J. A. Jance

J. A. Jance (Judith Ann Jance; sündinud 27. oktoobril 1944 Watertownis Lõuna-Dakota osariigis USAs) on USA naturalistlik kirjanik.

Tsitaadid väljaandest: J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994.

• Ta oli lootnud, et need mehed ei jõua siin Mehhiko jumalast unustatud maanurgas talle jälile. Ent nad olid ta kinni nabinud ja ta teadis, et on nüüd surnud mees. Aga küsija suu peale ei lööda. Kunagi ei tasu alla anda, eks ole tõsi? Surmast ei maksa ilmaski rääkida. Kentsakas, et ta suutis isegi niisugusel hetkel endamisi naljatada. Tony Vargas aga ei muianudki.

Ta seiras Kurakätt üksisilmi ja tuimalt — niimoodi jälgib kass nurkasurutud hiirekest, keda ootab peatne hukk, — ning trummeldas vastu lauda. Kurakäsi polnud varem märganudki, et Tony kannab õhukesi ihuvärvi kummikindaid, kirurgikindaid. See oli halb märk, väga halb märk. (lk 4)

• Vaikses, kuid jahedas kõrbeöös heidab kuuvalgus maapinnale õrnu pitsilisi varje. Sadie hüples auto ees mõned jardid ja hakkas siis, nina maas, alusmetsas ringi nuuskima. Mõne hetke pärast hakkas koer valjusti haukuma. Iseloomulik klähvimine tähendas, et peni oli mõnd kõrbelooma hirmutanud. Arvatavasti jälitas Sadie sedasama nende lähikonnas elavat vana vintsket rohtlajänest nagu alati. Rituaalne jaht kestis päevast päeva tundide kaupa, ilma et kumbki loom oleks seda eriti tõsiselt võtnud. (lk 18)

• [Šerif McFadden:] "Imesid siiski juhtub."

"Aga mitte kuigi sageli," vastas Joanna. "Muidu need polekski imed." (lk 40)

• "Kas ma saan teda enne operatsiooni näha?" küsis Joanna.

"Kahtlen selles," kostis ametnik külmalt. "Kahtlen väga."

Kui see olnuks ametniku otsustada, teadnuks ta kohe, mida vastata niisugusele naisele nagu Joanna Brady, kes nõudis elundisiirdamise dokumendi allkirjastamist juba enne operatsiooni. Mitte mingil juhul poleks ta lubanud seda naist abikaasa juurde, ei ilmaski!

Nii reetlikud naised polnud üleüldse abikaasat väärt. (lk 41-42)

• Emad peavad lapsi hädas toetama ja lohutama, mitte neile meelehärmi valmistama. Nii see vähemalt raamatutes ja filmides käis. (lk 44)

• [Joanna:] "Mu ema väitis ikka, et kui mehed peaksid tittesid sünnitama, poleks kellelgi rohkem kui üks laps, ning ka ema ise piirdus üheainsaga." (lk 45)

• Kahekümne minuti pärast paiskus pendeluks lahti ja reverend Marianne Maculyea sisenes hoogsal sammul. Marianne oli pooleldi mehhiklanna ja pooleldi iirlanna. Kõigi üllatuseks oli Marianne range katoliikliku kasvatuse kiuste hakanud tõsimeelseks metodistiks. Bisbeest pärit tüdruk oli läinud California kolledžisse mikrobioloogiat õppima. Mitu aastat hiljem tuli ta ordineeritud metodisti kirikuõpetajana tagasi. Tema koduperemehest abikaasa Jeff Daniels küpsetas ise leiba, hoidis kirikla uskumatult puhta ega söandanud Mariannele vihjatagi, et nad võiksid ka ühist perekonnanime kanda.

Niisugune ebatavaline elukorraldus oli Bisbee vanade kommetega harjunud elanike meelest kahtlasevõitu. Võiks koguni öelda, et seda peeti skandaalseks. (lk 47)

• Mordida tähendab otsetõlkes sööta ja see viitas ametivõimude pistisevõtmisele. Teisel pool piiri oli see laialt levinud, ehkki ebaseaduslik komme. Mehhiko piirivalvurid tavatsesid niiviisi oma nadivõitu sissetulekut täiendada. Kui Ameerika kodanik juhtus surema Vana-Mehhikos, võis tema kojutoimetamine kujuneda üpriski kulukaks ettevõtmiseks, eriti veel siis, kui juhtum pälvis ulatuslikku tähelepanu. Niisugusel puhul võisid takistused osutuda ületamatuks. (lk 50)

• [Reverend Marianne Maculyea:] "Väikelinnas ei peeta kangelaseks neid, kes lööjale teise põse ette keeravad." (lk 51)

• Inimeste tapmine oli tema töö ja ta tegi seda väga hästi.

