Prantsuse revolutsioon

 

Revolutsiooni tekkimise peamisi põhjuseid ja eeldusi oli kolm: esiteks valgustusest tingitud despootia ja riigi juhtimisega halvasti hakkama saava absoluutse monarhia kriitika, mis sai veelgi enam innustust Ameerika iseseisvussõjast, kus osalesid ka Prantsuse väed; teiseks sõjaline ebaedu ning sellega kaasnevad kaotused ja kulutused ning kolmandaks majanduskriis, mis oli tingitud nii iganenud majanduspoliitikast, sõdadest kui ka toretsevast õukonnaelust. Prantsusmaa ja eriti selle eliit elas 18. sajandi teisel poolel üle oma võimete, sest ta polnud enam Euroopa suurvõim, nagu Louis XIV ajal, mil polnud ei kriitikat Jumala armust valitseva absoluutse monarhi kohta ega ka niivõrd suurt nappust sissetulekute osas. Kuid Louis XIV aegsed edukad ajad olid möödas ning järgmised kaks kuningat, Louis XV ja Louis XVI, ei hoolinud kuigivõrd riigivalitsemisest ega suutnud reaalselt sellega ka toime tulla.

Üheks põhjuseks, miks revolutsioon radikaliseerus ning valitsev kiht üha ebapopulaarsemaks muutus, oli valitseva kuningapaari saamatus riigi ja enese maine kujundamisel ning nende täielik ükskõiksus selles suhtes. Kuningas Louis XVI oli valitsemiseks sobimatu, huvitudes vaid puusepatööst ning hobiarhitekti ametist, kuninganna Marie Antoinette'i süüdistati priiskamises ning armukeste pidamises. Suurt kahju tõi kuningannale eriti kaelakee afäär, milles ta oli tegelikult süütu, kuid millest jäi mulje, nagu oleks tema raisanud riigi raha ülimalt kalli kaelakee peale ning püüdnud seda siis kinni mätsida.

 

Revolutsiooni puhkemise ajendid olid Louis XVI valitsusaja ebaõnnestunud majandusreformid. Esimesena püüdis majandust reformida füsiokraat Anne Robert Jacques Turgot, kes oli Prantsusmaa rahanduse juht 1774–1776. Tema reformide eesmärkideks olid sisetollide ja väljaveopiirangute kaotamine, üleminek reguleeritud majanduselt vabaturumajandusele (mis praktikas tähendas eestkätt hindade vabakslaskmist), feodaalsete piirangute kaotamist, et motiveerida talupoegi rohkem tootma ning ka aadli ja vaimulike kui peamiste maaomanike maksustamist. Seega tahtis Turgot kehtestada tolle aja kohta moodsat turumajanduslikku süsteemi, mis oli juba võitnud Inglismaal. Kuid tema muudatustele seisid vastu suuraadlikud, kes nägid selles oma võimupositsioonide hävitamist ning "jumalast antud" eesõiguste kitsendamist. Kuninga soosingul suutis Turgot siiski osa oma reformidest läbi suruda, kuid et 1775. aastal oli viljaikaldus ning leiva hind kallines, siis oli selles mugav süüdistada Turgot'd ning enamik tema reformidest tühistati. Peagi saadeti ta ka erru ning riigi uueks tegelikuks majandusjuhiks sai Šveitsi päritolu pankur Jacques Necker. Temagi püüdis läbi viia reforme, kuid tunduvalt tagasihoidlikumas ulatuses ning pidas ennekõike oluliseks kokkuhoidu. Kui seda ei õnnestunud saavutada, hoidis ta riigi majandust vee peal pikaajaliste laenudega, mida ta tänu oma laialdasele tutvusringkonnale hõlpsalt ka sai. Ent sellega lükkas ta vaid kriisi edasi, kuna riigieelarve jäi endiselt miinusesse.

 

1781. aastal avaldas ta riigieelarve trükis, lootes, et see paneb valitsevaid ringkondi mõtlema, kuidas olukorda parandada, kuid selle asemel tekitas see skandaali, mille järel Necker sunniti lahkuma. Varsti sai uueks majandusjuhiks Charles Alexandre de Calonne, kes püüdis majandust stimuleerida suurte riigipoolsete kulutustega, mis tema lootuse järgi pidid motiveerima tootmist ning seega suurendama sissetulekuid. Kuid et kulutuste suurenemine tõstis tunduvalt maksukoormust ning rahvas muutus üha rahulolematumaks, pidi Calonne peagi otsima uusi võimalusi. Selleks otsustas ta teoks teha Turgot' üritatud reformid. Kuid taas põrkuti aadelkonna vastuseisule. 22. veebruaril 1787 kutsuti kokku Notaablite Kogu, kuhu kuulusid riigi silmapaistvamad ülikud. Calonne püüdis neid veenda, et majandusreformid on möödapääsmatud, ning pehmendada maksustamist selle "annetuseks" nimetamisega, kuid ülikud polnud sellega endiselt rahul ning nõudsid kriisi lahendamist teiste vahenditega. Calonne, püüdes näidata, et teisi võimalusi pole, avaldas neile riigieelarve tegeliku seisu, mis oli tunduvalt hullem Neckeri-aegsest. Seepeale süüdistati teda raiskamises ning saadeti erru. Uueks riigi finantside juhiks sai piiskop Etienne Charles Loménie de Brienne, kes püüdis nüüd omakorda reforme läbi suruda, samuti tõsta makse. Notaablid olid nendele ikka vastu, kuid lahenduse pakkus välja markii La Fayette, kes pakkus, et uute muudatuste ja maksude kinnitamiseks tuleks kokku kutsuda generaalstaadid, kes polnud koos käinud alates 1614. aastast. Ehkki otsiti veel ka teisi teid (muudatusi, ka maksude tõstmist, püüti läbi suruda kohalike parlamentide kaudu, kuid edutult, puhkesid ka esimesed rahva vastuhakud, kui parlamente püüti laiali saata, et absolutismi tugevdada), pidi kuningas 1788. aastal tunnistama, et teist teed ei ole, ning kuulutas välja, et generaalstaadid tulevad kokku 1789. aasta mais.

 

1788. aasta lõpus ning 1789. aasta alguses pandi paika generaalstaatide valimiste põhimõtted ning otsustati, et aadlike ja vaimulike esindajaid tuleb kumbagi 300 ning kolmanda seisuse esindajaid sama palju kui neid kokku – 600. Samas jäi selgusetuks, kas hääletatakse seisuste kaupa nagu vanasti, või on igal saadikul oma individuaalne hääl. Seda viimast taotlesid mõistagi peamiselt kolmanda seisuse esindajad.

Esimene seisus (303) esindas ligi 100 000 katoliiklikku vaimulikku, mis omas Prantsusmaal ligi 10% maad ja kogus talupoegadelt kümnist. Maad omasid peamiselt piiskopid ja mungakloostrid. Kahe kolmandiku vaimulike aastasissetulek oli aga alla 500 livri, enamus neist olid lähedasemad vaesemale linna- ja maarahvale kui kolmas seisus. Kuningas oli lootnud, et enamuse vaimulike seisusest moodustavad piiskopid, kuid tegelikult moodustasid nad sellest vaid kuuendiku (51), kaks kolmandikku seisusest olid tavalised vallapreestrid, kellest enamus olid kolmanda seisuse suhtes sümpaatsed.

