Louis XIV

Varauusaegse Prantsusmaa domineerimisele Euroopas, aitas kaasa Richelieu järglase (1642–1661) kardinal Jules Mazarini diplomaatia ja Jean-Baptiste Colberti merkantistlik majanduspoliitika (1661–1683).

 

 

Louis XIV suurendas arvestatavalt Prantsusmaa territooriumi, riigi tähtsust ja mõju Euroopas. Louis XIV ajal saavutati Kolmekümneaastase sõja Vestfaali rahuga (1648) – Alsace; Hispaania-Prantsuse (1635–1659) sõja Pürenee rahulepinguga (1659) – Artois, Põhja-Kataloonia (Roussillon, Cerdagne), Devolutsioonisõja Aacheni rahulepinguga Flandrias ja Hainaut's (Lille, Tournai, Douai) ja Prantsuse-Hollandi 1672–1678 sõja Nijmegeni rahulepinguga (1678–1679) – Franche-Comté, Flandria liitmine varauusaegse Prantsusmaa kuningriigiga.

 

1670. aastatest alates rajas Louis XIV niinimetatud Taasühinemise kojad, kohtud, mille kohtunikud peavad määrama, kas mingid Habsburgide territooriumid kuuluvad õiguspäraselt Prantsusmaale. Kuningas tugines Vestfaali rahu mõnevõrra ebamäärasele sõnastusele, korjates samas üles ka mõned vanemad Prantsuse nõuded, millest mõned ulatusid tagasi keskaega. Nii otsustas ta, et strateegiliselt tähtis riigilinn Strassburg peab aastal 1648 minema Prantsusmaale. Septembris 1681 hõivasid Prantsuse väed linna, mis oli tugevalt kindlustatud. Kuna keiserlikud väed olid hõivatud võitlustega Osmanite riigi vastu, ei saanud nad selles osas mitu aastat midagi ette võtta. Louis välispoliitika peamine mõte oli anda Prantsusmaale palju kergemini kaitstavad piirid ja eemaldada nõrgad kohad (Strassburgi kasutasid Habsburgid sageli väravana Prantsusmaale).

 

Pärast Pfalzi kuurvürsti Karl II-e surma läks Pfalzi kuurvürstkond perekonna katoliiklikule Neuburgi harule. Louis XIV vennanaise Pfalzi kuurvürsti, Karl I Ludwigi tütre Elisabeth Charlotte, võistlevad nõuded Pfalzile olid ettekäändeks Prantsuse sissetungile Pfalzi aastal 1688, millega algas Pfalzi pärilussõda ehk 1688–1697 aastate Üheksa-aastane sõda. Sõjategevus toimus enamasti Prantsusmaa piiri lähedal: Hispaania Madalmaades, Reinimaal, Savoia hertsogkonnas ja Kataloonias. Pfalzi pärilussõjas sõdis Louis XIV, üleeuroopalise koalitsiooni, "Suure Allianssiga", mida juhtisid Inglismaa kuningas William III, Saksa-Rooma keiser Leopold I, Hispaania kuningas Carlos II, Savoia hertsog Vittorio Amedeo I ja mitmed Saksa-Rooma keisririigi printsid.

Üheksa-aastase sõja tegevus toimus peamiselt Euroopa mandriosas ja ümbritsevates vetes, kuid ka Iirimaal ja Šotimaal ning Kuningas Williami sõjas Prantsuse ja Inglise asunike ning nende indiaanlastest liitlaste vahel Põhja-Ameerikas. Iirimaal ja Šotimaal toimus sõda Inglismaa ja Šotimaa kuninga (1685–1688/1689) James II ja hilisema Inglismaa kuninga (1689–1702) William III vahel.

Pfalzi pärilussõda (1688–1697) võitlustele lõpu tegi aastal 1697 osapoolte jõudude kurnatus, kus Prantsuse kontrolli all olid Hispaania, Madalmaad ja Kataloonia. Siiski andis Louis oma vallutused tagasi ja omandas ainult Haiti. Rijswijki rahulepinguga sai Prantsusmaa Euroopas Alsace’i ja tunnustas William III-t Inglise kuningana.

 

Saksa-Rooma keisri Leopold I ja Prantsusmaa kuninga Louis XIV vaheline vastuolu küsimuses, kes peaks pääsema Hispaania troonile pärast viimase Habsburgide soost Hispaania kuninga järglasteta Carlos II surma, vallandas 1701–1714 aastate Hispaania pärilussõja. Saksa-Rooma keiser Leopold I aga soovis Hispaania troonil näha endiselt Habsburgide soost kuningat ning alustas sõda Louis XIV Prantsusmaa vastu. Saksa-Rooma vägede poolel astusid sõtta ka teised Prantsusmaa ülemvõimupüüdlusi piirata soovivad Euroopa suurriigid: Suurbritannia kuningriik, Hollandi vabariik, Portugali kuningriik, Preisi kuningriik ja Savoia hertsogkond. Prantsusmaa ja Hispaania poolel sõdisid katoliikliku Baieri hertsogkonna väed. Sõja tulemusena jäi Hispaania troon küll Bourbonide soost Felipe V-le, keda toetas Louis XIV, kuid Prantsusmaa hegemooniale Euroopas oli pandud selgelt piir. Gibraltar läks Suurbritanniale, Lombardia (kaasa arvatud Milano) ning Hispaania Madalmaad (Belgia) Püha Rooma riigi koosseisu (Austria keisri võimu alla).