Käesoleva operatsiooni tasu suhtes oli pisut irisemist kostnud, kuid nood neetud tingijad ei taibanud tegelikust tööst tuhkagi. Neile oli tulnud selgeks teha, mis on kaalul, kui ettevaatusabinõusid ei rakendata. Nad lasksid end veenda alles siis, kui Tony oli neile must-valgel selgeks teinud, et maa tulutoovaimaid narkootikumiveo marsruute — too, mis kulgeb läbi Cochise'i maakonna — on ohus. Pärast Tony selgitusi nägid nad probleemi Tony vaatevinklist lähtudes ega tõrkunud enam maksmast. (lk 55)

• Tony tundis erektsiooni tekkivat ning imestas, et tal läks raha puudutades ja selle lõhna tundes kõvaks. Ta juurdles, mis ajab teda tiirasemaks: veri või raha. (lk 55)

• Joanna hääl langes terve oktaavi võrra. "Sa ei kuulagi mind, Walter."

Kõikidest ruumis viibivatest inimestest teadis ainuüksi Jenny, mida see tähendab. Kogemused olid talle õpetanud: kui ema hääl nii madalaks muutub, siis juhtub kindlasti midagi. (lk 64)

• Ohusignaali märkamata tõstis Walter McFadden mõlemad käed. "Kuule, väike proua. Ma ei tea, mida..."

Ta ei jõudnud lauset lõpetada. Joanna käsi sähvatas välkkiirelt ettepoole. Ta haaras mehe väljasirutatud pöidla ja painutas seda jõuga randme poole. Walteri kätt läbis põletav valu. Mõistmatagi, kuidas see juhtus, leidis Walter McFadden end äkki põrandalt, üks põlv vastu maad, Joanna Brady tema kohal seismas.

"Ära väikeprouata mind enam kunagi, šerif McFadden!" sisistas naine. "Ja ära käsi mul suud pidada ning oma asjadega tegelda! See on minu asi!" (lk 64-65)

• Juba aastaid oli Eleanor Lathrop igal kolmapäevahommikul käinud juukseid pesemas, soengut seadmas ja maniküüri tegemas "Helene'i Juuksuri- ja Ilusalongis", mis asus Helen Barco tagaaias, sealses ümberehitatud garaažis. Helen oli oma nimele lisanud stiilselt kõlava "e"-tähe umbes samal ajal, kui tema abikaasa Slim oli ketassae senisesse asukohta paigutanud kraanikausi, kus juukseid pesta. Eleanor oli olnud Helene'i esimesi kliente ning jäänud talle nüüdki ustavaks. Mõeldamatu, et ta oleks mõne visiidi vahele jätnud, eriti nüüd, kus leidus nii palju põnevat jutuainet. (lk 70)

• Tema tähelepanu köitsid kentsaka suurjooksurkägude paari vigurid. Nood sulelised pidasid kruusaga kaetud tagahoovi oma isiklikuks pärusmaaks. Angie Kellogg oli põline linlane. Alguses olid Tucsoni veidrad kõrbeelukad olnud talle suur mõistatus. Tony oli tema rumalust pilganud, tema üle naernud ja teda tobedaks nimetanud. Lõpuks oli ta armulikult vaevunud ostma talle "Põhja-Ameerika lindude välimääraja", mida raamatukaupluse müüja nimetas "linnuvaatleja piibliks".

Selle raamatu abiga oli naine järk-järgult õppinud mõningaid naabreid ära tundma — vutte, tuvisid, suur-jooksurkägusid, koolibreid ja isegi töökat kaktusekäblikut, kes oli ainsa kaktuse otsa elama asunud. (lk 84)

• Kohvijoomine, lehelugemine ning lindude-loomade vaatlemine moodustasid Angie Kelloggi kogu hommikuse meelelahutuse. Ta armastas vara tõusta, kuid Tony mitte. Kui mees magas, ei tohtinud naine pärast ärkamist raadiot ega telerit sisse lülitada; mees ei talunud ka kõige nõrgemat heli.

Selle asemel jälgis Angie tagaaias kihavat elu. Eriti armastas ta vahetult päikesetõusule eelnevat ja järgnevat tundi, sest just siis julgesid väikesed armsad sooküülikud välja mängima ja sööma tulla. Nad silkasid aeda väikese loodusliku nõo kaudu, kus sepistara alumised varvad ei ulatunud maapinnani. Mõnikord nägi ta sarvikkärnkonna või väikest sisalikku, kes peesitas kaljul päikese käes. Vahel harva õnnestus tal silmata madu, mõnikord koguni lõgismadu, kes soojendas end kruusase teeraja kõrval. Et madusid märgata, tuli väga teraselt vaadata, sest nad sulasid nii hästi ümbritsevasse maastikku. (lk 84-85)

• Kui Angie esmakordselt madu nägi, sattus ta paanikasse ja hüüdis Tonyt appi. Mees oli jooksnud õue ja vaese mao meeleldi labidaga pooleks löönud. Angie'le oli tundunud, et teineteisest eraldatud maopooled olid terve igaviku vingerdanud. Veel palju kuid hiljem kummitas teda väänleva roomaja piinarikas surm. Nüüd, kui ta juhtus silmama mõnd madu, ükspuha missugust, ei maininudki ta seda Tonyle. Tegelikult soovis ta mõnikord, et terve aed oleks täis vingerdavaid madusid ja et Tony läheks paljajalu õue, kuid seda loomulikult ei juhtunud. (lk 85)

