Vilnius

Vilnius
[ v'ilnjus ]
leedu Vilnius
Ülevalt paremalt päripäeva: Gediminase torn, Šnipiškėsi linnaosa, presidendipalee, Piliesi tänav, Koiduvärav, Püha Anna kirik
Vilniuse lipp Vilniuse vapp
Pindala: 401 km²
Elanikke: 581 475 (1.01.2023)[1]
Koordinaadid: 54° 41′ N, 25° 17′ E

Vilnius (poola keeles Wilno, valgevene keeles Вільня, jidiši keeles ווילנע) on Leedu pealinn.

Vilnius asub Leedu kaguosas kohas, kus Nerisesse suubub Vilnia jõgi. Selle jõe järgi on ka Vilnius nime saanud.

Vilnius asub 312 km kaugusel Klaipedast, mis on Leedu peamine meresadam. Kaunas asub Vilniusest 102, Panevežys 135 ja Šiauliai 214 km kaugusel. Nendega on Vilnius ühendatud maanteede abil.

Tänapäeval asub Vilnius Leedu servas, kuid see pole alati nõnda olnud. Näiteks omal ajal oli Vilnius Leedu suurvürstiriigi pealinnana üsna riigi keskel. Mõnede arvestuste kohaselt asub Vilniuse lähistel Euroopa geograafiline keskpunkt, mis on ka tähistatud.

Vilniuse pindala on 402 km². Sellest 29,1% on hoonestatud, haljasalad hõlmavad 68,8% ja veekogud 2,1%. Administratiivselt jääb see Vilniuse linna omavalitsuse aladele.

Neris on laevatatav, aga regulaarset laevaliiklust jõel ei toimu.

Aasta keskmine temperatuur Vilniuses on +6,6 °C. Kõige palavamad kuud on juuli (+17,9 °C) ja august (+17,0 °C), kõige külmemad jaanuar (−4,1 °C) ja veebruar (−3,9 °C). Kõige kõrgemad temperatuurid on registreeritud juulis (+35,4 °C) ja augustis (+34,9 °C). Kõige madalamad on jaanuari ja detsembri maksimumtemperatuurid, vastavalt +10,9 °C ja +10,5 °C. Kõige madalamad temperatuurid on mõõdetud jaanuaris (−37,2 °C) ja veebruaris (−35,8 °C). Kõige kõrgemad on juuli ja augusti miinimumtemperatuurid, vastavalt +3,5 °C ja +1,0 °C.

Aastas sajab keskmiselt 688 mm. Kõige rohkem sajab juulis (92 mm) ja juunis (75 mm), kõige vähem veebruaris (37 mm). Keskmine õhuniiskus on 80%.

Aastas paistab päike keskmiselt 1588 tundi. Kõige päikesepaistelisemad kuud on mai (241 tundi) ja juuni (231 tundi), kõige pimedamad detsember (25 tundi) ja november (33 tundi).

Keskmine tuule kiirus Vilniuses on 3,9 m/s.

Aastal 1323 tõi Leedu suurvürst Gediminas Vilniusse üle Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi pealinna. See on ka esimene kord, mil Vilniust on ajalooallikates mainitud. Varem asus Leedu õukond Trakais. Suurvürstiriigi pealinnaks jäi Vilnius kuni Kolmanda Poola jagamiseni, aastatel 1569–1795 kuulus Leedu suurvürstiriik Poola koosseisu ja Vilnius samuti Poola koosseisu.

Aastal 1387 sai linn suurvürst Jogailalt Magdeburgi linnaõigused.

1389–1392 toimus Leedus kodusõda, milles Vytautas piiras Vilniust, püüdes seda Jogailalt vallutada. Hiljem sõlmisid nad rahu.

1503–1522 ehitati Vilniuse linnamüür, milles oli 9 linnaväravat ja 3 linnamüüri torni. Leedu suurvürst Žygimantas Augustas (poolapäraselt Zygmunt II August) viis oma õukonna 1544. aastal Vilniusse.

1579. aastal asutas Poola-Leedu kuningas Stefan Batory Vilniuse Ülikooli. Sellest ülikoolist sai Krakówi Jagiełło ülikool järel tähtsuselt teine ​​ülikool Poola-Leedu Rahvaste Ühenduses (Rzeczpospolita). Linn oli avatud tulijatele kõikjalt üle riigi ja välismaaltki ja seda võrreldi Paabeliga. Linnas räägiti leedu, poola, vanavalgevene, ladina, saksa, heebrea ja türgi keelt ning jidišit.