Teine seisus (282) esindas ligi 400 000-st aadelkonda, kes omasid 25% maast ja kogusid talurahvalt makse. Ligi kolmandik esindajatest olid maaomanikud. Seisuse esindajad olid Prantsusmaa jõukaimad ja suurima mõjuvõimuga, kuningale kõige ustavaimad.

Kolmas seisus (578) esindas ligi 28 000 000-st lihtrahvast, valijaskond aga koosnes vähemalt 25-aastastest meestest, maaomanikest ja registreeritud maksumaksjatest. Pooled esindajatest olid kõrgelt haritud advokaadid või kohalikud valitsusametnikud, 80-100 olid kaupmehed, 51 olid jõukad maaomanikud ja ligi 30 olid teadusmehed (peamiselt arstid). Samas maatamehed ja lihttöölised, kes olid tänavajõukudes kõrgelt esindatud, puudusid kolmanda seisuse esindajatest üldse.

Valimiste ajal tekitas skandaali abee Emmanuel-Joseph Sieyès, kes avaldas oma kuulsa brošüüri "Mis on kolmas seisus?".

Mai alguseks olid generaalstaadid valitud ning ühtekokku oli saadikuid umbes 1150 ehk veidi vähem kui algselt plaanitud. Enamik kolmanda seisuse esindajaist, kelle hulgas oli ka vaimulikke ja aadlikke, ning suur osa vaimulikest pooldas reforme, liberaalseid aadlikke oli aga vähem kui kolmandik. Nii oli reformide läbiviimiseks vajalik, et igal saadikul oleks oma isiklik hääl.

 

Mais kogunenud generaalstaatidel oli seisuste vahel algusest peale suuri lahkhelisid ning kolmas seisus otsustas selleks, et vältida reformide läbikukkumist ning murda vana kord (ancién regime), end ainsaks rahva esinduseks kuulutada. See otsus sündis pärast seda, kui kuningas ja teised seisused olid üpris selgelt mõista andnud, et mingeid suuri muudatusi ei tohiks tulla ning põhiline oleks ikkagi vaid maksude kinnitamine. Seetõttu otsustas kolmas seisus end 17. juunil kuulutada Rahvuskoguks (Assemblée nationale) ning kutsuda teisi seisusi enesega ühinema. Puhkes võitlus senise korra säilitamist taotleva vanameelse aadelkonna osa ja uuendusmeelsete jõudude vahel. Et rahva sümpaatia oli täielikult reformaatorite poolel, enamik saadikuist toetas uuendusi (sealhulgas ka pooled vaimulikest ning kolmandik aadlikest) ning kuningas ei tahtnud delegaatide suhtes vägivalda rakendada, oli ta sunnitud viimaks kolmanda seisuse saadikutele järele andma. 27. juunil käskis ta kõigil seisustel ühineda Rahvuskoguga ning 9. juulil kuulutas see end Asutavaks Rahvuskoguks (Assemblée nationale constitutuante) ehk Asutav Kogu (Prantsusmaa), põhieesmärgiks sai aga kehtestada konstitutsioon, millega Prantsusmaa näis astuvat Inglismaa eeskujul parlamentaarse monarhia radadele. Asutava Kogu liidriteks said abee Sieyés ja krahv Honoré de Mirabeau, liberaalsete reformide toetajad. Oluliseks tegelaseks oli Asutava Kogu alguspäevil ka Jean-Silvayn Bailly, kellest sai peagi Pariisi linnapea.

  Pikemalt artiklis Bastille vallutamine

 

Prantsusmaa rahva seas tekitas esialgu suurt rahulolu arusaam, et kuningas on otsustanud toetada liberaalsete reformide teed. Kuid peagi tekkis nende seas viha, kui Louis XVI vallandas 1789. aasta juuli alguses eelmisel aastal taas majandusjuhiks saanud Neckeri ning püüdis luua tagurlikuks peetavat valitsust. 12. juulil algasid nii Pariisis kui ka mitmel pool mujal rahvarahutused ning selle kulminatsiooniks kujunes Bastille kindlusvangla vallutamine kaks päeva hiljem. Seda peeti despootia sümboliks, ehkki reaalselt oli vangla juba ammu oma tähtsuse minetanud ning seal hoiti selle vallutmise ajal vaid seitset vangi. Ka vangla ülem oli suhteliselt rahumeelne ning heatahtlik mees, kuid rahvamasside stiihiline viha pöördus just tema kui vihatud vägivallavõimu esindaja vastu. Rahvamass suutis vangla värava avada ning peagi pidi kindlus alistuma. Vanglaülem tapeti kohapeal, tema pea aeti teiba otsa ja rahvahulk marssis sellega mööda Pariisi tänavaid. Oli alanud stiihilise rahvaterrori ajastu, ühtlasi ka Prantsuse revolutsioon. Bastille lammutati ja selle asemele tekkinud tühi plats muudeti tantsimiskohaks. Bastillest alguse ja hoo saanud rahvavägivald levis üle maa, kõikjal põletati losse, lõhuti maju ja kauplusi ning tapeti ka inimesi. See vägivald avas aga tee reformidele, sest ärahirmutatud kuningavõim andis end nüüd Asutava Kogu ja selle vastmoodustatud relvajõu, Rahvuskaardi voli alla. Rahvuskaardi juhiks sai markii La Fayette. Edaspidi hakati läbi viima mitmeid reforme ning koostama põhiseadust, mis pidi kuninga võimu oluliselt piirama.

 

4. augustil 1789 otsustati kaotada kõik feodaalkoormised ja kirikumaksud, sealhulgas ka kümnis, ning vastu võtta inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon. Kuningas oli esimestele kategooriliselt vastu, lootes senist aadlile toetuvat süsteemi veel säilitada. Kuid järgneva kahe aasta jooksul toimunud sündmuste tõttu osutus see võimatuks. 26. augustil võeti vastu ka "Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon", millest sai kodanikuvabaduste etalon.

1789. aasta sügisest sai tuntuks ka endine arst Jean Paul Marat, kellest sai mõjuka lihtrahvale suunatud ajalehe Rahva Sõber (l'Ami du peuple) väljaandja. Marat sai rahva seas väga populaarseks, kasutades lihtsat, rahvalähedast väljendusviisi, kuid paraku kutsus ta ka üles kõike hävitama ja purustama ning mida radikaalsemaks muudatused läksid, seda verejanulisemaks muutus ka Marat, kutsudes juba 1791. aastal rahvast üles tapma kuningat ja tuhandeid teisi eliidi esindajaid.

