Raha

Raha on üldine seaduslik maksevahend, mille vastu saab vahetada teisi kaupu. Raha olemasolu aluseks on ühiskondlik kokkulepe millegi kasutamiseks vahetusvahendina. Rahaga on midagi teha ainult seni, kuni keegi teine usub, et tal on seda liiga vähe. Inimkonna ajaloo vältel on raha muutunud üha abstraktsemaks ning enamasti on raha praktiline väärtus väljaspool selle funktsiooni maksevahendina väga väike.

• Kuld ja hõbe on riigi veri. Verepaisud südames ja peas reedavad mõlema nõrkust. Mida tugevam on süda, seda elavamalt ning heldemalt pumpab ta verd välistesse kehaosadesse. Iga kehaliige on soe ja elus, ning kiiresti ja hoogsalt voolab veri südamesse tagasi.
  • Novalis, "Aforisme ja fragmente", tlk Krista Räni, LR 2006/19, lk 30

• Päeval, mil raha saadakse, antakse seda natuke rohkem välja.
  • Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni, LR 36/2004, lk 35

• [D'Artagnan ja Athos:] "Armas sõber, lõbud, millega ei olda harjunud, on suuremaks koormaks kui harjumuseks saanud mured. Palun andke mulle nõu. Võin teilt seda küsida, kuna teil on ju alati olnud raha: kui inimesel on raha, mis ta sellega siis teeb?"

"See sõltub asjaoludest."

"Kuidas te käisite ümber omaenda rahadega, nii et need teid ei ihnuriks ega pillajaks ei teinud, sest ihnsus kuivatab südant ja pillamine uputab selle, eks ole?" (lk 257)

• Planchet tormas trepist alla, nagu oleks kurat teda näkist hammustanud. Hetke pärast tulid sellid koorma all küüru vajudes trepist üles.

D'Artagnan saatis nad oma katusekambritesse, sulges hoolikalt ukse ja ütles Planchet'le, kes oli nüüd omakorda aru kaotamas:

"Ja nüüd jagame."

Ta laotas maha suure vaiba ning tühjendas sellele esimese koti. Niisamuti tegi Planchet teisega. Siis lõikas d'Artagnan üleni värisedes noaga lõhki kolmanda. Kuuldes kuldraha heledal kõlinat, nähes hiilgavaid eküüsid, mis sädeledes kotist välja voolasid nagu kalad mõrrast, tundes end poolest säärest saadik vajuvat kuldsete või hõbedaste müntide voogu, haaras Planchet'd pööritus. Ta hakkas ühel kohal tiirlema nagu piksest rabatud ja langes raskelt maha rahakuhjale, mille ta kirjeldamatu klirinaga laiali paiskas. Rõõmust lämmatatud Planchet kaotas teadvuse. D'Artagnan heitis talle näkku klaasi valget veini, mis ta otsekohe jälle ellu äratas.

"Ah mu jumal, ah mu jumal, ah mu jumal!" kordas Planchet, kuivatades oma vurre ja habet.

Tol ajal nagu tänapäevalgi, kandsid koloniaalkaupmehed ratsaväelase vurre ja sõjasulase habet. Ainult rahakümblused, mis juba tolgi ajal väga haruldased olid, on tänapäeval peaaegu tundmatuks muutunud.

• Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem", I osa, tlk Henno Rajandi, 1959, lk 289

• Kombekas valmisolek, millega inimene raha vastu võtab, on tõepoolest imestusväärne, kui arvestada meie kindlat usku, et raha on maailmas kõige kurja juur ja et rahakas inimene ei pääse iialgi taevasse. Oi, kui rõõmsameelselt me end hukatusse saadame!
  • Herman Melville, Moby Dick, tlk Juhan Lohk ja Ülo Poots, Tallinn, Eesti Raamat 1974, lk 28

