Māra Svīre

Māra Svīre (sünninimi Māra Brīdaka, alates 1956. aastast Māra Lapsiņa, 1970. aastast Māra Kaijaka; sündinud 13. oktoobril 1936)] on läti proasaist ja näitekirjanik.

Tsitaadid jutukogust: Māra Svīre, "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, Loomingu Raamatukogu 10–11.

"Kuni mina magama ei lähe ...", lk 5-23.

• Kasteheinad takerdusid kodaratesse ja käru lükkav naine pidi iga hetk vaatama, et see ei libiseks sügavasse rööpasse, mis on pärit veel sellest ajast, kui Sireli tallu sõideti hobusega. Imelik küll, mõtles Lidija, maa palgelt on kortse hoopis kergem kõrvaldada kui inimese näost. Aga kes siluks ja tasandaks selle, mis rattad on uuristanud? Kas tema, ainuke inimene, ja see piimavedamise käru? Mis teha, et teie ei rohtuks? Rohtunud rajaga talu tunduks mahajäetud. (lk 5)

• Jah, elu teisel poolel tuleb moment, kus inimene klammerdub elu külge, nagu tahtes selle kulgu peatada. Aastail, mis tulevad pärast seda, ei soovi nad enam ümberkorraldusi, isegi kärbsepaberit ei taha aerosooli vastu vahetada. Lidija küsis endalt, kui kaugel on temal see aeg, kui hakkab vanadus. (lk 7)

• "Laste pool on leib ülemisel riiulil," surus Vilma huuled kokku.

"Mis sa nüüd ajad! Skaidra on sul hea tütar, kui ta ainult nii kaugel ei elaks..."

"Hüva, hüva, ma ei ütle midagi," ajas Vilma vastu. Naabrinaine ei kuulnud tema hääles mahedust, mida ema lapsest rääkides harilikult kuidagiviisi varjata ei saa. Lidija mäletab, et ämm oli kord kõnelnud: Vilma lapsi ei armastavat, seepärast tal olevatki vaid üks tütar. Ega see päris nii vist küll olnud, aga ehk armastas Vilma lihtsalt ennast rohkem. (lk 9)

• Las küün laguneb! Aidast on kahju. See on näinud kõike head, mis siin talus üldse on olnud. Tuhkmullad, sinna vea sõnnikut, palju tahad, need oleksid ikka rohkem vastu võtnud, kui anti, ja kes teab, kas nendelt mäekühmudelt üldse paremat saaki oleks saanud. Aita ehitades polnud isa ja tema suurt rikkust lootnud. Viis korda kuus meetrit — ärgu seisku tühjalt, polnud nii palju palke, et ilmaaegu raisata. Vilma küll õiendas, et olevat sauniku aidake, kes see väljastpoolt näeb, kas tühi või täis. Aga tookord polnud naisel veel õiget sõnaõigust, isa otsustas omapäi, minia võis vinguda palju tahes. (lk 10)

• Gusts istus aidaesisele, mille palgid puudutasid peaaegu maad, nii sügavale oli vundament kõigist neljast nurgast vajunud. Siis, kui isa lamas aidas, viimaseid päevi maa peal, oli aidaesine täpselt istumise kõrgusel. Jah, tookord istus Gusts justament samamoodi. Viiskümmend aastat oli ta elanud isa käe all, ja kui juba pool elu elatud, pidi alustama oma elu. Kui isa poleks nii äkki surnud, jättes ütlemata kõik, mis ja kuidas edasi teha, siis poleks ehk Vilma suutnud mehe peataolekut ära kasutada ja ohje enda kätte võtta. Gusts toibus liiga hilja... (lk 10)

• Keskpäevane päike soojendas nii meeldivalt, aga seal sees, teadis ta, on jahe ja rahulik, isa võib lõpuks välja puhata, lausa kummaline, et ta magab nüüd päise päeva ajal, käed kokku pandud, seda polnud iial juhtunud. Ei, surnut Gusts ei kartnud, ta ei mõelnudki hirmule, suremine oli niisama loomulik nähtus nagu elaminegi, keegi pole ju surematu, aga aita ta siiski ei. läinud, mis sa seal vaatad kangestunud näkku, ta istus aidaesisel nagu nüüdki. (lk 10-11)

