Taevas

See artikkel kõneleb maailmaruumi osast. Taevariigi kui religioosse institutsiooni kohta loe artiklist Paradiis.

Taevas on Maalt vaadeldav ja Maa pinnast kõrgemal asuv maailmaruumi osa, mis sisaldab atmosfääri, kosmose ning nendes leiduvad objektid ja nähtused. Traditsiooniliselt on taevasse paigutatud ka mitmesugused üleloomulikud ja religioossed nähtused, näiteks Vana-Lähis-Ida ja indoeuroopa religioonide kõuejumal kui "taevaisa" ning sellest tulenevalt ka aabrahamlike religioonide paradiis.

• Issand lööb sind kõhetustõvega, palavikuga, põletikuga, kuumtõvega, põuaga, viljakõrvetuse ja -roostega, ja need jälitavad sind, kuni sa hukkud.

23 Siis on su pea kohal olev taevas nagu vask ja su all olev maa nagu raud.

• Viies Moosese raamat, 28:22-23

• Mu suurim nauding oli tunda rõõmu rahulikust taevast nende haljaste metsade rüpes; kuid ma armastasin kogu Looduse muutlikkust: ka vihm ja torm ja kaunid taevased pilved tõid endaga naudinguid. Kui mind kiigutasid järvelained, tõusis mu vaim samasuguses joovastuses, nagu ratsamees tunneb uhkust oma hästitoidetud ratsu liikumisest.

Kuid mu rõõmud tulenesid üksnes looduse vaatlemisest ning mul polnud kaaslast; mu soojad tunded, mis ei leidnud vastukaja üheski inimsüdames, pidid saama raisatud elututele asjadele.

• Mary Shelley, "Matilda" (1819)

• Pierre vaatas taevasse, hääbuvale, vilkuvate tähtede sügavikku. "Ja kõik see on minu, ja kõik see on minus, ja kõik see olen mina!" mõtles Pierre. "Ja kõik selle võtsid nad kinni ja pistsid laudadest kokkulöödud barakki!" Ta naeratas ja läks oma kaaslaste juurde, et magama heita.
  • Lev Tolstoi, "Sõda ja rahu" II, tlk M. Sillaots ja V. Linask. "Kogutud teosed" V. Tln, 1956, lk 361

• "Tähendab ei ole," lausus ta endamisi, kui oli vabanenud teistest. "Ei ole midagi, ei ole kuski midagi, ainult tähed, tähed, tähed. Aga kui pole taevast, kus on siis jumal? Kus ta on? On ta üleüldse?"
  • A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" II, 40. peatükk

• Kui poleks meridiaanide võrku, kukuks maakera taevast.
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 2/1974, lk 32

• Poeet soovib peaga taevani küündida. Loogik aga üritab toppida taevast oma pähe. Ja tema pea läheb lõhki.
  • Gilbert Keith Chesterton, "Maniakk", rmt: "Õigest usust". Tõlkinud Tiia Rinne. Kuldsulg, 2011, lk 18

• Inimesed tulid Maalt Marsile. Nad tulid sellepärast, et nad kas kartsid või ei kartnud, sellepärast, et nad olid kas õnnelikud või õnnetud, sellepärast et nad tundsid end olevat palverändurid, või nad ei tundnud end olevat palverändurid. Igal mehel oli oma põhjus. Nad jätsid maha halvad naised või halvad töökohad või halvad linnad, nad tulid, et midagi leida või midagi maha jätta või midagi saada, et midagi välja kaevata või midagi rahule jätta. Nad tulid väikeste unistustega või suurte soovunelmatega või hoopiski ilma nendeta. Aga valitsuse sõrm viitas neljavärvilistel plakatitel paljudes linnades: TEIE JAOKS LEIDUB TÖÖD TAEVAS. (lk 80)
  • Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", tlk Linda Ariva, ptk "August 2001: Asukad", 1974

• [Hospidaliordu] Suurmeistri palee saali olen hiljem võinud näha ja see oli tõesti suurim ja uhkeim kogu Akkonis. Saali sambad ja seinad, mida pidude puhul vanikutega ehiti, pidid kujutama metsa ja puutüvesid. Selle laele, mis kujutas taevast, olid maalitud pilved, tähed, päike ja kuu, nii et ennast tõepoolest lageda taeva all arvasid viibivat. Põrandale olid aga osavad mosaiigimeistrid loonud tiigi vesiroosidega ja ujuvate luikedega, mis oli nii loomutruu, et paljud ei julgenud sellele astuda vette kukkumist kartes.
  • Karl Ristikivi, "Viimne linn", 1962, lk 136-137

• Kauguse mõiste on tinglik. Kui ma laps olin, rääkis isa esimesest Muhu kaupmehest, kes käis kaupa toomas "päeva risti alt", sealt, kus elavad valged varesed. Taevas olevat seal nii madalal, et seitsmejalane mees peab küürus käima. Ma ei osanud kuidagi siduda seda "päeva risti" ja nii madalat taevast.

Hiljem tuli välja, et kaupmees tõi kõik Lihulast.

