Tühjus

Tühjus on mingis kohas millegi puudumine. Tavakeeles räägitakse tühjusest ka siis, kui konkreetses kohas on õhk vms, kuid puudub harjumuspärane sisu (nt tühjas kõhus pole toitu, tühjas piibus tubakat, tühjas peas mõtteid), füüsikaline tühjus on vaakuum.

• Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal.
  • Esimene Moosese raamat 1:2

• Keisri taga on keisrid, kerjuse taga on kerjused, minu taga on - tühjus.
  • Marina Tsvetajeva, märkmik 27.-28. august 1918, rmt: "Elu tules. Pihtimused", Mirjam Lepikult, 2007, lk 110

• Kui keegi oleks tahtnud temale varemalt seletada, et inimese elus on silmapilke, kus seistakse nagu mingisuguse põhjatu sügavuse ees, millesse vahtides silm ei seleta mitte midagi — absoluutselt mitte midagi, siis Karin oleks naernud ja öelnud, et niisukest asja ei ole. Sest midagi peab ikka veel olema. Aga nüüd ta äkki taipas, et tema ise seisab selle tühja sügavuse serval, mida ta tänini poleks uskunud ega oletanudki. /---/ Sest ainult mõelda, et sinu ees on põhjatu kuristik ja sinu ümber tühjus — Karin tundis, nagu oleks see mõni kivikõva aine, mille peale ei hakka miski, sest ta on tulekindel ja purunematu — sinu ümber on tühjus, nagu elevandiluust müür, sile, läikiv ja libe, võid liuelda seda mööda niipalju kui süda kutsub, aga lõppu ei tule, lõpp läheks nagu aina kaugemale. Inimene oleks nagu äkki muutunud helendavaks ilmakehaks, mis tormab hirmsa kiirusega millegi päratult suure ja süsimusta poole, et kustuda selles, aga see süsimust peletis põgeneb tema eest veel suurema kiirusega ja nõnda nad lendavad kahekesi lõpmatuses, ilma et kaoksid kunagi teineteise silmast.
  • A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" IV, 16. ptk

• Igal juhul, teispool kindlat sihti, mis see ka poleks, tahta tühja, tahta tühjust. Sest see hüve, mida me ei suuda endale ei ette kujutada ega piiritleda, ongi meie jaoks tühjus. Tühjus, mis on aga täidetum kui mistahes täidetused.

Kui me nii kaugele jõuame, pääseme tervena, sest Jumal täidab tühjuse. Sel pole mitte midagi pistmist intellektuaalse toiminguga tänapäevases mõttes. Intellektil ei ole midagi avastada, tal tuleb vaid tee vabaks teha. Ta sobib vaid orjalikeks ülesanneteks.

• Simone Weil, "Lahtilaskmine", tlk Agne Pilvisto, Vikerkaar, november 2022

• Korraga andis pinge järele. Tuikavad õlad lõtvusid, hingamine rahunes. Tom oleks tahtnud leppida, oleks tahtnud juhtunu Dickie'l peast püh­kida. Aga keel oli kammitsas ja lepitussõnad ei tulnud. Ta vaatas Dickie sinisilmi, mis põrnitsesid endiselt altkulmu, päikesest pleekinud heledaid kulme, säravaid ilmetuid silmi, mis olid tühjad sinised tarretisepiisad, must täpp keskel, tuimad, ükskõiksed. Arvatakse, et silmadest paistab hing, et silmist näeb armastust, et silmadest näeb teise inimese sisemusse, kuid Dickie silmad olid nagu kalk elutu peegel. (lk 62)
• Tomi nimel oli ainult kaks tuhat dollarit, mille ta oli endale Dickie pangaarvelt üle kandnud ja Dickie elatisra­hast kokku hoidnud. Rohkem polnud ta kolme kuu jooksul söandanud kõrvale panna. Tom ei suutnud vastu panna riskile ja hädaohule, mis kaasnesid Dickie päranduse püüdmisega. Ta oli Venezia üksluistest sündmusvaestest nädalatest surmani tüdinud, iga järjekordne päev rõhutas, kui muretu ja igav on tema elu. [---] Tom tundis tühjust ja otsusevõimetust. Need ähvardasid teda hulluks ajada ja lõpuks võttis ta kätte ja sõitis Münchenisse. Kui ta oli Veneziasse tagasi tulnud, et Kreeka-reisiks asjad pakkida ja maja kinni panna, oli tühjustunne veelgi süvenenud. Kreeka iidsetele saartele valmistus sõitma kohmetu alandlik Tom Ripley, kellel oli pangas kaks tuhat dollarit, aga raha sulas sõrmede vahelt, nii et tuli hoolega aru pidada, kas ta saab endale isegi kunstialbumit lubada. See oli väljakannatamatu. (lk 183)
  • Patricia Highsmith, "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007