Oktoobris 1789 toimus toidupuuduse kuulujutust ajendatud Pariisi pesunaiste ja muu lihtrahva retk Versailles' lossi, mille tagajärjel sunniti kuningas kolima Pariisi kesklinna, Tuileries' lossi. Kuninga kaitseüksusteks pidid järgnevalt olema Rahvuskaardi väeosad. Samal ajal tegi piiskop Talleyrand ettepaneku riigi finantsseisu parandamiseks riigistada kirikumaad. Novembris kiideti tema ettepanek ka heaks. Oli alanud ilmaliku ja kapitalistliku majanduskorraga riigi ajastu. 1790. aasta alguses viidi läbi ka haldusreform, senine haldussüsteem asendati regioonide, departemangude ja valdade omaga, mis on sisuliselt muutumatuna jäänud püsima tänapäevani.

14. juunil 1791 võttis Asutav Kogu vastu nn. Le Chapelier' seaduse (selle algataja Isaac René Guy Le Chapellier järgi), mis keelustas igasugused erialatööliste ühingud ning oli üldiselt suunatud tsunftikorra vastu, ent samas tegi võimatuks ka ametiühingute tekke ning keelustas ka igasugused streigid. Seadus võeti vastu ühehäälselt ning jäi kehtima kuni 1864. aastani.

 

Vaatamata oma huvipuudusele ja suutmatusele valitseda, ei soovinud kuningas Louis XVI taanduda pelgalt konstitutsiooniliseks monarhiks, riigi esindusfiguuriks. Ta lootis aja jooksul üha enam emigrantidele, kes kogunesid Koblenzis ning koondasid seal oma vägesid. Samuti ärgitasid nad austerlasi ja preislasi sõtta astuma. Kuid nad ei soovinud alustada sõda revolutsioonilise Prantsusmaaga enne, kui kuninga turvalisus oli tagatud. Seetõttu otsustasid nad mõjutada kuningat salaja Pariisist põgenema ning emigreeruma. 20. juunil algaski kuninga põgenemiskatse, mis on tuntud Varennes'i kriisi nime all. Kuningas jõudis peaaegu Austria Madalmaade piirini, kuid siis tundis ühe postiametnik ta ära ja kuningas toimetati Pariisi tagasi. Tuileries' loss võeti tunduvalt rangema järelevalve alla, seda osaliselt ka sellepärast, et kardeti kuninga tegevusest nördinud rahva omakohut.

Asutav Kogu oli samuti kuninga käitumisest solvunud, kuid sellele vaatamata ei soovinud keegi veel toona otseselt vabariigi väljakuulutamist. Arvati, et piisab sellest, kui võtta kuningalt kogu reaalne poliitiline võim ning hoida teda lossis sisuliselt vangina. Nõnda ka tehti.

 

Kuid radikaalid läksid tunduvalt kaugemale, nõudes kohtuprotsessi kuninga kui riigireeturi üle ning seejärel tema hukkamist. Kuninga tagandamiseks hakati Pariisis Marsi väljakul koguma ka allkirju, kuid ootamatult puhkes seal segadus, rahvahulk võttis kinni kaks noorukit, süüdistades neid vandenõus lasta õhku allkirjade kogumiskoht, nn. "Vabaduse altar", ning hukkas nad ilmselt süütuina. Sellest jahmunud Asutav Kogu ja Pariisi linnavalitsus lasid Marsi väljakule tuua Rahvuskaardi väeosad, kuid tapjad olid selleks ajaks sealt juba lahkunud. Ülejäänud rahvahulka ärritas aga sõdurite ilmumine ning peagi puhkes rüselus, mis päädis tulistamise ning ilmselt kümnete inimeste hukkumisega. Valitsevad ringkonnad mõistsid toimunu hukka, kuid pigem rahva korraldatud mässu, mitte enda vägede tegevuse. See sündmus tekitas palju paksu verd lihtrahva (ja Marat' verejanuliste pooldajate) ning Asutava Kogu vahel.

3. septembril 1791 võttis Asutav Kogu vastu Prantsusmaa esimese konstitutsiooni, mis määras täidesaatva võimu peaks endiselt kuninga, seda ilmselt seetõttu, et oli enamjaolt koostatud enne kuninga põgenemist. Seadused pidid aga olema kuningast ülimuslikumad ning seadusandlikuks võimuks pidi saama Seadusandlik Kogu ehk Legislatiiv (Assemblée nationale législative), mille valimistel ei pidanud aga osalema mitte kõik Prantsusmaa kodanikud, vaid ainult need, kellel oli vastav varanduslik tsensus ning kes ei töötanud kellegi teenistuses. Nii jagati kodanikkond "aktiivseteks" ja "passiivseteks". Konstitutsiooni põhialuseks oli inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon, mis sätestas inimeste põhivabadused (usu-, sõna-, koosolekute- ja muud vabadused) ning võrdsuse seaduste ees. Lõplikult kadusid seisused ning feodaalsüsteem. 30. septembril 1791 kuulutas Asutav Kogu enese laialisaadetuks ning delegeeris oma õigused edasi Seadusandlikule Kogule, mis astus kokku juba järgmisel päeval. Kuningas deklareeris aga, et revolutsioon on lõppenud.

 

Seadusandlik Kogu oli valitud juba 1791. aasta suvel ning asus 1. oktoobril kohe tegutsema. Seal moodustusid kolm selget poliitilist gruppi: föjaanid ehk parempoolsed, žirondiinid ehk mõõdukad vasakpoolsed ja Mäe rühmitus ehk montanjaarid, kes olid radikaalsed vasakpoolsed. Lisaks neile olid veel ka sõltumatud saadikud ehk "soo", mis moodustas Kogu liikmetest enamiku. Seega oli igal rühmitusel vajalik enese poole võita just nende, ideoloogiliselt mitte kuigi põhimõttekindlate saadikute toetus. Esialgu oli tugevaim positsioon föjaanidel, kes toetasid senise riigikorralduse säilitamist ning igasuguste muudatuste täielikku lõpetamist. Nende eesotsas seisid vennad Lamethid ja Antoine Barnave. Föjaane toetas ka markii La Fayette. Kuid jõukam kodanlus, mis tänu valimisseadusele oli toona Prantsusmaa juhtiv jõud, kaldus pikapeale toetama pigem žirondiine, kuna nende revolutsiooni saavutuste süvendamist ja kindlustamist nõudev poliitika oli neile vastuvõetavam föjaanide omast, kes kohati näisid kalduvat taotlustesse kuningavõimu taas tugevdada. Nii saavutasid žirondiinid kõigepealt edu väljaspool Seadusandlikku Kogu, saades enda kätte Pariisi linnavalitsuse (linnapeaks sai Jerome Petion de Villeneuve) ning mitmete provintside omavalitsused. Seejärel hakkas nende poole langema ka "soo" ning nii saavutasidki žirondiinid seal oma põhimõtete läbisurumise. Nende juhiks oli Jacques Pierre Brissot, mõjukad liikmed aga veel ka Pierre Victurnien Vergniaud, Maximin Isnard, Jean-Marie Roland de la Platiere, tema naine Madame Roland, Armand Gensonne, Marguerite-Elie Guadet ja mitmed teised.