• [Tigapuu:] "Ka mina ei osanud alguses rahaga ümber käia, aga onu, rikas vanapoiss, see õpetas. Tema ütleb ikka: "Poiss, õpi rahaga ümber käima, siis saad teda, niipalju kui kulub, muidu mitte krossigi. Kui rahaasi sul selge, siis lärma kas või tudengitega tsweispenneril, nii et kõik näeksid, ka meil on koolitud poegi." Onu on nimelt kolesuur isamaalane, isamaa on temale kõik. Isamaa ja raha! Tema kinnitab alati: maksku, mis maksab, aga isamaad peab armastama."
  • Anton Hansen Tammsaare, "Tõde ja õigus" II, 4. peatükk

• [Indrek:] Kõigil oleks nagu üsna ükskõik, mis olnud, mis on või mis tuleb, peaasi, et saaks aga kuidagi raha jaole ja et saaks selle kuidagi läbi lüüa.
  • Anton Hansen Tammsaare, "Tõde ja õigus" IV, 1. peatükk

• [Sibyl Vane:] Mis tähtsust on rahal? Armastus on olulisem kui raha.
  • Oscar Wilde, "Dorian Gray portree", tlk Krista Kaer, 2021, lk 66

• Rahal on hulkuri hais.
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974, lk 40

• Igal juhul kummardavad nad maailma ainsat internatsionaali – raha.
  • Erich Maria Remarque, "Lissaboni öö"

• Tervitada polnud mõtet. Tädike oli terve nagu purikas. Tom lisas:

P.S. Mul pole aimugi, kus ma elama hakkan, niisiis ei saa ma Sulle aadressi anda.

Kohe hakkas parem, sest need sõnad lõikasid ta tädist lõplikult ära. Tal ei tarvitse tädile üldse asukohta teatada. Enam ei tule ühtki halvustavat ja urgit­sevat kirja, ühtki salakavalat võrdlust isaga, tühiseid tšekke naeruväärsetele summadele, nagu kuus dollarit nelikümmend kaheksa senti ja kaksteist dollarit üheksakümmend viis senti, justkui oleks tädil viimase arve tasumisest veidike üle jäänud või nagu oleks ta ostetud eseme kauplusse tagasi viinud ja krossid leivaraasukesena Tomi ette visanud. Arvestades, kui palju oleks tädi Dottie oma sissetuleku juures tegelikult võinud saata, olid nood tšekid sulaselge solvang. Tädi Dottie väitis, et isa jäetud kindlustusrahast ei jätkunud Tomi kasvatamiseks kaugeltki, ja võib-olla oligi nõnda, aga kas seda pidi talle tõesti niimoodi nina peale viskama? Kas ükski inimene, kel süda sees, viskab niisugust asja lapsele nina peale? Paljud tädid, koguni võhivõõrad, kasvatasid lapsi punast pennigi saamata ja olid õnnelikud pealegi. (lk 28)

