Hadrianus VI

Hadrianus VI
Sünninimi	Adriaan Florenszoon Boeyens
Valitsemisaja algus	9. jaanuar 1522
Valitsemisaja lõpp	14. september 1523
Eelkäija	Leo X
Järeltulija	Clemens VII
Sünnikuupäev	2. märts 1459
Sünnikoht	Utrecht
Surmakuupäev	14. september 1523
Surmakoht	Rooma

Hadrianus VI (Adriaan Florenszoon Boeyens, hollandi Vikipeedias Adriaan Floriszoon Boeyens, ajalookäsitlustes tuntud ka Utrechti Adriaani nime all; teised nimekujud Adriaan Florisz Boeyens, Adriaan Florisz d'Edel (Dedel) või Adrian Florensz Dedal; 2. märts 1459 – 14. september 1523), oli paavst aastatel 1522–1523. Ta oli 218. paavst. Enne paavstiks saamist oli ta hilisema Saksa-Rooma keisri Karl V õpetaja. Ta on jäänud ainsaks Madalmaadest pärit olevaks paavstiks.

Adriaan Florenszoon Boeyens sündis 2. märtsil 1459 Utrechtis Florentius Dedeli (Florensz Boeyenszoon Dedeli) ja tolle naise Geertruidi pojana. Tema isa töötas puusepana laevaehituses.

Boeyens sai esimesed haridusalased algteadmised oma emalt, õppis seejärel Zwolles ühe vaimuliku vennaskonna (Broeders des gemeenen levens) juures ja astus 1476 Leuveni ülikooli, kus ta õppis filosoofiat, teoloogiat ja õigusteadust. 30. juunil 1490 ordineeriti Boeyens preestriks. 1. augustil 1490 omandas ta litsentsiaadi ja 8. juunil 1491 doktorikraadi teoloogias. Hiljem sai temast professor, rektor ja Leuveni ülikooli kantsler. Boeyens pidas loenguid Petrus Lombarduse sententsidest, tema kaks olulisemat teadustööd olid kommentaarid Petrus Lombarduse sententsidele ja Quaestiones quodlibeticae. 1507 (mitte 1506) määras Saksa-Rooma keiser Maximilian I ta oma pojapoja Karli tuutoriks.

Boeyens oli esimene hollandlane, kuigi mitte esimene madalmaalane, kes pühitseti kardinaliks.

• Leuveni ülikooli teoloogiaprofessor
• 1493 Leuveni ülikooli teoloogiateaduskonna dekaan
• 1493–1501 Leuveni ülikooli kantsler
• 1493–1494 ja 1501–1502 Leuveni ülikooli rektor
• Goedereede preester
• 1497 Leuveni Püha Peetruse kiriku dekaan
• Utrechti ja Liège praost
• 1507 (mitte 1506) Karl Habsburgi tuutor
• 1515 Madalmaade kantsler
• 1515 indulgentside müümise komissar
• 1515 Hispaanias toetamas Karl Habsburgi saamist kuningaks
• Jaanuar 1516 – 1517 koos kardinal Francisco Jiménez de Cisnerosiga Hispaania regent
• 18. august 1516 Tortosa piiskop
• November 1516 Aragóni ja Navarra inkvisiitor
• 1. juulil 1517 – 9. jaanuar 1522 Santi Giovanni e Paolo kardinalpreester
• 1518 Kastiilia ja Leóni inkvisiitor ning kuberner
• 14. märts 1518 Kastiilia ja Leóni kindral
• 1520–1522 Hispaania asekuningas ja kindralleitnant

Hadrianus VI valiti paavstiks 9. jaanuaril 1522 Vatikani paavstipalees, kui ta viibis Hispaanias. Ta jättis paavstina muutmata oma ristinime, mida viimati tegi (kui mitte arvestada Julius II võimalikku valikut) Johannes XVIII. Hiljem pole paavstina oma ristinime vahetanud vaid Marcellus II.

