Elu

Elu (ladina vita, vanakreeka βίος) on ainevahetuslike rakulise ehitusega süsteemide aktiivsus.

• Psalmid 39:5-7

• Kes iganes oma elu püüab hoida, kaotab selle, ja kes iganes selle kaotab, hoiab selle alles.
  • Luuka evangeelium 17:33

• XXI. Kes on elu piire mõistnud, teab, et on lihtne eemaldada puudusest tekkivat valu ja kogu elu täiuslikuks muuta; seega ei ole vajadust asjade järele, mis saavutatakse võitlusega.
• XXVII. Sellest, mida tarkus võimaldab kogu elu kestvaks õnneks, on kaugelt suurim sõpruse omamine.
  • Epikuros, "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)

• 14. Oleme sündinud vaid kord, kaks korda pole võimalik sündida; on paratamatu, et seetõttu igavikku enam ei saabu. Ent ehkki sa ei ole homse päeva valitseja, lükkad sa siiski rõõmustamist edasi. Elu läheb viivituses kaotsi ning igaüks meist sureb rahmeldavana.
• 30. Mõned valmistuvad kogu elu kestel elamiseks tarvilike asjade nimel, mõistmata, et kõigile meile on sisse kallatud surmavat sünnirohtu.
  • Epikuros, "Ütlused", I ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)

• Mõned inimesed elavad enne oma surma, teised pärast oma surma. Enamik inimesi ei ela aga ei enne ega pärast; nad lasevad end mugavalt maailma sisse ja maailmast välja vegeteerida.
  • Johann Gottfried Seume, "Apokrüüfid", tlk Krista Räni, Loomingu Raamatukogu 13-14 2005, lk 34

• Selles veidras ja segases asjanduses, mida nimetame eluks, tuleb ette kummalisi silmapilke ja olukordi, kus inimene tervet maailma peab üheksainsaks halvaks naljaks, mille mõtet ta küll vaid uduselt taipab, kuid on kindel, et seda ei tehta kellegi muu kui tema arvel.
  • Herman Melville, "Moby Dick", tlk Juhan Lohk ja Ülo Poots, 1974, lk 258

• Surra pole midagi, hirmus on mitte elada.
  • Victor Hugo, "Hüljatud"

• Pühapäev, 19. juuli 1910, magasin, ärkasin üles, magasin, ärkasin üles, vilets elu.
  • Franz Kafka "Päevikud 1910-1923"

• Aga mis on kogu elu muud, kui lõpmata äparduste ahel, ja kas pole iga üksik päev ainult lüli selles ahelas. Õnnelik, kes end äparduste ahelast köita ei lase.
  • Oskar Luts, "Kevade", 2006, lk 173

• Kes kunstiööst elu, elavat otsib, sel on raske omandada vääramata, paindumata ilumõisteid. Uus elu toob uued mõõdupuud, uued otstarbekohasused. Ilutunne on isiklik tunne, teda on raske teistele "kaela määrida". Sellepärast tahaks rõhutada vähem tõestust ja kalduda enam näitamise, tähelepanemist-juhtimise poole.
  • A. H. Tammsaare, "Midagi ilust ja "Anna Holmist"", Vaba Sõna, 1/1914, lk 39-42

• Pärismaalased ei armasta kiirust, nii nagu meie ei armasta lärmi, parimal juhul on neil seda raske taluda. Nad on ka ajaga sõbrasuhetes ja neil ei tule pähegi seda veeta või surnuks lüüa. Õigupoolest on nad seda õnnelikumad, mida rohkem neile aega antakse, ja kui usaldad oma hobuse kikuju hooleks, samal ajal kui ise külas oled, võid tema näost lugeda lootust, et jääd külla väga kauaks. Neil puhkudel ei ürita ta aega veeta, vaid istub maha ja elab.
  • Karen Blixen, "Aafrika äärel", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 158

• [Ostap Bender:] Elu, härrad vannutatud mehed, on keeruline asi, kuid see keeruline asi, härrad vannutatud mehed, avaneb niisama lihtsalt nagu lauasahtel. Tuleb ainult osata lahti teha. Kes seda ei oska, jääb omadega vahele.
  • Ilja Ilf, Jevgeni Petrov. "12 tooli", tlk Harald Haug, 2005, lk 119

