Monaco

See artikkel on linnriigist Euroopas; muid tähendusi vaata leheküljelt Monaco (täpsustus).

Monaco Vürstiriik prantsuse Principauté de Monaco
Monaco lipp Monaco vapp
Riigihümn	Hymne Monégasque
Pealinn	Monaco (1)
Pindala	2,02 km²
Riigikeel	prantsuse
Rahvaarv	38 350 (2020)[1]
Rahvastikutihedus	18 985,1 in/km²
Vürst	Albert II
Riigiminister	Didier Guillaume
Iseseisvus	8. jaanuar 1297
SKT	5,23 miljardit eurot
SKT elaniku kohta	168 010 $ (2016)[2]
Valuuta	euro (EUR)
Ajavöönd	Kesk-Euroopa aeg
Tippdomeen	.mc
ROK-i kood	MON
Telefonikood	377
(1) Monaco on linnriik.

Monaco Vürstiriik (prantsuse keeles: Principauté de Monaco; monegaski keeles: Principatu de Munegu) on väike linnriik, mis asub Vahemere ja Prantsusmaa vahel Prantsuse Rivieral (Côte d'Azur). Monaco on kõige tihedamini asustatud riik maailmas. Ainus Monacost veel väiksema pindalaga riik on Vatikan.

Monacos on palju hasartmänguasutusi, kuid kohalikel elanikel ei ole lubatud seal mängida. Esimene, Monte Carlo kasiino, avati 19. sajandil.

Monacos ei ole eraisikute tulumaksu.

Monaco maismaapiir on 5,47 kilomeetrit ja rannajoon 3,83 kilomeetrit pikk. Monaco kõrgeim punkt on 164,4 meetri kõrgusel merepinnast.^[3]

Monaco nimi tuleneb Vana-Kreeka koloonia Monoikos (μόνοικος) nimest, mis tähendab üksikelamut või üksikut maja. Sõna tuleneb omakorda kreekakeelsetest sõnadest μόνος ("üksik") ja οἶκος ("maja" või "hoone"). ^[4]

Monaco asub Vahemere ääres ja piirneb maismaal Prantsusmaa kaguosas asuva Alpes-Maritimesi departemanguga. Suveräänsetest riikidest on Monacost pindalalt veel väiksem vaid Vatikan. Monaco on maailma väikseim rannajoonega riik. Monaco maismaapiir Prantsusmaaga on 5,47 kilomeetrit, rannajoon aga 3,83 kilomeetrit pikk. Pikim riigisisene vahemaa on 3,34 kilomeetrit, suurim laius aga 1,1 kilomeetrit.^[3]

Monaco asub Vahemere ääres künklikul ja kivisel maastikul. Monaco kõrgeim punkt asub 164,4 meetri kõrgusel merepinnast Mont Ageli mäe jalamil. Riik on maismaad juurde saanud endale kuuluva mereala pinnasega täitmisel. Monaco-Ville'i kvartalisse kuulub Vahemere ääres asuv 62-meetri kõrgune Monaco kaljuneem (Rocher de Monaco).

Monacos valitseb vahemereline kliima, mis tähendab vihmaseid talvi ja sooje kuivi suvesid. Kõige vihmasemad kuud on oktoober ja november. Lund sajab Monacos harva, viimati tabas riiki lumesadu 27. veebruaril 2018. ^[5]

Monacos puuduvad looduslikud taimekooslused, kuid riigis asub 7 parki.^[6] Botaanikaaed (Jardin Exotique de Monaco) hõlmab 1 hektari suuruse ala.^[7] Riigis on kindlaks tehtud 79 liiki taimi. 2013. aastal leiti riigist uus põrnikaliik (sugukond Troglorynchus). ^[8]

Monacos on kohatud 191 liiki linde. ^[9]

 Pikemalt artiklis Monaco riigipeade loend

Monacos kehtib konstitutsiooniline monarhia. Riigipea on vürst Albert II. Vürstil ja riigiministril on täidesaatev võim. Monaco vürstitiitel on päritav meesliini pidi. Vürst määrab ametisse valitsust juhtiva riigiministri Prantsusmaa valitsuse esitatud kolme kandidaadi hulgast. 2002. aastani võis vürst riigiministriks määrata vaid Prantsusmaa kodanikku.

