Gregorius XV

Gregorius XV
Sünninimi	Alessandro Ludovisi
Valitsemisaja algus	9. veebruar 1621
Valitsemisaja lõpp	8. juuli 1623
Eelkäija	Paulus V
Järeltulija	Urbanus VIII
Sünnikuupäev	9. jaanuar 1554
Sünnikoht	Bologna
Surmakuupäev	8. juuli 1623
Surmakoht	Rooma

Gregorius XV (Alessandro Ludovisi, 9. jaanuar 1554 – 8. juuli 1623) oli paavst aastatel 1621–1623. Ta oli 234. paavst.

Alessandro Ludovisi sündis Bolognas aadliku Pompeo Ludovisi ja Camilla Bianchini kaheksalapselise pere kolmanda pojana. Tema vanaisa oli Samoggia krahv. Alessandro Ludovisi õppis 1569–1571 Rooma jesuiitide kolleegiumis ja temast sai esimene paavst, kes oli hariduse omandanud jesuiitide käest. Hiljem õppis ta Germaani kolleegiumis (Collegium Germanicum) õigusteadust ja 4. juunil 1575 kaitses Bologna ülikoolis doktorikraadi.

23. juunil 1575 jõudis ta Rooma. Bologna peapiiskopina vahendas ta 1616 rahulepingu sõlmimist Savoia hertsogi Carlo Emmanuele I ja Hispaania kuninga Felipe III vahelises tülis Monferrato hertsogkonna pärast.

• Kapitooliumi kohtunik
• 13. juuli 1593 Signatura gratiae tribunali referent
• 13. august 1596 kardinal Girolamo Rusticucci leitnant
• 2. aprill 1597 – mai 1598 Rooma aseregent
• 17. august 1599 Rota Romana audiitor
• Rooma La Sapienza ülikooli leitnant
• 12. märts 1612 – 9. veebruar 1621 Bologna peapiiskop (pühitseti 1. mail 1612)
• 13. august 1616 nuntsius Savoias
• 19. september 1616 kardinalpreester
• 3. september 1618 – 9. veebruar 1621 Santa Maria in Traspontina kardinalpreester

Gregorius XV valiti paavstiks 9. veebruaril 1621 Vatikani Capella Paolina kabelis ja krooniti 14. veebruaril kardinal Andrea Baroni Peretti Montalto poolt. Ta valis nime arvatavasti Gregorius XIII järgi, kes oli pärit samuti Bolognast.

8. – 9. veebruarini 1623 toimunud konklaavil osales 51 ja sellelt puudus 19 kardinali. See on suurim hulk konklaavilt puudunud kardinale ajaloos. Gregorius XV osutus valituks kardinal Scipione Caffarelli Borghese soovitusel peetud aklamatsioonhääletusel. Ta jäi viimaseks paavstiks, keda ei valitud skrutiiniumidega hääletamisel.

Konklaavi algus viibis, kuna Rooma kuberner ei sulgenud Prantsusmaa suursaadiku François Anibal d'Estreesi käsul kabeli ust enne, kui saadik oli jõudnud külastada Prantsusmaa jaoks meelepäraseid kardinale. Konklaavil tekkis 6 fraktsiooni: vanad kardinalid Montalto juhtimisel, kardinal Pietro Aldobrandini juhitud fraktsioon, kardinal Scipione Caffarelli-Borghese juhitud fraktsioon, Hispaania fraktsioon, Prantsusmaa fraktsioon ja Firenze fraktsioon.

Konklaav sai alata alles kell 2 öösel. Aldobrandini oli vahetult enne konklaavi algust haigestunud. Soosikuteks olid kardinal Pietro Campori, Roberto Bellarmino, Francesco Maria Bourbon del Monte Santa Maria ja Ludovisi, kuid Campori ei saanud algul piisavalt toetust. Esimeses voorus enim hääli saanud Bellarmino keeldus paavstiks saamast ja soovis François de La Rochefoucald' valimist. Too ei viibinud konklaavil ja teised kardinalid ei soovinud teda uue paavstina näha. Kardinal Bourboni vastu esitas aga Hispaania veto. Paavstiks sooviti valida ka Federico Borromeod ja Camporit, kes Bellarmino eeskujul keeldusid ametit vastu võtmast. Ludovisi saabus konklaavile järgmisel päeval ja leiti olevat sobiv kandidaat, mistõttu ta kuulutati üksmeelselt paavstiks.

