Linn

Linn on suure elanike arvu ja suure asustustihedusega asula. Ajalooliselt ümbritses linna enamasti vallikraav või linnamüür, kaitsevajadustest tulenes asula kompaktsus. Tänapäeval on linna ja selle ümbruse piir enamasti hägune.

• Psalmid 127:1

• Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas.
  • Matteuse evangeelium 5:14

• Mida suurem linn, seda suuremat entusiasmi näidatakse üles üksikjuhtumite suhtes ja seda suuremat ükskõiksust üldiste suhtes.
  • Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni, Loomingu Raamatukogu 36/2004, lk 54

• Linn mängib sinu elus alati mingit osa; on koguni ükskõik, kas sul on sellest öelda rohkem head või halba; vaimse gravitatsiooniseaduse kohaselt tõmbab see enda poole sinu vaimu.
  • Karen Blixen, "Aafrika äärel", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 9

• Surnud mere ääres asus väike valge vaikne linnake. Linn oli tühi. Selles ei liikunud kedagi. Tuled põlesid mahajäetud poodides päev läbi. Poeuksed seisid lahti, nagu oleksid inimesed minema jooksnud võtmeid kasutamata. Ajakirjad, mis olid toodud Maalt hõberaketis kuu aega tagasi, laperdasid koltunuina ja puutumatult traatvõrestikel vaikivate rohukaupluste vastas.

Linn oli surnud. Selle voodid olid tühjad ja külmad. Ainus heli oli undamine elektritraatides ja dünamotes, mis omapead edasi töötasid. Vesi jooksis unustatud vannidesse, voolas elutubadesse, verandadele ja alla läbi pisikeste aialappide, et toita hooletusse jäetud lilli. Valgustamata teatrites hakkas närimiskummi paljude istmete all kõvaks minema, hambajäljed alles nähtaval.

• Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", tlk Linda Ariva, ptk "Detsember 2005: Vaiksed linnad", 1974, lk 154

• Siin oli kangialuseid, kuhu ennast peita, planke, millest sai üle ronida, kõverikke ja kitsaid tänavaid, kus võis jälitajate käest ära lipsata, oli katuseid, kuhu võis üles ronida, ja kuure ning sarasid õuedel, kus võis ennast kindlustada. Senikaua kui ühel linnal on olemas niisugused erakordsed väärtused, ei pruugi ta olla ilus.
  • Astrid Lindgren, "Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu", ptk 2, tlk Vladimir Beekman, rmt: "Jutte", 1989, lk 152

• Aga nüüd ma pean kohe lähemalt seletama, mis ma ühe linna nägemise all mõistan. Seda on kõige kergem teha vastupidisest otsast alustades: mida ma ei pea linna nägemiseks. Kõigepealt ei jätku ainult pildi või filmi nägemisest, see oleks liiga kerge lahendus. Aga sellest ei erine suurem at nägemine läbi hotellitoa akna, samuti ka mitte bussi või taksiauto aknast vaatamine. Ja vaade ülalt Vesuuvinõlvalt on peaaegu võrdne ülesvõtte nägemisega. Kõigil neil juhtudel jääb ikka vaataja ja linna vahele distants, vaataja asub väljaspool, ükskõik kui väike see vahekaugus olekski. Päris nägemine on aga otsene kontakt kõigi meeltega, see eeldab kuitahes lühikest muutumist linna päriselanikuks. Siia kuulub tingimatu eeldusena uitmine linna tänavail, orienteerumine tänavanimede rägastikus, sõitmine tavalise reisijana avalikel liiklemisvahenditel, trügimine rahva hulgas, või ka ainult oma sammude kuulmine tühjal kõnniteel.
  • Karl Ristikivi, "Itaalia capriccio" [1958], rmt: "Mälestusi ja reisikirju", LR 1-2 1993, lk 51

• [Siina:] Uus linn ei pea olema vanast parem ega halvem, tegelikult on see ükskõik, ta on lihtsalt teine ning võib sellisena täpselt samamoodi jääda kustumatult mällu kellelegi teisele, kellele ta on algusest peale koduks. [---] Millisel määral peab linn olema purustatud, pihuks tambitud, et ta kaotaks jäädavalt oma hinguse ja hinge ega suudaks enam kunagi ellu ärgata? [---] See ei armistu enne, kui meie asemele astuvad uued sugupõlved, kes kasvavad üles varemeväljadelt tõusnud uutes linnades.
  • Vladimir Beekman, "Narva kosk", 1986, lk 171

• Siis võtad esikust oma kulunud mantli ja kõrviku ja astud pika sammuga mööda külmunud teed välja linna piiri poole. Roostetanud plekksildi juures, kus linna nimi on jämeda punase joonega maha tõmmatud, nagu oleks ta saatus otsustatud, peatud. On juba pimedaks läinud. On tõusnud tuul, jõeorg on täidetud pimeduse sinise tuisklumega, ning sa pöördud vaatama linna selja taga, kus nagu õun korvis puhkab üks maja, milles nagu seeme õunas leidub see, kelle lõid, et süvendada oma üksindust.
  • Asta Põldmäe, "Demiurg", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 7