• Tom oli oma välimust õige vähe muutnud, aga uskus, et ilme sarnaneb nüüd Dickie omaga. Tema huulil oli naeratus — võõrale heidutav, vanale sõbrale või armsamale kutsuv. Nii naeratas Dickie ikka, kui ta heas tujus oli. Tom oli heas tujus. Tema ümber laius Pariis. Küll oli hea istuda kuulsas kohvikus ning mõtelda, et homme ja ülehomme ja üleülehomme on ta Dickie Greenleaf! Mansetinööbid, valged siidsärgid, isegi kantud rõivad — pruun kulunud vöö messingpandlaga, vanad pruunid tugevast nahast kingad, mis Punchi reklaami järgi pidid kestma eluaja, vana sinepikarva avar kotitavate taskutega kampsun — need kõik olid tema omad ning ta armastas neid. Ja veel väikeste kuldinitsiaalidega must täite­sulepea. Ja veel rahatasku, tublisti kulunud alligaatorinahast Gucci rahatasku. Ja selles oli paks patakas raha. (lk 86)
• Tomile meeldisid kallid asjad, neid ei pidanud tal olema palju, aga neid väheseid, mis tal oli, ta käest ei andnud. Need sisendasid eneseväärikust. Tomil polnud suurushullustust, ta armastas kvaliteeti. Kallid asjad meenutasid talle, et ta on olemas, ja aitasid tal elust rõõmu tunda. Nii lihtne see oligi. Juba see üksi oli midagi väärt. Tom tundis elust rõõmu. Seda oskavad vähesed, isegi kui neil on raha. Et elust rõõmu tunda, pole raha õieti vajagi, vähemalt mitte kuigi palju, selleks oli vaja hoopis kindlustunnet. (lk 165)
• Tomi nimel oli ainult kaks tuhat dollarit, mille ta oli endale Dickie pangaarvelt üle kandnud ja Dickie elatisra­hast kokku hoidnud. Rohkem polnud ta kolme kuu jooksul söandanud kõrvale panna. Tom ei suutnud vastu panna riskile ja hädaohule, mis kaasnesid Dickie päranduse püüdmisega. Ta oli Venezia üksluistest sündmusvaestest nädalatest surmani tüdinud, iga järjekordne päev rõhutas, kui muretu ja igav on tema elu. [---] Tom tundis tühjust ja otsusevõimetust. Need ähvardasid teda hulluks ajada ja lõpuks võttis ta kätte ja sõitis Münchenisse. Kui ta oli Veneziasse tagasi tulnud, et Kreeka-reisiks asjad pakkida ja maja kinni panna, oli tühjustunne veelgi süvenenud. Kreeka iidsetele saartele valmistus sõitma kohmetu alandlik Tom Ripley, kellel oli pangas kaks tuhat dollarit, aga raha sulas sõrmede vahelt, nii et tuli hoolega aru pidada, kas ta saab endale isegi kunstialbumit lubada. See oli väljakannatamatu. (lk 183)
• Tom kujutles, kuidas ta tõstab jala Kreetale, sellele piklikule saarele, mida kroonivad kuivad sakilised kraatrihuuled, kujutles laeva sildumisel puhkevat melu, poisikesi, kes kipuvad pakke kandma, et saada jootraha, ja seda on Tomil külluses, tal on raha kõigeks ja kõigile. (lk 191)
  • Patricia Highsmith, "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007

• Tony tundis erektsiooni tekkivat ning imestas, et tal läks raha puudutades ja selle lõhna tundes kõvaks. Ta juurdles, mis ajab teda tiirasemaks: veri või raha. (lk 55)
• Tony teadis temast palju, kuid mitte kõike. Naine varjas oma lukuavamisoskust kiivalt. Iga kord, kui uksekell keset ööd helises, nagu oli viimatigi juhtunud, teadis naine, et hommikul lamab esikukapi riiulil uus kohver. See jääb sinna päevaks-paariks, kuni Tony kutsutakse linnast välja. Seejärel rahapakke sisaldav kohver kaob.

Angie taipas saabuva raha ning Tony seksuaalse võimekuse vahelist seost. Mees pidas ennast paganama ägedaks kepivennaks, kui raha toodi, või kui ta läks konsultatsioonile, nagu ta oma käike ise nimetas. Ja isegi siis ei püsinud erektsioon kuigi kaua. Järgmisel päeval käib mees tal kannul ja nõuab rahuldust, ehkki suguti on kogu aeg lõtv, ja süüdistab siis naist, kui seksist midagi välja ei tule. (lk 86)

• J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994

• [Albus Dumbledore]:] Nii palju raha ja elu, nagu sa ihata oskad! Kaks asja, mille enamik inimesi esikohale asetaksid – kogu häda on selles, et inimestel on tõepoolest anne valida just neid asju, mis on neile kõige kahjulikumad.
  • J. K. Rowling, "Harry Potter ja tarkade kivi", tlk Krista Kaer, 2000, lk 254

• "Kaš ta on hull?"

"Mingis mõttes hull. Aga hulga rahaga hull."