• Kuid hea oli ka teada, et seni, kuni elad, ei ole miski päris lõplikult kadunud.
  • Erich Maria Remarque, "Arc de Triomphe"

• [Spender:] Nad teadsid, kuidas elada koos loodusega ja kuidas sellega hakkama saada. Nad ei püüdnud kõigest väest olla läbini inimesed ja mitte loomad. See on viga, mille tegime meie, kui Darwin esile kerkis. Me embasime teda ja Huxley'd ja Freudi naerunäol. Ja siis me avastasime, et Darwin ja meie religioonid ei sobi kokku. Või me vähemalt mõtlesime, et ei sobi. Me olime lollid. Me proovisime paigast nihutada Darwinit ja Huxley'd ja Freudi. Nad ei tahtnud hästi nihkuda. Siis, nagu idioodid, püüdsime religiooni uppi lüüa. See õnnestus meil päris hästi. Me kaotasime usu ja käisime ringi, juureldes selle kallal, milleks on elu vajalik. Kui kunst pole midagi muud, kui ainult iha nurjunud väljaheide, kui religioon pole midagi enamat, kui enesepete, mis see elugi siis väärt on? Usk oli meile andnud vastused kõigile küsimustele. Aga kõik selle pühkisid minema Freud ja Darwin. Me olime ja oleme praegugi kadunud inimesed. (lk 73-74)
• Spender juhatas ta väikesesse Marsi külakesesse, mis oli üleni ehitatud jahedast suurepärasest marmorist. Seal olid suured friisid ilusate loomadega, valge oreooliga kaslased ja kollase oreooliga päikese sümbolid ja härjataoliste olendite raidkujud ning meeste ja naiste ja hiiglasuurte kaunikujuliste koerte raidkujud. [---]

"Marslased avastasid loomade elusaladuse. Loom ei tõstata probleemi elu suhtes. Ta elab. Tema pärispõhjus elamiseks on elu, ta tunneb elust rõõmu ja naudib seda. Näete - skulptuuris korduvad ikka ja jälle looma võrdkujud."

"See näib paganlik."

"Vastupidi, need on Jumala sümbolid, elu sümbolid. Ka Marsil oli inimene muutunud liiga palju inimeseks ja mitte küllalt loomaks. Ja Marsi inimesed taipasid, et elu säilitamiseks peavad nad loobuma küsimusest milleks elada? Elu on iseenesele vastuseks. Elu on ise propagandaks uuele elule ja võimalikult parema elu elamisele. Marslased taipasid, et nad esitasid küsimuse "milleks üldse elada?" mingil sõja- ja meeleheiteperioodi kulminatsiooni ajal, kui sellele polnudki vastust. Aga kui kord tsiviliseeritud maailm rahunes, saabus vaikus ja lõppesid sõjad, muutus see küsimus uutmoodi mõttetuks. Elu oli nüüd hea ega vajanud enam argumente." (lk 74-75)

• Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", tlk Linda Ariva, ptk "Juuni 2001: Ja Kuu olgu ikka niisama särav", 1974

• [Doktor:] Elus ei ole olemuslikult pea- ja kõrvaltegelasi. Selles osas on kogu ilukirjandus, elulookirjandus ja suurem osa ajalookirjandust valed. Igaüks on paratamatult omaenda eluloo kangelane. "Hamletit" võiks jutustada Poloniuse vaatepunktist ja nimetada "Taani lordkantsleri Poloniuse tragöödiaks". Ma julgen väita, et ta ei pidanud ennast milleski kõrvaltegelaseks. Või oletame, et sa oled pulmas uksehoidja. Peigmehe vaatepunktist on peategelane tema ja kõik teised mängivad kõrvalosi, isegi pruut. Sinu vaatepunktist aga on pulm kõrvaline episood sinu vägagi põnevas eluloos ning pruut ja peigmees on kõrvalosalised. Sa oled otsustanud mängida kõrvalosalise rolli: sulle võib pakkuda lõbu teeselda, et sa oled vähem oluline kui sa ennast tegelikult olevat tead, just nagu tegi Odüsseus, kui ta end seakarjuseks maskeeris. Ja iga pulmaseltskonna liige näeb iseennast peategelasena, kes on soostunud osalema näitemängus. Nii et selles tähenduses ei ole ilukirjandus üldse mitte vale, vaid tõene kajastus moonutusest, mille igaüks elule peale surub.
  • John Barth, "Tee lõpp" ("The End of the Road").