• Ta tõusis, vaatas veel kord aida poole ja mõtles, et omal ajal lamab ka tema seal, aga kuidas ta lamab, kui kirstu peale tilgub vett või sajab lund? Kevad ja sügis — see on vanade inimeste suremise aeg... Peab uue katuse panema, niipalju peab ta endale mõtlema. Ait kõlbab ka neile, kes siin pärast teda elavad, kas tõesti siis keegi siia ei tule, maja on kõva. Kui alevis ikka veel laaste löödaks, siis ei oleks mingi kunst neid muretseda, aga need kuradid on järele jätnud, keskuses pannakse uutele majadele ainult eterniiti, aga vanadele on niisama midagi tarvis, enne surma ei hakka ju keegi uut maja ehitama. Kuskil lüüakse kindlasti katuselaaste, aga kes ütleks, kus? Ja kuidas neid siia saada? (lk 11)

• Kui viimane saad oli maas, hakkas vana mehe meelekohas rähn taguma. Ta istus põllupeenrale, võttis kalossid jalast, luitunud nokatsmütsi peast ja tõmbas käega üle valge lauba ja pealae, mis polnud nagu eluilmaski päikest ja õhku saanud. Kui pealage ei oleks ääristanud õhuke hall juustepärg, oleks võinud mõelda, et pealmise mütsi all on valge alumine müts, nagu pealisriiete all on harilikult pesu, nii järsult erines sile lagipea kortsulisest, pruuniks põlenud näost. (lk 11-12)

• Higi pühkinud, pani Gusts mütsi taas pähe, tõmbas rohkem silmadele, et päike silma ei paistaks, laskus käsipõsakile ja vaatas jõude olles, kuidas mööda mäekülge sõidavad maanteel autod: suured rasked kaugvedude autod tirisid just nagu tigedad pullid, mida ta oli näinud nende külgedele maalitud olevat, bussid vurasid nagu ümmargused madalate jalgadega emised, aga sõiduautod, enamuses hallid, meenutasid kassipoegi, kes hõõruvad end vastu su säärt, aga samas — turts! hüppavad eemale.

Autod sõitsid suurel teel vahetpidamata nagu sõja ajal, olid ainult omavahel rohkem erinevad, ja tookord saatis motoriseeritud voolu pöörane müra, nüüd aga liuglesid autod täiesti hääletult, nagu ei veaks neid mitte mootor, vaid nõiavägi. (lk 12)

• Gusts meenutab praegu kõike üpris rahulikult, nii palju aega on mööda läinud sellest ajast, kui ta, Vilmaga abielus, öösiti näo seina poole pööras ja ennast haletses: küll seda, et ei olnud saanud võtta armastatud ja armastavat naist, pidi võtma selle, kelle vanemad olid talle määranud; küll seda, et oma isa ei lase tal talus peremees olla, hoiab ohjad enda käes ega lase lahti surmatunnini. Nüüd arvas ta, et sellised need noored on oma õiguse tagaajamisega ja tänamatusega, kas polnud tal kergem, kui isa kõik otsustas ja korraldas? Viimaks oli Gusts seda tajunud ja painutas end isa käe alla, mis juhtis kogu pere elu otsejoones nagu mööda künnivagu. (lk 12)

• Rohutirts kükitas heinatuustil ja liigutas koibi. Gusts vaatas ja arvas kuulvat ritsika siristamist. Ettevaatlikult, et siristajat mitte minema ehmatada, painutas ätt pea nii madalale, et kõrv oli peaaegu vastu rohtu. Siristas jah. Gusts kuulis seda, olgugi hooti, aga siiski täiesti selgelt. Siis pole asi sugugi hull, siis pole ta üldsegi kurt, kui kuuleb veel rohutirtsu siristamist. Gusts tõusis, mudis jalga, kuni kramp järele andis, siis libises ta pilk üle niitmata aasanurga, üle tõrvalillede ja siniste kellukate, mis õõtsusid kasteheina latvade kohal, ja nüüd kuulis ta selgesti, kuidas heinaritsikad siristavad, teravalt ja helisevalt, nagu luisataks vikatit. (lk 13)