"Ah, šiiš ei šaa ta hull olla. Ma olen šiin ilmaš kaua elanud; kui inimešel on palju raha, šiiš on ta lihtšalt ekštšentrik."

• Terry Pratchett, "Fantastiline valgus", tlk Krista Kaer, Varrak 1998, lk 104

• Plankude taga olid mõned korralikult virna laotud kotid. Nanny andis ühele neist jalaga ja see rebenes. Hubiseva küünlaleegi valgel ei näinud ta õieti muud kui valgusevälgatusi, kui koti sisu välja tulvas, aga niisugust tasast metallikõlinat sai ilmeksimatult tekitada ainult suur hulk raha. Väga ülisuur hulk raha. Nii palju raha, et see võis päris selgesti kuuluda ainult mõnele vargale või kirjastajale, ja raamatuid ei paistnud läheduses olevat.
  • Terry Pratchett, "Maskeraad", tlk Triinu Pakk-Allmann, 2005, lk 241

• Miks ehitatakse pangad alati templitaolisteks, hoolimata sellest, et mitmed suuremad religioonid a) on põhimõtteliselt selle vastu, mida pankades tehakse ja b) hoiavad seal oma raha.
  • Terry Pratchett, "Rahategu", tlk Allan Eichenbaum, 2010, lk 26

• Ära raiska raha, mille võiksid anda inimestele, kellel on seda vaja. (lk 2203)
  • Ron Padgett, "Kuidas olla täiuslik", tlk Marju Randlane, Akadeemia 12/2017, lk 2201-2206

• "Sa tundud olevat väga mõistlik teismeline," ütles Neeve ja see ärritas Blued, sest ta teadis isegi, et on väga mõistlik teismeline.

Kui kellelgi on nii vähe raha nagu Sargentidel, on mõistlikkus kõikide asjade suhtes talle juba väikesest peale sisse kodeeritud. (lk 16)

• Adam tundis rinnus tuttavat pistet. Mitte kadedust, lihtsalt soovi. Ühel päeval on ka temal piisavalt raha, et osta endale selline koht. Koht, mis paistaks väljastpoolt selline nagu Adam seestpoolt.

Adami vaikne sisehääl küsis, kas ta näeks oma sisimas kunagi välja nii suursugune või pidanuks see juba sündides kaasa tulema. Gansey oli selline nagu ta oli just seepärast, et ta oli väikesest peale elanud koos rahaga, nagu väike virtuoos, kes pannakse klaveri taha niipea, kui ta on istuma õppinud. Adamiga oli see kõik juhtunud palju hiljem, tema oli sissetungija, kes komistas ikka veel oma kohmaka Henrietta aktsendi taha ja hoidis peenraha voodi all hommikuhelveste karbis. (lk 46)

• Maggie Stiefvater, "Kaarnapoisid", tlk Evelin Schapel, 2013

• Kuid raha on nii raskesti tabatav mõiste. See teenib midagi konkreetset - taksot, puhkust Korful -, kuid on ka millegi puudumine, kadudes numbrite taha arvutiekraanil, leheküljel olevate tulpade, numbrite määratute hunnikute ja leheküljetäite taha, mis on teada andnud majanduskriisist ning laastanud miljoneid elusid. [---] Muidugi mõistab Marion arvusid - oh jaa, piisavalt hästi, et ajada väikest äri siiani laostumata, kuid ta mõistab, et see on ainult kauge kaja suhetest, mis on rahaga George Harringtonil ja teistel temataolistel. Marionil on ähmane ettekujutus sellest, mida rahaga tehakse - seda liigutatakse kogu aeg, iga hetk ringi, tohutuid nähtamatuid immateriaalseid rahamägesid, ning need veidrad mõttelised liikumised juhivad maailma majandust ja kui viltu lähevad, siis võivad raputada inimeste elusid.
  • Penelope Lively, "Kuidas see kõik algas", tlk Kati Karu, 2017, lk 75

• [Jim:] "Just see," ütleb ta ja näib järsku väga tõsine, "ongi maailmas valesti. Et inimesed teevad asju, mida nad tegelikult teha ei taha, ainult sellepärast, et nad selle eest palju raha saavad. Müüvad narkootikume. Lasevad panga pankrotti minna. On prostituudid. Ma arvan, et keegi ei teeks seda kõike lihtsalt asja enda pärast. Aga nad teevad seda raha pärast." (lk 117)
• "Sa ei saa tõesti aru, pole üldse selles, kui palju sul raha on."