• Miks ei saa ma teile rääkida oma mehe tööst, oma elust, millestki tõelisest? Minu mehe bossi kaela sajab skandaale, ajalehtede lugemine on piin, ja ometi tuleb mu mees koju ja räägib tõemeeli tulevikust, edusammudest, nagu ei ootakski ees kaos. Nagu ei olekski hooldust vajavate laste pikettivaid emasid, võidurelvastumist, parkidest leitud kägistatud neegrilapsi. Minu mees on keset kõike seda puhas ja puutumatu, süütu ja südamlik. Ta on pühendanud oma elu teiste aitamisele. Armastan teda, kuid ei saa hoiduda teda ikka ja jälle reetmast. Olen väitnud, et mu elu on miski, mida ma ise raisata, purustada, kaotada võin. Minu elu kuulub mulle. Ma elan edasi. (lk 33)
• Kõnnin segaselt nagu unes mööda maja. Vajun aeglaselt läbi selle luksusliku maja põranda, abielunaine, kelle keha on muutunud kergeks nagu kest, tühjaks nagu kest. Minu kehas on ainult tema enda elu. Sina ei äratanud minus mitte elu, vaid meeleheidet. Mäletan, kunagi ammu oli mu kehas elu. See näis trikina, vägitükina, millel oli niisama vähe lootust õnnestumisele kui katsel hoida vedelikku pilliroos ka siis, kui see ümber pöörata. Arst ütles: "Lapsed pole probleem. Kõik on korras." Kuid vedelik voolas välja. Minust voolab kõik välja. Sel esimesel õhtul, kui ma Sind Statleri pool nägin, voolas kõik nagu veri minust välja. Ma tekitasin Sinus ärevust, Sinus, Sinu haiglase saatusetajuga, hirmuga vähi ees, närvivapustuse ees. Panin Su kogelema: Mis siis saab, kui Sa rasedaks jääd? Ma ei ole rase, kuid tunnen kummalist elupakitsust, kauge elu tuksatust, nagu oleks Sinu tütre vaim mingil moel minusse asunud. Ta imeb verd janunedes oma kokkusurutud armukadedate huultega mu sisikonda. Mu keha ihkab temast ükskõik mis moel vabaneda. (lk 34)
• Mina küll ei kahetse, et mul lapsi ei ole, praegu enam mitte. Lapsed, üha rohkem lapsi, lapsed laste seljas, protoplasma protoplasma otsas... Kord mõtlesin, et ei talu elu lasteta, nüüd ei talu ma mingisugust elu. (lk 41)
  • Joyce Carol Oates, "Saatmata, kirjutamata kirjad", tlk Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 27-49

• Mõtlen pidevalt sellele lapsele, sest siis mu elu muutub, kõik saab teiseks. Nelja kuu pärast. Peaksin kartma, kuid minu üle on võtnud võimust mingi rahulik laiskus. Emal käis see nii kergesti... Minul on see aga teistmoodi, sest minu elu muutub; iial ei muutnud miski mu ema. Teda polnud võimalik muuta! Milleks pead murda? Milleks karta? Mu keha on täis armastust selle lapse vastu ja ma ei saa enam kunagi selleks kes enne. (lk 88)
• Miks on mehed alati väsinud? Kas see tuleb tööst, mida teevad selles baaris käivad mehed? Miks välgutavad mehed selles baaris naeratades hambaid, kuid miks kustub see naeratus nii kiiresti? Miks hiilivad nende lapsed mõnikord alandlikult eemale — on's süütu, tõstetud käsi nii peletav? Miks vananevad nad pudeli õllega köögilaua taga istudes nii kiiresti? Neid on igal pool, igas majas. Kõikides majades siin naabruses ja siin kandis. Jesse on noor, kuid tema elu on juba ta näkku visandatud: kas arvate, et ma seda ei näe? Nende elud on nagu kaardid, mis neile arvututes partiides kätte jagatakse. Korjad laualt kleepuvad kaardid, ja see see on, see see on. Muuta ei saa midagi, saab vaid mõne kaardi ümber tõsta, ühe siia, teise sinna... teha nägu, nagu oleks selles mingi mõte, salajane plaan. (lk 89)
  • Joyce Carol Oates, "Neli suve", tlk Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 72-90

