Haljasala
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Jaanuar 2024) |
Haljasala on linna roheala, mis koosneb erineva suurusega looduslikest ja poollooduslikest kooslustest, nagu metsatukad, sood, heinamaad, istandikud ja hekid. See toimib kultuurmaastikus kompensatsioonialana, biokeemilise barjäärina, liikide migratsiooniteena ja rekreatsioonialana.
Asula haljasala hõlmab avamaakattega alasid nagu aiad, pargid, puiesteed ja kalmistud, olles keskkonnakaitseliselt oluline. Seda võib jagada kvartalisisesteks ja kvartalivahelisteks aladeks, rõhutades esteetilisi ja ökonoomseid kaalutlusi.
Haljasalasid liigitatakse taimestiku kõrguse järgi madalateks (müürid, põõsad), kõrgeteks (puud) ning sega- ja seinahaljastuseks (vertikaalne haljastus). Haljasvöönd ümbritseb äri- ja tööstusettevõtteid, kogudes looduslikke ja poollooduslikke alasid, pakkudes kultuurmaastiku kompensatsiooni.[1]
Haljasalad on puhke otstarbeks mõeldud alad, mida linnaelanikud kujundavad või mis on aja jooksul avalikuks kasutamiseks kujunenud. Oluline on taimkatte olemasolu, kuna "haljastamine" viitab roheliseks muutmisele. Avaliku haljasala mõiste hõlmab linnaelanike poolt kasutatavaid alasid, mis võivad juriidiliselt olla ebaselged, kuid täidavad olulist puhkefunktsiooni.[2]
Euroopa säästva arengu seiremetoodika määratleb avaliku haljasala parkideks, aedadeks ja haljasaladeks, mille kasutamine on ette nähtud ainult jalakäijatele ja jalgratturitele, samuti vabaõhu-spordirajatisteks. Haljasaladel on oluline roll linnakeskkonnas, mõjutades positiivselt linnaelanike heaolu.[3]
Haljasalade väärtus ei ole pelgalt dekoratiivne, vaid aitab luua ka esteetilisemat ja tervislikumat linnakeskkonda. Nad täidavad mitmeid olulisi funktsioone, sealhulgas esteetilist, bioloogilist ja sotsiaalset rolli, ning on vajalikud kõigis linna tsoonides.
Haljasalade funktsioonid hõlmavad maastikulisi, ökoloogilisi, rekreatsiooni, kergliiklust, kultuuriloolisi ja kliimaalaseid aspekte. Seega on haljasaladel mitmekülgne tähtsus, mõjutades linna elukeskkonna mitmekesisust, inimeste tervist ja üldist heaolu.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Ökoloogialeksikon. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. 1992. Lk 68. ISBN 5-89900-010-4.
- ↑ Masing, V. 1984. Linnahaljastus ökoloogi vaatekohast 1. Eesti Loodus. Nr 1. lk 2-5
- ↑ Elanike rahulolu oma linnaga. Elanike üldine rahulolu linna erinevate aspektidega. 2003. Kõivik, K. (koostaja). Euroopa säästva arengu seiremetoodika “Läbilõige säästvusest kohalikul tasandil – Euroopa ühtsed indikaatorid (ECI)”, Indikaator nr A.1. Küsitluse “Tartu ja Tartlased 2003”. Tartu. kättesaadav Tartu Linavalitsuses