Konklaav

Konklaav on kardinalide vormikohane koosolek, millel nad välismaailmast isoleerituna valivad paavsti. Konklaaviks nimetatakse ka ruume, kus need valimised toimuvad.

Praegused konklaavi reeglid sätestas paavst Johannes Paulus II 22. veebruaril 1996 avaldatud apostliku konstitutsiooniga "Universi Dominici Gregis". Benedictus XVI muutis mõningaid reegleid 11. juunil 2007 ja 22. veebruaril 2013 koostatud motu proprio '​tega.

Sõna "konklaav" pärineb keskladina ja itaalia samatähenduslikust sõnast conclave, mille algne tähendus ladina keeles oli 'lukustatav ruum' (võrrelda cum clave 'võtmega'). Sõna tähendab nii paavsti valivat kolleegiumi kui ka kinniseid ruume, kus valimine toimub.^[1][2][3]

Konklaav toimub ainult juhul, kui paavst on surnud või tagasi astunud (sede vacante).

Camerlengo, Rooma kardinalvikaar, Püha Peetruse basiilika kardinal-ülempreester, Vatikani peavikaar ja paavstlik ülemkohtunik asuvad konklaavi ette valmistama. Kui mõni neist ei saa näiteks tervislikel põhjustel ametiülesandeid täita, määratakse tema asemele asetäitja. Koos eelnimetatud ametnikega peavad kardinalid enne konklaavi algust kas üld- või erikongregatsioone, kus otsustatakse muu hulgas konklaavi alustamise kuupäev.

Konklaavil saavad osaleda kõik kardinalid, kes olid paavsti surmale või ametist tagasi astumisele eelnenud päeval alla 80 aastased. Konklaavil ei tohi osaleda üle 120 kardinali.

Voorude vaheaegadel viibivad kardinalid Vatikanis, kust nad võivad lahkuda ainult väga mõjuvatel põhjustel. Konklaavi ajal on kardinalidel keelatud pidada sidet välisilmaga: nad ei tohi kasutada telefoni, lugeda ajalehti, kuulata raadiot, vaadata televiisorit, kirjutada kirju ega kasutada internetti. Vatikanis võivad nad liikuda piiratud territooriumil, sealhulgas pargis. Kardinalid on majutatud Domus Sanctae Marthae hoonesse.

Konklaav koguneb 15–20 päeva jooksul peale paavsti surma või tagasiastumist Sixtuse kabelis. Juhul kui kõik valimisõiguslikud kardinalid on Vatikani jõudnud, võib konklaav alata ka varem.

Pärast missat sisenevad kardinalid liturgilist hümni "Veni Creator" lauldes Sixtuse kabelisse, kus nad annavad vande, et nad järgivad konklaavi reegleid, hoiavad hääletamise saladust ega lepi omavahel tulemustes kokku. Ka teised konklaavile lubatud isikud, kes hoolitsevad kardinalide eest, on kohustatud andma vaikimisvande. Pärast seda saadetakse kõik kõrvalised isikud kabelist minema ja kardinalide kolleegiumi dekaan otsustab valijatega hääletamise alustamise üle.

Paavsti valimisi juhib camerlengo, kellele määratakse abiks kolm häältelugejat. Hääletatakse voorude kaupa.

Hääletamisel saavad kardinalid hääletussedeli – skrutiiniumi, millele on kirjutatud "Eligo in summum pontificem" ('valin paavstiks'). Iga kardinal kirjutab skrutiiniumile selle kardinali nime, kes tema meelest uueks paavstiks kõige paremini sobib. Seejärel läheb iga kardinal oma skrutiiniumiga altari juurde, kus tõstab skrutiiniumi kõrgele, näidates, et ta on hääletanud, ning skrutiinium pannakse pateenile ja seejärel karikasse. Üks häältelugeja raputab skrutiiniumid segi, teine loeb need üle. Kui skrutiiniumite arv erineb konklaavil viibivate kardinalide arvust, jäävad need läbi lugemata ja põletatakse. Vastasel korral alustatakse häälte lugemist. Kaks häältelugejat märgivad iga skrutiiniumi puhul üksteise järel kandidaadi nime paberile ja annavad skrutiiniumi üle kolmandale häältelugejale, kes loeb nime valjusti ette. Kui skrutiiniumil on kirjas rohkem kui üks nimi, siis seda skrutiiniumi häälte lugemisel ei arvestata. Ka iseenda poolt antud hääl loetakse kehtetuks. Viimane häältelugeja ajab skrutiiniumi nõela abil niidi otsa (nõel torgatakse läbi sõna Eligo). Kui skrutiiniumid on läbi vaadatud, seotakse niidiotsad kokku ja skrutiiniumid asetatakse anumasse. Nüüd loetakse hääled kokku, kolm kardinali kontrollivad skrutiiniumid ja häältelugejate märkmed üle. Pärast hääletamist põletavad häältelugejad märkmed; neid abistavad konklaavi sekretär ja tseremooniameister. Sixtuse kabeli korstnast tõusev valge suits annab teada valimiste õnnestumisest, ebaõnnestumise korral väljub kabeli korstnast tume suits. Johannes Paulus II lisas arusaamatuste vältimiseks ühe märguandena uue paavsti valimise tähistamiseks kirikukellade helistamise.