Hadrianus VI on viimane paavst, kes valimise ajal puudus konklaavilt, viimati puudus konklaavilt enne teda Urbanus VI. Hadrianus VI saabus Civitavecchiasse 25. augustil 1522, Rooma 29. augustil ja krooniti 31. augustil kardinal Marco Cornaro poolt.

27. detsembrist 1521 – 9. jaanuarini 1522 toimunud konklaavil osales 39 kardinali. Nende valiku määras arvatavasti Karl V valimine Saksamaa kuningaks ja tema tunnustamine Leo X poolt valitud Saksa-Rooma keisrina ning reformatsiooni puhkemine Saksamaal. Konklaavil peeti üheks soosikuks kardinal Giulio de' Medicit. Hadrianus VI valiti paavstiks 11. voorus, kui ta sai 28 häält.

 Pikemalt artiklis Itaalia sõjad

Karl V tervitas oma endise õpetaja valimist paavstiks. Prantsusmaa kuningas François I oli ettevaatlikum, kartes paavsti liiga häid suhteid Saksamaaga, ja saatis paavsti juurde oma suursaadiku. Kui Hadrianus VI lasi arreteerida François I liitlase kardinal Francesco Soderini, kes olevat kavandanud vandenõud paavsti vastu, peatas kuningas kümniste saatmise Rooma ja valmistus tungima Lombardiasse. Hadrianus VI sõlmis sõjaks Prantsusmaaga 3. augustil 1523 liidu Karl V-ga, Austriaga, Inglismaaga, Milanoga ja Itaalia väikeriikidega.

 Pikemalt artiklis Reformatsioon

Hadrianus VI tuli võimule saamisel hakata kohe tegelema usurahutustega Saksamaal. Kardinalina oli ta Martin Lutheri vaated hukka mõistnud ja soovis nüüd Lutheri kuulutamist ketseriks. Paavsti esindas 1522 toimunud Nürnbergi riigipäeval Teramo piiskop Francesco Chieregati.

Türklaste pealetungi tagasilöömiseks kutsus Hadrianus VI kristlasi nende vastu ristisõtta, kuid Karl V oli seotud sõjaga Prantsusmaa kuninga vastu. Rhodose langemise järel soovis paavst ristisõja pidamiseks sõlmida kristlike valitsejate vahel 3-aastase rahu ja pidas edutult läbirääkimisi nii Saksamaa kui Prantsusmaa kuninga õukonnaga.

Hadrianus VI võimule saades oli Kirikuriigi finantsiline olukord keeruline. Hadrianus VI püüdis olukorra parandamiseks kärpida kulusid.

Ta sõlmis 1522 rahu Ferrara hertsogi Alfonsoga ja andis Rimini Urbino hertsogile.

Hadrianus VI andis 1522 Hispaania kuningale jurisdiktsiooni Alcantara, Calatrava ja Santiago rüütliordude üle, lubades rüütliordude meistriameteid pärida naisliinis.

9. mail 1522 avaldatud bullas "Exponi nobis" andis paavst frantsisklastele autoriteedi kõiges, mis on vajalik indiaanlaste ristimiseks, välja arvatud need valdkonnad, mis nõuavad piiskopi poolset pühitsemist.

14. aprillil 1523 avaldas Hadrianus VI kirja "Eximiae devotionis", millega kinnitas Portugali kuninga João III Portugali Kristuse ordu rüütliordu administraatoriks.

Hadrianus VI nõudis 1523 igaühe karistamist, kes paluvad kuradi mõju või kasutavad seda.

Hadrianus VI kanoniseeris 1522 Poola printsi Kazimierzi, 31. mail 1523 Firenze Antoninuse ja Meisseni Benno.

Hadrianus VI nimetas 1522 Kreekas Naxose piiskopkonna peapiiskopkonnaks.

Hadrianus VI valitsemisaega on peetud 16. sajandi Rooma kultuuri arengus tagasilöögiks, mistõttu Roomast lahkusid mitmed tollased kultuuritegelased, nagu muusik Carpentras.