Seadusandlik võim kuulub ühekojalisele Rahvuskogule. 24-liikmelise Rahvuskogu liikmed valitakse ametisse iga 5 aasta järel. Viimati peeti Monacos parlamendivalimised 11. veebruaril 2018. Seadused ja otsused võetakse vastu vürsti ja Rahvuskogu ühisel kokkuleppel. Rahvuskogu kokkuleppeks on vaja 2/3 selle liikmete nõusolekut. Monacos tegutseb 4 parteid: Horizon Monaco ja sellest eraldunud Primo! Priorite Monaco; Union Monegasque ja Renaissance. 2018 valimiste järel sai Primo! parlamendis 21, Horizon Monaco 2 ja Union Monegasque 1 koha.

Monaco tsiviilõigus on mõjutatud Prantsusmaa õigussüsteemist. Riigi kõrgeim kohtuorgan on ülemkohus, millel on 5 liiget. Ülemkohtu liikmed määrab ametisse vürst.

Monaco esimene põhiseadus kehtestati 1911. Praegune põhiseadus kehtib 17. detsembrist 1962.

Monaco on alates 1993 ÜRO liige.

Monaco on linnriik, kus on üks omavalitsus (commune), mis on jaotatud neljaks linnaosaks (quartier): Fontvieille, La Condamine, Monaco-Ville ja Monte Carlo. Linnaosad on omakorda jaotatud kokku 10 asumiks (secteurs).^[4]

2010. aasta andmetel on Monaco asfalteeritud teede kogupikkus 77 kilomeetrit. Riiki läbib Prantsusmaa A8 kiirtee, mis Itaalia piiril muutub A10 kiirteeks. Riigis tegutseb ühistransport, mille seitset bussiliini opereerib Compagnie des Autobus de Monaco, lisaks peavad neli bussiliini ühendust Prantsusmaaga.

Alates 2012 on riigis helikopteri plats. Monacos asub 2 sadamat. Lähim lennuväli asub Nice's.

Raudtee rajati Monacos 1867 ja selle kogupikkus riigis on 1,7 kilomeetrit, kuid liinidel opereerib Prantsusmaa ettevõte Société nationale des chemins de fer français. Riigis asub üks raudteejaam.

Monacos elavad ametlikud elanikud ja immigrandid. 2019 seisuga kuulub Monaco ametlikku elanikkonda 38 100 inimest.^[10] Immigrante ei arvata elanikkonna hulka, kuid nende arv on 55% ametliku elanikkonna koguhulgast.^[4] 2016 toimunud rahvaloenduse alusel oli riigi rahvaarv 37 308 inimest.^[11]

1791 elas Monacos 1192 elanikku, 1873 kasvas elanike arv 5741-ni, 1888 oli riigis 10 864 elanikku ja 1928 oli 24 927 elanikku.

Monaco elanikkonna vanuseline struktuur 2016. aasta rahvaloenduse alusel:

Monaco ametlikust elanikkonnast olid 2008 rahvaloenduse alusel 28,2% prantslased, 21,5% monegaskid, 18,6% itaallased, 7,5% britid ja 2,7% belglased.^[10] 2016 rahvaloenduse alusel elas Monacos 139 rahvuse esindajat: 9286 prantslast, 9378 monegaski, 8172 itaallast, 31 eestlast, jne. ^[11]

2008 rahvaloenduse alusel olid Monaco elanikest 51,4% naised ja 48,6% mehed. 2016 oli mehi 48,9% ja naisi 51,1% rahvastikust.

Monaco riigiusk on katoliiklus. 5 katoliku kiriku kogudust kuuluvad Monaco peapiiskopkonda. 2000. aastast on Monaco peapiiskop Bernard Barsi. Monacos asub üks anglikaani, üks kreeka õigeusu kogudus, üks Vene Õigeusu Kiriku kogudus, üks Monaco reformeeritud kiriku kogudus ja üks karismaatilise episkopaalkiriku kogudus.

Monacos asub sünagoog. Monaco on Euroopas üks vähestest riikidest, kus moslemitel puudub oma kogudus.

1861 sõlmitud lepingu alusel tagab Monaco kaitse sõjalise rünnaku korral Prantsusmaa. Monaco siseministri alluvuses on 2 korrakaitselist üksust: Monaco korpus (Corps des Sapeurs-Pompiers de Monaco) ja vürsti karabinjeeride kompanii (Compagnie des Carabiniers du Prince). Karabinjeeride kompaniisse kuulub 119 meest, Monaco korpusesse aga 135 meest.

2014 oli Monaco sisemajanduse koguprodukt 5,23 miljardit eurot.^[10] Erasektori osakaal on riigi majanduses 91,4% ja avaliku sektori osakaal 8,6%. 2015. aasta andmetel oli 64,1% avaliku sektori töötajatest prantslased ja 30,1% monegaskid. Erasektoris oli prantslaste osakaal sama, kuid monegaske oli vaid 2,1%.