1792. aastal oli teovõimetuks muutunud ka senine monarhistlik valitsus ning nii pidi kuningas kokku kutsuma Prantsusmaa esimese kodanliku valitsuse. Selle juhiks sai Jean-Marie Roland, kes polnud Seadusandliku Kogu liige (võimude lahususe printsiibist lähtuti sel ajal rangelt), sõjaministriks sai aga kindral Charles François Dumouriez, üks ägedamaid sõjapooldajaid. Samal ajal suri Saksa-Rooma keiser Leopold II ning troonile saanud Franz II otsustas revolutsioonilise Prantsusmaa vastu sõda alustada. Aprillis 1792 sõda algaski ning prantslased tungisid Belgiasse. Kuid et vägede eesotsas olid aristokraatlikud kindralid, sealhulgas ka La Fayette, siis otsustasid nad peagi pealetungi lõpetada ning alustasid austerlastega läbirääkimisi. Samas tugevnesid Pariisis kuulujutud austerlannast kuninganna Marie Antoinette'i reetmisest ning kuningavastane meelsus üha kasvas. Et armee osutus võimetuks sõdima (seda ka varustuse viletsuse ja kaootilise korraldatuse tõttu), alustasid austerlased ja nende liitlased peagi juba Prantsusmaa territooriumil pealetungi. Samas puhkes ka sisevõitlus, kui kuningas keeldus mõningaid abinõusid sissetungi peatamiseks kasutusele võtmast. Ta vallandas ka žirondiinidest ministrid ning pani asemele föjaanid. Markii La Fayette püüdis läbi viia riigipööret, kuid et tal puudus nii rahva kui ka kuninga toetus, siis pidi ta sellest plaanist peagi loobuma. Vasakpoolsemad jõud koondasid aga omakorda jõude, et kriitilises situatsioonis kuningast vabaneda ning luua uus võimuorgan, Rahvuskonvent, mis asjad oma kätte võtaks. Esialgu polnud aga ikka veel selge, kas Prantsusmaa jääb kuningriigiks või saab sellest vabariik.

 

10. augustil puhkes Pariisis ülestõus, mis kukutas kuninga. Rahulolematu lihtrahvas, kes oli veendunud monarhi täielikus reeturlikkuses, tungis taas Tuileries' lossi ning püüdis kuningat vangistada, võimalik, et ka tappa. Kuningas viidi kiiresti Seadusandliku Kogu kaitse alla, see lasi monarhi peagi aga sisuliselt vangistusse viia. Võimule tõusid taas žirondiinid. Seega kõrvaldati kuningas reaalselt võimult ning sellest peale hakkas Prantsusmaa liikuma vabariikliku riigikorra suunas. Kasutusele võeti giljotiin ning peagi tekkis poliitilise kurjategija mõiste. Esialgu laialdasi hukkamisi siiski ei korraldatud, pigem püüti päästa revolutsiooni puhtalt sõjalisel teel, mis ka õnnestus. 20. septembril suutis kindral Kellermann Valmy lahingus peatada Braunschweigi hertsogi pealetungi ning sundida teda pärast lahingut lahkuma. Võit oli küll kaheldava väärtusega (prantslasi hukkus rohkem kui nende vastaseid), kuid seda loetakse siiski revolutsioonilise Prantsusmaa saatuse pöördepunktiks, kuna esimest korda saavutati välilahingus võit vastaste üle.

Samal päeval algas Pariisis vabariigi väljakuulutamise protsess, kuningas kuulutati troonilt kukutatuks ning hakkas kandma nime kodanik Louis Capet, 21. septembril tuli kokku uus rahvaesinduskogu konvent, kus žirondiinid ja montanjaarid olid tugevaimateks jõududeks. Seal otsustati lõplikult vabariigi kasuks ning 22. septembrist algas uus, vabariiklik ajaarvamine. Samas puhkes aga võimuvõitlus žirondiinide ja montanjaaride vahel, esimesed pooldasid laialdast demokraatiat (mis poleks küll laienenud naistele ega vaeseimatele, toonastele ühiskonna kandvatele jõududele), äärmusvasakpoolsed montanjaaride seast nõudsid aga koguni diktatuuri.

  Pikemalt artiklis Louis XVI hukkamine

 

1792. aasta lõpul muutus konvendi meelsus üha vasakpoolsemaks ning kuningavaenulikumaks. Endist monarhi vaadati üha enam kui kurjategijat ning lõpuks otsustati tema üle kohut mõista. Louis Capet ilmselt ei suutnud uskuda, et tema endised ustavad alamad võiksid ta surma mõista, seetõttu ei pööranud ta oma kaitsmisele erilist tähelepanu ning käitus konvendiga isegi üleolevalt. Selle ning montanjaaride ässitustöö tulemusena mõistetigi kuningas 1793. aastal kui türann ja riigireetur surma. 21. jaanuaril ta hukati ning nüüdsest oli kogu monarhistlik Euroopa Prantsusmaaga vaenujalal. Riigil säilisid diplomaatilised suhted vaid kolme riigiga: USA, Taani ja Šveitsiga. Monarhistide jaoks sai uueks Prantsusmaa kuningaks Louis XVI poeg, keda hakati nimetama Louis XVII-ks. 1795. aastal suri ka tema, juba 1793. aasta oktoobris oli diktatuuri ajal hukatud tema ema Marie Antoinette.

 

Kuninga tapmine oli niivõrd ekstremistlik ja vapustav tegu, et põhjustas väga tõsiseid poliitilisi muudatusi Prantsusmaal. Revolutsionäärid muutusid senisest veelgi ekstremistlikumaks, sest teadsid, et enam neil tagasiteed ei ole, nad peavad revolutsiooni jätkama, vastasel juhul ootab neid rojalistide kättemaks. Seetõttu suurenes tunduvalt ka vasakpoolsete toetus. Samas põhjustas see mõõdukamate jõudude pettumise revolutsioonis, näiteks läks austerlaste poole üle kindral Dumouriez. Vendées algas suur talupoegade mäss, mis peagi muutus laialdaseks rojalistlikuks rahvaülestõusuks. Selle mässu lõpliku mahasurumisega pidi ootama kuni Napoleoni võimuletulekuni. Ka Lõuna-Prantsusmaal tekkisid mitmed mässukolded, näiteks Toulonis ja mitmel pool mujal. Inglismaa saatis ülestõusnutele oma abivägesid ning kohati liitusid mässuga ka žirondiinidest provintsijuhid.

Kõik see sundis aktiivsemalt tegutsema keskvalitsust. Et seal olid esialgu ülekaalus žirondiinid, siis ei soovinud nad midagi väga otsustavat mässulise lõuna vastu ette võtta. Nüüd aga hakkas Marat süüdistama kõiki žirondiine reetmises ning Pariisi kommuun haaras pealinnas sisuliselt võimu. 2. juuniks olid žirondiinid sunnitud kapituleeruma ning reaalne võim Prantsusmaal läks montanjaaride ehk jakobiinide (jakobiinide klubi oli "puhastatud", nii et sinna jäid vaid montanjaarid) diktaatorivõimu kätte.

