François I

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

François I [franssu'aa esimene] (12. september 1494 Charente, Cognac – 31. märts 1547 Rambouillet) oli Prantsusmaa kuningas 1515. aastast surmani. Kuningas kuulus Valois' dünastia Angoulême'i harusse. Ta oli väga võimekas ja väga ambitsioonikas valitseja, kes soovis Prantsusmaa kuningriigist teha Euroopa võimsaima riigi.

François de Valois' sündis Angoulême'i krahvi Charlesi pojana. Ta ema oli Louise, kelle vennast Philibert II-st (1480–1504) sai hiljem Savoia hertsogkonna valitseja (Savoia hertsog, 1497–1504). François'l oli vanem õde Marguerite (1492–1549), kelle tütar Jeanne sai hiljem Navarra kuningannaks 1555–1572, kelle pojast Navarra Henrist sai üks kuulsamaid ja edukamaid Prantsusmaa monarhe (1589–1610) Henri IV.

François' sünni ajal oli Valois'de Angoulême'i haru suhteliselt vähetähtis, sest Prantsusmaa kuningaks oli noor Valois'd Charles VIII, kes oli äsja abiellunud Bretagne'i Anne'iga. Kuid 1498 suri kuningas Charles VIII ootamatult ja pärijateta. Seetõttu läks troon tema sugulasele, Valois' dünastia Orléansi liini kuuluvale Louis XII-le. Too abiellus kuninga lesega, kuid ei saanud temalt poegi, vaid kaks tütart. Nii sai François'st ootamatult troonipärija. Ta pandi 1514 paari kuninga tütre ja Bretagne'i pärijanna Claude'iga. Järgmisel aastal (1515) vana kuningas Louis XII suri ning François pääseski Prantsusmaa troonile.

François' valitsusaeg algas üliedukalt. Ta tungis juba oma esimesel valitsusaastal Milano hertsogiriiki ning võitis seal Marignano lahingus šveitslasi, kes ei olnud enne seda sajandeid kellelegi üheski lahingus kaotanud. Nii pani ta piiri ka Šveitsi Konföderatsiooni kantonite laienemise lõunasse ning ajendas šveitslaste tänini kestva neutraliteedipoliitika.

Pärast lahingut vallutas ta 1515. aastal Milano ning naasis seejärel võidukalt Prantsusmaale. 1516. aastal sõlmis ta paavstiga Bologna konkordaadi, millega võim kirikuasjade üle Prantsusmaal läks täielikult kuninga kätte. Peale selle teostas ta muud tsentraliseerimispoliitikat.

Saksa-Rooma keiser (1508–1519) Maximiliani surma järel soovis François ise Rooma keisriks valitud saada ning esialgu toetas teda isegi paavst. Kuid tema kavatsusel seisis ees Karl V, kes oli juba Kastiilia, Aragóni (mõlemas Carlos I) ja Lõuna-Itaalia valitseja. François'ga võisteldes sai ta 1519 ka Saksa-Rooma riigi valitsejaks (Karl V) ning nõudis Prantsusmaalt tagasi Burgundia alasid.

Selline asjade käik ei sobinud François'le kuidagi, seda enam, et Karl V oli Burgundia hertsogina formaalselt tema vasall, ning 1519 arvas Prantsuse kuningas endal olevat õiguse Karl V-lt kõik Burgundia valdused (Madalmaad ja Burgundia vabakrahvkond) ära võtta. Karl V omakorda tahtis tagasi saada Burgundia tuumikala, mistõttu 1521 puhkes esimene (1521–1526) sõda kuninga ja keisri vahel. Olulisim sõjategevus toimus Itaalias, kus François 1525 Pavia lahingus lüüa sai ning Karl V kätte vangi langes. Kuigi François püüdis edaspidigi Milanot oma võimu alla saada, lõppes sellega Prantsuse kuningate edu Itaalias, mis oli alanud juba 1494.