• Vilma oli alati hoolitsenud, et hobusele saaks parem ninaesine, et ta oleks harjatud. Nagu see naiste mood on — et olgu söönud ja puhas. Ja valmis leppima ühega, kasvatama ja hoidma teda varsast kronuni. Aga kus isa ja tema! Kui tore oli laatadel! Oleks raha olnud, oleksid nad igal aastal hobuse ostnud, aga pidi olema mõistlik ja piirduma vahetamisega. Otsida välja, takseerida, hinnata, laita, ülistada oma, tingida! Häda vaid, et vahetatud hobustel tuli hiljem alati mingi viga ilmsiks. Vilmal on vist ikka õigus: nemad isaga olid lollilt ausad ja uskusid, mis öeldi. (lk 13)

• Kuuris heitis Gusts pilgu seinale, kus ikka veel rippusid valjad ja sedelgad, kõik vasknaastudega kaunistatud. Vähemalt hobuse lõhn majas. [---] Hall oli päris puuslakis, seepärast polnud teda eriti kahju kolhoosi ära anda, aga piduvaljaid — ei, need olid vankrikuuri nurgas kaltsude all, kuni kolhoosis jäi hobuseid vähemaks ja polnud enam nii hädasti hobuseriistu vaja. Siis võis rakmed riputada seinale, kindel, et ei hallita ega kõdune, ja on silmailuks. (lk 13)

• Kuni Vilma keldris piima järel käis, võttis mees külma vett, otsis köögikapist suhkrutoosi, pani kruusi neli teelusikatäit suhkrut, segas ja jõi. Kui naine ukse avas, pani ta kruusi lauale.

"See suhkur mind üleval peab," ütles ta end õigustades.

"Jah, ilma selleta oleksime kadunud," kinnitas Vilma takka.

"Aga pool pensioni ka läheb selle peale," meenutas Gusts, ostja ja kojutooja. (lk 14)

• "Luksuma ajab. Ilmselt Skaidra räägib midagi minu kohta," hakkas Gusts rääkima.

"Räägib, räägib, nii et on räägitud," venitas Vilma etteheitvalt.

"Nagu ta ei teaks, kuidas meil siin läheb."

"Oleksid lubanud tal Voldiga abielluda, siis ei peaks ta nüüd üksi olema."

"Kus sa sellega! Voldi oleksin ma sitase luuaga välja kihutanud! Naisemees ise veel! Et minu silmad seda ei näeks."

Kahjuks jah, mõtles Gusts, muidu oli Voldi korralik inimene, töömees, kui jõigi vahel, siis mõõdukalt, ja Skaidra pärast oli valmis naisest ära lahutama, kuigi neil olid juba lapsed. Jah, ilus see polnud, aga kust oleks Skaidra pidanud poisi leidma, kui tema aastakäik tapeti sõjas maha? Oleks pidanud sellestsamast Voldist kinni hakkama ja kõik. Ei meeldi, ei meeldi, laulis Vilma hommikul ja õhtul, ja nüüd on käes: ei ole majas väikseid lapsi, ei elu, ei väimeest, kes aitaks, ja tütar niisama vastu ema tahtmist ära, läks tolle lese juurde, hea, et võõrad lapsed juba suured. Aastate pärast on Skaidra ja tema mees samasugused vanad tudid nagu meie siin Vilmaga — ja pole samuti kedagi, kes aitaks... (lk 15)