• Juhan Smuul, "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol". Eesti Riiklik Kirjastus 1963, lk 10

• Tähekülv. Tegelikult pole seegi muud kui tähtede ülepeakaela allakukkumine - läheb ju lõpuks tüütavaks millestki kinnihoidmine, olgu see või taevas.
  • Nikolai Baturin, "Kuningaonni kuningas". Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 42

• Sest kas Jumal mitte selleks ei läinud ega lähe jälle igal suurel ristipäeval (mis on alati üks salajane kevadelõpu neljapäev, sest ei kuulu praegu siin valitseva Riigi ametlikku pühadekalendrisse) tagasi üles taeva, et laotuse servast oma tugeva käega kinni asida ja see vana sinine palakas taas alla Lõpmatuse peale heita? Laotada ta pahrade, pääsukeste ja üldse kõigi ja kõige üle. Teadku nad sellest midagi või ei. Vahet pole.
  • Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus (esimene kevad)". EKSA 2019, lk 196)

• Terviklikku maailmapilti kuulub paratamatult taevas, taevakehad ja nende mõjud. Mida looduslähedasemas kultuuris inimene elab, seda olulisem on talle tähistaevas.
  • Enn Kasak, "Tähistaeval põhinevatest uskumustest", Mäetagused nr 1

• Taevast mõeldes kipume üles vaatama, kuid tegelikult algab taevas maa pealt. Me kõnnime läbi selle, hüüame sellesse, riisume selles lehti, peseme koera ja sõidame autoga. Me hingame seda sügavalt sisse. Iga hingetõmbega neelame miljoneid õhumolekule, soojendame neid veidi ja hingame need siis jälle tagasi ilmaruumi. Sel hetkel hingate te sisse mõne neistsamadest molekulidest, mida hingasid kord Leonardo da Vinci, William Shakespeare, Anne Bradstreet või Colette. Hingake sügavalt sisse. Mõelge "Tormile". Õhk paneb tööle meie kopsude lõõtsad ja annab jõudu meie rakkudele. Me ütleme "õhkkerge", kuid meie atmosfääris, mis kaalub viis tuhat triljonit tonni, pole midagi kergekaalulist. Ainult selline visadus, nagu on raskusjõul, võib seda maa ligi hoida; muidu lendaks see lihtsalt minema ja valguks orvadeta ilmaruumi avarusse.
  • Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 271

• Suured puud on taeva Atlased. (lk 118)
  • Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989

• Ma olen oma mälestustes senini rääkinud rohkem isa varjupoolest, aga tal oli ka ilusam pool olemas. Jah, mälestused on nagu pilved, heidad pilgu taevasse, imestad korraks: oi, millise huvitava kujuga pilved täna on! - ja unustad need sealsamas, sest päevarutt tuleb vahele. Ilu vaatlemine nõuab aega ja rahu. Kui sa suudad päevarutus pilvi kauem silmitseda, hakkab taevas sulle avanema ja sa leiad seal ilu, mille küljest ei saa enam silmi lahti.
  • Heljo Mänd, "Elu roheline hääl", 2007, lk 33

• Francesco Petrarca "Kantsoon", tõlkinud Ain Kaalep, rmt: "Renessansi kirjanduse antoloogia", Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk 37-39

• Emily Brontë, "*Noomida tihti saand, kuid siiski lahti...", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 181

Me oma kõrgust eal ei tea; kui tõusta kästakse, siis ulatavad mõned meist, kes tõesed, taevasse. Emily Dickinson, "*** Me oma kõrgust eal ei tea", tlk Doris Kareva, rmt: "Kiri Maailmale" (1988), lk 37

We never know how high we are Till we are asked to rise And then if we are true to plan Our statures touch the skies — "We never know how high we are" inglise vikitekstides

• Juhan Liiv, "Truudusetus", rmt: "Sinuga ja sinuta", 1989, lk 284 (vrdl 5 Mo 28:22-23)

• Juhan Liiv, "Lehed langsid" kogus "Juhan Liivi luuletused" 1910

• Karupoeg Puhh A. A. Milne'i samanimelises teoses, värsid tõlkinud Harald Rajamets. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 14

• Heiti Talvik, "Kui mustavad udud" kogus "Palavik" (1934)

• Heiti Talvik, "Õhtulaul" kogus "Kohtupäev" (1937)

• Juhan Viiding, "*** helgiheitja otsib taevast ingleid" kogus "Detsember" (1971), lk 32

• Juhan Viiding, Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 560

• Tiia Toomet, "*** Ka õhtul päevast soojust hoiab rada" kogus "Argipäeva õhtu" (1987), lk 13

• Jim Ollinovski, "Neli tankisti ja koer" (luulekogus "Aeroplaan esimesest pilgust" (2009))

• Urmas Tegova, "Kahvatu hommik munakad tolmused..." Vikerkaar 8/1993, lk 33

• Urmas Tegova, "Taeva üksikosade..." Vikerkaar 8/1993, lk 36

• Joanna Ellmann, "*see aasta jääb lumi taevasse seisma..." kogus "Olemise maa", 2017, lk 11

• Me vaatasime tavaliselt taevasse ja juurdlesime oma koha üle tähtede hulgas. Nüüd me vaatame maha ja muretseme oma koha pärast poris.
  • Cooper filmis "Tähtedevaheline"

• Ega maa vilja sigata, vaid taevas.
• Ega talv taevasse jää.
• Ega vihm (lumi) taeva jää.
• Hoolikas korjab, laisk pöörab päkad vastu taevast.
• Loodetuul on taeva luud.
• Pikka puud ei lasta taevasse kasvada.
• Saia ei saja taevast maha.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

• Jaan Kross, "Taevakivi". Tallinn: Eesti Raamat 1975
• Paul-Eerik Rummo, "Taevast sajab kõikseaeg kive: anakronistlik capriccio kahes vaatuses". EKSA 2016
• Selja Ahava, "Taevast pudeneb asju". Tõlkinud Jan Kaus. Post Factum, 2018