• Tema "tõeline mina" vahtis mulle vastu ta raamatute kaantelt, fotodelt, mis kujutasid nooremat, tõsisemat meest, "paljutõotavat" noort inimest. Tema "tõeline mina" välgatas mulle ühel õhtul New Yorgis, mil üks ta nõbudest mulle ütles: "Me oleme alati hästi läbi saanud. Oleme üheealised, kuid temas on ikka peitunud mingi tühjus, ning see on kurjast. Ta vaimustub igaühest, kes talle teele ette satub. Inimesed vaimustavad teda. Ta jätab nad kohkudes maha, kohtab aga varsti kedagi teist ja vaimustub uuesti, ta täitub, nagu õhupall gaasiga. Alati asub temas kellegi teise vaim, nii et kui ma teda kohtan, võin juba viie minuti pärast öelda, mis liiki inimesega tal seekord tegemist on — lootustandva või lootusetuga." (lk 16)
  • Joyce Carol Oates, "Ma olin armunud", tlk Kersti Tigane, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 9-26

• Ruumis valitseva üüratu tühjuse põhjal võis kohe aru saada, et tegu on varakambriga. /---/ Tekkis lugupidav vaikus nagu alati, kui suurem kogus raha on kuhugi haihtunud.
  • Terry Pratchett, "Ürgsorts", tlk Kaaren Kaer ja Karl-Martin Sinijärv, Varrak 2001, lk 187

• Mitu kuud pärast seda kattis ema ikka veel laua neljale ning pesi ja triikis hoolega oma mehe riideid. Ikka uuesti ja uuesti. Täiskasvanuna mõistis Peter, kui tohutult ema oma meest leinas, ja ta mõtles, kas ema sellest tegelikult üldse üle saigi.

Ta mäletas oma lapsepõlve sellisena, et alati oli kõige parem nii palju kui võimalik eemale hoida, sest emal justkui ei jätkunud kunagi piisavalt jõudu, kui seda vaja oli. Ajapikku sai talle selgeks, et parem on emaga üldse mitte arvestada, sest ei võinud iial ette teada, millal ta ära väsib.

Ema elutahe oli ära põlenud ja kustunud koos tema elu armastusega, ja kui ta 26 aastat hiljem suri, ei osanud surma põhjust keegi seletada.

Vanemaks saades sai ta aru, et tema ja Eva ei suuda iialgi täita seda tühjust, mis ema jaoks isast maha jäi, kuid kuni selle päevani, mil ema suri, püüdis ta kogu aeg.

• Karin Alvtegen, "Võlg", tlk Mari Jesmin, 2004, lk 62

• Asjade keskpunktis ei olegi mitte midagi. Ratta keskel on tühi rumm. Tass on lihtsalt üks tilluke savist auk. Kinnas on käetuhjus. Müts on peatühjus. Ja nõnda edasi. Keskpunktis valitseb absoluutne vaikus.
  • Valdur Mikita, "Lingvistiline mets", 2013, lk 186

• Tõepoolest, võib näha, kui sageli lõpevad sümpoosionid hingelise segaduse ja mõttelise tühjusega - sest puudub vein. Harva esineb konverentse, kus veinipudelid avataks kohe hommikul. Kuid see on viga! Sellistel sümpoosionidel kõrgemate sünteesideni ei jõuta.
  • Marju Lepajõe, "Sümpoosioni mõistest", Akadeemia 4/2014, lk 6-7

• Marie Under, "Imelind", rmt: "Uneretk", 1968, lk 33

• Doris Kareva, "* Ei ole ühtki palvet" kogus "Armuaeg", 1991, lk 224

• Liepa Rūce, "* Linn koltub nagu hambad...", tlk Contra, rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 197

• Häda ei anna häbeneda, tühi kõht ei kõrgistella.
• Mis tabab taud tühjast talust või surm saunanurgast.
• Mis täis kõht sellest teab, mis tühjal kõhul tarvis.
• Täis kõht ei usu tühja kõhtu.
• Tühi kott ei seisa püsti.
• Tühi kõht ajab tööd tegema.
• Tühi kõht on hea (kõige parem) leivakõrvane.
• Tühi kõht on kõige parem kokk.
• Tühi kõht teeb leivale saia magu.
• Tühja kõhuga on raske vilet puhuda.
• Tühja pead jõuad kanda, tühja kõhtu mitte.
• Tühja sõime ääres lähevad hobused tülli.
• Vanasõna ei valeta, tühi piip ei põleta.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929