• Elu on tõepoolest nagu laev — see tähendab, nagu laeva sisemus. Sel on veekindlate vaheseintega eraldatud osad. Sa väljud ühest, paned uksed riivi ja pitseerid kinni ning leiad end teisest osast.
  • Agatha Christie, "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, 1996, lk 342

• Bioloogiline seaduspära: kasvuraskused lähevad üle kängumisraskusteks.
  • Arvo Valton, "Märklaud kilbiks", 1980, lk 39

• [Rose:] Ja ühel päeval, kui ta mu kirikusse viis, siis oli seal jutlus sellest, et kergem on kaamelil läbi Nõelasilma minna kui rikkal taevariiki pääseda, ja see oli täiesti absurdne jutlus, kõik sellest, et Kristus ei olnud seda tegelikult nii mõtelnud, ja et Nõelasilm ei olnud tegelik nõelasilm, vaid heebreakeelne nimi, millega mõeldi väravat Jeruusalemma müüris, ja kaamelid said sellest muidugi läbi, või väikesed igal juhul, kuigi see pisut pigistas — tegelikult oli see kasuistika, aga minu meelest nagu tee Damaskusesse, mu peale paistis kohutav taevalik valgus ja ma teadsin, missugune on elu — üks lõputu tõeväänamine ja põiklemine ja pitsitamine ja enese väljavabandamine ning püüd lasta endale vägisi armulikkust osaks saada, midagi tee peal kaotamata. (lk 67)
• [Simon:] "Mul on tugev kohusetunne. Kohusetundega olen ma kogu oma elu juhtinud. Tunnetele mõjub see väga hävitavalt. Kui ma oleksin kunagi oma tundeid usaldanud, siis oleksin elanud palju vähem imetlusväärset elu, seda võin ma teile kinnitada."

"Aga mis mõttes te siis ütelda võite, et te elu on olnud imetlusväärne?"

"See on olnud imetlusväärne selles mõttes, et ma olen täitnud oma kohust. Nagu ma juba ütlesin. Ma arvan, et ma olen veetnud suurema osa oma ajast sellega, et ma olen teinud seda, mille suhtes ma kainelt kaalutledes tundsin, et ma pean seda tegema, mitte seda, mida ma oleksin võinud teha tahta, ja nüüd ei olegi seda kuigi palju, mida ma tahaksin teha." (lk 90)

• Margaret Drabble, "Nõelasilm", tlk Vilma Jürisalu, 1987

• "Kui oleksin tõepoolest tahtnud endalt elu võtta, siis oleksin juba surnud. Tahtsin ainult puhata. Ma ei suutnud sellist elu enam jätkata: taluda tehast ja kõike muud, Line'i puudumist, lootuse puudumist. Tõusta kell viis hommikul, kõndida, joosta mööda tänavat, et bussi peale jõuda, sõita nelikümmend minutit, jõuda neljandasse külasse, tehaseseinte vahele. Kibekähku tõmmata selga hall kittel, suure kella all tõugeldes end kirja panna, joosta oma masina juurde, see sisse lülitada, puurida võimalikult kiiresti auk, puurida, puurida alati ühesugune auk ühesugusesse detaili, kümme tuhat korda päevas kui võimalik, sellest kiirusest sõltub meie palk, meie elu."

Arst vastab:

"Selline on tööliste elu. Olge õnnelik, et teil üldse tööd on. Väga paljud inimesed on töötud." (lk 9)

• Nüüdseks on mulle vähe lootust jäänud. Enne ma otsisin, läksin üha edasi. Ma ootasin midagi. Mida? Ma ei teadnud isegi. Aga ma mõtlesin, et elu ei saa olla selline, nagu ta oli, see tähendab tühi. Elus pidi midagi olema, ja ma ootasin, et see midagi kohale jõuaks, ma otsisin seda.

Nüüd ma arvan, et polegi midagi oodata, nii ma jäängi oma tuppa, istun toolil ja ei tee mitte midagi.