Kardinalid hääletavad esimesel päeval pärastlõunal, seejärel kaks korda igal hommikul ja kaks korda pärastlõunal. Pärast esimesest üheksast tulemusteta voorust koosnevat tsüklit peavad kardinalid pühenduma ühel päeval palvetamisele ning võimaliku lahenduse enne hääletamise jätkamist läbi arutama. Hiljem saavad nad seda teha iga seitsmenda ebaõnnestunud hääletusvooru järel. Konklaavi ajal peavad kardinalid igal hommikul missat ja igal õhtul vesperit.

Et osutuda valituks, peab kandidaat saama kaks kolmandikku osalevate kardinalide häältest. Vajaliku häälte arvu saanult küsitakse, kas ta tunnustab valimisi ja millise nime ta endale ametisse astudes võtab. Uus paavst võtab endale ametisse astudes uue nime umbes 80 senikasutatud nime seast või valib täiesti uue nime, nagu toimus viimati 2013. aastal.

Seejärel vannuvad teised kardinalid uuele paavstile truudust. Uus paavst riietub paavstirüüsse ja siis minnakse Vatikani paavstipalee palkonile, kus kardinaldiakon-seenior (või juhul kui tema osutus valituks, siis konklaavil osalev vanim kardinaldiakon) teatab aklamatsiooniga paavsti valimisest järgmiselt:

„“

– Annuntio vobis gaudium magnum: Habemus Papam! Eminentissimum ac Reverendissimum Dominum, Dominum [ristinimi], Sanctæ Romanæ Ecclesiæ Cardinalem [perekonnanimi], Qui sibi nomen imposuit [paavstinimi].

Seejärel ilmub uus paavst palkonile ja annab oma õnnistuse. Seejärel toimub ametisse pühitsemise tseremoonia, kus paavst saab palliumi, ja võib toimuda kroonimine tiaaraga, millest viimased paavstid on loobunud. Juhul kui valitud paavst pole veel ordineeritud piiskopiks, toimub enne ametisse pühitsemise tseremooniat piiskopiks ordineerimine.

Praegune paavstivalimiste kord kodifitseeriti ppõhijoontes 1274. aastal. Ülevaade üksikutest paavstivalimistest on lehel Paavstivalimiste loend.

12. sajandi hakati Itaalia linnkommuunides otsima vahendeid ametikohtade täitmiseks ilma välise mõjutamiseta ja sõltumatult sisetülidest. "Vabasid" valimisi hakati nõudma eriti investituuritüli aegsete ekstsesside tõttu^[4]. Kõigepealt määrati mitmesugustel viisidel (aklamatsioon, nimetamine ametieellaste või neutraalsete isikute poolt, mitme järjestatud häälega hääletamine, liisuheitmine)^[5] valijamehed või valijameeste valijamehed. Ametikandja valisid välismõjudest vabana valijamehed. Kõige varasemad näited on teada Genovast (1157), Pisast (1162/64) ja Pistoiast: "Valijamehed (electores consulum) valiti omakorda valijameeste valijameeste (electores electorum consulum) poolt; viimaseid olevat arusaadavuse huvides (...) nimetatud eelvalijateks. Ka Veneetsias määrasid 1178. aastal neli eelvalijat 40 valijameest järgmise doodži nimetamiseks (...). Tavajuhul sooritavad valijamehed valimise õiguspäraselt ja kõigile siduvalt; nende määramisega on algselt seotud üldsuse kohustus otsust aktsepteerida, mis on tagatud vandega."^[6] Valijamehed pidid omakorda andma vande valida kõikidest välistest mõjudest ja huvidest vabana parima äratundmise ja südametunnistuse järgi kõige parem, kõige sobivam. Sageli nõuti ka valijameeste otsuse ühehäälsust.

