Clemens XIII

Clemens XIII
Sünninimi	Carlo della Torre Rezzonico
Valitsemisaja algus	6. juuli 1758
Valitsemisaja lõpp	2. veebruar 1769
Eelkäija	Benedictus XIV
Järeltulija	Clemens XIV
Sünnikuupäev	7. märts 1693
Sünnikoht	Veneetsia
Surmakuupäev	2. veebruar 1769
Surmakoht	Rooma

Clemens XIII (Carlo della Torre Rezzonico; 7. märts 1693 – 2. veebruar 1769) oli paavst aastatel 1758–1769. Ta oli 248. paavst.

Carlo della Torre Rezzonico sündis Veneetsias jõuka kaupmehe ning senaatori Giovanni Battista Rezzonico ja Vittoria Barbarigo peres. Tema isa ostis 1687. aastal aadlitiitli.

Rezzonico õppis Bolognas jesuiitide kolleegiumis retoorikat ja filosoofiat, seejärel Padova ülikoolis õigusteadust ning sai 1713. aastal doktorikraadi. Pärast õpinguid Roomas Accademia ecclesiasticas töötas ta kohtunikuna ja tema koostatud protokollid avaldati 1759. aastal kolmes köites. 23. detsembril 1731 ordineeriti Rezzonico preestriks ja 19. märtsil 1743 paavst Benedictus XIV poolt piiskopiks. Piiskop Rezzonico pidas 1746. aastal sinodi, taastas kohaliku seminari ja soosis vaeste hoolekannet. Tal oli oluline roll Veneetsia ja Saksa-Rooma keisri vahelises dispuudis Aquileia patriarhaadi jurisdiktsiooni üle. Kardinal Rezzonico osales kahel konklaavil 1740–1758.

• 28. märts 1716 apostellik protonotar
• Märts 1716 Signatura gratiae referent
• 21. mai 1716 (või 1718) – 12. juuli 1721 Rieti kuberner
• 12. juuli 1721 Fano kuberner
• Jaanuar 1725 Consulta kongregatsiooni ametnik (relator)
• 1729 (või 1728) Rota Romana audiitor Veneetsias
• 20. detsember 1737 – 15. mai 1747 kardinaldiakon
• 27. jaanuar 1738 – 15. mai 1747 San Nicola in Carcere kardinaldiakon
• 17. detsember 1740 Rooma Peetri kiriku kongregatsiooni apostellik visitaator
• Usupropaganda kongregatsiooni majandusprefekt
• 11. märts 1743 – 6. juuli 1758 Padova piiskop (pühitseti piiskopiks 19. märtsil 1743)
• 15. mai 1747 – 17. veebruar 1755 San Maria in Aracoeli kardinalpreester
• 17. veebruar 1755 – 6. juuli 1758 San Marco kardinalpreester

Clemens XIII valiti paavstiks 6. juulil 1758 Vatikani paavstipalees ja krooniti 16. juulil kardinal Alessandro Albani poolt. Ta võttis nime Clemens XII järgi.

15. märtsist 6. juulini 1758 toimunud konklaavi viimases voorus osales 44 kardinali. Kuna just enne Benedictus XIV surma olid väga oluliseks saanud arutelud jesuiitide staatusest, moodustusid konklaavil kaks mõjukat fraktsiooni, millest üks pooldas jesuiitide laialisaatmist, teine mitte. Hispaanlased jäid kardinal Joaquín Fernández Portocarrero Mendoza juhtimisel selles küsimuses neutraalseks. Konklaavi esimeses voorus osales 27 kardinali. 24. juunil lahkus konklaavilt kardinal Girolamo de' Bardi. Louis XV nõudel esitas kardinal Paul d'Albert de Luynes veto kardinal Carlo Alberto Guidobono Cavalchini vastu.

Kuuria

Kardinalide kolleegiumi dekaan Rainiero d’Elci, Giuseppe Spinelli, Carlo Alberto Guidoboni Cavalchini Riigisekretär Ludovico Maria Torriggiani Camerlengo Girolamo Colonna di Sciarra, Carlo Rezzonico Rooma kardinalvikaar Giovanni Antonio Guadagni, Antonio Maria Erba Odescalchi, Marcantonio Colonna

Benedictus XIV viimastel eluaastatel teravnesid Euroopas vaidlused jesuiitide staatuse üle. 3. septembril 1758 sooritati Portugali kuninga José I vastu atentaat, mille kavandamises süüdistati jesuiite. Kui paavst ei soostunud jesuiitide tegevust keelustama, saadeti jesuiidid 16. septembril 1759 Portugalist Kirikuriiki ja Jeesuse Seltsil keelati Portugalis tegutseda. Paavst võttis pagendatud jesuiidid 24. oktoobril 1759 Roomas vastu ja mõistis Portugali tegevuse hukka, kuid seepeale saadeti nuntsius Filippo Acciaiuoli 17. juunil 1760 Portugalist välja ja kutsuti suursaadik Roomast tagasi.