17. sajandist alates tabasid linna paljud õnnetused. Rzeczpospolita riik osales paljudes sõdades, mida nimetati kokku Uputuseks. Vene-Poola sõja ajal 1654–1667 okupeerisid Vilniust Moskva tsaaririigi väed, kes seda rüüstasid ja maha põletasid ning elanikkonna seas massimõrva korraldasid. Põhjasõja ajal rüüstasid linna Rootsi väed. 1710 tabas linna muhkkatk, mis tappis umbkaudu 35 000 linlast. Kõige laastavamad tulekahjud esinesid 1715, 1737, 1741, 1748 ja 1749. Alles 19. sajandi alguses jõudis Vilniuse elanike arv taas 20 tuhandeni.

1750. aasta paiku olid Vilniuse elanikest 70% poola keelt kõnelevad katoliiklased (poolakad), 25% jidiši keelt kõnelevad juudid ja 5% teised.

1795. aastal liideti Vilnius kolmanda Poola jagamise käigus Venemaa keisririigiga ja temast sai Vilniuse kubermangu keskus. 1805. aastal lammutati Vilniuse linnamüür ja järele jäeti üksnes Koiduvärav.

1812. aastal, Napoleoni sõdade käigus vallutasid 1812. aasta isamaasõjas Prantsuse esimese keisririigi Suur armee ja Varssavi hertsogiriigi väeosad Vilno. Linlased tervitasid Napoleoni soojalt, sest ootasid temalt Poola riigi taastamist. 1. juulil 1812 kuulutati välja Poola alasid ühendava Leedu suurvürstiriigi taasloomine. Napoleoni taganemise käigus suri linnas tuhandeid tema sõdureid ja 2002 avastati linna lähedalt massihauad.

Pärast 1830. aasta Poola ülestõusu sulges tsaarivalitsus 1832 Vilniuse Ülikooli. Aastast 1862 on Vilnius sõlmjaam Peterburi–Varssavi raudteel. 19. sajandi teisest poolest oli Vilnius oluline leedu ja valgevene rahvusliku liikumise keskus (samal ajal oli Vilnius rahvuslikult koosseisult jätkuvalt poola-juudi linn).

Aastatel 1852–1862 rajati laiarööpmeline Peterburi–Varssavi raudtee. Raudtee pikkus koos haruliinidega oli 1280 km. Raudtee trass kulges läbi Gattšina, Luga, Pihkva, Ostrovi, Põtalovo, Režitsa, Dünaburgi, Vilno, Landvarovo, Grodno ja Białystoki.

1915–1918 oli linn Saksa keisririigi vägede okupatsiooni all. Saksa vägede taandudes kogus hoogu Leedu-Poola konflikt linna riikliku kuuluvuse üle. Pärast Saksamaal toimunud Novembrirevolutsiooni ja Saksa vägede evakueerimise algust tühistas Lenini juhitud Nõukogude Venemaa valitsus 13. novembril 1918 ühepoolselt Saksa keisririigiga sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu. 16. novembril andis Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vācietis käsu alustada taganevate Saksa vägede järel pealetungi laialdasel rindel Soome lahest kuni Ukrainani. Punaarmee löögisuunad olid Leedu aladele: Polotsk (Valgevenes) – Daugavpils – Panevėžys – Šiauliai (Leedumaal) – Liepaja. Punaarmee väed hõivasid Vilniuse 5. jaanuaril. 27. veebruaril 1919 moodustati Valgevene nõukogude I kongressi ja Leedu nõukogude I kongressi otsuse põhjal Vilniuses Leedu-Valgevene NSV ja 1919. aasta veebruaris sai linnast Leedu-Valgevene NSV pealinn.

19. aprillil hõivasid linna endise Rzeczpospolita koosseisu kuulunud alad Poola väed Edward Rydz-Śmigły juhtimisel. 28. juunil 1919 liitlasriikide ja Saksamaa vahel Prantsusmaal, Pariisis sõlmitud Versailles' rahulepinguga jäi Vilnius Poolale.

Poola-Nõukogude sõja ajal vallutas Punaarmee juulis 1920 taas linna ja selle ümbruskonna. Vene SFNV tunnustas 12. juulil 1920 sõlmitud rahulepinguga Leedu iseseisvust ja andis okupeeritud Vilniuse Leedule, kuigi linna umbes 139 000 elanikust oli leedulasi vaid 1,6% (poolakaid 54%, juute 41%). Vilniusest sai Leedu Vabariigi pealinn.