Gregorius XV avaldas 15. novembril 1621 apostelliku konstitutsiooni "Aeterni patris" ja 12. märtsil 1622 "Decet romanum pontificem", milles ta sätestas detailselt konklaavi tegevuse ja konklaavil kasutatavad tseremooniad. Ta kinnitas Coelestinus V 1294. aasta otsust, et paavsti saab konklaavil valida kolmel viisil: aklamatsioonhääletusel, kompromisshääletusel ja skrutiiniumitega valimisel.

Gregorius XV välispoliitika eesmärk oli tagada ühtsus katoliiklike valitsejate seas. Ta sai võimule Kolmekümneaastase sõja ajal, soovides katoliikluse taastamist protestantide valduses olevatel aladel.

 Pikemalt artiklis Kolmekümneaastane sõda

Gregorius XV saatis nuntsius Carlo Carafa Saksa-Rooma keisri õukonda ja annetas keisrile suure summa raha võitluseks oma põhimõtete eest. Carafa ja munga Giacinto da Casale soovitusel pakkus paavst 1623 protestantlikule Pfalzi hertsogile kuuluvat kuurvürsti tiitlit Baieri hertsog Maximilianile, saavutades sellega katoliiklaste enamuse Saksa Rooma keisri valimistel. Maximilian kinkis paavstile tänutäheks Heidelbergi raamatukogu ja paavst saatis Leo Allutiuse Heidelbergi, et see tooks hinnalised käsikirjad Rooma.

Tema ajal sai katoliiklaseks Saksi hertsog Rudolf Maximilian.

Gregorius XV rõhutas hugenottide vastase võitluse pidamise vajadust religioosse ühtsuse taastamiseks Prantsusmaal. Ta muutis Pariisi piiskopkonna peapiiskopkonnaks ja pühitses kardinaliks Luçoni piiskopi Richelieu.

Gregorius XV soovis, et Hispaania kuningas Felipe III katkestaks Madalmaadega sõlmitud 12-aastase vaherahu. Kui Hispaania ja Austria vahel ähvardas puhkeda sõda Valtellina pärast, okupeerisid paavsti väed Orazio Ludovisi juhtimisel vaidlusaluse ala. Selle otsusega soovis paavst ära hoida katoliiklike suurriikide vahel puhkeda võiva sõja.

Gregorius XV oli valmis tunnustama abielu prints Charles Stuarti ja Hispaania printsessi Maria vahel, milles nägi võimalust leevendada Inglismaa katoliiklaste vastu kasutatavaid repressioone. See abielu ei saanud teoks.

Gregorius XV toetas Poola kuningat Zygmunt III võitluses türklastega.

1621 lubas Gregorius XV frantsiskaani reformaatidel omada kindralvikaari.

1621 tunnustas ta mertsedariaanide kongregatsiooni.

17. mail 1621 tunnustas ta benediktiini mauriste

8. novembril 1621 tunnustas ta Lucca Jumalaema kongregatsiooni.

18. novembril 1621 tunnustas ta piariste.

6. jaanuaril 1622 rajas ta Usupropaganda kongregatsiooni, mille volitused kinnitas 22. juunil 1622 bullaga "Inscrutabili". Uue ametkonna peaülesandeks sai misjoni koordineerimine.

1622 tunnustas ta paljasjalgseid augustiinlasi.

7. aprillil 1623 tunnustas ta teatiini nunnaordut.

Ta tunnustas benediktlaste nunnaordu Kolgata Jumalaema kongregatsiooni, Pii Operariit, Jumalaema preestreid ja birgitiini preestreid Belgias.