Ma arvan, et väljaspool on mingisugune elu, aga selles elus ei juhtu midagi. Mitte midagi minu jaoks.

Võib-olla teiste jaoks juhtub midagi, võimalik, see mind enam ei huvita. (lk 22)

• Õhtul vabrikust koju jõudes jääb just nii palju aega, et poes käia ja süüa; magama tuleb minna varakult, et suudaks hommikul tõusta. Mõnikord ma arutlen endamisi, kas ma elan selleks, et töötada, või võimaldab töö mul elada.

Ja milline on see elu?

Monotoonne töö.

Närune palk.

Üksindus. (lk 25)

• Ágota Kristóf, "Eile", tlk Triinu Tamm, 2001

• Minu arvates tuli elu kas või natukene planeerida ja ka plaani järgi elada. Pentti arvates polnud plaanipidamist tarvis. Elu läheb, nagu ta läheb, ja enamasti läheb halvasti. Ometi ei oleks ta kannatanud, kui mina oleksin asju niisama muretult võtnud kui tema. Mõistsin, kui võimatut ta nõudis: oleksin pidanud elama jalad maas ja õhus korraga.
  • Tuula-Liina Varis, "Kilpkonn ja õlgmarssal", tlk Piret Saluri, 2012, lk 171

• Kõik olemasolev ihkab elada. See on kogu elutsükli mõte. See on see jõud, mis paneb liikuma evolutsiooni suured kolvid. Kõik püüab end mööda puud kõrgemale nihutada, liikudes küünte, haarmete või lima abil üles järgmisesse orva, kuni see jõuab lõpuks päris tippu - kus tavaliselt selgub, et asi polnud tegelikult kogu seda vaeva väärt.
  • Terry Pratchett, "Vikatimees", tlk Kaaren Kaer, 2002, lk 72

• "Elult tuleb võtta, mis võtta annab," ütles Aida-Oskar. "Iga hetk võib katk sisse karata või miski muu jube tõbi mõrtsukatöö toime panna, ja siis pole enam muud, kui käi hingedepäeval lahjat suppi lürpimas ning vihtle pärast leiges saunas nagu vaene sant."
  • Andrus Kivirähk, "Rehepapp ehk November", 2000, lk 110

• "Minu elustandard pole normaalne, saate... saad isegi aru. Ma joon ja suitsetan, kuigi käin korralikult tööl, aga kes teab, kaua minusugust penskarit peetakse, ehk antakse homme juba jalaga tagumikku. Ma joon ja suitsetan oma pinsi maha, palgast maksan elektri ja muud kulud. Üldiselt söön vähe ja riideid ostan kaltsukast. See on minu eluproosa."

[Agnessa:] "Kurb, aga sinu eluproosat saab ju parandada, kui sa vaid ise soovid."

"Ma ei oska soovida ja mida mul soovida olekski. Elu on mind pillutanud siia-sinna."

Moonika nuuskas nina lauale pandud salvrätti: "Nii see oli ja on... ja jääb."

• Helju Pets, "Klassikokkutulek Kassaris", 2014, lk 90

• Praeguseni olin oma elu väga hoolikalt konstrueerinud, kõiki võimalikke lahtiseid ja sobimatuid nurgakesi voltides ja peites, justkui tihedalt õhukindlat origamit voltides. Ma olin sinna palju tööd ja vaeva pannud. Ma olin ta üle uhke. Kuid mu origami oli õrn. Ühe nurga lahti rulludes võisin avastada, et olin rahutu. Teine lahtine nurk ehk avaldanuks, et vaatamata oma kindlale suunale, polnud ma ehk karjäarivalikus enam nii kindel ja nii ka kõikide muude asjadega, mida kinnitasin endale tahtvat. Nüüd arvan, et sellepärast ma end ilmselt nii kiivalt kaitsesingi, ilmselt seetõttu ma teda sisse lasta ei tahtnudki. Ta oli nagu tuul, mis ähvardas kõik peapeale keerata.
  • Michelle Obama, "Minu lugu", tlk Hella Urb ja Kaido Kangur, 2018, lk 113