Paavst kavatses Menelaose kuju visata Tiberisse, kuid humanist Torquato Tasso veenis paavsti ümber.

Ta sätestas 1522 tsensuuri reeglid.

Ta rajas Leuveni ülikooli kolleegiumi ja määras Ingolstadti ülikooli tulud.

1522 sätestas ta, et paavsti vapil peavad olema paavstluse embleemid.

Jan van Scorel tegi paavstist portree.

Hadrianus VI pühitses oma ainsal konsistooriumil 10. septembril 1523 kardinaliks Willem van Enckenvoirti.

Hadrianus VI-l oli palavik ja ta kannatas neeruhaiguse käes. Ta suri 64-aastaselt ristiülendamispühal 14. septembril 1523 Roomas ja maeti Vatikani basiilika Sant' Andrea kabelisse. 11. augustil 1533 maeti tema säilmed ümber Rooma Santa Maria dell' Anima kirikusse.

Hadrianus VI püüdis oma eelkäijate poliitikast tunduvalt eristuda, vastandades end renessansiaegsele lodevusele ja priiskamisele, propageerides vagadust, kasinust ja jumalakartlikkust. Tema lähikondlastele see ei meeldinud ja nii püüti tema reformikatseid igati takistada.

Benedictus XVI saamisel paavstiks tõstatus probleem Hadrianus VI päritolust. Utrechti piiskopkond läänistati Burgundiale, kuid abielude sõlmimise kaudu läks see 15. sajandi lõpus Habsburgide valdusse ja kuulus Saksa-Rooma keisririigi koosseisu. Rahvuselt oli Hadrianus VI hollandlane, kuid ta oli aastakümneid Hispaania teenistuses (nii saaks talle omakorda omistada Hispaania "kodakondsust"). Alles Karl Habsburgi valimisega Saksamaa kuningaks on ta kindlalt seotud Saksa-Rooma keisririigiga. Saksamaal peetakse teda seetõttu saksa soost paavstiks.

Kirikuajaloolase J. N. D. Kelly väitel jäi Hadrianus VI oma askeetlike eluviiside, korrumpeerunud kuuria reformiplaanide, kunsti edendamise ebavajalikkuse ja oma mitte-itaalia päritolu tõttu roomlastele võõraks. Leidmata poolehoidu kardinalide hulgas kasutas ta oma lähedaste nõunikena Hispaania ja Madalmaade vaimulikke.

Francesco Guicciardini on teda seetõttu nimetanud barbarist paavstiks (pontefice barbaro).

• Percy Stafford Allen, Helen Mary Allen: Opus Epistolarum Desiderii Erasmi Roterdami. Oxford, 1924.
• Gaspar Burmann: Analecta Historica de Hadriano VI. Utrecht, 1727.
• Marko Marulić: Epistola ad Adrianum VI.
• Edmond Henri Joseph Reusens: Syntagma doctrinae theologicae Adriani VI. Louvain, 1862.
• Hadrianus VI dokumendid.