Kevadel 1761 esitas Pariisi parlament nõude jesuiitide tegevuse vastu, kuid Clemens XIII soovitas Prantsusmaa kuningal parlamendi soovitustega antud küsimuses mitte nõustuda. 1762 tegi paavst Prantsusmaa prelaatidele ülesandeks teha kuningale ettepanek loobuda nõunikest, kes tahtsid takistada jesuiitide tegevust Prantsusmaal. 2. augustil 1762 avaldas Pariisi parlament otsuse, mille järgi tuli jesuiidid riigist välja saata. Kui paavst tühistas parlamendi otsuse, nägid Prantsusmaa juhid selles paavsti sekkumist riigi siseasjadesse ja 1. detsembril 1764 tühistati jesuiitide tegevus Prantsusmaal Louis XV dekreediga. 7. jaanuaril 1765 avaldas Clemens XIII bulla "Apostolicum pascendi", milles ta kinnitas kiriku toetust jesuiitidele.

3. aprillil 1767 pagendati jesuiidid Hispaaniast, 3. novembril 1767 Napolist ja Sitsiiliast ning 14. jaanuaril 1768 Parmast. Clemens XIII tühistas seepeale 30. jaanuaril 1768 mõned Parmale kuuluvad privileegid ja ekskommunitseeris Parma hertsogi. Paavst keeldus teiste valitsejate nõudmistele vaatamata langetatud otsust tühistamast, mille peale okupeeris Prantsusmaa Pühale Toolile kuuluvad Avignoni ja Venaissini, Napoli väed aga Benevento ja Pontecorvo. 18. jaanuaril 1769, 20. jaanuaril 1769 ja 22. jaanuaril 1769 esitasid Prantsusmaa, Hispaania ja Napoli suursaadikud paavstile noodid, milles nad nõudsid Jeesuse Seltsi viivitamatut laialisaatmist. Clemens XIII soostus tekkinud olukorda arutama spetsiaalsel konsistooriumil, mis kutsuti kokku 3. veebruariks 1769, kuid paavst suri vahetult enne selle toimumist.

1767 suri Kirikuriigis läbisõidul olnud Austria printsess Marie Josephine, kes oli teel Napolisse, et saada kuningas Ferdinando IV naiseks. 8. mail 1768 saabus Rooma tema õde printsess Marie Caroline, kellest sai hiljem Napoli kuninganna.

1767 saabus Poolas toimunud tagakiusamise tõttu Rooma Krakówi peapiiskop. Clemens XIII käskis nuntsiusel Antonio Eugenio Viscontil kaitsta katoliiklaste huve Poolas.

Preisimaa kuningas Friedrich II lasi 30. jaanuaril 1759 pärast edukat Hochkirchi lahingut võltsida dokumendi, milles paavst olevat teda võidu puhul õnnitlenud.

19. augustil 1758 avaldatud apostellikus kirjas "Carissima in Christo" lubas Clemens XIII Ungari kuningal kasutada tiitlit "apostellik majesteet".

Veneetsia taastas pärast Clemens XIII paavstiksvalimist varem katkestatud diplomaatilised suhted paavstiga. Clemens XIII saamisel paavstiks saatis senat paavsti vennale õnnitlused. Clemens XIII saatis 1759 Veneetsia doodžile Francesco Loredanole "kuldroosi."

Clemens XIII tunnustas Abram Atar Poresighi rajatud antoniaanide kongregatsiooni.

3. märtsil 1759 käskis ta kõikidel prelaatidel, kes viibivad Roomas ilma mõjuva põhjuseta, lahkuda Roomast 12 päeva jooksul oma ametipostidele.

1760 määras ta melkiitide kirikus tekkinud segaduse tõttu Baalbeki metropoliidi Maximos II Hakimi uueks patriarhiks, tagandades sellest ametist Athanasius IV Jawhari (Ignatios Jauhar). Jawhar ei tunnustanud paavsti otsust ja ekskommunitseeriti 1764.

23. aprillil 1762 kinnitas ta, et vaidlused mõnede kohtuametnike (konservaatorid) määramise üle tuleb lahendada Roomas.

30. augustil 1763 lubas ta frantsisklaste ordukindralil anda apostellikku õnnistust kaks korda aastas, kuid eelnevalt on selleks vaja saada paavstilt luba.