 

Jakobiinide diktatuur on ilmselt üks Prantsuse revolutsiooni kõige vastuolulisemaid osi. Ühelt poolt oli tegu "revolutsiooni tipuga", selle radikaalseima osaga, mil viidi läbi kõige äärmuslikemaid reforme ning riigivalitsemine muudeti efektiivsemaks. Samas oli see revolutsiooni veriseim, julmim periood, mil elu kaotas mitukümmend tuhat inimest, peamiselt poliitilistel motiividel. Vanglatesse suleti sadu tuhandeid "kahtlasi", kelle ainsaks süüks võis olla see, et nad olid kas "valesti" riides või tundusid kuidagi teisiti olevat "revolutsiooni vaenlased". Just jakobiinide terrorit ongi hilisemad revolutsionäärid-radikaalid ning terrorirühmitused imetlenud. Terror tagas jakobiinidele esialgu suhteliselt stabiilse võimutäiuse, kuid kui hirmuvalitsuspoliitikat hakati liialt venitama ning ka parteisiseselt laiaulatuslikult rakendama, siis oli terroriharrastajate hukk paratamatu, kuna neil ei olnud kujunenud Stalini stiilis tsentraliseeritud parteiaparaati, mille sees üks juht võinuks kitsa kildkonna toel enam-vähem kõike määrata.

 

Pärast žirondiinide väljaheitmist konvendist ei saavutanud jakobiinid tegelikult selles enamust, kuid Pariisi kommuuni brutaalsest käitumisest ehmunud "soo" kaldus enamikus siiski neid kui revolutsiooni ainsat pääsemisvõimalust toetama. Olukord rindel oli toona üpris ärev, kuna kindral Dumouriez oli rojalistide poole üle läinud ning armee kaotas ühe lahingu teise järel. Ka riigisiseselt olid asjad väga pinevad: Vendée oli täielikult rojalistlike jõudude käes ning Lõuna-Prantsusmaal valitsesid kümned kohalikud võimukeskused. Jakobiinid pidid nüüd kõik need probleemid võimalikult ruttu lahendama, et oma ainuvõimu õigustada.

Esialgu koostasid jakobiinid uue põhiseaduse, mis võeti vastu 24. juunil 1793. See oli tunduvalt liberaalsem kui varasem, kuna kaotas varanduslikud tsensused, lastes kõigil Prantsusmaa meessoost kodanikel hääletada, talupoegadele jagati väikese tasu eest maad ning tehti ka muid lihtrahvast soosivaid muudatusi. Siiski ei mindud nendega nii kaugele, kui seda nõudsid "Pöörased" Jacques Roux' juhtimisel või jakobiinide enda vasakpoolne tiib Herbét' eestvedamisel. Kuid need halvendasid mõnevõrra keskklassi olukorda, mistõttu sellisele poliitikale seisid vastu ka partei parempoolsed eesotsas Dantoniga. Robespierre püüdiski kahe tiiva vahel laveerida, et saavutada vähemalt kummagi poole passiivsus. Esialgu see tal õnnestuski. Põhiseadust ennast ei rakendatud täies mahus aga kunagi, sest rasketele oludele viidates lükkasid jakobiinid selle edasi sõja lõpuni. Niikaua pidi kehtima jakobiinide ainuvõim.

Konkreetseid samme astuti peagi ka riigisisese olukorra parandamiseks, kriisikolletesse saadeti erakorraliste volitustega komissare, kes peamiselt äärmuslikke meetmeid (ka massihukkamisi) kasutades suutsid ka Lõuna-Prantsusmaal valitsusvastased mässud maha suruda. Seal torkas esmakordselt silma ka Napoleon Bonaparte, kes vallutas mässulise Touloni linna. Vendée ülestõusu aga lämmatada ei suudetud.

13. juulil 1793 tapeti üks jakobiinide peaideolooge ning terroripoliitika tuliseid toetajaid Jean-Paul Marat. Tapjaks oli noor žirondiinineiu Charlotte Corday, kes uskus, et ta tappis koletise. Selle eest läks ta mõistagi giljotiini alla ning peagi hakkasid žirondiinide massihukkamised. Pärast Marat' surma tugevnes terror veelgi, justkui püüdes iga hinna eest kätte maksta ühe oma peamise looja surma eest.

  Pikemalt artiklis Terrorivalitsus

 

Et terrorit tõhustada, loodi 1793. aasta teisel poolel mitmeid uusi institutsioone, neist olulisemad olid Üldise Julgeoleku Komitee, mis muutus julgeoleku(ehk repressiiv)organiks, ning Rahvapäästekomitee, millest sai tegelik valitsus. Robespierre sai viimase etteotsa, esimeses tegi aga veriseid kangelastegusid Joseph Fouché, hilisem Napoleoni siseminister.

Alates 1793. aasta lõpust muutus terror juba päris valimatuks, tapeti enam-vähem kõiki, kes olid silma paistnud enne jakobiinide võimuletulekut: kuninganna Marie Antoinette, Pariisi endine linnapea Bailly, 1794. aastal ka keemik Lavoisier ja paljud teised. Märtsis-aprillis otsustas Robespierre õiendada arved ka partei siseopositsiooniga: kõigepealt hukati "Pöörased", siis nende aatekaaslased hebertistid. Aprillis oli kord aga ka terrori lõpetamist pooldavate dantonistide käes. Giljotineeriti ka Robespierre'i endine sõber Danton.

1793–1794 suudeti saavutada ka sõjalist edu: okupeeriti kogu Belgia ning Preisi ja Austria väed pidid taganema Reini taha. Rahva seas suurenes nõnda küll toetus valitsusele, kuid samas sugenes ka üha enam protesti üha mõttetumaks muutuva terrori vastu.

 

Usupoliitikas olid jakobiinid kõigepealt katsunud rakendada ateismi, kuid Robespierre leidis peagi, et see pole õige tee ning rajas Kõrgema Olendi kultuse. See oli veider segu ratsionaalsest maailmatunnetusest, kristlusest ja antiikaegsetest sümpoosionidest, mis enamikule inimestest tundus üpris naeruväärne. Kuid Robespierre võttis seda tõsiselt, lastes end koguni kultuse ülempreestriks kinnitada. Paralleelselt sellega eksisteeris ka "Mõistuse kultus", kummardati Mõistuse, Tarkuse ja teiste analoogsete nähtuste ja omaduste personifikatsioone, Notre Dame'i (Püha Jumalaema) kirik kuulutati Mõistuse Templiks.

  Pikemalt artiklis Maximilien Robespierre'i kukutamine

 

1794. aasta juuliks oli rahulolematus terrori ning muu senise poliitikaga tunginud Robespierre'i lähikonda, üha intensiivsemalt protesteeris tema süsteemi vastu ka konvent. Vastuseks sellele plaanis Robespierre uusi hukkamisi, et oma lähikonda ja parlamenti "puhastada". Nii ei jäänudki meeleheites saadikutel muud üle, kui 27. juulil konventi kõnet pidama tulnud Robespierre avalikult türanniks kuulutada ning ta arreteerida. Arreteeriti ka tema mitmed lähikondlased, kuid sellega polnud riigipööre veel siiski lõppenud, kuna Robespierre'ile jäi ustavaks Pariisi Kommuun. Ka paljud sõjaväeosad asusid tegutsema tema vabastamise nimel. Kuid konvendi toetuse kaotanud Robespierre mõistis ilmselt, et võitlus on juba kaotatud, ning keeldus parlamendi vastu relvajõudu kasutamast. Nii võeti ta sama päeva õhtul uuesti kinni ning hukati järgmisel, 28. juulil 1794. Jakobiinide diktatuur oli lõppenud.

