Liberius

Liberius
Valitsemisaja algus	17. mai 352
Valitsemisaja lõpp	24. september 366
Eelkäija	Julius I
Järeltulija	Damasus I
Sünnikoht	Rooma
Surmakuupäev	24. september 366
Surmakoht	Rooma

Liberius oli paavst 352–366. Ta oli 36. paavst.

Liberius oli "Liber Pontificalise" järgi pärit Roomast ja ta oli Augustuse poeg. Ta oli enne paavstiks saamist diakon.

Paavstiks saamine

Liberius sai paavstiks 17. mail 352. "Liberiuse kataloog" annab tema ametisse asumise kuupäevaks 22. mai, kuid selles kuupäevas ajaloolased kahtlevad.

Liberius kinnitas 353 Vana-Rooma keiser Constantius II-le saadetud kirjas, et ta ei soovinud mitte kunagi olla paavst.

Vaidlused ariaanidega

Seoses vaidlusega Athanasiose pärast soovis Liberius keisrilt kirikukogu kokkukutsumist Aquileias. Keiser Constantius II kutsus kirikukogu kokku Arles’is, kus ariaani piiskopid mõistsid Athanasiose hukka. Liberius ei viibinud kirikukogul, kuid saatis sinna kaks saadikut, sealhulgas Vincentiuse Capuast, kes oli ka paavsti saadik Nikaia I kirikukogul.

Liberius taunis oma saadikuid, kes mõlemad tunnustasid Arles'i kirikukogu otsust. Ta mõistis oma saadikud piiskop Hosiusele ja piiskop Eusebiusele saadetud kirjades hukka ning soovis uue kirikukogu kokkukutsumist. 353 saatis Athanasios Liberiusele Egiptuse piiskoppide kirja, mille järel süüdistas keiser Liberiust rahu eiramises. Liberius vastas süüdistustele kirjaga "Obsecro", milles ta kinnitas, et Athanasiost ei saa hukka mõista ja ta ei saa sõlmida rahu ariaanidega, kuni nad pole hukka mõistnud Ariust.

Ta saatis 354 kirja Spoleto piiskopile Cæcilianusele.

Kevadel 355 kutsus keiser kirikukogu kokku Milanos, kus kinnitati Athanasiose hukkamõist. Need piiskopid, kes ei tunnustanud kirikukogu otsust, saadeti eksiili. Liberius kirjutas neile kirja "Quamuis sub imagine", milles ta nimetas eksiili saadetuid märtriteks.

Kuna Liberius ei viibinud Milano kirikukogul, soovis keiser saada kirikukogu otsusele ametlikumat tunnustust. Ta saatis Rooma oma prefekti eunuhh Eusebiuse, kes pakkus Liberiusele Milanosse sõitmise eest suurt altkäemaksu. Liberiuse keeldumine vihastas eunuhhi. Seepeale saatis keiser Rooma prefektile Leontiusele korralduse, et Liberius tuleb salaja või avalikult kinni võtta ja Milanosse viia.

Liberius jäi Milanos oma seisukohtades Nikaia usutunnistuse ja Athanasiose hukkamõistu üle järeleandmatuks. Ta nõudis, et kõik piiskopid peavad tunnustama Nikaia usutunnistust ja soovis õiglase kohtu pidamist Athanasiose üle Aleksandrias. Keiser andis Liberiusele kolm päeva järelemõtlemiseks ja saatis ta pagendusse.

Eksiil

Liberius viibis eksiilis Stara Zagoras (Beroea) üle kahe aasta, ajavahemikus 355–358. Temaga läks eksiili kaasa diakon Damasus.

Sozomenose väitel nõustus Liberius kohaliku piiskopi mõjul tunnustama Athanasiose hukkamõistu ja saatis 357 neli kirja ariaani piiskoppidele. Liberius viidi 357 (või 358) Sremska Mitrovicasse (Sirmium), kus ta olevat kinnitanud vormeli, milles eirati Jeesus Kristuse olemusühtsust.

Andmed Liberiuse sellisest otsusest on vaieldavad, kuid hilisemal ajal oli see üks tõsisemaid argumente paavsti ilmeksimatuse dogmatiseerimise vastu.

Skisma

Keiser Constantius II lubas Liberiusel 357 või 358 pöörduda tagasi Rooma. Vahepeal oli Roomas ametisse seatud vastupaavst Felix II, kes oli aga väga ebapopulaarne.