"Haa!" Ta naer kajab vastu. "Sedasi arvad sa nii kaua kuni sul raha piisavalt on. Nii kaua, kuni saad isa krediitkaarti kasutada, et tema juurest ära joosta." (lk 120)

• Anna Woltz, "Sada tundi ööd", tlk Kristel Halman, 2018

• Raha liigub. Vaesumise ja rikastumise perversne dünaamika on muutunud peatamatuks. Kunagise "kõigi maade proletaarlased, ühinege" on asendanud "kõigi maade raha, ühine!" Ja ta ühineb.
  • Tõnu Õnnepalu, "Valede kataloog. Inglise aed". EKSA 2017, lk 155

• Paljud inimesed on kanged raha korjama, aga on ise selle juures suured koonerid. Raha kogumise kirg tekitab sellise sõltuvuse, mis rikub inimese aju ära, inimesed pole enam normaalsed. Tundub, et praegune metsanduse juhtkond on rahajahis mõistuse kaotanud.
  • Toomas Frey, intervjuu: Andres Põld, "Metsateadlane Toomas Frey: me oleme oma metsa juba seitse aastat ette ära raiunud!", Õhtuleht, 5. märts 2018

• Kapitalimahukas ning reaalselt maailma muutev innovatsioon paistab olevat liiga riskantne või mitte jõukohane. Nii jääb tähelepanuta asjaolu, et raha on üha enam midagi, mis koguneb uudse, huvitava ning ebatavalise ümber.
  • Martin Luiga, "Eesti Vabariigi käimata rajad" ERR, 14. august 2020

• Kust Emma raha pärineb, raamatust ei selgu, kuid on selge, et see on "vana raha", sest Woodhouse'id on iidse maaomanike suguvõsa noorem haruliin ja nad on elanud samas kohas juba mitu põlve. Neil on kena moodne häärber nimega Hartfield ja väike maavaldus selle ümber. Emma maailmas on see tähtis. Suurmaaomanikest aadelkond ja väikemaaomanikest mõisnikkond (kuhu kuuluvad ka Woodhouse'id) põlastas vulgaarset "uut raha", mille tõusev keskklass oli kokku ajanud tööstuses ja ülemerekaubanduses. Mõnevõrra vastuvõetavam oli teha raha panganduses ja advokatuuris, kus härrasmehed ei pidanud ise "käsi määrima". (lk 533)
• Mr Eltoni väljavalitu Miss Augusta Hawkins on "uue raha" matsluse ja vulgaarsuse karikatuurne kehastus. Ta on pärit Bristolist, mis oli tollal räpane sadama- ja tööstuslinn, mille rikkus pärines suuresti Atlandiülesest suhkru- ja orjakaubandusest. Südalinna kohal hõljusid klaasipõletustöökodade mürgised aurud ja suhkrutööstuse vägev lehk. [---] Seisuslikult on Mr ja Mrs Elton võrdsed, aga naisel puudub seltskondlik lihv. Nagu uusrikkale kohane, on ta ülepakutult riides, endast üliheal arvamusel, harimatu, taktitu ja häbematu. Näib, et tal on rohkem raha, kui Mr Eltonil, sest viimane on oma naisest vaimustuses ja joondub kõiges tema järele, kaotades oma viimasegi väärikuse. Kombekus ja hea toon asenduvad kiiresti kättemaksuhimulise väiklusega, mis kulmineerub Harrieti väljakutsuva alandamisega ballil. Üks härrasmees ei saaks enam madalamale laskuda. (lk 541)
• Härrasrahval ei sobinud oma tööga raha teenida moel, mis oleks nad asetanud alama rahva hulka. Kõrgema- ja keskklassi neidudel ei olnud mingit rahateenimise võimalust ilma oma klassist välja langemata. Majapidajanna, koka või teenijannana töötada oli mõeldamatu. Kontoris töötamise võimalused avanesid alles pärast Esimest maailmasõda, kui masinakirjutajast sai naiste amet. Ainuke, mida hästi kasvatatud ja haritud neiu teha võis, oli minna guvernandiks samasugusesse perre, mille täieõiguslik liige oli ta äsja ise olnud. (lk 545-546)
  • Pilvi Rajamäe, "Järelsõna", rmt: Jane Austen, "Emma", tlk Urmas Rattus, 2020, lk 531-548

