Pariis

Pariis on Põhja-Prantsusmaal Seine'i jõe kaldal paiknev linn, Prantsusmaa pealinn.

• Kõigist rahvustest, keda olen näinud, hoidku taevas mind kõige enam prantslaste eest! Oma neetud latramise ja viisakustega ning nahast väljapugemisega, et oma kodumaale au teha (nagu nad oma külalislahkust ise nimetavad), mis aga tegelikult pole midagi muud, kui edvistamine, on nad nii tüütud, et oleksin tuhat korda meelsamini nõus veetma oma elu hotentottide hulgas, kui veel kord oma jalga Pariisi tõstma. Hotentotid on kasimatu rahvas, aga nende kasimatus on enam välispidine, kuna Prantsusmaal ja mõnede muude rahvaste juures, keda ma ei taha nimetada, on kogu roppus nende sees ja selle lehk on minu mõistusele vastikum kui hotentottide hais minu ninale.
  • Henry Fielding, "Tom Jones" (1749), kaheksas raamat, XV peatükk, tlk Valda Raud

• Kui tore teile tänapäeva Pariis ka ei paistaks, katsuge siiski mõttes tagasi minna viieteistkümnendasse sajandisse; vaadake päev läbi nende teravike, tornide, kellatornide üllatava heki; jälgige mööda päratut linna voolavat Seine'i jõge, mis oma roheliste ja kollaste lõikudega on vaheldusrikkam kui ussinahk, oma saartega üksikuteks harudeks rebitud ja sillakaarte all koomale pigistatud; vaadake taevassinisel horisondil selle vana Pariisi gooti profiili; laske ta kontuuridel hõljuda talveudus, mis ta arvutute korstnate ümber ripub; kastke ta pimedasse öösse ja vaadelge ses hämaras hoonete labürindis ta varjude ja valguse kentsakat mängu; kujutlege, et sinna langeb kuukiir, mis ta piirjooni ebamääraselt esile toob ja laseb uduvinest suuri tornipäid nähtavale tulla; või võtke kas või seesama tume siluett, elustage varjudega ta tuhandete tippude ja katuseharjade teravnurki ning laske tal siis järsku haikala sakilise lõualuuna joonistuda õhtutaeva vasekarva taustale. Ja võrrelge siis!
  • Victor Hugo, "Jumalaema kirik Pariisis" (1831), tlk Johannes Semper, 1982, lk 113

• [Aramis:] "Härra, ma arvan, te ei ole loll, ja kuigi olete Gascogne'ist tulnud, siiski te arvatavasti teate, et taskurättidel ei tallata ilma põhjuseta. Kurat võtaks, Pariis pole ometi batistiga sillutatud!"
  • Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", tlk Tatjana Hallap, 1977, lk 44

• Niisiis oli Saint-Antoine'i eeslinn ja tänav rahvast tungil täis, sest tähtsate hukkamiste päevil jaguneb Pariisi elanikkond kahte liiki: ühed, kes tahavad näha hukkamõistetute möödumist — need on tagasihoidlikud ja õrnasüdamelised ning tunnevad äsja vastu filosoofilist huvi —, ja teised, kes tahavad näha hukkamõistetute surma —, need on sellised, kelle südamed janunevad vapustavaid elamusi.
  • Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem". I osa, tlk Henno Rajandi, 1959, lk 435

• Pariisist ei näinud ta muud kui raudteejaama aknast paistvat kohvikuesist, vihmast ligunenud varikatust, laudu kõnniteel, kastidesse istutatud põõsaid nagu turiste peibutaval reklaamplakatil, lisaks pikki jaamaperroone, kus ta kõmpis tema kompse kandvate jässakate sinises vormirõivas pakikandjate kannul. Vii­maks astus ta magamisvagunisse, et sõita Rooma. Pariisi võib teinekord tagasi tulla, mõtles Tom. (lk 31)
• Seejärel tegi Tom rõskes uduses detsembriõhtus jalutuskäigu. Ta kõndis, pea püsti, naeratus näol. Talle meeldis Pariisi õhkkond, millest ta oli nii palju kuulnud, talle meeldisid käänulised tänavad, halli fassaadi ja katuseaknaga majad, lärmakad autopasunad, avalikud pissuaarid, mida oli igal pool, kirevaid teatrikuulutusi täis kleebitud sambad. Tom tahtis Pariisi aegamööda sisse elada, mitu päeva selle õhkkonnaga harjuda, enne kui läheb Louvre'isse, Eiffeli torni või mujale. (lk 86)
• Ta läks õuepimedusse ja seadis sammud tuledesäras hiilgava Triumfikaare poole. Oli kummaline tunda end ihuüksi ja samas suure summa osana nagu äsja peol. Seesama tunne valdas teda ka Notre-Dame'i ees väljakul rahvamurru äärel. Inimesi oli nii palju, et katedraali polnud lootustki pääseda, aga võimen­did kandsid muusika selgesti väljaku igasse ossa. Prantsuse jõululaulud, mille pealkirju ta ei teadnud. "Püha öö". Harras jõululaul, kohe seejärel elurõõmus särtsakas viis. Meeshääled. Tomi kõrval seisvad prantslased paljastasid pea. Tom tegi sama. Ta seisis, selg sirge, nägu tõsine, kuid valmis naeratama niipea, kui keegi peaks teda kõnetama. Tomi valdasid samasugused tunded nagu laeval, ainult veel tugevamad, ta oli tulvil head tahet, oli härrasmees, kehe minevikus polnud ainsatki räpast saladust. Ta oli Dickie, heatahtlik lihtsameelne Dickie, kes oli valmis igaühele naeratama, igale küsijale tuhat franki pihku pistma, vanatoi nuiaski raha, kui Tom katedraaliväljakult lahkus, ja Tom andis talle krabiseva sinise tuhandefrangise. Vanatoi nägu venis laiale naerule ja ta puudutas mütsiserva. (lk 88)
  • Patricia Highsmith, "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007