Ta tunnustas 1764 Val des Choues' kloostri järgi nimetatud ordu konstitutsiooni tsistertslaste reeglite järgi.

18. juunil 1765 vabastas ta Monte Oliveto Maggiore kloostri Pienza piiskopi jurisdiktsiooni alt.

1768 saatis ta laiali Nonantola benediktlaste kloostri mungad, kuid Pius VII taastas kloostri tegevuse.

Clemens XIII lubas 3. jaanuaril 1759 pidada missa armulaua pühitsemisele eelnevat osa (prefatio) pühapäeviti Kolmainsuse auks.

5. septembril 1759 kinnitas ta Sixtus V ja Benedictus XIII määratud indulgentsid Jeesuse nime austamiseks.

3. septembril 1762 lubas ta apostelliku õnnistust anda patriarhidel, priimastel, peapiiskoppidel ja piiskoppidel, kes paluvad selleks paavstilt luba.

Ta kinnitas 6. veebruaril 1765 Jumalateenistuse ja Sakramentide Korralduse kongregatsiooni 26. jaanuari 1765 otsust, milles kinnitati Jeesuse Pühima Südame austamine.

Ta lubas 1766 Hispaanias Loreto litaania pühitsemisel lisada mõiste Mater intermerata järel Mater immaculata mõiste.

Ta tunnustas tsistertslaste riitust.

Ta soovitas kõikidel piiskoppidel tutvustada usklikele katekismust.

Clemens XIII mõistis 2. detsembril 1758 hukka jesuiit Isaac-Joseph Berruyeri teose "Histoire du peuple de Dieu".

14. juunil 1761 mõistis ta hukka Napolis trükitud kristliku doktriini tõlgenduse.

Ta mõistis 27. veebruaril 1764 hukka febronianismi.

• 27. juunil 1762 Süürias Aleppo apostellik vikariaat
• 1763 Lääne-Indias Saint Pierre et Miqueloni apostellik vikariaat
• 1763 Senegali apostellik prefektuur
• 1763 Saksimaa apostellik vikariaat
• 18. mail 1763 Itaalias Iglesiase piiskopkond

Clemens XIII kanoniseeris 6 isikut 16. juulil 1767

• Cupertino Joosep
• Geronimo Emiliani
• Jeanne-Françoise de Chantal
• José de Calasanz
• Johannes Cantius
• Montegranaro Serafino

Clemens XIII kuulutas õndsaks 9 isikut

• Agostino Novello 11. juuli 1759
• Angela Merici 30. aprill 1768
• Angelo Agostino Mazzinghi 7. märts 1761
• Benvenuta Bonjani 6. veebruar 1763
• Bernardo di Corleone 15. mai 1768
• Giovanni Marioni 5. detsember 1764
• Elizabeth Achler 19. juuli 1766
• Sebastian Maggi 15. aprill 1760
• Wincenty Kadłubek 18. veebruar 1764

8. veebruaril 1759 kuulutas ta austusväärseks (venerabilis) Ávila Johannese.

Innocentius XII 1692 avaldatud dekreedi järgi pidi paavst onupoliitikast hoiduma ja võis määrata kardinaliks vaid ühe sugulase. Clemens XIII määras oma vennapoja Carlo Rezzonico kardinaliks.

 Pikemalt artiklis Clemens XIII ametisse nimetatud kardinalid

Clemens XIII nimetas ametisse 52 kardinali 7 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 4 prantslast, 2 austerlast ja 1 hispaanlane. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Clemens XIV.

Clemens XIII lasi 1759 keelatud raamatute indeksisse paigutada Denis Diderot' "Encyclopédie" ja Claude Adrien Helvétiuse teose "De l'esprit" ning 1763 Jean-Jacques Rousseau teosed "Émile ehk Haridusest" ja "Lettres écrites de la Montagne".

25. novembril 1766 avaldatud entsüklikas "Christianae reipublicae" mõistis ta hukka kõik publikatsioonid, mis pole kooskõlas katoliikliku dogmaatikaga.

Ta määras teoloog Francesco Antonio Zaccariale aastase pensioni.

Tema ajal rajati Vatikanis Sala Concistoriale.

Kunstnik Anton Raphael Mengs on paavstist teinud portree, tema hauamonumendi rajas skulptor Antonio Canova.

Clemens XIII suri 2. veebruaril 1769 öösel Roomas ajuinfarkti ja maeti 8. veebruaril 1769 Vatikani basiilikasse. Ta oli vahetult enne surma põdenud kopsupõletikku. 27. septembril 1774 maeti tema säilmed samas kirikus ümber.