• Paul-Eerik Rummo, "Selles hallis linnas ja igihaljas metsas" kogust "Ajapinde ajab". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 150

• Juhan Viiding, "Rahalaul", tekst Olav Ehala muusikale, filmist "Nukitsamees".

• Hasso Krull, "Raha" kogus "Talv" (2006), lk 25

• Kui tead, et kaotad kogu oma varanduse, siis parem jaga pool sellest ise laiali.
  • Hindustani

• Raske rahakott teeb südame kergeks.
  • Iiri

• Säästetud penn on teenitud penn.
  • Inglise

• Ihne mees teeb veerandpennisest poolepennise, lahke mees kuuepennise.
  • Inglise

• Naaber tüütab sind? Laena talle raha.
  • Itaalia

• Kes tahab raha teha, peab alustama raha kulutamisest.
  • Itaalia

• Raha peab taskun oleme, muidu ei lää siga tee päält kõrva.
  • Mulgi

• Aeg on raha.
  • Saksa

• Kui kuld räägib, on teised vait.
  • Vene

• Au maksab raha.
• Ega meest pulma kutsuta, kukkur kutsutakse.
• Ega raha taskus karju.
• Ega rahal silmi ole, kui enesel ei ole.
• Hoia kopikut õnne ajal, kopik läheb rublale häda ajal!
• Inimene püüab raha, raha hinge.
• Kel raha, sel sõpru.
• Kes kopikat ei korja, see rublat ei saa.
• Kopik hoiab rubla.
• Kopiku eest asja, rubla eest kära.
• Kui raha loetakse, mine välja, kui tööd tehakse, tule ligi!
• Kui raha räägib, on ilm vait.
• Kus rublad ees, sinna veerevad rublad juurde.
• Laulik ei laula rahata ega päästa keelt killingita.
• Loetud raha ei keela varga käppa.
• Mis kopikuks loodud, on kopik.
• Raha ajab (paneb) rattad käimä.
• Raha hea sulane, aga paha peremees.
• Raha jookseb raha juurde.
• Raha murrab rauda.
• Raha olgu loetud, hobune seotud.
• Raha on hinge varas.
• Raha teenib meest, aga mees ei või raha teenida.
• Raha teenida ei ole raske, raske aga raha hoida.
• Raha tuli tulema ja vesi minema.
• Rahal ei ole silmi peas.
• Rahata ei saa Rakveresse ega vihata sauna.
• Rahaahnus on kõige kurja juur.
• Rahu võidab raha.
• Riia olgu soola tuua, Tallinna raha taguda.
• Rikas maksab rahaga, vaene nahaga.
• Rikas raha nõjal, kerjaja kargu nõjal.
• Rikkal raha, vaesel lapsed.
• Sügisel maksetakse liha eest raha, kevadel luude eest.
• Teng pane paika häil päevil, tarvis hädäpäevil!
• Tuli usin tulema, vesi väle veerema, raha kärme kuluma.
• Täis mõõt, täis raha.
• Võõras raha kõrvetab tasku.
• Võõras raha tasku, taskul auk pea põhjas.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929