval Stephanusel pea maha. Teise versiooni järgi võis ta surra eksiilis. Paavst Paulus I ajal viidi tema säilmed 17. augustil 761 tema mälestuseks rajatud San Stefano kloostrisse.

Stephanust austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus märtri ja pühakuna. Stephanus I mälestuspäev on 2. august. Tema mälestuseks on rajatud kirik Pisas.

Kirjandus

J. N. D. Kelly: "The Oxford Dictionary of Popes". 1996.
"Liber Pontificalis".
Jan Srutwa: "The Gospel of St. Mathew 16:16–19 as an Argument of Pope Stephen I for the Roman Primacy". "Analecta Cracoviensia" 27, 1995: 323–328.

Välislingid

Mann, H. (1912). "Pope St. Stephen I." In The Catholic Encyclopedia. New York: Robert Appleton Company. Vaadatud 11. mail 2019. (inglise keeles)
Aleksandria piiskopi Dionysiose kiri Stephanusele. (inglise keeles)
Stephanus I kirjad.

Eelnev Lucius I	Rooma paavst 254–257	Järgnev Sixtus II