Aastal 1526 vabanes François vangistusest, kuid pidi Karl V kätte pantvangi jätma oma pojad. 1526. aasta Madridi rahulepinguga lubas François Karl V-le Burgundia hertsogkonna täiemahulist taastamist ning teisigi suuri järeleandmisi, kuid Prantsusmaale tagasi jõudes ütles ta nendest kohustustest lahti, sest nad olid Prantsusmaa kui suurriigi vaatevinklist võimatud, ning alustas 1527 uut sõda Karliga. See lõppes 1529 Cambrai rahu ehk Daamiderahuga (selle taga olid Prantsusmaa kuninga ema Louise ja Karl V tädi, Madalmaade asehaldur Margarete), millega mõlemad valitsejad tegid kompromissi. Karl V loobus nõudmisest Burgundia täiemahulisele taastamisele, François aga Milanost ning mitmest piiriäärsest valdusest Madalmaade juures. Samuti sai François tagasi oma pojad (François ja Henri) ning abiellus Karl V õe Eleonorega. Sellest abielust ei sündinud lapsi. Prantsuse kuningannana polnud tal mingit poliitilist mõju, kuid ta oli Prantsusmaa ja Saksa-Rooma riigi vaheline kontaktisik.

 Pikemalt artiklis Itaalia sõda (1521–1526), Cognaci liiga sõda 1526–1530

Aastal 1532 tegi François lõpu Prantsusmaa killustatusele, ühendades Bretagne'i hertsogkonna ametlikult Prantsusmaaga. Vastuolud keisri ja kuninga vahel kasvasid seejärel aga taas ning 1534 puhkes juba kolmas nendevaheline sõda. Seegi ei toonud Prantsusmaale erilist edu, peale selle suri ootamatult troonipärija François (noorem). 1538. aastal sõlmiti Nizza rahu, millega Prantsusmaa sai endale ajutiselt Savoia hertsogkonna, kuid oli selge, et asi nii ei jää, sest Karl soovis Savoiat tagasi oma mõjusfääri ning François unistas endiselt Milano hertsogiriigist. Siiski korraldati 1539 midagi enneolematut: keiser Karl sõitis läbi Prantsusmaa Hispaaniast Madalmaadesse. Selles nähti kahe igavese rivaali leppimist, ent tegelikult jäi kumbki pool ikkagi oma nõudmistele kindlaks.

1542. aastal puhkeski taas sõda. Seekord sõlmis François liidu Osmanite riigi sultani Suleiman Toredaga, Karl V ja katoliku kiriku tolleaegse ohtlikema vaenlasega. Karl V sai enda liitlaseks aga "ketserist" Inglismaa kuninga Henry VIII. 1544. aastal sõlmiti taas rahu, sest Karl V ei suutnud jõuda Pariisini, Prantsuse väed aga liikuda Itaaliasse. Henryga sõdis François kuni 1546. aastani, mil sõlmiti Inglismaale suhteliselt soodne rahu (Henry sai suure summa raha, ent ei saanud mandril juurde ühtki valdust).

 Pikemalt artiklis Itaalia sõda (1542–1546)

François' tervis oli juba pikemat aega olnud vilets ning pärast rahulepete sõlmimist ei jaksanud ta peagi enam isegi sadulasse istuda. Ta suri ilmselt süüfilisse, mille oli oletatavasti saanud oma esimese Itaalia-sõjakäigu ajal (1515).

François pani oma valitsusajal aluse hilisemale Prantsuse absolutismile ning toetas heldekäeliselt kunsti, eriti arhitektuuri, ja ka haridust (tema toetusel rajati Collège de France).

Tema usupoliitika oli heitlik, kuid kaldus pragmaatilistel põhjustel lõpuks ikkagi katoliiklaste poolele. Algasid esimesed kalvinistide ja teiste protestantide vastased pogrommid, mis täie ulatuse saavutasid küll alles tema järglaste ajal.

François abiellus Bretagne'i hertsoginna ja Bretagne'i hertsogkonna pärijanna Claude'iga, kellega sai järglased:

• François de Valois (1518–1536), dofään ja Bretagne'i hertsog François III
• Henri (1519–1559), dofään ja Prantsusmaa kuningas (1547–1559) Henri II
• Madeleine de Valois (1520–1537), abiellus Šotimaa kuninga (1513–1542) James V-ga
• Charles II de Valois (1522–1545), Orléans´i hertsog
• Margaret de Valois (1523–1574), 1550–1574 Berry hertsoginna, abiellus Savoia hertsogi (1553–1580) Emanuele Filibertoga ja oli 1559–1574 Savoia hertsoginna.

1530. aastal abiellus François I Saksa-Rooma keisri Karl V õe Eleonorega. Sellest abielust lapse ei sündinud.