• Kunagi arvasin, et meie perekonda on õnnistatud erilise valgusega, et meiega ei saa midagi halba juhtuda. See, kuidas Jim maailmast rääkis, tekitas minus tunde, et oleme midagi enamat, väljavalitud, ja kui kuulasin tema lugusid meie elust, tundus meid ümbritsev maailm justkui ülekullatud. Beckombergas käies kohtusin vanade meestega, kes rääkisid endast nagu kuninglikest kõrgustest ja majesteetidest ning meenutasid mulle Jimi. Ka nende elu tundus olevat kuldne, ülendatud. Nad hõljusid üksildastena teiste eludest veidi kõrgemal. Vaimusilmas kihutasid nad kuldkaarikutes mööda ilma ringi, kõik armastasid ja kartsid neid. (lk 16)
• Siin mahajäetud haigla läheduses on Jim ja öö, siin on midagi mõistetamatut, millega olen alati püüdnud distantsi hoida, sundus ja suur armastus.

"Ma ei saa aru," ütlen, "miks mõned inimesed ennast vähem kaitsta oskavad?"

Väävlipilv meie peade kohal taevas liigub rahutult nagu enne tormi. Vahel on mul tunne, nagu ei oleks elu Lonet päriselt puudutanud, et pärast Jimiga koos elatud aastaid tõmbus ta tagasi nagu haavatud loom.

"Mille vastu ta end kaitsma pidi?"

"Ma arvan, et elu."

Lone pahvatab naerma, tema mahe helisev naer mähib maailma looridesse ja muinasjuttudesse ja siis on ta mu mõtetest kadunud. (lk 18-19)

• Sara Stridsberg, "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017

• Inimesed trammipeatuses vaatavad Palace'i akna taga einet võtvaid võõraid sama hajameelselt, nagu oleks see mingi igavapoolne film. Või lihtsalt teine maailm. Nad kohtuvad selleks hetkeks, aga kokku ei saa iial. Nende elud asuvad lihtsalt korraks lähestikku. Nagu kaks kaarjoont, mis vastamisi ei puutu.
  • Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus. (Esimene kevad)", Eesti Keele Sihtasutus, 2019, lk 127-128

• Elu meenutas talle üha enam sedaani: nagu on, ja nagu ei ole ka.
  • Eero Epner "Harmooniline õnnelik inimene" Sirp, 07.08.2020

• Kõik saab ükskord mööda. Ka elu saab kord otsa. Elu maakeral lõpeb, kui Päike kütab Maa liiga kuumaks. Mitte midagi ei ole püsivat, aga see ei ole põhjus mitte midagi teha.
  • Rein Taagepera, intervjuu: Vilja Kiisler, "Rein Taagepera igatseb endiselt. "Kuulen end tosin korda päevas ütlemas: Mare, millal sa tagasi tuled?"" EPL, 25.09.2020

• Sooviksin tippspordi jätta naeratades ja rõõmsal meelel, sest vaatamata suurele pingutusele on selles osalemine olnud minu jaoks ühtlasi nauding. Pingutused on olnud soolased, võidud magusad. Kokkuvõttes nii, nagu üks elu olema peabki.
  • Saskia Alusalu, cit. via: "Saskia Alusalu lõpetab sportlaskarjääri". ERR, 24.08.2021

• Igal meist on mitu elu – tööelu, abielu, eraelu, argielu… Need ei saa iiales täiesti kattuda. Oldagu õnnelikud ses kattumuses, jäetagu vabadus muuks. Muidu ei toimi.
  • Karl Martin Sinijärv, "Karl Martin Sinijärve raamatusoovitused: midagi nii krimivikusõbrale kui ka seebikahullule", ERR, 13.05.2022

• Kui suudame oma muredega rahu teha, saame jätkata eluteed turvaliselt, vabalt ja loovalt.
  • Dave Benton, intervjuuraamat "Olen see, kes olen", 2022; cit. via: "Dave Benton: vastukaaluks kõigele, mis on elus valesti läinud, olen kuskil ka midagi väga õigesti teinud", Postimees, 18.08.2022
• Ela suurepärast elu, sest mis kord läbi saab, saab läbi just sellisena, nagu oled selle ise loonud.
  • Dave Benton, intervjuuraamat "Olen see, kes olen", 2022; cit. via: "Kuidas olla õnnelik? Dave Benton jagab taipamisi elust", Postimees, 17.02.2023