Keiser soovis, et mõlemad vaimulikud valitseksid koos, kuid Liberius võeti Roomas vastu hüüetega "Üks Jumal, üks Kristus, üks piiskop". Mõlemad vaimulikud saavutasid omavahel teatava üksmeele, kuid enamus Rooma vaimulikkonnast järgis Liberiust.

Skisma tõttu Roomas ei kutsutud Liberiust 359 peetud Rimini sinodile. Pärast Constantiuse surma tühistas Liberius Rimini sinodi otsused.

362 soovitas ta Itaalia piiskoppidel asuda osadusse nende vaimulikega, kes osalesid Rimini sinodil, seda tingimusel, et vaimulikud järgiksid Nikaia usutunnistust.

366 lubas ta osadusse semiariaani piiskoppe tingimusel, et nad tunnustaksid Nikaia usutunnistust.

Vaimulike määramised

"Liber Pontificalise" järgi ordineeris Liberius 18 preestrit, 5 diakonit ja 19 piiskoppi.

Francesco Cristofori andmetel sai Liberiuse ajal kardinalpreestriks hilisem paavst Damasus I.

Liturgilised otsused

Liberius lubas Ambrosiuse õel Marcellinal hakata nunnaks ja pidas selle puhul jutluse, kus kirjeldas epifaaniat.

Ta keelas ariaanide taasristimise.

Liberius kultuuriloos

Liberiuse ajal ehitati Roomas Liberiuse basiilika (Santa Maria Maggiore basiilika).

Tema ajal koostati "Liberiuse kataloog".

Ta lasi "Liber Pontificalise" järgi kaunistada püha Agnese haua marmorplaatidega.

Surm

Liberius suri 24. septembril 366 ja maeti "Liber Pontificalise" järgi Priscilla katakombidesse.

Ta oli esimene paavst, kes ei saanud pühakuks, kuigi tema nimi sisaldus Hieronymuse martüroloogias. Seal oli tema mälestuspäev 23. september. Ametlikult pole teda pühakuna austatud.

Kirjandus

Luise Abramowski: Nicänismus und Gnosis im Rom des Bischofs Liberius: der Fall des Marius Victorinus. "Zeitschrift für antikes Christentum" 8, 2004: 513–566.
Timothy David Barnes: The capitulation of Liberius and Hilary of Poitiers. "Phoenix. The journal of the Classical Association of Canada" 46, 1992: 256–265.
Glauco Maria Cantarella: Gregorio VII e papa Liberio. "Aevum" 59, 1985: 196–207.
John Chapman: The contested Letters of Pope Liberius. "Revue bénédictine" 27, 1910; 22–40, 172–203, 325–351.
Édouard Dumont: Saint Libérius, son exil, sa prétendue faiblesse, son triomphe. "Revue des questions historiques" 1, 1866: 124–167.
Leopoldo de Feis: Storia di Liberio Papa e dello scisma dei Semiariani. Roma, 1894.
Gonzalo Maria Fernández Hernández: Liberio de Roma y el homoiousianismo. "Antiguedad y cristianismo" 23, 2006: 499–502.
J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
Liber Pontificalis.
Thomas Michels: Noch einmal die Ansprache des Papstes Liberius bei Ambrosius. "Jahrbuch für Liturgiewissenschaft" 3, 1923: 105–107.
Theodor Mommsen: Die römischen Bischöfe Liberius und Felix II. "Deutsche Zeitschrift für Geschichtswissenschaft" 1, 1898: 167–179.
Franz Heinrich Reinerding: Beiträge zur Honorius und Liberiusfrage. 1865.
Carlo Fedele Savio: La questione di papa Liberio. Roma, 1907.
Carlo Fedele Savio: Nuovi studi sulla questione di papa Liberio. Roma, 1909.
Carlo Fedele Savio: Punti controversi nella questione di papa Liberio. Roma, 1911.
Giovanni Nino Verrando: Liberio-Felice. Osservazioni e rettifiche di carattere storico-agiografico. "Rivista di storia della chiesa in Italia" 35, 1981: 91–125.

Välislingid

Artikkel Liberiusest. (inglise keeles)
Liberiuse kirjad.

Eelnev Julius I	Rooma paavst 352–366	Järgnev Damasus I