Franciscus Assisist

Vanim säilinud Franciscust kujutis. Tegu on freskoga Subiaco kloostri sissekäigu lähedal, mis on maalitud 1228. või 1229. aastal.

Franciscus Assisist, "Jumala kerjus", ("Poverello", õige nimega Giovanni Bernardone) (1181 või 1182 – 3. oktoober 1226) rajas frantsiskaanide ordu.

Elulugu

Franciscus oli Pietro di Bernardone, rikka riidekaupmehe poeg Assisi väikelinnast Itaaliast. Nooruses, enne oma 25-aastaseks saamist, elas Franciscus muretut ja naudisklevat elu. Ta leidis kergesti sõpru ja elas aktiivset seltskonnaelu. Francesco ema tahtis, et ta poeg oleks heasüdamlik ja aitaks vaeseid. Isa aga soovis, et poeg saaks rikkaks kaupmeheks või edukaks sõjameheks.

Aastal 1202 osales Franciscus sõjas naaberlinna Perugia vastu, aga langes seal vangistusse, milles veetis terve aasta. Olles vangistusest ja haigestumisest toibunud, oli Francesco valmis minema taas sõjaretkele, seekord Apuliasse. Matka alustatigi, ei jõutud aga Spoletost kaugemale, kuna Franciscus tundis Jumala kutset ja tundis, et ta peab tagasi pöördama. Seejärel läks ta palverännakule Rooma, kus ta sai pöördumise osaliseks. Ta kohtus pidalitõbistega ja aitas neid. Ta hakkas ka korrastama Assisi läheduses olevat Porziuncola kabelit, mis oli varemetes, pärast seda, kui ta oli Jumalalt saanud ilmutuse, et ta peab taastama kiriku. Kiriku parandamiseks kasutas Franciscus ka oma isa raha.

Franciscuse isale ei meeldinud pojaga toimunud muutus ega ka raha raiskamine. Ta nõudis, et poeg annaks talle tagasi kõik, mis isa oli talle andnud. Franciscus andis seepeale isale kõik, ka riided, mis tal olid seljas. Ta kuulutas kõigile, et nüüdsest ajast peale on tal vaid üks isa – see, kes on Taevas.

Lõpliku kindluse oma ülesande kohta sai Franciscus siis, kui ta kuulis Piiblist loetavat kohta, kus Jeesus saadab oma jüngrid teele, öeldes "Ärge võtke midagi teele kaasa, ei saua ega pauna, ei leiba ega raha ja ärgu olgu kellelgi kahte särki!" (Lk, 9:3). Kuuldes seda, võttis Franciscus kingad jalast, viskas minema oma saua ja rahakoti ja vahetas oma nahkvöö köie vastu.

Franciskus hakkas õpetama ja kuulutama, ja sai ka oma esimesed jüngrid. Nendega rajas ta koguduse väikesesse kabelisse Assisi lähedal. Kabeli ümber on ehitatud 1569–1679 suurem kirik, Inglite Püha Maria basiilika (S. Maria degli Angeli).

Franciscus nõudis oma sõpradelt täielikku isiklikku ja üleüldist vaesust, selle aluseks oli kolm kohta Uuest testamendist:

Jeesus lausus talle: "Kui sa tahad olla täiuslik, siis mine müü oma varandus ja anna vaestele, ja siis on sul aare taevas, ning tule, järgne mulle!" (Mt 19:21)
Ja ta ütles neile: "Ärge võtke midagi teele kaasa, ei saua ega pauna, ei leiba ega raha ja ärgu olgu kellelgi kahte särki! (Lk, 9:3)
Siis Jeesus ütles oma jüngritele: "Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! (Mt. 16:24)

Paavst Innocentius III andis oma suulise heakskiidu Franciscuse vaesusenõudele aastal 1209 või 1210. Ametlikult sai seadus heakskiidu Honorius II ajal 29. 11. 1223.

Järgides Jeesuse käsku minna Sõna kuulutama, läks Franciscus ristirüütlitega kaasa, külastades 1219–1220 Egiptust, Süüriat ja püha maad. Legend räägib, et ta tõestas oma usku sultani ees, kõndides tulel.

Apostlikult vaese ja lihtsa elutava kohta ütles Franciscus: ”Kus on puhkust ja mõtiskelu, seal ei ole muret ega eksimist.". Kloostrisse tulnutele ütles Franciscus: "Minge maailma, inimeste juurde, näidake oma armastust tegudes ja tões. Frantsiskaani mungad ei pidanud tõmbuma kloostrisse, vaid pidid elatuma enese tööst.

Kaks aastat enne oma surma Franciscus palvetas ja paastus 40 päeva. Siis ta olevat kogenud ka stigmatat, ehk siis saanud oma kätele ristilöödud Kristuse haavad. Elu lõpuaegadel oli Franciscus juba väga haige, aga kirjutas veel oma kuulsa "Päikeselaulu", imeilusa kõige loodu ülistuse.

Loomad ja loodus olid Franciscusele tähtsad. Katoliiklik kirik ongi valinud ta looduskaitse pühakuks. "Nii kaua, kuni maailmas on lapsi, lilli ja linde, nii kaua on lootust", ütles Franciscus. Franciscuse sõnade kohaselt ei ole võimalik ette kujutada paradiisi ilma loomade, lindude, laulu ja muusikata. Pärimuse järgi jutlustas Franciscus ka loomadele. Üks lugu räägib, et Gubbio linna elanikud kartsid üht hunti, kes oli juba palju paha teinud. Franciscuselt paluti abi. Ta kohtus hundiga ja rääkis temaga hella häälega. Pärast seda hunt enam ei ahistanud linnakodanikke. Tänu sellele ei olnud vaja hunti ka tappa.

Välislingid