Esimesed Rooma piiskopid olid tõenäoliselt määratud Rooma koguduse asutajate poolt. Pärimuse järgi olid need Peetrus ja mõned tema kaastöölised.

Varsti hakkasid Roomas ja mujal piiskoppe määrama kiriku esindajad ja piiskopkonna usklikud koos naaberdiötseeside piiskoppidega.

Alguses ei olnud Rooma piiskopi (paavst)i valimiseks kindlat menetlust. Kuni 11. sajandini valisid paavsti Roomas peetud rahvakogunemistel Rooma elanikud ja vaimulikud. Erandina nimetasid mõned paavstid endale järeltulijad (Felix IV, Bonifatius II) või määras paavsti ametisse Saksa-Rooma keiser (Clemens II) ja vaimulikkond pidi teda tunnustama. Keskajal esines sageli manipulatsioone ja vastupaavstide valimist.

Seoses segadustega aastatel 1058–1059 toimunud paavstivalimistel kogunes 1059. aasta ülestõusmispühade ajal Lateraanis sinod ("lihavõttesinod") paavsti valimise korra otsustamiseks. Nicolaus II avaldas 13. aprillil 1059 bulla "In nomine Domini", mis nägi ette, et paavsti valivad kardinalpiiskopid, seejärel kaasatakse nõupidamiseks kardinalpreestrid ja kardinaldiakonid ning lõpuks on tarvis rahva nõusolekut. Paavst pidi olema Rooma vaimulikkonna liige, kuid ta võis olla ka mujalt pärit. Valimised tuli pidada Roomas, erandjuhtudel võis seda teha ka mujal. De facto ja järgnevas arengus said niiviisi kardinalidest ainsad paavsti valijad ning ilmalikud valitsejad jäeti valimisest formaalselt kõrvale. Keisrile jäi siiski kinnitamisõigus. Seda valimiskorda kasutati esimest korda 1061. aastal.

Aastal 1198 kasutati Innocentius III valimisel esmakordselt hääletussedeleid.

Lateraani II kirikukogul aprillis 1139 sätestati, et paavsti valimistel võivad osaleda kõik kardinalid.

19. märtsil 1179 Lateraani III kirikukogul avaldatud dekreedis "Licet de vitanda" sätestati, et paavst osutub valituks mitte vähem kui 2/3 kardinalide häältega. Samuti kinnitati kõikide kardinalide õigust osaleda paavstivalimisel.

16.–18. juulil 1216, pärast Innocentius III surma, toimusid Perugias paavsti (Honorius III) valimised isolatsioonis, mistõttu neid valimisi peetakse esimeseks faktiliseks konklaaviks^[7][8].

1274. aastal Lyoni II kirikukogul avaldatud konstitutsioonis "Ubi periculum" sätestati esmakordselt konklaavi protseduurireeglid. Selle järgi algab konklaav mitte varem kui 10 päeva pärast paavsti surma. Konklaav toimub paavsti surmakohas või sellele võimalikult lähedal. Kardinalid peavad kogunema suletud ruumi, kus neil tuleb elada kuni paavsti valimiseni ja neile on ekskommunikatsiooni ähvardusel keelatud suhtlemine välisilmaga.

Hadrianus V ja Johannes XXI tühistasid konklaavi reeglid ja ajavahemikul augustist 1276 detsembrini 1294 ei peetud konklaave, vaid valimisi.

1294. aastal taastas Coelestinus V paavsti valimise konklaavil ja sätestas, et paavsti valitakse kas:

1. aklamatsioonhääletusel
2. kompromisshääletusel
3. skrutiiniumitega hääletamisel

Gregorius XV sätestas 15. novembril 1621 avaldatud apostliku konstitutsiooniga "Aeterni patris" ja 12. märtsil 1622 avaldatud bullaga "Decet romanum pontificem" konklaavi protseduurireeglid.

Paulus IV sätestas, et paavstiks ei tohi valida ketserluses süüdistatud isikut. Sixtus V kohustas 1586 paavsti valima maksimaalselt 70 kardinali. Paulus VI sätestas, et üle 80 aastased kardinalid ei tohi osaleda konklaavil ja paavsti võib valida maksimaalselt 120 kardinali.