• "Ka kahe sõja vahel oli siin veel palju rohkem ruumi. Nüüd on jäänud ainult väike sillapea — Prantsusmaa. Või kui veel täpsem olla, siis ainult Pariis, piiratud linn. Inglismaa on alati seisnud eraldi ja pole kunagi võõrastest hoolinud. Saksamaa lamab purustatult ja löödult, samuti ka Itaalia. Hispaaniat ei taha ma üldse nimetada."
  • Karl Ristikivi, "Lohe hambad", Lund, 1970

• Läksin tänavale päris uimasena. Seal nägin üht oma elu kõige kummalisemaist vaatepiltidest — tõepoolest, mäletan seda tänapäevani mingi hirmutundega. Igal pool tänaval oli tantsivaid naisi. Inglise naistel pole kombeks avalikus kohas tantsima hakata, niisugune reageering on omasem Pariisile ja prantslastele. Kuid seal nad olid, naersid, hõiskasid, siiberdasid, isegi hüppasid meeletus rõõmuorgias — peaaegu loomalikus naudingus. See oli jube. Oli tunne, et kui seal oleks juhtunud olema mõni sakslane, oleksid naised talle kallale sööstnud ja ta tükkideks kiskunud. Arvatavasti mõned naised olidki purjus, kuid nad kõik nägid sedamoodi välja. Nad tuikusid, vaarusid ja röökisid.
  • Agatha Christie, "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, 1996, lk 292-293, Esimese maailmasõja lõpp

• Pariisis ei sega, et tornikellad käivad valesti. Olen mõnikord unustanud isegi kuu- ja nädalapäevad, sest Pariisis ju palgapäevi ei ole.
  • Maire Männik, rmt: Juta Kivimäe, "Maire Männik. Eesti legend Pariisis", EKM 2019, lk 47

• Montmartre'i palveränduritest paarsada meetrit allpool asub Pigalle oma kabareede, lõbumajade ja igasugu hangeldajatega. Pariis on püha linn, kuid samas ka hukatuse linn. Nii see on alati olnud, ja nõnda jääb see ka arvatavasti maailma lõpuni.
  • Fanny de Sivers, "Kiriku vanem tütar", Eesti Päevaleht/Estniska Dagbladet 23.08.1978,rmt: Fanny de Sivers, "Vaatlusi maailmale Pariisist. Kogutud teosed III". Koostanud ja toimetanud Arne Hiob. Gallus, 2020, lk 71

• [Herzen:] Mäletate neid piltmõistatusi, kui me lapsed olime? Neid joonistusi, kus midagi oli valesti: ilma seieriteta kell, vari, mis läheb vales suunas, päike ja kuu ühel ajal taevas. Ja pildi all oli küsitud, mis on sellel pildil valesti. Inimene, kes istub loengus su kõrval, kaob üleöö, keegi ei tea midagi. Avalikes parkides süüakse erineva maitsega jäätist, nagu tavaliselt. Mis on sellel pildil valesti? Vennad Kritskid kaovad tsaari portree solvamise pärast, Antonovitš ja tema sõbrad salaseltsi moodustamise pärast, mis tähendab, et nad kohtusid kellegi juures pamfleti lugemiseks, mida Pariisis saab tänavalt osta. Noored mehed ja naised lähevad uisuväljakul paarikaupa nagu luiged. Poolakate rivi läheb jalaraudade kolinal piki Vladimiri teed. Miski on pildil valesti. Kas te kuulete? Teiegi olete pildil.
  • Tom Stoppard, "Reis", II vaatus

• François Villon, tõlkinud Johannes Semper.

• Contra. "Terminaator"