• Selleks ajaks oli ka Vilma rehaga kohal. Ta tõmbas heina hunnikutesse, vanamees kandis viglaga kokku ja pani üles. Loog oli raske. Vilma töötas aegamisi, nii nagu tüsedus ja tursunud, valutavad jalad lubasid. Kuhu seal kiiret oligi, kui ainult üks redelijagu oli kahekesi kokku panna, vanamehe kahe hommiku niidus. Kahe hommiku! Varem oleks ühe hommikuga niisama palju jõudnud, õigel heinamaal, kus paks rohi, isegi poolteist või kaks redelit. Näe, ei ole enam ei jõudu ega heinamaad! Kohmitse ainult. Päris häbi kohe saokaupa heina korjata nagu saunik, et mitte jääda talvel palja leiva ja suhkru peale istuma. Liha enam ei taha, praetükid vedelevad taldrikul kas või nädal aega. Mekid, mekid, aga palju sa sööd, hing ihkab piima. Oleks keegi, kes niidaks, maksaks kas või viis rubla päevas, aga kõik teevad ainult endale ja on uhked pealegi nagu seesama naabri-Edvarts — temal olevat vaja puhata! Mis puhkus on maainimesel suveajal? Kas päev otsa traktoril istumine võtab tõesti nii läbi? Masin töötab, mitte juht, mis see kangide vajutamine õige ära ei ole. Varem, vaat siis oli töö, kui rukis oli nagu müür, põllule võis nagu metsa ära eksida, ja see mets tuli rautsiga maha niita, vihku siduda. Sellele mõeldes oli Vilma hakanud nii kiiresti riisuma, et tal kippus hinge matma. Naine seisatas, et hinge tõmmata, ja vaatas tagasi. Selja taga oli pikk paks vaal, Gusts ei jõudnud järele, vanuigi päris jõuetuks jäänud teine. Vilma võttis sületäie heinu, ajas end sirgu, rindu lõi valu, heinakõrred torkisid paljaid käsivarsi. Ah, see oli ainult kõdi, võrreldes rukkikõrrega, mis torkis käed veriseks. Ja siiski oli vanasti hea töötada, kas või sellepärast, et ise olid noor ja jõud käis tööst üle, mitte nii nagu praegu. Jõuetus vaevas nüüd tedagi, Vilma ei tahtnud seda endale tunnistada, seepärast ei meeldinud ka talle mehe tööd vaadata. (lk 16)

• Naise jutt on niisama palju väärt kui huugamine kõrvus, mida nüüd õhtupoolikul oli terve pea täis, nii et vahepeal võttis silme ees kirjuks. (lk 16)

• See töö oli Vilmale lapsest peale meeldinud. Niitmine mitte. Võib-olla sellepärast, et vikatil polnud õiget tera, Gusts ei osanud pinnida nagu vaja, ja Vilma ise polnud kunagi luiskama õppinud. Niitmine on lõppude lõpuks meesterahva töö, aga mis seal parata, kui vanamehest enam töötegijat pole: kuni tema peale loodad, jõuad ise kolm korda ära teha. (lk 16-17)

• Vilma tegi tule alla, pani pudru keema — kuni kruubid pehmeks keevad, kulub üle tunni. Oleks tangu, need keeksid rutem ära, küll tahaks odratanguputru, nagu ema keetis, aga kaupluses on üksnes puru, see on kanapoegadele paras, mitte inimestele. (lk 17)

• "Ah magasid ennast välja, mis?" tänitas Vilma. "Küll on hea, kui mõni inimene võib ilma mureta elada, samal ajal kui teine..."

Gusts oli juba lähemale jõudnud ja kui Vilma talle otsa vaatas, jäi ta poolelt sõnalt vait. Mehe nägu oli roosa, parem silm kinni, suu peas viltu, kõrvad lõkendasid nagu tulekahi.

"Kullakene!" jooksis Vilma talle juurde. "Mis sinuga juhtus, vana? See on ju rabandus! Millal? Kas ise ka tundsid? Tule tuppa, teen otsekohe voodi üles! No ütle ometi mõni sõna, et ma teaksin, kas hääl on veel alles! Oh jumal, jumal, kurdiga oli raske, mis ma tummaga peale hakkan!"