 

27. või 28. juulit 1794 on mõnikord peetud ka revolutsiooni lõpuks, ent kui üldse vaadelda Prantsuse revolutsiooni kui terviklikku sündmust, oleks loogilisem selle lõppdaatumiks siiski pidada 1799. aasta 18. brumääri riigipööret, mil võimule sai revolutsiooni ajal kiiret karjääri teinud kindral Napoleon Bonaparte, kes järk-järgult revolutsioonilisuse valitsusorganeist ja suures osas ka valitsusprintsiipidest kaotas. 1794. aastal ei püüdnud võimule tulnud nn termidoorlased ehk mõõdukamad jakobiinid ja "Soo" liikmed revolutsiooni otseselt lõpetada, vaid anda sellele teine eesmärk ning kehtestada teised valitsemisprintsiibid. Konventi kutsuti tagasi ellujäänud žirondiinid ja püüti moodustada laiapõhjalisemat valitsust. Parlamendi juurde loodi palju komisjone, mis pidid administreerimisega paremini toime tulema ning samas välistama selle, et ükski neist liialt mõjukaks saaks. Ka Pariisi Kommuun kui ohtlik võimuorgan kaotati, linn jagati 21 regiooniks, kusjuures igaühel neist oli oma linnapea (meer) ja valitsus. Esialgu toimusid jakobiinide ja teiste Maximilien Robespierre'i toetajate hukkamised, kuid peagi terror rauges, eelistama hakati kolooniatesse sunnitööle saatmist.

 

Et "rahvavõim" oli kukutatud ja mitmed selle ideoloogid põlu alla sattunud, tekkis Pariisi lihtrahva seas, keda enam ei eelistatud, tõsine rahulolematus ning toimus kaks katset termidoorlasi kukutada. Esimene neist toimus 1795. aasta 1. aprillil (12. žerminaalil), kui rahvahulk saabus konvendi hoone ette demonstratsioonile. Selle rahutuse surus maha kindral Jean-Charles Pichegru. Teine toimus 20. mail (1. preriaalil), kui Pariisis levis kuuldus, et linnas pole leiba. Seepeale algas stiihiline rahvamäss, nõuti leiba ja 1793. aasta konstitutsiooni. Lõpuks õnnestus konvendil rahvas lubaduste andmisega maha rahustada, kuid pärast mässuliste laialiminekut hakati rahutuste juhte arreteerima ja osad neist ka hukati.

 

Pööre riigivalitsemises tekitas põhjendamatuid ootusi emigrantides ja teistes rojalistides, kes arvasid, et on soodus hetk restauratsiooniks. 1795. aastal toimuski mitu katset taastada Bourbonide võim, kuid kõik need lõppesid läbikukkumisega, kuna uus valitsus oli veelgi leppimatumalt monarhismi vastane kui ta oli jakobiine vihkav. Ka enamik Prantsusmaa rahvast ei soovinud Bourbonide võimu taastamist ning sõjavägi koos selle andekate juhtidega seisis kindlalt revolutsiooni poolel. Küll aga tekitas valitsuse üha enam iseenese egoistlikke huve silmas pidav valitsemisstiil vastuseisu lihtrahva seas, keda jakobiinid olid vähemalt sõnades eelistanud. Tõusiklikud uusrikkad koondasid eneste kätte üha suuremaid rikkusi ja võimu ning Pariisi rahvahulgad otsustasid sellele vastu hakata. 1795. aastal toimusid kaks olulist ülestõusu, žerminaalil (aprillis) ja preriaalil (juunis), kuid reaalseid muudatusi need kaasa ei toonud. Üha olulisemaks muutus aga sõjaväe roll, kuna riik oli jätkuvalt sõjas ning armee juhtkond ja valitsus pidid teineteise toetamiseks tegema üha tihedamat koostööd. Esialgu oli esiplaanil kindral Pichegru, kes oli vaadetelt parempoolne ning lõpuks monarhismi toetav, hiljem aga kindralid Pierre François Charles Augereau ja Napoleon Bonaparte.

1795. aastal võeti vastu uus põhiseadus, mis sarnanes pigem 1791. aasta kui 1793. omaga (viimast poldud aga kunagi rakendatud): taastati varanduslik tsensus ja vabaturumajandus. See oli ka esimene vabariiklik põhiseadus, mis Prantsusmaal reaalselt kehtima hakkas. Selle kohaselt muudeti valitsusasutuste struktuuri: konvendi asemel loodi Seadusandlik Korpus, mis koosnes alam- ja ülemkojast: Viiesaja Nõukogust ja Vanemate Nõukogust. Valitsevaks organiks sai direktoorium, kus oli viis võrdse võimuga direktorit. Lisaks olid ka ministrid, kuid need ei valitsenud, vaid administreerisid, täidesaatev võim koondus direktooriumi kätte. See astus ametisse 2. novembril 1795.

1795. aasta oktoobris tekkis uus oht valitsusele: Pariisis puhkes rojalistide ülestõus. Esialgu olid nad lootnud, et saavad võimule seaduslikul teel: avalik arvamus oli viimasel ajal kaldunud paremale ning rikkamaid kihte soosiv valimisseadus võis neile tagada edu. Kuid seejärel kuulutasid termidoorlased, et 2/3 konvendi liikmetest saavad automaatselt ka Viiesaja Nõukokku, mis tegi rojalistide võimulepääsu võimatuks. Nii otsustasid nad valitsuse kukutada ning seejärel amigrandid appi kutsuda. Kuid valitsus suutis nende mässu Napoleon Bonaparte'i abil siiski maha suruda.

Et sõda Inglismaa ja Austriaga üha venis (Preisimaaga õnnestus 1795 sõlmida separaatrahu), otsustas valitsus 1796. aastal Austria purustada. Selleks koondati kolm suurt armeed, kusjuures viimasel ajal silma paistnud noorele kindralile Bonaparte'ile anti neist kõige viletsam, samuti peeti tema tegevusvälja, Põhja-Itaaliat, strateegiliselt kõige vähem tähtsaks. Põhiedu loodeti saavutada Reini rindel.

Kuid Napoleon suutis oma vägedega kuue päeva jooksul võita kuus lahingut ning vallutada Milano, samas kui teised Prantsuse väed olid Reinil suhteliselt edutud. Järgnevalt võitis Bonaparte ka austerlaste väljapaistvaimat väejuhti Dagobert Sigismund von Wurmserit ning vallutas Mantua. 1797. aasta alguses oli Austria sunnitud rahu paluma ning prantslaste kontrolli alla langes kogu Põhja-Itaalia peale Veneetsia, mis läks kompensatsiooniks Belgia eest Austriale.