 

16. sajandi keskel alanud Ameerika koloniseerimine jätkus ka Louis XIV valitsusajal. Põhja-Ameerika Uus-Prantsusmaa ja Louisiana hiilgeajal 1712. aastal (enne Utrechti rahu) ulatus Uus-Prantsusmaa territoorium, mida tuntakse ka Prantsuse Põhja-Ameerika impeeriumina või Kuningliku Uus-Prantsusmaana, Newfoundlandist Kaljumäestikuni ja Hudsoni lahest Mehhiko laheni. Territoorium oli jagatud viieks eraldi hallatavaks kolooniaks: Kanada, Acadia, Hudsoni laht, Newfoundland (Placentia) ja Louisiana.

 

Louis rakendas kavatsusega ära hoida aadli mässud ja vaidlustada nende võimu eriti töökindla õukonnaetiketi süsteemi mõttega, et selle õppimine võtab enamuse aadli ajast ja nad ei plaani mässe. 18. sajandi alguseks oli aadel Prantsusmaal tõhusalt kontrolli all ja ei saanud enam kunagi rohkem võimu kui kroon. Louis andis meelsasti aadlitiitleid ka nendele, kes olid silmapaistvalt riiki teeninud, nii et sellest ei saanud suletud kasti ja lihtrahval oli võimalik sotsiaalsel astmestikul tõusta. Kuningas püüdis kehtestada riigis täielikku usulist ühtsust, tühistades aastal 1685 Nantes'i edikti. Hulk protestante põgenes Prantsusmaalt, mis maksis riigile hulga haritlasi, käsitöölisi ja teisi kasulikke inimesi.

 

 

 

Ühtlasi koondas ta enda teenistusse oma ajastu parimad prantsuse arhitektid ning lasi ehitada Versailles' lossi ja muid hooneid Pariisis, näiteks teenekate armeeveteranide ja sõjainvaliidide hooldamiseks Invaliidide Kodu (prantsuse keeles hotel des Invalides). Ta on tuntud kaunite kunstide toetaja ja kaitsjana ning on teada, et ta proovis ka ise luuletada ja luua muid kirjandusteoseid, õppis tantsima balletti jne.

 

Hoolimata sellest, et Louis XIV valitsusaja lõpp ei olnud talle just kõige roosilisem (riigivõlg kasvas, oli mitmeid näljahädasid, pikad ja kurnavad sõjakäigud, Ameerika koloniseerimine jne), oli ta oma elu jooksul suutnud siiski luua nii tugeva ja tsentraliseeritud riigi, et kellelgi ei tulnud isegi mõttesse teda kukutada ning ka tema järglase Louis XV valitsusaeg (1715–1774) möödus suuremate probleemideta. See on küll väga vaieldav, ent ilmselt oli just Louis XIV see, kes pani aluse monarhia hävingule ning "istutas" probleemid, millega Louis XVI enam toime tulla ei suutnud.

Ta ei surnud küll rahva poolt armastatuna, ent on ometi üks austatumaid monarhe Prantsusmaal ning vahest koguni terves maailmas.

Louis XIV on tuntud ka Päikesekuningana (prantsuse keeles le Roi Soleil). Selle nimetuse valis kuningas ise, kuna päike on teatud mõttes kõige elava aluseks ja eelduseks, teisalt sümboliseerib päike puhtust ja korda. Samuti viitas tiitel kuninga ja Versailles' õukonna välisele hiilgusele.

Louis XIV isa oli Prantsusmaa (1610–1643) ja Navarra kuningas (1610–1643), Louis XIII (1601–1643) ning ema Hispaania printsess Austria Anna (1601–1666).

Louis XIV-l oli ka noorem vend Orléansi hertsog Philippe (21. september 1640 – 9. juuni 1701), kes sai hiljem tuntuks kui Monsieur, mis oli traditsiooniliselt suverääni teise poja tiitel. Philippe d'Orléans oli abielus Henrietta Anne Stuarti (1644–1670), Inglismaa printsessi, Inglismaa kuningriigi ja Šotimaa kuningriigi kuninga (1625–1649) Charles I ja kuninganna Henrietta Maria tütrega ja Inglismaa ja Šotimaa kuninga (1660–1685) Charles II ja (1685–1688/1689) James II õega ja 1671. aastast teises abielus, Pfalzi kuurvürsti, Karl I Ludwigi tütre Liselotte von der Pfalziga (1652–1722).