• A.M. Albareda: Adrià VI i els conselles de Barcelona 1522. "Analecta Sacra Tarraconensia", 11, 1935: 235–249.
• Tarsicio de Azcona: Derecho de patronato y de presentación a la Iglesia de Pamplona. Privilegio de Adriano VI a Carlos V en 1523. "Scripta Theologica", 16, 1984: 499–542.
• Harald Wolfgang Bachmann: Kuriale Reformbestrebungen unter Adrian VI. Erlangen, 1948.
• Peter Berglar: Papst Hadrian VI. und das Zweite Vatikanische Konzil. "Orientierung" 4, 28. veebruar 1963.
• Peter Berglar: Die kirchliche und politische Bedeutung des Pontifikats Hadrians VI. "Archiv für Kulturgeschichte" 54, 1972: 97–112.
• Peter Berglar: Verhängnis und Verheissung. Papst Hadrian VI. Der "Jesuitenstaat" in Paraguay. Bonn, 1982.
• J. Bijloos: Adrianus VI, de Nederlandse paus. Bossum, 1980.
• L. E. Bosch: Iets Over Paus Adriaan VI: de Afkomst En Eene Korte Levensschets Van Dien Utrechtenaar. Utrecht, 1835.
• C. J. N. Bottemanne: De Brief van den Kardinaal van Tortosa (Paus Adriaan VI) aan de theologische Fakulteit van Leuven. "De Katholiek", 16, 1882: 11–22.
• Pierre Brachin: Adrien VI et la Devotio Moderna. Études germaniques 14, 1959: 97–105.
• G.L. Bruzzone: Il passaggio di Adriano VI in Liguria. "Storia dei genovesi", IV, Genova 1983: 339–351.
• Remigius Bäumer: Papst Hadrian VI. und Martin Luther. "Der Fels" 14, 1983: 108–110.
• Ramón Carande: El sorprendido y sorprendente Adriano VI, papa. "Homenaje a Johannes Vincke". Madrid, 1963: 421–436.
• Manuel Castro y Castro: Adriano de Utrecht, y el gobierno de las Indias (1515–1522). "Archivo Iberico-Americano", 29, 1969: 345–380.
• Ruggero Cattaneo: O stilu i kulturnom značenju Marulićeve Poslanice papi Adrijanu VI. "Colloquia Maruliana" 17, 2008: 91–124.
• Carmen Clausell Nácher: El P. Carmona, OFM, confesor de Adriano VI y probable traductor del "Llibre de les dones" de Francesc Eiximenis. "Archivum Franciscanum Historicum" 89, 1996: 287–305.
• J. Coppens: Paus Adriaan VI. 1959.
• Karl-Heinz Ducke: Das Verständnis von Amt und Theologie im Briefwechsel zwischen Hadrian VI. und Erasmus von Rotterdam. Leipzig, 1973.
• Karl-Heinz Ducke: Handeln zum Heil. Eine Untersuchung zur Morallehre Hadrians VI. Leipzig, 1976.
• Edmond J. M. van Eijl: Keizer Karel V en de pauskeuze van Adriaan VI. "Sacris erudiri" 1, 1948: 277–298.
• Vittorio Fanelli: Adriano VI e Angelo Colocci. "Studi romani" 8, 1960: 13–24.
• Carlo Fea: Difesa istorica del papa Adriano VI nel punto che riguarda la infallibilità de' sommi pontefici in materia di fede. Roma, 1822.
• Francisco Fuentes: El papa electo Adriano VI en Tudela. Hispania sacra. "Revista española de historia eclesiástica" 1, 1948: 402–404.
• Louis Prosper Gachard: Correspondence de Charles Quint et d'Adrien VI. Bruxelles, 1859.
• Markus Graulich: Adriano VI e la richiesta di perdono. "Salesianum" 62, 2000: 741–755.
• Germano Gualdo: Da Vitoria a Roma. Le "litterae ante coronationem" di papa Adriano VI (gennaio-agosto 1522). "Nuovi annali della Scuola Speciale per Archivisti e Bibliotecari" 14, 2000: 7–37.
• Emil Göller: Hadrian VI. und der Ämterkauf an der päpstlichen Kurie. "Abhandlungen aus dem Gebiete der mittleren und neueren Geschichte und ihrer Hilfswissenschaften. Eine Festgabe zum 70. Geburtstag Geh. Rat Prof. Dr. Heinrich Finke". Münster, 1925: 375–407.
• Rudolf Branko Hein: "Gewissen" bei Adrian von Utrecht (Hadrian VI.), Erasmus von Rotterdam und Thomas More. Münster, 2000.
• Else Hocks: Der letzte deutsche Papst Adrian VI. Freiburg im Breisgau, 1939.
• Hoffmann: Lettre d'Adrien VI aux Suisses. "Bulletin de la Commission Royale d'histoire" 1, 1860: 159.
• Hoffmann: Trois lettres d'Adrien VI à Charles-Quint. "Bulletin de la Commission Royale d'histoire" 3, 1862: 297–301.
• J. H. Hofman: Paus Adriaan VI. "Archief voor de geschiedenis van het aartsbisdom Utrecht" 28, 1902: 121–153.
• Maria Elisabeth Houtzager: Bijdrage tot de geschiedenis van het geboortehuis van paus Adriaan VI te Utrecht. "Jaarboek Oud-Utrecht" (1960): 55–90.
• Huijbers: Drie brieven van Paus Adriaan VI. "Archief voor de geschiedenis van het aartsbisdom Utrecht" 43, 1917: 1–4.
• D. Huurdeman: De Nederlandsche Paus Adriaan VI. Amsterdam, 1908.
• Karl Adolf Constantin von Höfler: Wahl und Thronbesteigung des letzten deutschen Papstes, Adrian's VI. 1522. "Sitzungsberichte. Akademie der Wissenschaften in Wien, Philosophisch-Historische Klasse" 72, 3 (1872): 147–242.