Poliitilised olud olid võitudele vaatamata ikkagi ebastabiilsed ning direktooriumi süsteem osutus üpris võimetuks maad juhtima. 1797. aasta septembris tekkis taas oht, et võimule tulevad rojalistid, sedakorda juba kindral Pichegru abil ja võimalikul juhtimisel, kindral oli varem revolutsiooni toetanud, nüüd aga selle reetnud. Kuid Napoleoni abil ja Augereau otsesel osalusel Pichegru vandenõu paljastati ning selle juhid arreteeriti. Rojalistid eemaldati Viiesaja Nõukogust ning valitsusaparaat muutus tunduvalt vasakpoolsemaks.

 

1798. aastal otsustas direktoorium koos välisminister Talleyrandiga saata Napoleoni Egiptusse, et saada seeläbi endale oluline positsioon idamaades ning kontrollida teatud määral ka Indiasse viivaid kaubateid ning tekitada meelehärmi inglastele. Seda sõjaretke toetas aktiivselt ka Napoleon ise. Toona kuulus Egiptus Osmanite riiki, kuid oli reaalselt pigem keskvõimust sõltumatute ülikute, mamelukkide kontrolli all. Prantslased väitsidki, et nad lähevad vaeseid Egiptuse araablasi mamelukkide türanniast vabastama.

Inglased püüdsid prantslaste maabumist Egiptuses mõistagi ära hoida ning viimastel oli ka tõsiseid probleeme, kuna briti laevastik admiral Horatio Nelsoni juhtimisel oli tunduvalt kaasaegsem ja parema väljaõppega madrustega. Kuid prantslased suutsid inglasi siiski petta, jättes mulje, justkui liiguks nad Konstantinoopoli (İstanbuli) peale. Napoleoni väed maabusid Aleksandria lähistel 1. juunil, 48 tundi pärast seda, kui inglise laevastik oli sealt lahkunud. Egiptuses saavutas Napoleon mitu silmapaistvat võitu ning tungis ka Süüriasse. Seal saadeti tema vastu aga juba osmanite väed, mis suutsid teda sundida Akko piiramisest loobuma. Napoleon taandus Egiptusse, kus purustas Abukiri lahingus maabunud türklaste väed. Egiptus oli kindlalt prantslaste käes, kuid Napoleoni armee oli seal ka vangis, kuna inglased olid varem merelahingus Prantsuse laevastiku hävitanud.

Samal ajal olid Prantsusmaa väed Euroopas saavutanud mõningaid uusi võite: hõivatud oli Šveits ja loodud Helveetsia vabariik ning samuti oli tagasi löödud Napoli väed, mis ajutiselt olid prantslastelt vallutanud Rooma. Kuid 1799. aastal said prantslased mitme lüüasaamise osaliseks, kui Vene väejuht Aleksandr Suvorov koos austerlastega taas sõda alustas ning Itaalia tagasi vallutas. Prantslaste enesekindlus lõi tugevalt kõikuma, kuid siiski suutsid kindralid Jean Victor Marie Moreau ja André Masséna Suvorovi lõpuks tagasi lüüa. Kuid oht välississetungi osas jäi püsima.

 

Vahepeal oli direktooriumi võim taas destabiliseerunud, kui 1798. aasta valimistel saavutasid edu vasakpoolsed. Kartes "jakobiinide vandenõud", tühistati paljude vasakpoolsete saadikute volitused. Üha ilmsemaks sai, et kitsas ja korrumpeerunud oligarhia ei suuda Prantsusmaa valitsemisega hakkama saada. Senise süsteemi muutmise vajadust tajusid ka võimukandjad ning üks silmapaistvamaid revolutsioonitegelasi ning toonane direktor Emmanuel Joseph Sieyés otsustas asja lahendada. Ta kavatses sõjaväe abil võimu enda kätte haarata ning luua Rooma traditsioone järgiva konsulaadi, kus temal kui esimesel konsulil oleks tegelik võim. Seega hakkas Prantsusmaa taas liikuma diktatuuri suunas.

1799. aastal oli ka Napoleon Egiptuses teada saanud, et Prantsusmaa olukord on pinev ning otsustas asjadesse otsustavalt sekkuda. Ta lahkus salaja koos väikese hulga meestega Egiptusest ning maabus peagi Prantsusmaal. Sieyés otsustas just teda ära kasutada, et uus valitsussüsteem kehtestada. Vandenõusse kaasati mitmed olulised riigitegelased, veel enamad olid aga sellest teadlikud. Toonane kõige mõjukam direktor Paul François Jean Nicolas Barras uskus aga, et riigipööret ei viida läbi ilma tema nõusolekuta.

Novembri alguses otsustati direktoorium laiali saata ning Konsulaat kehtestada. 9. novembril 1799 sisenes Napoleon Vanemate Nõukokku ning pidas kõne, kus viitas jakobiinide vandenõule ning nõudis Seadusandliku Korpuse väljaviimist Pariisist, et vähendada võimalust rahva sekkumiseks asjade käiku. Siiski ei avaldanud tema tegevus erilist muljet ning saadikud uskusid, et suudavad selle riigipöördekatsega toime tulla. Kuigi direktooriumis toetasid Napoleonit ainult kaks meest: Sieyés ja Roger Ducos, oli riigipööre tegelikult juba õnnestumas. Sama päeva õhtul saadeti direktoorium laiali, Sieyés ja Ducos loobusid direktorikohast vabatahtlikult, Barras'd pidi veidi veenma, kaks ülejäänud direktorit aga keeldusid sellest, üks neist vangistati, teine pääses põgenema.

Järgmisel päeval, 10. novembril (19. brümääril) 1799, läks Napoleon koos kaaslastega Viiesaja Nõukokku, et sundida seda tema riigipööret tunnustama ja rahumeelselt laiali minema. Kuid saadikud keeldusid ning püüdsid Napoleoni koguni vangistada. Seepeale ajas Napoleoni alluv, tulevane marssal Joachim Murat saadikud laiali. Hiljem koguti mõned neist kokku, et nad tunnistaksid eneste laialisaatmist ning Napoleoni isikuvõimu algust. Oli viidud läbi sõjaline riigipööre ning selle peamisel korraldajal Napoleonil polnud mingit kavatsust saadud võimu enam kellelegi loovutada. Kehtestus Konsulaat, kus tegelik võim kuulus esimesele konsulile Napoleon Bonaparte'ile. Brümääri riigipööret loetakse enamasti ka Prantsuse revolutsiooni lõpuks.

 

Prantsuse revolutsiooni nime ja olemusega on tänapäeva uurijate arvates tõsiseid probleeme. Tihti polemiseeritakse selle üle, kas seda saab võtta ühtse sündmusena või puudus selle "osade" vahel üldse seos, veelgi enam aga algus- ja lõpudaatumite üle. Enamik Euroopa ajaloolasi on käsitlenud Prantsuse revolutsiooni kestusena aega Bastille vallutamisest 14. juulil 1789 kuni Napoleon Bonaparte'i võimuletulekuni 9. novembril 1799, üksikud ka keisririigi kehtestamiseni 1804. aastal. Kuid enamikus nõukogude ja seetõttu ka Ida-Euroopa ajalookäsitlustes tähistab revolutsiooni lõppu hoopis jakobiinide diktatuuri kukutamine 27. juulil 1794. Mõned lääne ajaloolased on ka välja pakkunud, et revolutsioon algas juba 1787. aastal notaablite kogu kokkukutsumisega, teised, et alles siis, kui kuningas kukutati. Siiski on tunnustatakse rohkem piirdaatumeid 1789–1799.