• Öiti võtavad kauged linnad endale tähekogude nimed. (lk 117)
• Linna peatänaval kapsaid kasvatada on seesama, mis juua surnuaia kaevust. (lk 121)
  • Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989

• Linn oli... oli... oli seesamunegi. See asi. Naine. Just see oligi. Naine. Mühisev, iidne, sajanditevanune. Kiskus sind kaasa, pani sind endasse - sedasamustki - armuma, siis virutas sulle vastu neid... neidsamuseidki. Neidsamuseidki - mis inimesel suus on. Keelt. Kurgumandleid. Hambaid. (lk 5-6)
• Igas linnas kogu multiversumis on piirkond, mis meenutab pisut Ankh-Morporki Surmavarje. Tavaliselt on see vanim linnaosa, mille tänavad järgivad truult keskaegset lehmarada, mida mööda loomad jõe äärde jooma läksid, ja nimeks on neil näiteks Tapavälja, Lesila, Itsituse põik...

Suurem osa Ankh-Morporkist on niikuinii selline. Surmavarjud aga veelgi enam, see on nagu mingi telliste vahel sündinud seadusetuse must auk. Ütleme siis parem nii: isegi kurjategijad kartsid neil tänavatel kõndida. Vahtkond ei tõstnud sinna jalgagi. (lk 77)

• Kaljase Avenüü oli lai, puudega ääristatud ning uskumatult peen linnaosa, mis asus nii kõrgel jõe kohal, et jõe kõikjaletungiv hais sinna ei ulatunud. Kaljase Avenüü elanikel oli "vana raha", mida peeti palju paremaks kui "uut raha", kuigi kapten Vimesil polnud iialgi kumbagi nii palju olnud, et vahest aru saada. Kaljase Avenüü elanikel olid oma ihukaitsjad. Kaljase Avenüü elanikud öeldi olevat nii uhked, et nad ei räägi isegi jumalatega. See oli kerge liialdus. Nad rääkisid jumalatega, kui need oli hästikasvatatud ja heast perekonnast. (lk 97)
  • Terry Pratchett, "Vahid! Vahid", tlk Allan Eichenbaum, 2002

• Öö tumeda kardina taustal tekkis Vimesil Ankh-Morporkist kujutluspilt. See polnud mitte linn, vaid protsess, maailmal lasuv koorem, mis moonutas maastikku sadade miilide raadiuses. Inimesed, kes mitte kunagi oma elu jooksul linna oma silmaga ei näe, töötavad siiski selle heaks kogu oma elu. Tuhanded ja tuhanded rohelised aakrid kuuluvad selle juurde, metsad kuuluvad selle juurde. See imeb ligi ja ahmib endasse...

... ja vastu annab sõnnikut oma aedikutest ja tahma oma korstnatest ja terast ja kastruleid ja kõiki tööriistu, mille abil talle toitu toodetakse. Ja ka riideid ja moode ja mõtteid ja huvitavaid pahesid, laule ja teadmisi ning midagi, mida võiks - kui seda õiges valguses vaadata - nimetada tsivilisatsiooniks. Just seda sõna tsivilisatsioon” tähendabki. See tähendabki linna.

• Terry Pratchett, "Öövahtkond", tlk Allan Eichenbaum, 2008, lk 295

• Linn on paratamatus. Linn ongi tsivilisatsioon. Ja tsivilisatsioonil on kalduvus esineda aina rohkem suurlinna kujul. Ta ei tunne enam teist kuju. Ja kuhu pannagi muidu kõik need inimesed? Muidu oleks kõik kohad neid täis. Linn on elupaigana lõpuks kõige ökonoomsem. Isegi võib-olla kõige ökoloogilisem. Siin võtab inimene kõige vähem ruumi.
  • Tõnu Õnnepalu, "Pariis", EKSA 2019, lk 162

• Need ajad, kus linnaarhitekt ise linna projekteeris või iga ehitusprojekti üle otsustas, on ammu möödas. Linnaarhitektilt oodatakse praegu märgatavalt avaramat teadmist kui maja ehitamine või tänavate-väljakute kujundamine. Selleks, et suunata linna arengut, peab tundma linna arhitektuuri selle kõige laiemas tähenduses – alates energia-, kliima- ja keskkonnaküsimustest kuni mööblidisaini ja tänavakunstini. Linnaarhitekt ei vali välja ilusaid maju ega sillutiskive, ta suunab linna arengut, lahendab vastuolusid, teeb selgitustööd, kui vaja ehk võitleb iganenud seisukohtadega süsteemis.
  • Margit Mutso, "Kes on praegu Tallinna ruumidiplomaat?", ERR, 10.10.2023

• Liepa Rūce, "*Linn koltub nagu hambad...", tlk Contra, rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 197