"Heitsin pikali..." seadis Gusts sõnu. "Ärkasin... kange. Käsi..."

"Käsi kah!"

Vilma tõstis käe üles, hõõrus, näpistas, küsis, kas on tunda. Ei olnud. Naine võttis pisikeseks jäänud raugal kaenla alt kinni, aitas tal tuppa komberdada, tegi aseme üles, kloppis padja kohevile ja pani mehe voodisse. Mis nüüd peaks tegema? Rohtu! Vilma võttis lusikasse vett, tilgutas kakskümmend tilka palderjani, järele mõelnud — veel kümme, ja läks voodi juurde. Gustsi viltuses näos peegeldus hirm ja hetkeks paistis Vilmale, et mees on juba surnud. (lk 17)

• Alati oli Vilma hoolitsenud enne loomade eest, siis alles teiste majaliste ja enda eest. Ei saanud isegi tütrele külla sõita, liiga kauge, lüpsiajaks ei jõuaks tagasi, bussid ju ei käi nii, nagu inimestel vaja on, vaid sõiduplaani järgi. (lk 18)

• Korraks käis peast läbi mõte minna küüni, pugeda heintesse, jääda magama ja ärgata siis, kui... Narr, noomis Vilma ennast. Iialgi ei võinud ta millestki kõrvale hoida, sest polnud kedagi, kes midagi oleks tema eest ära teinud, kõik tööd, kõik koledused seisid tema ees nagu mustsada, kantsikud püsti, ja ootasid, millal Vilma rivi eest läbi läheb. (lk 18-19)

• Oleks pidanud minema vanamehe juurde hüvasti jätma, kes teab, kas teist üldse enam näeb, arstid ju tõtt ei räägi, arutas Vilma, aga jõudu ei olnud, käed-jalad olid kui halvatud, pähe ei tulnud ühtki sõna, mida oleks võinud ütelda, oma elus ei olnud ta midagi niisugust lausunud, liiatigi siis nüüd, kui võõrad inimesed toas. Nii ta jäigi istuma ja vaatas pealt, kuidas mees pandi kanderaamile. Alles siis, kui Gusts, silmad kinni, pikali, temast mööda viidi, sirutas Vilma kiiruga käe, et silitada, kuid oli juba liiga hilja, pihk libises vaid üle mehe kondiste põlvede. (lk 21)

• Sireli talu madal ja pikk, vastu mäekülge liibunud elumaja oli puude sisse kasvanud. Kes ei tea, ei oskaks vaadatagi. Kui uus katus panna, siis võiks siin veel paar põlvkonda elada, aga pole ju, kes tuleks, pärast teda, Lidijat, jääb maja tühjaks, võib-olla küll viimasena siin kandis — aga siiski. Mõelnud nii, ei olnud Lidijal siiski eriti kahju, ta polnud siin sündinud ega kasvanud ega kaua õnne tundnud, ta mõtles lihtsalt hoone väärtuse peale ega võinud leppida, et see enneaegu kokku kukub ja rohtub. Millal, see sõltub kõik temast endast, sest maja elu kestab seni, kuni tema seal sees elab. Samamoodi on ilmselt Kaste talu saatus Vilma käes. Ei tea, kas naabrimemm täna õhtul magama jääbki, ta on ikka kartnud ööseks üksi jääda, siis pidavat kuulma samme ja ohkeid. Puhas ettekujutus muidugi, vanad seinad naksuvad vajudes. Oma kodus ei teinud Lidija nendest häältest väljagi. Vaja lehm ära lüpsta ja minna ööseks Kaste tallu, kuigi Vilma ei palunud, ei tahtnud vist tüli teha. Mis tüli nüüd, hea, et on, kuhu minna, palju raskem oleks, kui ümberkaudsete naabrite majades elaksid vaid tuul ja mälestused. (lk 23)

Vikipeedias leidub artikkel

Māra Svīre