• Karl Adolf Constantin von Höfler: Der deutsche Kaiser und der letzte deutsche Papst: Karl V. und Adrian VI. "Sitzungsberichte. Akademie der Wissenschaften in Wien, Philosophisch-Historische Klasse" 82, 8 (1876): 417–495
• Karl Adolf Constantin von Höfler: Papst Adrian VI. Wien, 1880.
• Paul Kalkoff: Kleine Beiträge zur Geschichte Hadrians VI. "Historisches Jahrbuch der Görresgesellschaft", 39, 1918–1919: 31–72.
• J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
• G. van Klaveren: Utrechtsche familieleden van Paus Adriaan VI. "Jaarboek Oud-Utrecht" (1958): 73–85.
• Bertrandus Kurtscheid: De obligatione sigilli confessionis iuxta doctrinam Adriani VI. "Antonianum", 1, 1926: 84–101.
• Albert Lepître: Adrien VI. Paris,1880.
• Alessandro Luzio: Due documenti mantovani sul conclave di Adriano VI. "Archivio della Società Romana di storia patria" 29, 1906: 379–396.
• Raymond Macken: The Hadrian VI Codex. A New Codicological Description. "Ephemerides theologicae Lovanienses" 59, 1983: 99–113.
• Vincenzo Marchesi: Papa Adriano VI. Studio critico. Padua, 1882.
• Robert E. McNally: Pope Adrian VI and Church reform. "Archivum Historiae Pontificiae", 7, 1969: 253–285.
• Angelo Mercati: Diarii di consistori del Pontificato di Adriano VI. "Studi e Testi" 157, 1951: 83–113.
• Juan Meseguer Fernández: El traductor del "Carro de las Donas" de Francisco Eximénez. familiar y biógrafo de Adriano VI. "Hispania. Revista española de historia" 19, 1959: 230–250.
• Albert de Meyer: Adriaan Florisz van Utrecht in zijn contacten met de Augustijnen. "Archief voor de geschiedenis van de Katholieke Kerk in Nederland" 2. Warmond, 1960: 1–72.
• Enrique Morales: Un breve intercambio epistolar entre Álvar Gómez de Ciudad Real y Adriano VI. "Humanistica Lovaniensia. Journal of Neo-Latin Studies" 53, 2004: 115–124.
• Gerardus Morinck: Vita Hadriani Sexti Pontificis Maximi. Louvain, 1536.
• Bonifatius Munier: Nederlandse Curialen en Hofbeambten onder het Pontificaat van Adriaan VI. "Mededelingen van het Nederlandsch Historisch Instituut te Rome" 10, 1959: 199–226.
• Paul Naster: Les médailles italiennes d'Adrien VI. "Mélanges historiques Etienne van Cauwenbergh. Gembloux" (1964): 372–380.
• Guido Giuseppe Andrea Pasolini dall'Onda: Adriano VI; saggio storico. Roma, 1913.
• Johann Posner: Der deutsche Papst Adrian VI. Becklinghausen, 1962.
• Franz Posset: Open Letter of a Croatian Lay Theologian to a "German" Pope: Marko Marulić to Adrian VI. "Colloquia Maruliana" 18, 2009: 135–157.
• R. Post, Léon-Ernest Halkin, Marie-Louise Stockman: Célébration du cinquième centenaire de la naissance du pape Adrien VI. "Ephemerides Theologiae Louvainensis", 35, 1959: 513–629.
• R. Post: Studiën over Adriaan VI. "Archief voor de geschiedenis van de Katholieke Kerk in Nederland", 3 (1961): 121–161.
• R. Post: De beneficies van Adriaan Floreszoon. "Archief voor de geschiedenis van de Katholieke Kerk in Nederland", 3 (1961): 341–351.
• R. Post: Paus Adriaan VI's houding tegenover Karel V, twee onbekende brieven. "Mededelingen van het Nederlands Historisch Instituut te Rome", 31, 1961: 177–178.
• Pierre François Xavier de Ram: Note sur les papiers d'Etat du pape Adrien VI transportés à Liége vers 1526, et sur son secrétaire Thierri Hezius. "Bulletin de la Commission Royale d'histoire" 11, 1858: 11–59.
• Pierre François Xavier de Ram: Addition à la notice sur Thierri Hezius, secrétaire du pape Adrien VI. "Bulletin de la Commission Royale d'histoire" 12, 1859: 271–275.
• Sheryl E. Reyss: Adrian VI, Clement VII, and art. K. Gouwens, S. E. Reyss, "The pontificate of Clement VII: History, politics, culture". Aldershot, 2005: 339–362.
• Edmond Henri Joseph Reusens: Anecdota Adriani VI. Louvain, 1862.
• Emmanuel Pierre Rodocanachi: La jeunesse d'Adrien VI. "Revue historique" 168, 1931: 300–306.
• Emmanuel Pierre Rodocanachi: Histoire de Rome. Les Pontificats d'Adrien VI et de Clément VII. Paris, 1933.
• José Sánchez Real: El Papa Adriano VI en Tarragona. Tarragona, 1956.
• Marie-Louise Stockman: Statuta collegii papae Adriani sexti in oppido Lovaniensi. "Ephemerides theologicae Lovanienses", 35, 1959: 562–629.
• Marcelino Zalba: La doctrina de la confesión integra de los pecados mortales en dos teologos pretridentinos: Adriano VI y Juan de Medina. "Gregorianum" 63, 1982: 721–734.
• Louis Vereecke: Un pape moraliste: Adrien VI (1459–1523). "Studia Moralia", 16, 1978: 193–308.
• Gerhard Bernhard Winkler: Reform vor der Reformation oder Warum Hadrian VI. "Für Kirche und Heimat. Festschrift Franz Loidl zum 80. Geburtstag". Wien, 1985: 453–461.

