Raha

See artikkel räägib maksevahendist; muude asjade kohta vaata lehekülge Raha (täpsustus).

Baieri linna Kitzingeni 50-pennine rahatäht 1921. aastast, *notgeld* ehk alternatiivraha. Kujundanud skulptor ja graafik Heinz Schiestl

Raha ehk valuuta on üldine seaduslik maksevahend, mille vastu saab vahetada teisi kaupu suhtega, mille määravad raha ostujõud ja kaupade hinnad.

Raha olemasolu aluseks on inimestevaheline usaldus ja ühiskondlik kokkulepe või valitsuse sundus, millegi kasutamiseks vahetusvahendina. See kokkulepe võib olla kas otsene või kaudne, vabatahtlik või sunduslik. Raha väärtus võib muutuda inflatsiooni ja deflatsiooni tõttu.

Arvestusühik – raha on ühismõõduks kaupade väärtuse mõõtmisel ja võrdlemisel.
Vahetusvahend – raha on vahetatav kõikide teiste kaupade vastu ning asendab ostja ja müüja vahelistes tehingutes bartertehinguid.
Väärtuse akumulatsiooni vahend – raha on vara, mida saab koguda ja kasutada tulevikus tehingute tegemisel.
Kaup – raha on eriline kaup, millel on oma hind, mis sõltub turusituatsioonist ning raha emiteeriva keskpanga baasintressimäärast.
Maksevahend – rahaga saab maksta kaupade ja teenuste eest, tasuda võlgu, maksta makse.

Raha ajalugu

Pikemalt artiklis Raha ajalugu

Rahana on aegade jooksul kasutatud mitmesuguseid asju, näiteks 17. sajandil kasutasid Massachusettsi kolonistid edukalt kohalike indiaanlaste raha, mis kujutas endast musti ja valgeid teokarpe. Asteegid kasutasid rahana kakaoube, Hiinas ja Põhja-Aafrikas kasutati rahana soola, Nigeerias jalaraudu jne. Isegi inimesed on olnud kasutusel. Vanal Iirimaal olid selleks tütarlapsed, orjad.

Esialgu hakati kõige laiemalt rahana kasutama kulda ja hõbedat. Et kulla- ja hõbedatükikesi poleks vaja iga kord üle kaaluda, hakati vermima kindla kulla-, hõbeda- või muu metalli sisaldusega münte. Raha vermimise õigus oli tavaliselt valitsejal ja riigivõimul. Kaubanduse arenedes muutusid sularahaoperatsioonid müntidega tülikaks. Seepärast võeti kasutusele pankade ja pandimajade tšekid ning võlakirjad, seejärel ilmus paberraha (Hiinas 11. sajandil eKr, Euroopas 17. sajandil). Metallmündid on tänapäeval käibel vaid peenrahana.

19. sajandil kehtestati rahanduses raharingluse stabiliseerimiseks kullastandard. See tähendab, et riigi valuuta oli seotud selle riigi kullavarude suuruse ja kullaühiku hinnaga. Rahal oli siis ametlikult kehtestatud kullasisaldus (kui suur hulk kulda ühele rahaühikule vastab) ja riigipankades sai paberraha enam-vähem vabalt kullaks vahetada. See süsteem eeldas inflatsiooni puudumist ja usku sellesse, et nii see ka jääb.

Kullastandardi süsteem hakkas lagunema Esimese maailmasõja ajal, mil trükiti suurte väljaminekute katteks palju kullakatteta raha. Sellega kaasnes raha ostujõu vähenemine (inflatsioon) ja hindade kasv.

Kui hinnad suurenevad, siis tähendab see, et raha väärtus on vähenenud (käibele on lastud täiendavat raha, mil puudub mingi muu varaga tagatud kate). Hindade kasvu perioodi nimetatakse inflatsiooniks. Hindade kahanemist nimetatakse deflatsiooniks. Enamiku ajast toimub inflatsioon, ja vaid lühikestel perioodidel esineb deflatsioon.

Pärast inflatsiooni pidurdamist (1922–1928) üritati kullastandardit taastada, kuid 1929–1933 toimunud majanduskriisi ajal enamik riike sellest loobus. Pärast seda muutus raha kurss „ujuvaks" ning hakkas sõltuma rahaturgudel valitsevast nõudmise ja pakkumise vahekorrast.