Monaco peamised majandusharud on teadus- ja tehnoloogiatööstus, majutamine ja toitlustus, ehitus ja finantstegevus. 2015 tegutses Monacos 33 panka või panga harukontorit.

2015. aastal tegutses riigis 14 hotelli.

6. sajandil eKr asus Monaco lähistel Vana-Kreeka koloonia Monoikos (μόνοικος), mis andis piirkonnale nime. Monaco ala seostatakse vägilase Heraklese legendiga.

Lääne-Rooma keisririigi lakkamisel kuulus Monaco ala esmalt Idagootide kuningriiki, siis Bütsantsi riigile. Alates 7. sajandist käis Monaco lombardlaste ja frankide käest kätte. Saksa-Rooma keiser Heinrich VI andis 1191 Monaco ala Genova valdusse. 10. juunil 1215 asusid Genova gibelliinid Fulco del Cassello juhtimisel rajama Monaco kaljuneemele kindlust.

8. jaanuaril 1297 hõivas Genova gvelfide juhte Francesco Grimaldi gibelliinide valduses olnud Monaco kindluse, mis jäi jätkuvalt Genova koosseisu. Grimaldid omandasid 1346 Mentoni ja 1355 Roquebrune. 1419 ostsid Grimaldid Aragóni kroonilt Monaco ala ja said Monaco suveräänseteks valitsejateks. Vürst Honoré II sõlmis 1633 Hispaaniaga ja 1641 Prantsusmaaga lepingu oma suveräänsuse kindlustamiseks.

Prantsusmaa väed okupeerisid 1793 Monaco ala. Kuni 17. maini 1814 kuulus Monaco Alpes-Maritimesi departemangu. 1814 Monaco iseseisvus taastati, kuid 1815 muudeti riik Sardiinia kuningriigi protektoraadiks. Torino rahulepinguga 1860 pidi Sardiinia kuningriik Monaco ala ja Nizza krahvkonna loovutama Prantsusmaale. 1861 okupeeris Prantsusmaa Mentoni ja Roquebruni ning sõlmis Monaco vürstiga lepingu, lubades Monacot sõjaliselt kaitsta.

1910 toimunud Monegaski revolutsiooni järel kehtestati 1911 riigis põhiseadus, millega likvideeriti absoluutne monarhia. 1919 sõlmis Prantsusmaa Monacoga Versailles' rahulepingu. Monaco oli Teises maailmasõjas neutraalne, kuid toetas Vichy valitsust. Novembris 1942 okupeeris Itaalia armee Monaco ja seadis ametisse nukuvalitsuse. Septembris 1943 okupeeris Natsi-Saksamaa Monaco. Riik vabastati 3. septembril 1944.

Monaco vürstiks oli 1949–2005 Rainier III, kes 2002 sõlmis Prantsusmaaga lepingu. Vürst otsustas võimule saades kujundada Monacost ärikeskuse ja turismiparadiisi. 1962 tekkis Monacol tüli Prantsusmaaga, kuna Prantsusmaa president Charles de Gaulle'le ei meeldinud, et rikkad prantslased kasutasid Monacot maksuparadiisina ja Prantsusmaa kehtestas Monacole blokaadi. Tüli lahendati Monaco uue põhiseaduse vastuvõtmisega, mille kohaselt Prantsusmaa kodanikke, kes olid Monacos elanud vähem kui viis aastat, ja firmasid, mis tegid rohkem kui 25 protsenti oma ärist väljaspool Monaco piire, hakati maksustama Prantsusmaa maksusüsteemi alusel.

2005 sai Monaco vürstiks Albert II.

Eesti ja Monaco sõlmisid diplomaatilised suhted 7. veebruaril 2008. Eesti avas Monacos aukonsulaadi 14. oktoobril 2005, Monaco aukonsulaat Eestis avati 23. mail 2007. ^[12] 2016 rahvaloenduse alusel elas Monacos 31 eestlast.^[11]

Vürst Albert II külastas Eestit veebruaris 2008 ja juunis 2011.^[13] Lisaks on Albert kroonprintsina külastanud Eestit sügisel 2002 seoses Monaco jalgpallivõistkonna osalemisega Tallinnas Tähtede mängul. Eesti kultuuriminister Tõnis Lukas külastas 29.–31. oktoobril 2019 Monacot, kus ta esindas Eestit Rahvusvahelise Frankofoonia Organisatsiooni ministrite kohtumisel ja kohtus Monaco siseministri Patrice Cellarioga.