• Artikkel Hadrianus VI kohta. (inglise keeles)
• Hadrianus VI elulugu. (inglise keeles)
• Konklaav 1521–1522. (inglise keeles)
• Konklaav 1521–1522. (inglise keeles)
• Hadrianus VI määratud kardinal.
• Artikkel Alcántara rüütliordust. (inglise keeles)
• Artikkel Cajetanist. (inglise keeles)
• Artikkel Compostela ordust. (inglise keeles)
• Artikkel Erasmusest. (inglise keeles)
• Artikkel Ferrarast. (inglise keeles)
• Artikkel Heidelbergi ülikoolist. (inglise keeles)
• Artikkel Karl V kohta. (inglise keeles)
• Artikkel konklaavist. (inglise keeles)
• Artikkel Kuubast. (inglise keeles)
• Artikkel Leuveni ülikoolist. (inglise keeles)
• Artikkel Michelangelost. (inglise keeles)
• Artikkel pühast Antoninusest. (inglise keeles)
• Artikkel pühast Kazimierzist. (inglise keeles)
• Artikkel reformatsioonist. (inglise keeles)
• Artikkel Tortosast. (inglise keeles)
• Artikkel vennaskonnast. (inglise keeles)

Eelnev Leo X

Paavst 1522–1523

Järgnev Clemens VII