Pärast Teist maailmasõda otsustati uuesti luua kindel rahvusvaheline rahakursside süsteem. 1944 Bretton Woodsis (USA) toimunud rahanduskonverentsil lepiti kokku Bretton Woodsi süsteem, mis toetub kahele alusele: kullale ja USA dollarile. Nii sai USA dollar maailmarahaks. Ameerika Ühendriigid kohustusid omakorda esimesel nõudmisel dollarite vastu kulda andma. Süsteemi tagamiseks asutati Rahvusvaheline Valuutafond ja Maailmapank. 1960. aastail lõi see süsteem kõikuma, sest kulla turuhind kasvas üle ametliku kursi ja maailma kaubanduskäive suurenes pidevalt. 1971 laskis USA dollari kursi „ujuvaks". Siiski jätkusid katsed rahaturu stabiilsust hoida.

1979 panid Ühisturu maad aluse Euroopa valuutasüsteemile. Kõigi liikmesriikide valuutakursi põhjal loodi arvestuslik koondühik eküü e ECU (European Currency Unit). Määrati kindlaks liikmesvaluutade kursid ja kõikumised ECU suhtes. Seda süsteemi nimetati „madu tunnelis". Suuremate kõikumiste ärahoidmine ja kursside säilitamine sai nendes maades iga maa keskpanga ülesandeks. Juba aastal 1991 sõlmitud Maastrichti lepingus nähti ette Euroopa ühisraha kasutuselevõttu. 2002 võetigi enamikus Euroopa Liidu maades kasutusele ühisraha euro.

Eestis

Pikemalt artiklis Eesti raha

Kohalikud valitsejad hakkasid eri nimetustega hõberaha vermima 13. sajandil. Läänemere provintsides olid 18. sajandil lühikest aega käibel livoneesid.

Eesti Vabariigi rahaühikuna tekkis 1918. aastal Eesti mark. Inflatsiooni tõttu tekkis vajadus kasutusele võtta uus, püsivama väärtusega rahaühik, algul, 1924. aastal, abstraktne kuldkroon. Eesti rahasüsteem korrastus 1928. aastaks, kui marga asemel võeti kasutusele kroon, mille tagamiseks võeti Rahvasteliidu vahendusel erilaen Inglise naeltes. Et Suurbritannia 1931 kullastandardist loobus, siis põhjustas see aastal 1933 Eesti krooni devalveerumise. Seejärel lõpetas Eesti Pank kuldvaluuta vaba ostu-müügi. Eesti kroon oli käibel 1941. aastani, mil Nõukogude Liidu okupatsioonivalitsus asendas selle rublaga.

Eurole üleminek Eestis toimus 2011. aasta 1. jaanuaril. Alates 15. jaanuarist 2011 saab Eestis maksta ainult eurodes.

Eesti krooni pangatähti ja münte saab Eesti Panga muuseumipoes vahetada eurodeks tähtajatult ja ametliku keskkursiga 1 euro = 15,6466 krooni.^[1]

Ütlusi raha kohta

Igaüks on rahul oma pea sisuga ja pole rahul oma rahakoti sisuga. (Denis Diderot)
Raha nagu armastus on inimese suurimad naudinguallikad. Pärast inimese surma on tema suurim ärevuse allikas. (John Kenneth Galbraith)
Raha ei haise. (Vespasianus)
Too ei ole raha, mis pakutas; too om raha, mis kätte andas. (eesti vanasõna)
Raha on inimesel vaid siis, kui ta selle ära annab. (araabia vanasõna)
Raha paneb rattad käima.
Kes ainult raha rabab, selle on võtnud raha oma orjaks. (šveitsi vanasõna)
Kui tahad, et raha tuleks uksest sisse, pead seda enne aknast välja viskama.
Tühjalt ei tohi tule juurde minna, raha peab kaasas olema ja toit ka. (Karula vanasõna)
Kopikas pole raha ega sitikas ole liha. (eesti vanasõna)
Kopikas pole raha, räim pole kala, randlane pole mees. (soome vanasõna)
Raha on öörgi, kala on kiiskki. (soome vanasõna)
Kopik ka raha ja lutik liha. (eesti vanasõna)
Markki on raha, kirpki on liha. (soome vanasõna)
Aeg on raha. (ameerika vanasõna)
Rahal on oma väärtus.
Erinevalt füüsikast kujundab rahamaailma reaalsust usk. (George Soros'e märkus suhtelisusteooriast).
Raha on vaba (pensionireformi lööklause; Kalle Muuli raamat)
Raha teeb rahulikuks.

Vaata ka

Viited

↑ Eesti Pank. "Eesti krooni pangatähtede ja müntide vahetamine eurosularahaks". Vaadatud 30.11.2022.

[1] Eesti Pank. "Eesti krooni pangatähtede ja müntide vahetamine eurosularahaks". Vaadatud 30.11.2022.

[1]