Jutlus

Jutlus on vaimuliku sisuga kõne, mida tavaliselt peab vaimulik, näiteks kristlik kirikuõpetaja või preester. Ülekantud tähenduses nimetatakse jutlusteks ka ilmalikke manitsus- ja õpetuskõnesid.

Eesti keeles nimetatakse jutlusteks vaimulikke kõnesid eelkõige kristlikus kontekstis, kuid ka teistes usulistes traditsioonides. Maailma tuntumate jutluste seas on Jeesuse Kristuse nn mäejutlus, kuid populaarsed on ka näiteks Buddha ja Muhamedi jutlused. Islami jutlust nimetatakse mitmetes keeltes khutbah.

Tavapäraselt lähtuvad jutlused mõnest pühakirja lõigust, mida jutluse käigus lahti seletatakse, keskendudes teoloogiale ja moraalile.

Kõnede kirjapaneku kaudu on jutlusest kujunenud ka vaimulik kirjandusžanr, mille tekstid on küll tavaliselt suuliselt esitatud või suuliseks esitamiseks mõeldud. Eesti keeles on ilmunud arvukalt jutluseraamatuid, mis on peamiselt kristlikud. Eesti kirjakeele kujunemisloo üks tähtis allikas on aastatel 1601–1608 Tallinna Pühavaimu kiriku abipastorina tegutsenud Georg Mülleri jutluste käsikiri.

Jutlustega tegelev teoloogia haru on homileetika.

Paljud budistlikud pühakirjad koosnevad Buddha jutlustest. Nendest esimene ja kõige tuntum on Seadmuseratta käimapanemine, mille ta olevat pidanud Vārānasī lähedal Sārnāthi Hirvepargis oma viiele endisele kaaslasele.

Budistlikus sanghas on jutluste või "dhamma kõnede" pidamise õigus teatud tasemele jõudnud munkadel, kuid Buddha õpetuse selgitamine ja kommenteerimine retriitidel, loengutes või ettekannetes on kõigile vaba.

Keskajal ei olnud jutlus jumalateenistuse loomulik osa, kuna enamikul preestritest puudus õigus jutlustada. Jutlustada võisid vaid piiskopid või piiskopi eriloaga isikud. Jutluseid peeti seega sageli vaid suurematel pühadel ja neid võidi pidada kirikuesistel platsidel või surnuaedades, kuhu sai koguneda rohkem rahvast kui kirikusse. Just seetõttu oli murranguline dominiiklaste ordu (ehk jutlustajavendade ordu) rajamine, mille kohta paavst Innocentius III olnud küsinud: "Kes on see mees, kes tahab asutada ordu, mis koosneks eranditult piiskoppidest?"^[1] Jumalateenistus oli keskajal ladinakeelne, kuid juba varakult nõutakse, et jutlus oleks rahvakeelne. Ka Eesti territooriumil pidasid dominiiklased eestikeelseid jutlusi.^[2] Reformatsiooni käigus tõusis protestantlikes kirikutes jutlus jumalateenistuse käigus kesksele kohale ning sai selle loomulikuks osaks. Seda väljendas ka sellal toimunud muutus kirikute sisearhitektuuris, kus kantsel kui jutlustamise koht tõusis kõrgemale ja seati kirikus kohale, kus terve kogudus võis seda hästi näha.

• John Wesley "John Wesley 52 jutlust" (tõlkija Priit Tamm) Tallinn: Eesti Metodisti Kirik, 2018
• Metropoliit Stefanus ""Kui sa ainult teaksid Jumala kinki ...": valik jutlusi" (koostaja Mattias Palli, prantsuse keelest tõlkinud Tiina Niitvägi-Hellamaa, Margus Ott, Marje Kuusmik, toimetaja Madis Kolk) Tallinn: Tallinna Püha Platoni Õigeusu Teoloogia Seminar, 2015
• Martin Luther "Valitud tööd" (koostanud ja järelsõna Urmas Petti, tõlkinud Anne Burghardt, Meelis Friedenthal, Marju Lepajõe, Urmas Petti, toimetanud Katre Ligi) Tartu: Ilmamaa, 2012
• Vivian Siirman "Hermann Samsoni (1579-1643) trükitud jutlused varauusaegse vaimuliku meediumina" (magistritöö, juhendaja Mati Laur) Tartu: Tartu Ülikool, 2008
• Georg Müller "Jutluseraamat" (tekst algsel kujul ja kaasaegses eesti keeles). Koostanud Külli Habicht, Valve-Liivi Kingisepp, Jaak Peebo ja Külli Prillop. Koostajate saatesõnad + Villem Reimani eessõna jutluste 1891. aasta saksakeelsele väljaandele. Sari Eesti mõttelugu, nr 78, Ilmamaa, Tartu 2008 (tiitellehel 2007), 808 lk
• Aleksander Müller "Mülleri jutlused" Tallinn: Umara Kirjastus, 2006

Tsitaadid Vikitsitaatides: Jutlus

• Karl August Hermann Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Georg Müller ja tema jutlused, Vikitekstid
• Georg Mülleri jutlused