• Elu on see, mis saab ajaloole vastu hakata, sest temas on alati rohkemat, kui ajalukku kirja saab.
  • Ott Puumeister, intervjuu: Mariliis Mõttus, "True crime ajab hamba verele", Müürileht, 15. märts 2023

• [Koroonast toibumise järel:] Kui magus on elu, kui magus on õhk, kui seda jälle vabalt hingad!
  • Tiina Tammetalu, intervjuu: "Eesti Naise juunibumbris: Humoorikas aiatark Eva Luigas oma veidrustest, koloriitse Toomas Uba haruldased fotod, valgete ööde unetus", Eesti Naine, 27.05.2021

• Just meie maise elu poolel rajal

end äkki leidsin keset sünget metsa,

sest õigelt teelt ma olin eksi läinud.

• Dante Alighieri, "Jumalik komöödia", "Põrgu", Esimene laul, avavärsid, tlk Harald Rajamets, 2011

• Marie Under, "Mine!", rmt: "Uneretk", 1968, lk 21

• Karl Ristikivi, "*Mängivad pillid, kuu on vees...", rmt: "Inimese teekond", 1990, lk 12

• Ansambel Naised Köögis, "See pole ainult sääskede ja siilide öö", sõnad Kristiina Ehin, Katrin Laidre, Kairi Leivo, viis Katrin Laidre

• Ilma luuletusteta kaotaks elu poole oma võlust.
  • Jaan Kaplinski "*Luuletused...", kogus "Tükk elatud elu. Tekste 1986-1989", Tartu: Eesti Kostabi $elts, 1991, lk 28

• Rudolf Rimmel, "See on elu...", TRÜ, 29. aprill 1959, lk 1

• Rita Dahl, "Keskenduge numbriklahvidele", rmt: "Aja süda", tlk Elo Viiding, 2020, lk 77

• Doris Kareva, "*Me elu on me elu ainus mõte...", rmt: "Armuaeg", 1991, lk 34

• Elin Sütiste, "Tetris", Vikerkaar 9/2016, lk 34-35

• [Sidney Chambers:] Džäss on elu metafoor.

[Geordie Keating:] Tohutu kaos ja hea, kui läbi saab.

• Telesari "Grantchester", 1. hooaeg, 5. osa, 00:20, tlk Janno Buschmann

• [Geordie Keating:] Elu on džässi metafoor.
  • Telesari "Grantchester", 1. hooaeg, 5. osa, tlk Janno Buschmann

• Söö ja maga, sarvevahet süga - ega elult muud ei taha ka!
  • Metsakollide laul filmis "Nukitsamees"

• Kui sa sündisid, siis maailm rõõmustas ja sina nutsid. Püüa elada oma elu nii, et sinu surma korral maailm nutaks ja sina rõõmustaksid.
  • India vanasõna

• Ega üksi lauldes või elada.
• Eineta ei või elada.
• Ela ise, lase teisi ka elada.
• Elab õnne ulu all ja magab Maarja kaenlas (= käsi käib hästi).
• Elu hullem kui põrgus.
• Elust surma pisut sammu.
• Hea põli ajab hukka.
• Isa hirm kõigeks eaks.
• Jõudu mööda igaüks elab.
• Kes ei mõista kannatada, see ei mõista elada.
• Kes hästi tahab surra, peab hästi elama.
• Kes kannatab, see kaua elab.
• Kes kooleb, koju läheb; kes elab, ette puu teeb.
• Kes piskuga ei mõista elada, ei saa paljuga ammugi läbi.
• Kestab isa eaks, poja põlveks ja tütrele veel tükiks ajaks.
• Kui karjane karjas, teoline teol, võib ikka elada.
• Küllap elu õpetab.
• Lihata võib elada, ei leivata.
• Mis elab, see liigub, mis liigub, see kulub.
• Noores eas kerge elu, vanas eas kerjamine.
• See on teatud, mis elatud.
• Teine elab kivikangru otsas, teine ei ela viljasalveski.
• Tööd tühjas talus, hoolt hoonus elus.
• Usin läheb hukka, kärme läheb kärna, iluke elab ikka ilusasti edasi.
• Varjus jahedam elada.
• Ükski ei ela söömata ega joomata.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

• Sünd
• Surm
• Elu mõte