Terrorivalitsus
Terrorivalitsus | |
Osa Prantsuse revolutsioonist | |
Inimeste hukkamine giljotiiniga (1793) | |
Koht | Esimene Prantsuse Vabariik |
---|---|
Kestus | 1792/1793 – 27. juuli 1794 |
Hukkunuid | 35 000 – 45 000+ |
Toimepanija | Rahvapäästekomitee |
Terrorivalitsus (prantsuse keeles la Terreur; ka Mäevabariik[viide?]) oli ajajärk Prantsuse revolutsiooni ajal kui pärast Esimese Vabariigi väljakuulutamist hakkasid toimuma veresaunad ja avalikud hukkamised. Tapmised põhjustasid revolutsioonihullus, vaimulikevastasus ja Rahvapäästekomitee süüdistused riigireetmises. Kuigi Rahvuskonvent terrorit ametliku poliitikana vastu ei võtnud, toimus see pigem iseenesest.[1]
Ajaloolaste seas ei ole konsensust terrori täpse algusaja osas. Mõned peavad selle alguseks 10. märtsi või 5. septemrbit 1793, kui loodi Revolutsiooniline Tribunal. Teised peavad selle alguseks septembri veresauna 1792. aasta septembris, kolmandad koguni juulit 1789 kui revolutsioon nõudis esimesed inimelud.
Sõna "terror" võttis pärast Robespierre'i kukutamist juulis 1794 kasutusele termidoori reaktsioon, et õigustada oma tegusid ning diskrediteerida Maximilien Robespierre'i. Selleks ajaks oli ligi aasta aja jooksul Prantsusmaal läbi viidud 16 594 surmanuhtlust (neist 2639 Pariisis).[2] Üle 10 000 inimese oli hukatud ilma kohtuta ning 10 000 oli surnud vanglates.[3][4]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Miller, Mary Ashburn (2011). A Natural History of Revolution: Violence and Nature in the French Revolutionary Imagination, 1789–1794. Cornell University Press. ISBN 978-0801460845. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. aprill 2023. Vaadatud 12. märtsil 2023 – cit. via Google Books.
- ↑ Linton, Marisa. "The Terror in the French Revolution" (PDF). Kingston University. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 17. jaanuar 2012. Vaadatud 2. detsembril 2011.
- ↑ Greer, Donald (1935). The Incidence of the Terror during the French Revolution : A Statistical Interpretation. Cambridge: Harvard University Press, coll. « Harvard historical monographs » (no VIII). Lk 26–37.
- ↑ Jean-Clément Martin (2017). La Terreur : vérités et légendes. Paris: Perrin. Lk 191–192.