7. oktoobril 1920 vahendas Antant Suwałki lepingu, kus Vilniuse kuuluvust ei olnud sõnaselgelt kirjas, kuid tänapäeva ajaloolased on ühesel seisukohal, et lepinguga määrati Vilnius Leedule. 9. oktoobril 1920 vallutasid Poola kindrali Lucjan Żeligowski väed Vilniuse ja kuulutasid välja nn sõltumatu riigi Kesk-Leedu (Litwa Środkowa). 20. veebruaril 1922 kuulutas selle riigikese parlament Vilniuse seim (Sejm Wileński) välja ühinemise Poolaga.

Leedu Vabariigi ajutiseks pealinnaks sai Kaunas. Kuid 1922. aastal vastu võetud Leedu põhiseadus sätestas, et Leedu pealinn on Vilnius. Leedu ei tunnistanud Poola võimu Vilniuse üle isegi de facto. Poola ja Leedu vahel ei olnud kuni 1938. aastani diplomaatilisi suhteid. Üle Leedu-Poola piiri ei liikunud rongid, telegraafiliinid ega isegi post. Leedu deklareeris Vilniust oma pealinnaks kõigis ametlikes dokumentides, kaasa arvatud 1922. aastal vastu võetud põhiseaduses. Leedu võimuorganid viidi üle Kaunasesse, mida ametlikult nimetati "ajutiseks pealinnaks"^[viide?]. Leedu hinnangul pidi Kaunas olema ajutine pealinn seni, kuni Vilnius on "vabastatud Poola okupatsioonist".

Poola võimu all arenes Vilnius kiirelt. Juba 1919. aastal taasavati Vilniuse ülikool Stefan Batory ülikooli nime all. Linna infrastruktuuri parandati oluliselt. Vilnius oli 1931. aasta seisuga Poola suuruselt viies linn ja seal elas ligikaudu 195 000 inimest. Samas elas 1931. aastal Vilniuses 66% poolakaid, 28% juute, 5% venelasi ja valgevenelasi ning vaid 0,8% leedulasi. Wilno-Troki (Vilnius-Trakai) maakonnas elas 84% poolakaid.

23. augustil 1939 sõlmisid NSV Liit ja Saksamaa Molotovi-Ribbentropi pakti, millega jagasid Ida-Euroopa oma mõjusfäärideks. 1. septembril alustas Saksamaa Teist maailmasõda, rünnates Poolat. 17. septembril tungisid NSV Liidu väed Poolasse. 19. septembril hõivas Punaarmee Vilniuse. 10. oktoobril sõlmiti Leedu Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt, mille alusel Leedu maa-alale paigutati Punaarmee sõjaväebaasid. Vastutasuks lubas NSV Liit Leedule Vilniuse. Punaarmee tõmmati linnast välja ja 27.-28. oktoobril 1939 anti Vilnius ja Vilniuse piirkond Leedule üle.

Vahepealse viie nädala jooksul kuulus Vilnius Valgevene NSV haldusalasse^[viide?]. Linnas avati valgevenekeelsed koolid ja ajalehed. Kui Vilnius Leedule üle anti, hakkas Leedu valitsus valgevene kultuuri survestama.

15. juunil 1940 okupeeris Nõukogude Liit Vilniuse. 24. juunil 1941 hõivasid linna Saksa väed, kes 22. juunil olid tunginud kallale Nõukogude Liidule. Vilniuses asutati kaks getot: väiksem likvideeriti juba oktoobriks, suurem tegutses 1943. aastani. 1. septembril 1943 puhkes Vilniuse getos ülestõus, mis aga maha suruti. Holokausti käigus hukkus Vilniuse juudi kogukonnast 95%. Paljud nendest tapeti vanalinna keskusest kõigest 10 km lääne pool asuvas Paneriai koonduslaagris. Seal hukati umbes 70 000 juuti, 20 000 poolakat ja 8000 vene sõjavangi, kokku umbes 100 tuhat inimest.

1944. aastal Punaarmee pealetungi ajal Leedu territooriumil, alustasid Poola Armia Krajowa väeosad 7. juulil Vilniuse vabastamist Saksa okupatsioonivägedest ja 13. juulil 1944 vallutasid Punaarmee kindral Ivan Tšernjahhovskõi 3. Valgevene rinde väed taas Vilniuse. Linna vabastamist alustanud Armia Krajowa vägede juht, kindral Aleksander Krzyżanowski ning ligi 6 000 võitlejat vahistati ja saadeti NSV Liitu sunnitöölaagritesse metsatöödele.