Johannes Paulus II sätestas apostliku konstitutsiooniga "Universi Dominici Gregis", et kui 30 valimisvooru (12 valimispäeval) ei too valimistel selgust, otsustab lõpliku tulemuse 31 voorus lihthäälteenamus eelmises voorus kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel. Benedictus XVI tühistas 11. juunil 2007 selle otsuse ja taastas senise nõude, et igas voorus on valituks osutumiseks vajalik 2/3 häältest. Ta sätestas 22. veebruaril 2013, et konklaav võib alata enne 15 päeva möödumist paavsti surmast või tagasiastumisest ainult juhul, kui kõik osaleda soovivad valimisõiguslikud kardinalid on Vatikani jõudnud. Samuti võib konklaavi algust mõjuval põhjusel edasi lükata, kuid konklaav peab algama hiljemalt 20 päeva pärast paavsti surma või tagasiastumist.

Aastatel 1276–2013 peeti 76 konklaavi, kus valiti paavst. Enne seda valisid paavsti kardinalid, kuid mitte konklaavil, lisaks ei valinud kardinalid ajavahemikul augustist 1276 detsembrini 1294 paavsti konklaavi reeglite järgi. Peale selle peeti aastatel 1328–1439 veel 8 pseudokonklaavi, millel valitud isikut peetakse vastupaavstiks.

Kõige pikemad konklaavid

• 1. mai 1314 – 7. august 1316 (Johannes XXII)
• Juuli 1304 – 5. juuni 1305 (Clemens V)
• 18. veebruar – 17. august 1740 (Benedictus XIV)

Kõige kauem valisid kardinalid paavsti novembrist 1268 kuni 1. septembrini 1271 (Gregorius X), kuid mitte konklaavil. Ka 5. aprillist 1292 kuni 5. juulini 1294 ei valitud paavsti (Coelestinus V) konklaavi reeglite järgi.

Kõige lühemad konklaavid

• 1 voor kestusega mõni tund (Julius II) 31. oktoober – 1. november 1503
• 1 voor (Innocentius V) 20. – 21. jaanuar 1276
• 1 voor (Benedictus XI) 21. – 22. oktoober 1303
• 1 voor (Gregorius XI) 29. – 30. detsember 1370
• 1 voor (Gregorius XIII) 12. – 13. mai 1572

Kõige rohkem kardinale konklaavil

• 115 – Benedictus XVI valimistel 2005
• 115 – Franciscuse valimistel 2013
• 111 – Johannes Paulus I valimistel 1978
• 111 – Johannes Paulus II valimistel 1978

Kõige vähem kardinale konklaavil

• 9 – Innocentius VII valimistel 1404.

Nicolaus III valimistel 1277 osales 7 kardinali, kuid nad ei valinud paavsti konklaavil.

Kõige rohkem riike esindatud

• 2005 – 52

Konklaavil kõige rohkem võetud nimed

• Pius – 11
• Clemens – 10
• Innocentius – 8

Ainult üks kord on paavstid konklaavil võtnud nimeks Eugenius (Eugenius IV), Calixtus (Calixtus III), Marcellus (Marcellus II) ja Franciscus.

Konklaavil paavstiks saanute rahvus

• Itaallased – 61
• Prantslased (sh. burgundlased) – 7 (viimati Gregorius XI)
• Hispaanlased – 2 (Calixtus III ja Aleksander VI)
• Argentiinlane - 1 (Franciscus)
• Hollandlane – 1 (Hadrianus VI)
• Poolakas – 1 (Johannes Paulus II)
• Sakslane – 1 (Benedictus XVI)

Viimane konklaav, mis toimus väljaspool Roomat

• 1. detsember 1799 – 14. märts 1800 Veneetsia (Pius VII)

Viimane konklaav, mis toimus väljaspool Itaaliat

• 29.–30. detsember 1370 Prantsusmaal Avignonis (Gregorius XI)

Viimane paavst, kes ei viibinud enda valimise ajal konklaavil

• Hadrianus VI 1522

Kõige rohkem konklaavidel osalenud kardinal

• Kardinal Girolamo Simoncelli osales 9 konklaavil 1555–1592

Kardinal Matteo Orsini osales 13 paavsti valimistel, neist 5 konklaavil 1264–1305. Viimaselt konklaavilt lahkus ta haiguse tõttu ega osalenud otsustavas valimisvoorus. Paulus III, Leo XI ja Benedictus XIII osalesid kardinalidena 6 konklaavil. Giaginto Bobo (Coelestinus III) osales 10 paavsti valimistel 1144–1191.