Ta kehtestas haudriettidele augustiinlaste reeglid.

4. juulil 1622 sätestas Gregorius XV Porziuncola indulgentsi kõikidele usklikele, kes pärast pihti ja armulauda külastavad samal päeval teatavaid kirikuid. 12. oktoobril 1622 kehtestas ta sarnase indulgentsi kaputsiinidele.

30. augustil 1622 avaldatud bullas "Universi Gregis" kinnitas ta solitsitatsiooni (sollicitare).

Ta kohustas 1622 Toledo peapiiskopkonnas tähistama 17. septembrit neitsi Maarja nimepäevana.

31. jaanuaril 1623 kirjas "Romanae sedis" kinnitas ta Roberto de' Nobili ettepaneku põhjal Indias malabari riituse kasutamise.

Gregorius XV tühistas 1622 neitsi Maarja pärispatuta saamise doktriini üle peetavas arutelus dominiiklaste kasutatud mõiste "sanctificatio".

Gregorius XV oli Hispaanias levinud valgustusteoloogia (illuminaadid) vastane.

• 1622 Inglismaa apostellik vikariaat
• 20. oktoobril 1622 muutis ta Pariisi piiskopkonna peapiiskopkonnaks.
• 5. detsember 1622 Itaalias San Miniato piiskopkond

Gregorius XV kanoniseeris 5 isikut 12. märtsil 1622:

1. Teresa Ávilast
2. Ignatius Loyola
3. Filippo Neri
4. Talupoeg Isidor
5. Franciscus Xavier

Ta kuulutas õndsaks 3 isikut:

1. Pedro de Alcantara 18. aprillil 1622
2. Albertus Magnus 1622
3. Aloysius Gonzaga

Gregorius XV kinnitas 1621 Joosepi austamise, 1622 Joakimi ja Ambrogio Sansedoni austamise ja 17. veebruaril 1623 Bruno austamise.

Gregorius XV noorim vend Orazio Ludovisi abiellus Lavinia Albergatiga. Nende poeg Ludovico Ludovisi sai 1621 kardinaliks, Bologna peapiiskopiks ja 1622 Zagarolo hertsogiks. Orazio tütar Ippolita Ludovisi abiellus esmalt Rossano vürsti Giorgio Aldobrandiniga, seejärel Bracciano hertsogi Flavio I Orsiniga. Orazio Ludovisi oli paavsti vägede kindral ja Fiano hertsog.

Gregorius XV kaugem sugulane Giulio Ludovisi sai Aleksandria titulaarpatriarhiks.

Gregorius XV pühitses 11 kardinali 4 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 hispaanlast ja 1 prantslane.

1. konsistoorium 15. veebruar 1621
   1. Ludovico Ludovisi
2. konsistoorium 19. aprill 1621
   1. Ippolito Aldobrandini
   2. Francesco Boncompagni
   3. Antonio Caetani
   4. Francesco Sacrati
3. konsistoorium 21. juuli 1621
   1. Marcantonio Gozzadini
   2. Lucio Sanseverino
4. konsistoorium 5. september 1622
   1. Alfonso de la Cueva-Benavides y Mendoza-Carrillo
   2. Armand-Jean du Plessis de Richelieu
   3. Ottavio Ridolfi
   4. Cosimo de Torres

Gregorius XV oli Giovanni Barbieri ja Domenichino patroon. Tema ihuarst oli Giambattista Castellani.

Gregorius XV rajas 18. märtsil 1621 benediktlaste kolleegiumi Roomas.

1621 avaldatud bullas "In eminenti" kinnitas ta jesuiitidele privileegi teaduskraade välja anda Ameerika ülikoolides.

Ta rajas 1621 Pamplonas dominiiklaste seminari.

22. septembril 1622 kinnitas ta Lissabonis asuva inglise kolleegiumi rajamist.