 

Nimetuse "Suur Prantsuse revolutsioon" võttis kasutusele tuntud vene anarhist ja ajaloolane Pjotr Kropotkin oma selleteemalises käsitluses. Sealt kandus see nimi edasi ka Nõukogude ajalookirjutusse, kuigi nimetuse "isa" jäeti mõistagi paljastamata, kuna tolle positsioon ja ideoloogia ei sobinud valitseva korraga.

Küsitavusi on tekitanud ka, millise iseloomuga revolutsioon see ikkagi oli. Nagu lähtub selle sündmustest, käis pidev võimuvõitlus ning esile tõusid erinevad poliitilised suunad, maailmavaated ja isiksused. Seetõttu ei saa selle iseloomu ilmselt üheselt hinnata; kõige üldistavamalt võib öelda, et aastatel 1789–1794 liikus revolutsioon pidevalt radikaliseeruvas ning 1794–1799 üha mõõdukamaks muutuvas suunas. Egon Friedell on koguni väitnud, et 1799. või hiljemalt 1804. aastaks jõudsid prantslased samasse seisu, kus nad olid olnud enne 1789. aastat: absolutismi. Siiski ei olnud revolutsioon mingil juhul tähtsusetu, sest Napoleoni absolutism erines kardinaalselt Louis XVI omast ning revolutsiooni ajal tehtud muudatused jäid suurelt osalt püsima ka Louis XVIII restauratsiooni järel. Kahtlemata oli tegu sündmusega, mille olulisust Euroopa ajaloos on raske üle hinnata, kuigi selle kaalukus võib hilisemate ajaloolaste töödes olla teatud määral fabritseeritud. Märgina on Prantsuse revolutsioon Euroopa varauusaja lõpetajaks ja tõelise uusaja alguseks.

• 4. mail kogunesid generaalstaadid.
• 17. juuni – kolmanda seisuse esindajad kuulutasid end Rahvuskoguks, prantsuse rahva esindajaiks.
• 27. juuni – kuninga käsul liitusid ka teised seisused Rahvuskoguga.
• 9. juuli – Rahvuskogu kuulutas end Asutavaks Koguks, mis pidi riigile andma põhiseaduse.
• 14. juuli – rahvas vallutas Pariisis Bastille vangla. Seda päeva loetakse revolutsiooni alguseks. Pariisi eeskuju järgisid teised linnad. Maal puhkesid talurahvarahutused.
• 4. august – kaotati feodaalkoormised ning lubati talupoegadel maad osta.
• 26. august – vastu võeti "Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon".
• oktoober – toimus rahvaretk Versailles'sse, kuningas ja Asutav Kogu "kolisid" Pariisi. Piiskop Talleyrand tegi ettepaneku kirikumaade riigistamiseks.
• 1789–1791 kaotati pärisorjuse jäänused, kirikule makstav kümnis, tsunftikord ja seisuste eesõigused. Hiljem riigistati ka kiriku ja emigrantide maad.

• 20. juuni – kuningas püüdis põgeneda, kuid tunti Varennes'is ära ning toimetati Pariisi tagasi (Varennes'i kriis).
• 17. juuli – tulistamine Marsi väljakul, mitukümmend inimest hukkus.
• 3. september – kehtima hakkas põhiseadus, mille järgi Prantsusmaa muutus konstitutsiooniliseks monarhiaks.
• 1. oktoober – kokku tuli uus saadikutekogu, Seadusandlik Kogu. Selles tekkisid poliitilised rühmitused: föjaanid, žirondiinid ja montanjaarid. Olulist rolli etendas ka Jakobiinide klubi.

• 4. aprill – algas Prantsusmaa sõda Austria ja Preisimaa vastu.
• 10. august – rahvahulk tungis Tuileries' lossi ning kukutas monarhia.
• 21. september – kokku tuli uus esindajatekoda: konvent.
• 22. september – konvent kuulutas Prantsusmaa vabariigiks. Kehtima hakkas revolutsiooniline kalender.

• 21. jaanuar – Louis XVI hukati.
• 2. juuni – algas jakobiinide diktatuur.
• 24. juuni – vastu võeti uus põhiseadus, mida reaalselt kunagi ei rakendatud.
• 13. juuli – tapeti Jean-Paul Marat.

• 27. juuli – 9. termidoori riigipöördega kukutati jakobiinid.

• 1. aprill – toimus žerminaali ülestõus.
• 20. mai – toimus preriaali ülestõus.
• 25. juuni – inglaste ja emigrantide ebaõnnestunud dessant Quiberoni poolsaarel (Bretagne'is).
• 10. oktoober – toimus rojalistide vandemjääri ülestõus.
• 2. november – loodi direktoorium, kehtima hakkas kolmas põhiseadus.

• 2. märts – algas Napoleoni sissetung Itaaliasse.

• 4. september – toimus 18. fruktidoori riigipööre.

• 1. juuli – Prantsuse väed tungisid Egiptusse.

• 9.–10. november – toimus brumääri riigipööre, võimule sai Napoleon Bonaparte ja kehtestus Konsulaat. Seda loetakse ka Prantsuse revolutsiooni lõpuks.

• Louis XVI
• Marie Antoinette
• Jacques Necker
• Emmanuel Joseph Sieyés
• Honoré de Mirabeau
• Marie-Joseph Paul Yves Roch Gilbert de la Fayette ehk markii La Fayette
• Charles-Maurice de Talleyrand-Périgord
• Jean-Paul Marat
• Maximilien Robespierre
• Georges Jacques Danton
• Jacques Roux
• Jacques René Hébert
• Paul François Jean Nicolas Barras
• Napoleon Bonaparte
• Pierre Roger Ducos

Tsitaadid Vikitsitaatides: Prantsuse revolutsioon

• Prantsuse revolutsioonikalender
• Feodalism
• Kodanlus
• Kolmas seisus
• Monarhia
• Napoleoni sõjad
• Prantsuse revolutsioonisõjad
• Revolutsioon
• Revolutsioonilise Prantsusmaa aukodanike loend
• Rojalism
• Vabadus, võrdsus, vendlus
• Vabariik
• Valgustusajastu
• Vendée mäss

• Helmut Piirimäe "Suur Prantsuse revolutsioon 1789–1799" Tallinn, Olion 1990 ISBN 5-450-00464-8.
• Roger Chartier "Prantsuse revolutsiooni kultuurilised lätted" Tallinn, Varrak 2002 ISBN 9985-3-0631-7.
• "Üldine ajalugu. 25" Tallinn, 1995 (ümbertrükk 1930. aasta väljaandest).