Sixtus II

Sixtus II oli paavst 257–258. Ta oli 24. paavst.

Sixtus II oli "Liber Pontificalise järgi Kreekast pärit filosoof. 5. sajandil tõlkis Rufinus ladina keelde pütaagorlase Sextiuse sententsid, keda Rufinus samastas paavstiga, mis tekitas järgnevatel sajanditel tõlgitud teose autorsuse osas segadust.

"Liber Pontificalis" märgib, et Stephanus I usaldas vangistuses kiriku finantsasjad Sixtuse hoolde.

Sixtus II sai paavstiks Rooma keiser Valerianuse esimese kristlaste tagakiusamise ajal 30. augustil või 31. augustil 257 ja temast sai esimene paavst, kes kandis ühe eelmise paavsti (Sixtus I) nime. Kartaago piiskopi Cyprianuse biograaf Pontius on teda iseloomustatud hea ja rahumeelse vaimulikuna (bonus et pacificus sacerdos). "Liber Pontificalise" järgi oli ta ametis 2 aastat 11 kuud ja 6 päeva.

Sixtus II ajal jätkus skisma vastupaavst Novatianusega. Sixtus II järgis vaidluses ketserite taasristimise üle Stephanus I eeskujul Rooma traditsiooni, kuid ta tunnustas ka erinevaid praktikaid, mistõttu Stephanus I ajal halvenenud Rooma koguduse suhted Väike-Aasia kogudustega paranesid Sixtuse ajal. Tema nõuandjateks said presbüterid Dionysius, Philemon ja Aleksandria piiskop Dionysios, kes saatis talle kirja, milles kajastatakse Stephanus I ajal toimunud sündmusi. Sixtus II suhtles Kartaago piiskopi Cyprianusega.

Tema ajal peideti Peetruse ja Pauluse säilmed San Sebastiano katakombidesse. Saanud teada Cyprianuse märtrisurmast, olevat Sixtus hüüdnud: "Deo Gratias!"

Varem omistati Sixtusele 3. sajandi kirjutis "Ad Novatianum", kuid nüüd peetakse selle autoriks samanimelist filosoofi. Ainus nüüdisajal Sixtusele omistatav kirjutis on armeeniakeelne tõlge Aleksandria piiskopile Dionysiosele saadetud kirjast, milles Sixtus II kaitseb ristimist, kui selle käigus on kasutatud kolmainsuse vormelit. Ta soovitas tunnustada ristituks ka isikut, kellel on tungiv soov ristimist saada, kuid keda ei saa eri põhjustel ristida.

Ta ordineeris 4 presbüterit, 7 diakonit ja 2 piiskoppi.

Sixtus II suri märtrisurma 6. augustil 258 keiser Valerianuse teise kristlaste tagakiusamise ajal. Kui Sixtus II pidas Praetextatuse katakombides paavstitoolil istudes missat, lõid katakombidesse tunginud sõdurid tal pea maha. Seejärel tapeti samas kohas diakonid Januarius, Magnus, Vincentius ja Stephanus. Diakonid Agapitus ja Felicissimus tapeti samal päeval ja diakon Laurentius 10. augustil. Traditsiooni järgi kohtusid Sixtus II ja Laurentius vahetult enne paavsti tapmist ja Sixtus II andis Laurentiusele üle koguduse raha. Sixtuse verine tool asetati hiljem altari taha kabelisse. Sixtus II märtrisurmast on levinud ka teine, Prudentiuse lugu, kes väitis, et Sixtus II löödi risti, kuid tema väidet ei peeta faktidele tuginevaks. Sixtus II nimi on lisatud missakaanonisse ja Damasus I koostas tema mälestuseks epitaafi. "Liber Pontificalise" järgi maeti ta San Callisto katakombidesse.

Raffael kujutas teda oma maalil "Sixtuse madonna".

Sixtus II austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus märtri ja pühakuna. Tema mälestuspäev on 7. august. Sixtust on kujutavas kunstis kujutatud koos Ristija Johannesega või Laurentiusega, vahel aga ulatamas Laurentiusele kotti koguduse rahaga.

Kirjandus

Giuseppe Bonaviena: "Varii frammenti di carmi damasiani: I. Carme alla tomba dei quattro ss. martiri diaconi di s. Sisto II". "Nuovo bullettino di archeologia cristiana" 16, 1910: 227–252.
Peter Corssen: "Der Schauplatz der Passion des römischen Bischofs Sixtus II". "Zeitschrift für die Neutestamentliche Wissenschaft" 16, 1915: 147–166.
Enrica Follieri: "Antiche chiese romane nella Passio greca di Sisto, Lorenzo ed Ippolito". "Rivista di Studi Bizantini e Neoellenici" 17–19, 1980–1982: 43–71.
Adolf von Harnack: "Über eine bisher nicht erkannte Schrift des Papstes Sixtus II." Leipzig, 1895.
Patrick Healy: "The Valerian Persecution". Boston, New York, 1905.
J. N. D. Kelly: "The Oxford Dictionary of Popes". 1996.
"Liber Pontificalis".
Lucrezia Spera: "Luoghi del martirio di papa Sisto II sulla via Appia". "Rendiconti. Pontificia Accademia Romana di Archeologia" 73 (2000/2001): 101–128.
Giovanni Nino Verrando: "Alla base e intorno alla più antica Passio dei santi Abdon e Sennes, Sisto, Lorenzo ed Ippolito". "Augustinianum" 30, 1990: 145–187.
Giovanni Nino Verrando: ""Passio SS. Xysti Laurentii et Yppoliti". La trasmissione manoscritta delle varie recensioni della cosiddetta Passio vetus". "Recherches Augustiniennes" 25, 1991: 181–221.

Välislingid

Eelnev Stephanus I	Rooma paavst 257–258	Järgnev Dionysius