Ta avaldas nõidade ja maagide vastu 20. märtsil 1623 bulla "Omnipotentis Dei". See jäi viimaseks paavsti üleskutseks võidelda jõumeetmetega nõiduse vastu.

Gian Lorenzo Bernini tegi temast 1622. aasta paiku büsti, kunstnik Giovanni Francesco Barbieri (Il Guercino) on temast teinud portree.

Olles lähetatud Chambrey'sse ametiülesandeid täitma, tutvus Ludovisi seal kalvinistist Lesdiguieres'i hertsogiga, kelle Prantsusmaa kuningas oli saatnud kaitsma oma huve. Kui Ludovisi volitused hakkasid lõppema, olevat hertsog naerdes lisanud, et Ludovisi võib tulevikus saada paavstiks. Ludovisi vastanud talle, et kui see juhtub, võiks hertsogist saada katoliiklane. Hertsogil polnud selle ettepaneku vastu midagi. Paavstina tuletas Gregorius XV 84-aastasele hertsogile kunagi antud lubadust meelde ja hertsogist sai katoliiklane.

Gregorius XV suri 8. juulil 1623 Roomas Palazzo del Quirinale palees ja maeti Vatikani basiilikasse. 13. juunil 1634 maeti tema säilmed ümber Rooma kolleegiumi Annunziata kabelisse ja hiljem maeti tema säilmed ümber Rooma San Ignazio kirikusse.

• Jacopo Accarisi: Vita Gregorii XV. 1645.
• Dieter Albrecht: Der Heilige Stuhl und die Kurübertragung von 1623. "Quellen und Forschungen aus Italienischen Archiven und Bibliotheken" 34, 1954: 236–249.
• Dieter Albrecht: Die deutsche Politik Papst Gregors XV. München, 1956.
• Johannes Anthieny: Der päbstliche Nuntius Carl Caraffa: ein Beitrag zur Geschichte des dreissigjährigen Krieges. Berlin, 1869.
• Luigi Arezio: La politica della Santa Sede rispetto alla Valtellina dal Concordato d'Avignone alla morte di Gregorio XV, 12 nov. 1622 – 8 luglio 1623, con molti documenti inediti. Cagliari, 1899.
• Antje Bräcker: Das Begräbniszeremoniell für die Päpste Paul V. (1550–1621) und Gregor XV. (1554–1623). Joachim Poeschke, "Praemium virtutis" II. Münster, 2005: 29–39.
• Karl Christian Bähr: Die Entführung der Heidelberger Bibliothek nach Rom. Leipzig, 1845.
• Giuseppe Gabrieli: Il conclave di Gregorio XV. Relazione del principe Federico Cesi. "Archivio della Società Romana di Storia Patria" 50, 1927: 5–32.
• Bernard Jacqueline: La Sacrée Congrégation "De propaganda fide" (1622) et ja France sous le pontificat de Grégoire XV. "Revue d'histoire ecclésiastique" 66, 1970: 46.
• Klaus Jaitner: Die Hauptinstruktionen Gregors XV. für die Nuntien und Gesandten an den europäischen Fürstenhöfen 1621–1623. II. Tübingen, 1997.
• Klaus Jaitner: Kurie und Politik. Der Pontifikat Gregors XV. A. Koller, "Kurie und Politik. Stand und Prospektiven der Nuntiaturberichtsforschung". Tübingen 1998: 1–16.
• J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
• Andreas Kraus: Das päpstliche Staatssekretariat im Jahre 1623. Eine Denkschrift des ausscheidenden Sostituto an den neuernannten Staatssekretär. "Römische Quartalschrift für Christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 52, 1957: 93–122.
• Denis Mahon: Guercino as a portraitist and his "Pope Gregory XV". "Apollo" 113, 230 (1981): 230–235.
• Antonio Miguel Navas Gutiérrez: Mediacion del papa Gregorio XV en un proyecto de matrimonio hispano-ingles. "Miscelánea Augusto Segovia". Granada, 1986: 179–204.
• Antonio Miguel Navas Gutiérrez: Los nuncios en España durante el pontificado de Gregorio XV. "Archivo Teológico Granadino" 50, 1987: 357–403.
• Anton Pieper: Die Propaganda-Congregation und die nordischen Missionen im siebzehnten Jahrhundert. Köln, 1886: 1–15.
• A. Ploncher: Lettere inedite di Monsignor Zacchia nunzio in Venezia al cardinale Ludovisi segretario di Stato ed al cardinal Barberini sulla morte di Fra Paolo Sarpi. "Archivio Storico Italiano" 9, 1882: 144–162.
• Stefan Samerski: Akten aus dem Staatssekretariat Pauls V. und Gregors XV. im Archiv des Kardinals Alderano Cibo (1613–1700) in Massa. "Archivum Historiae Pontificiae" 33, 1995: 303–314.
• Josef Semmler: Das päpstliche Staatssekretariat in den Pontifikaten Pauls V. und Gregors XV. 1605–1623. Roma, 1969.
• Augustin Theiner: Schenkung der Heidelberger Bibliothek durch Maximilian I. Herzog und Kurfürst von Bayern, an Papst Gregor XV. und ihre Versendung nach Rom. München, 1844.
• Giovanni Luigi Valesio: Apparato funebre dell'anniversario a Gregorio XV celebrato a Bologna. Bologna 1624.
• Günther Wassilowsky: Vorsehung und Verflechtung. Theologie und. Mikropolitik im Konklavezeremoniell Gregors XV (1621/22). G. Wassilowsky, Hubert Wolf, "Werte und Symbole im frühneuzeitlichen Rom". Münster, 2005: 67–82.
• Günther Wassilowsky: Die Konklavereform Gregors XV. (1621/22): Wertekonflikte, symbolische Inszenierung und Verfahrenswandel im posttridentinischen Papsttum. Stuttgart 2010.