• Magamistoast kostis Tony hommikust kuiva köha ja välgumihkli plõksatust. Mees oli siis lõpuks ärganud ja esimese hommikuse sigareti süüdanud. Naist üllatas, et nii ruumikas majas — Tony sõnutsi oli katusealust pinda peaaegu viis tuhat ruutjalga — võis tolle neetud välgumihkli nõrka heli nii selgesti kuulda. Ta vihkas seda klõpsatust. See oli talle märguanne — niisama selge märguanne, nagu oleks mees vajutanud kellanupule või helistanud kellukest. Angie ei julgenud seda tujukat kutset eirata. (lk 86)

• Angie oli harjunud nii mõndagi ise otsustama — näiteks, kus vaba aega veeta ja mida oma rahaga ette võtta, — kuid Tony arvas teisiti. Ta ei andnud Angie'le üldse raha ega lubanud naisel omapead majast lahkuda. Naine kandis kõige paremaid rõivaid, kuid ainult neid, mis Tony oli valinud ja ostnud. Mees ei lubanud tal üksi isegi toidupoodi minna. Naise lugemisvara piirdus raamatutega, mis tal õnnestus vürts- või rohupoe letilt leida. (lk 90)

• Angie istus ning jälgis, kuidas mees sööb. Ta kuulas, kuidas mees õõnsalt helbeid krõmpsutab, ja pidas aru, kas Kelloggi firma pakkimisliinil töötanud isa oli ka selle portsu valmistamisel kaasa aidanud. Ta ei teadnud, kas isa oli veel üldse elus, ega hoolinudki sellest. (lk 91)

• Angie ise ei vaadanud uudistesaadet. Nii nagu vangid ikka, kelle paljas eksistents sõltub vangivalvuri tujudest ja meeleoludest, jälgis ta Tony nägu, taipamaks, kuidas too ekraanil näidatavale reageerib. Naine oli õppinud ära tundma ohumärke, seiku, mis viisid Tony metsikusse raevu. Mõnikord mõjusid talle halvasti valimised; samasugust reaktsiooni põhjustas ka mitmesuguste kuritegude eest arreteeritud inimeste nägemine. Angie oli tähele pannud, et mõningaid arreteerituid, eriti neid, kel oli tegu narkoäriga, paistis Tony isiklikult tundvat, kuid naine hoidis oma tähelepanekud diskreetselt enda teada. (lk 91-92)

• Alguses oli Tony talle öelnud, et on ärikonsultant. Ajapikku taipas naine, et see pole tõsi, kuid ta ei käinud mehele peale, arvates, et ta elu kulgeb lihtsamalt, kui ta liiga palju ei tea. Aga nüüd ta teadis. Selles polnud kahtlust. Tony Vargase ärikonsultatsioon tähendas politseiniku tapmist.

Et Angie oli uudistesaadet hoolega jälginud, teadis ta täpselt, mis just oli mehe raevu ajanud — need olid Donna Ashforthi naeratades öeldud sõnad "kriitilises seisukorras". Selles asi seisneski. Kelle Tony enda arvates ka tapnud oli — tolle vaese Bisbee abišerifi, või kes ta oli, — polnud mees surnud. Veel mitte. Aga Angie oli näinud Tony näoilmet, külma kaalutlevat otsustavust, ning ta teadis: too mees sureb varsti ilma, et Angie saaks midagi parata. (lk 94)

• Adam York naeratas ja laskis valgetel hammastel särada. Joannale meenus Väitsa-Mackie laul "Kolmekrossiooperist": "Ning haikala, sel on hambad, ning need on näos näha tal..."

Adam York oli kahtlemata hai. (lk 98)

• Joanna haistis ohtu, justkui kavatseks keegi lükata teda üle järsaku serva kohutavasse tundmatusse kuristikku. Keegi ümbritsevatest inimestest ei aimanudki, mis toimub; kõik külastajad selles kaunis vanaaegses saalis jätkasid jõudeaja einet ning rõhutasid lõbusat vestlust viisakate naerupahvakutega.

Joanna tõmbas sügavalt hinge ja uuris vastast. Talle meenus õppetund, mille oli kunagi ammu saanud Suurelt Hank Lathropilt. Eleanor oli seda vihanud ja selle vastu võidelnud, kuid ta abikaasa oli enda juurde kindlaks jäänud ja õpetanud Väike-Hankiks kutsutud tütrele pokkerimängu kavalamaid knihve. Ta oli ikka ja jälle rõhutanud: võidu saladus peitub selles, et sa ei näita mitte kunagi vastasele oma hirmu. Isa sõnu meenutades valdas Joannat kummaline rahu. (lk 98-99)