Maailmasõja tulemusena muutus drastiliselt Vilniuse rahvuslik koosseis: juudid langesid genotsiidi ohvriks, palju poolakaid asus ümber sõjajärgsetele Poola aladele, oma vabariigi pealinna asusid leedulased. Linna asus elama ka suhteliselt palju venelasi. Kuid Vilniuses säilis arvukas poola vähemus, viiendik elanikest.

11. märtsil 1990 võttis Leedu NSV Ülemnõukogu vastu otsuse välja astuda Nõukogude Liidust ja taastada iseseisev riik. 9. jaanuaril 1991 saatis NSV Liit Nõukogude armee Leedusse. 13. jaanuaril toimus kokkupõrge armee ja relvitu rahva vahel, kui armee püüdis hõivata Vilniuse teletorni. Hukkus 14 tsiviilisikut ja 700 inimest sai vigastada. 1991. aasta augustis tunnistas NSV Liit lõpuks Leedu iseseisvust.

Vilniuse vanalinn kuulub 1994. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Vilnius oli 2009. aastal Euroopa kultuuripealinn.

• Vilniuse katedraal (Vilniaus katedra, poola keeles Katedra wileńska)
• Püha Peetruse ja Pauluse (Šv. Petro ir Povilo bažnyčia, poola Św. Piotra i Pawła) (1668)
• Püha Miikaeli (Šv. arkangelą Mykolą, poola Św. Michała ehk Bernardynek)
• Bernardiinide (Šv. Pranciškaus ir Bernardo bažnyčia, poola Bernardynów) (16. sajand)
• Basiliaanide kirik ja klooster (poola Bazylianów) (17. sajand)
• Misjonäride (Misionierių (pasauliečių) vienuolynas, poola Misjonarzy) (1695–1730)
• Püha Anna (Šv. Onos bažnyčia, poola Św. Anny) (16. sajand)
• Püha Jakoobuse ja Filippuse (Šv. Jokūbo ir Pilypo bažnyčia, poola Św. Jakuba i Filipa) (1690–1737)
• Püha Katariina (Šv. Kotrynos bažnyčia, poola Św. Katarzyny) (1622)
• Šv. Kazimiero bažnyčia (poola Św. Kazimierza) (1604–1616) restaureeritud 17.–19. sajandil)
• Püha Raafaeli (Šv. Arkangelo Rapolo bažnyčia, poola Św. Rafała) (18. sajand)
• Püha Stefanuse (poola Św. Stefana) (ca 1600)
• Püha Theresa (Šv. Teresės bažnyčia, poola Św. Teresy) (1635–1650)
• Viešpaties Jėzaus bažnyčia (Kolmainu) (poola Trynitarzy na Antokolu) (1694–1717) kirik 1919. aastani
• Švč. Jėzaus širdies bažnyčia (poola Wizytek) (1715–1760)
• Kõigi Pühakute (Visų Šventųjų bažnyčia, poola Wszystkich Świętych) (1620–1631, restaureeritud 18. sajandil)
• Evangeeliumi-Augsburgi kirik (19. sajand)
• Evangeeliumi-reformatsiooni kirik (16.–18. sajand)
• Vilniuse mošee (19. sajand)
• Metropolitaalne õigeusu katedraal (17.–19. sajand)
• Koraalne sünagoog (1903)
• Karaiimide palvemaja (Kenesa, poola Kienesa karaimska) (1922)
• Vene surnuaed (poola Cmentarz na Rossie), kuhu on maetud Józef Piłsudski süda, samuti tema ema.
• Jumalaema õigeusu (Skaisčiausiosios Dievo Motinos cerkvė) (16. sajand)

• Vilniuse Ülikooli hooned
• Gediminase torn
• Kolme Risti mägi
• raekoda
• Aušros vartai (poola Ostra Brama)

• FK Žalgiris Vilnius
• FK Riteriai
• FC Vilniaus Vytis
• BC Rytas
• LFF stadionas

Vilniusel on 43 sõpruslinna:

• Vilniuse lennujaam
• LFF-i staadion
• Antakalnise kalmistu
• Vilniuse Kõrgem Parteikool

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Vilnius

• Vilnius free pictures
• Kristel Kossar. Kultuuripealinn Vilnius meelitab tasuta üritustega Postimees, 19. jaanuar 2009
• Eurostat: Vilnius on Euroopa «mõrvapealinn» Postimees, 9. aprill 2012