• Artikkel Gregorius XV kohta. (inglise keeles)
• Gregorius XV elulugu. (inglise keeles)
• 1621. aasta konklaav. (inglise keeles)
• 1621. aasta konklaav. (inglise keeles)
• Gregorius XV määratud kardinalid.
• Gregorius XV dokumendid.
• Piiskopkonnad.
• Ludovisi suguvõsa.
• Artikkel abtissist. (inglise keeles)
• Artikkel aklamatsioonist. (inglise keeles)
• Artikkel Allatiusest. (inglise keeles)
• Artikkel Ameerika ülikoolidest. (inglise keeles)
• Artikkel annuntsiaadi ordust. (inglise keeles)
• Artikkel augustiinlastest. (inglise keeles)
• Artikkel birgitiinidest. (inglise keeles)
• Artikkel frantsisklastest. (inglise keeles)
• Artikkel haudriette kongregatsioonist. (inglise keeles)
• Artikkel karmeliitidest. (inglise keeles)
• Artikkel kongregatsioonist. (inglise keeles)
• Artikkel konklaavist. (inglise keeles)
• Artikkel malabari ülikoolist. (inglise keeles)
• Artikkel mauristidest. (inglise keeles)
• Artikkel mertsedariaanidest. (inglise keeles)
• Artikkel Neitsi Maarja kirikupühast. (inglise keeles)
• Artikkel Nerist. (inglise keeles)
• Artikkel nõidusest. (inglise keeles)
• Artikkel Poolast. (inglise keeles)
• Artikkel Porziuncolast. (inglise keeles)
• Artikkel propaganda kongregatsioonist. (inglise keeles)
• Artikkel regulaarvaimulikest. (inglise keeles)
• Artikkel regulaarvaimulikest. (inglise keeles)
• Artikkel sodaliteedist. (inglise keeles)
• Artikkel solitsitatsioonist. (inglise keeles)
• Artikkel tsistertslastest. (inglise keeles)
• Artikkel Urbanus VIII kohta. (inglise keeles)

Eelnev Paulus V

Paavst 1621–1623

Järgnev Urbanus VIII