• Anonüümne: Vita di Clemente XIII. Venezia, 1769.
• W. Baum: Luigi Maria Torrigiani (1697–1777) Kardinalstaatssekretär Papst Klemens XIII. "Zeitschrift für Katholische Theologie" 94, 1972: 46–78.
• Claudio Bellinati: Attività pastorale del card. Carlo Rezzonico vescovo di Padova poi Clemente XIII (1743–1758). Padova, 1969.
• Bianca Betto: Papa Rezzonico attraverso le lettere inedite del confessore apostolico. "Rivista di Storia della Chiesa in Italia" 28, 1974: 388–464.
• J.P. Burgués: La denegación del "Regium exequatur" a la Constitución "Sacrosancti apostolatus" de Clemente XIII (1762). "Archivum Scholarum Piarum", 19–20, 1986: 203–214.
• Domenico Caccamo: Le istruzioni per A. M. Durini nunzio in Polonia. M. Colucci, "Studia Slavica Mediaevalia et Humanistica Riccardo Picchio dicata", I. Roma, 1986: 83–93.
• Bartolomeo Cecchetti: La Repubblica di Venezia e la corte di Roma nei rapporti della religione. Venezia, 1874.
• Paul Dudon: De la suppression de la Compagnie de Jesus (1758–73). "Revue des questions historiques" 132, 1938: 75–107.
• F. Fonzi: Le relazioni fra Genova e Roma al tempo di Clemente XIII. "Annuario dell'Istituto Storico Italiano per l'Età Moderna e Contemporanea" 8, 1956: 81–272.
• Almut Goldhahn: Zurück in die Zukunft. Das Grabmal Clemens XIII. Rezzonico in Sankt Peter. C. Behrmann, "Grab – Kult – Memoria. Studien zur gesellschaftlichen Funktion von Erinnerung". Köln, 2007: 238–254.
• Donato Gravino: Per la storia del conclave di Clemente XIII. Genova, 1898.
• G. P. Grimani: Sull'elezione del card. Carlo Rezzonico, vescovo di Padova e sommo pontefice col nome di Clemente XIII (1758). Brevi cenni con documenti e notazioni. Padova, 1875.
• Franz Joseph Holzwarth: Die Verschwörung der katholischen Höfe gegen Clemens den Dreizehnten. Mainz, 1872.
• J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
• Erminio Lora, Rita Simionati: Nuove edizioni o analisi di documenti pontifici: Enchiridion delle Encicliche, I, Benedetto XIV, Clemente XIII, Clemente XIV, Pio VI, Pio VII, Leone XIII, Pio VIII (1740–1830). Bologna, 1994.
• Jerzy Tadeusz Lukowski: The Papacy, Poland, Russia and the Religious Reform, 1764–68. "The Journal of Ecclesiastical History" 39, 1988: 66–94.
• Andrea Moschetti: Venezia e la elezione di Clemente XIII. Venezia, 1890.
• Gustave François Xavier Delacroix de Ravignan: Clement XIII et Clement XIV. Paris, 1854.
• G. Sforza: Papa Rezzonico studiato ne' dispacci inediti d'un diplomatico lucchese. "Memorie dell'Accademia delle Scienze di Torino" 6, 1916: 29–54.
• Ludwig Veit: Die Kirche im Zeitalter des Individualismus (1648–1800). Freiburg, 1931.

• Artikkel Clemens XIII kohta. (inglise keeles)
• Clemens XIII elulugu. (inglise keeles)
• 1758. aasta konklaav. (inglise keeles)
• 1758. aasta konklaav. (inglise keeles)
• Piiskopkonnad.
• Clemens XIII dokumendid.
• Clemens XIII pastoraalsed kirjutised.
• Artikkel antoniaanidest. (inglise keeles)
• Artikkel bullast In Cœna Domini. (inglise keeles)
• Artikkel febronianismist. (inglise keeles)
• Artikkel jesuiitidest. (inglise keeles)
• Artikkel konservaatoritest. (inglise keeles)
• Artikkel kuldroosist. (inglise keeles)
• Artikkel Loreto litaaniast. (inglise keeles)
• Artikkel majesteedi tiitlist. (inglise keeles)
• Artikkel melkiitidest. (inglise keeles)
• Artikkel Val des Choues' kloostrist. (inglise keeles)
• Artikkel võltsingust. (inglise keeles)
• Artikkel õnnistusest. (inglise keeles)

Eelnev Benedictus XIV

Rooma paavst 1758–1769

Järgnev Clemens XIV