Monacos tegutses 2019. aastal 13 kooli, kus õppis 6268 õpilast ja 10 avalikku lasteaeda.^[10] Riigi ainus ülikool on 1986 rajatud International University of Monaco, ainus keskkool on Collège Charles III, lisaks tegutseb kaks lütseumi, kaks erakooli ja üks kool diplomaatilisele korpusele.

Monacos asub 1879 valminud Monte Carlo ooperiteatri hoone ja tegutseb sümfooniaorkester. Monte Carlo kasiino avati 1863. Monacos asub Okeanograafiamuuseum, antropoloogiamuuseum, meremuuseum, markide ja müntide muuseum ning kunstimuuseum. Alates 1974 peetakse Monacos igal aastal Monte Carlo rahvusvahelist tsirkusefestivali. Monacos asub 3 kino ja 3 teatrimaja.

Monaco laulja Severine võitis 1971. aasta Eurovisiooni lauluvõistluse.

Monacos on filmitud osad Alfred Hitchcocki 1940 linastunud filmi "Rebecca" ja 1955 linastunud filmi "Et varast püüda", Jack Smighti 1966 linastunud filmi "Kaleidoskoop", Irvin Kershneri 1983 linastunud filmi "Ära iial ütle iial", Martin Campbelli 1995 linastunud filmi "007 ja Kuldsilm", Justini Lini filmi "Kiired ja vihased 5" ning Jon Favreau filmi "Iron Man 2" stseenid.

Alates 1929 peetakse Vormel 1 Monaco Grand Prix. Alates 1911 sõidetakse Monte Carlo ralli üks etapp Monacos.

Monacos tegutseb Prantsusmaa liigasse kuuluvad meeste jalgpalliklubi AS Monaco FC ja naiste jalgpalliklubi OS Monaco. Riigis tegutseb ragbi meeskond. Monaco maraton on maailmas ainus maraton, mille distants kulgeb kolmes riigis (Monacos, Prantsusmaal ja Itaalias).

Monaco suurim staadion on Louis II nimeline staadion.

Monaco sportlased on võistelnud suveolümpiamängudel alates 1920. aasta suveolümpiamängudest Antwerpenis ja taliolümpiamängudel alates 1984. aasta taliolümpiamängudest Sarajevos. Ükski Monaco sportlane pole olümpiamedalit võitnud, mistõttu Monaco on enim olümpiamängudel osalenud riik, mille sportlased pole medalikohale jõudnud.

• Monaco riigipeade loend
• Monaco Grand Prix
• Monaco Eurovisiooni lauluvõistlusel
• Monaco 2014. aasta taliolümpiamängudel
• Monaco 2018. aasta taliolümpiamängudel
• Monaco-Ville
• Monte Carlo rahvusvaheline tsirkusefestival

 Monaco – kasutusnäited, päritolu, sünonüümid ja tõlked Vikisõnastikus

• Peeter Kaldre, "OLLA PISIRIIK: õnn või õnnetus?" Aja Pulss nr. 3, 1. veebruar 1988 lk 16-20

Euroopa maad

Iseseisvad riigid: Albaania | Andorra | Armeenia¹  | Aserbaidžaan¹ | Austria | Belgia | Bosnia ja Hertsegoviina | Bulgaaria | Eesti | Gruusia¹ | Hispaania | Holland | Horvaatia | Iirimaa | Island | Itaalia | Kasahstan² | Kosovo | Kreeka | Küpros¹ | Leedu | Liechtenstein | Luksemburg | Läti | Malta | Moldova | Monaco | Montenegro | Norra | Poola | Portugal | Prantsusmaa | Põhja-Makedoonia | Rootsi | Rumeenia | Saksamaa | San Marino | Serbia | Slovakkia | Sloveenia | Soome | Suurbritannia | Šveits | Taani | Tšehhi | Türgi² | Ukraina | Ungari | Valgevene | Vatikan | Venemaa²

 Sõltuvad alad: Ahvenamaa | Akrotiri ja Dhekelia¹ | Gibraltar | Guernsey | Fääri saared | Jan Mayen | Jersey | Man | Svalbard

 Tunnustamata riigid ja okupeeritud alad: Abhaasia¹ | Lõuna-Osseetia¹ | Põhja-Küpros¹ | Transnistria

¹ loodusgeograafiliselt asub Aasias       ² suurem osa territooriumist Aasias

 Aafrika maad | Aasia maad | Austraalia ja Okeaania maad | Ameerika maad | Euroopa maad