Vanim konklaavil osalenud kardinal

• Kardinal Francesco Morano oli 91-aastane, kui ta osales 1963 konklaavil, millel valiti Paulus VI.

Noorim konklaavil osalenud kardinal

• Kardinal Roberto de' Nobili oli 13-aastane, kui ta osales 1555 toimunud konklaavil, millel valiti Marcellus II.

Viimane mittekardinal, kes valiti paavstiks

• Urbanus VI 7.–9. aprill 1378

Konklaavilt kõige rohkem puudunud kardinale

• 19 – Gregorius XV valimistelt 1621
• 18 – Pius V valimistelt 1565–1566
• 18 – Sixtus V valimistelt 1585

Viimane veto konklaavil

• 1903 (Pius X valimistel)

Kõige rohkem paavsti valijate surmajuhtumeid

• 1287–1288 Nicolaus IV valimiste ajal suri 13 kardinalist 4 (vahetult enne valimiste algust suri veel 2 kardinali).

• Conclavi de' Pontifici Romani, Roma 1667–1668.
• Conclavi de' Pontifici Romani, Köln 1692.
• Johann Joseph Walter. Tod des Pabstes und Wahl seines Nachfolgers, Scheer 1846.
• Heinrich Floss. Die Papstwahl unter den Ottonen, Freiburg im Breisgau 1858.
• Ferdinando Petruccelli della Gattina. Histoire diplomatique des conclaves, Paris 1864–1866.
• Richard Zöpffel. Die Papstwahlen und die mit ihnen im Zusammenhange stehenden Ceremonien von 11.–14. Jahrhunderts, Göttingen 1871.
• Xavier Barbier de Montault. Le conclave et le pape, Poitiers-Paris 1878.
• William Cornwallis Cartwright. On the Constitution of Papal Conclaves, Edinburgh 1878.
• Georges Jauret. Les coulisses des conclaves: détails intimes et indiscrétions, Paris: Garnier 1878.
• Martin Souchon. Die Papstwahlen von Bonifaz VIII bis Urban VI, Braunschweig: Benno Goeritz 1888.
• Max Josef Heimbucher. Die Papstwahlen unter der Karolingern, Augsburg 1889.
• Johannes Baptist Sägmüller. Die Papstwahlen und die Staaten von 1447 bis 1555, Tübingen: H. Laupp 1890.
• Giovanni Berthelet. La elezione del papa: storia e documenti, Roma: Forzani 1891.
• Johannes Baptist Sägmüller. Die Papstwahlbullen und das staatliche Recht der Exklusive, Tübingen: H. Laupp 1892.
• Lucius Lector. Le conclave et le veto des gouvernements, Lyon 1894.
• Arthur Pennington. The Papal Conclaves, London: SPCK 1897.
• Agostino Ceccaroni. Il conclave: storia, costituzioni, ceremonie, Torino-Roma: Giacinto Marietti 1901.
• Hermann J. Wurm. Die Papstwahl. Ihre Geschichte und Gebräuche, Köln 1902.
• Giovanni Berthelet. Conclavi, Pontefice e Cardinali nel Secolo XIX. Atti concernenti la malattia, morte ed elezione del Papa, Torino-Roma 1903.
• Alex Eisler. Das Veto der katholischen Staaten bei der Papstwahl, Wien 1907.
• Olga Joelson. Die Papstwahlen des 13. Janrhunderts bis zur Einführung der Conclaveordnung, Berlin: E. Ebering 1928.
• Francis Burkle-Young. Passing the Keys: Modern Cardinals, Conclaves, and the Election of the Next Pope, Lanham MD: Madison Books 1999.
• John L. Allen. Conclave: the politics, personalities, and process of the next papal election, 2002.
• Frederic J. Baumgartner. A History of the Papal Elections, New York: Palgrave-Macmillan 2003.
• Michael J. Walsh. The conclave: a sometimes secret and occasionally bloody history of papal elections, Canterbury Press Norwich 2003.
• Giancarlo Zizola. Il Conclave. Storia e segreti, Roma: Newton Compton 2005.

• Apostlik konstitutsioon Universi domini gregis.
• Konklaavid.
• Konklaavid.
• Artikkel konklaavist. (inglise keeles)