Vormsi

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel on saarest; laeva kohta vaata Vormsi (laev); rahvatantsurühma kohta vaata Vormsi (tantsurühm)

Vormsi
Taluhoone Vormsil
Koordinaadid	59° 0′ 0″ N, 23° 15′ 0″ E
Pindala	93 km²
Pikkus	16,2 km
Laius	10,7 km
Rannajoone pikkus	101 km
Kõrgeim koht	13 m üle merepinna
Elanikke	415 (2011) 4,5 in/km²

Vormsi (varem ka Hiiurootsi saar, rootsi keeles Ormsö, saksa keeles Worms) on 93 km² suurune saar Läänemeres, Lääne maakonna territooriumil. See on suuruselt neljas saar Eestis.^[1]

Legendi kohaselt sai saar nime Islandi viikingi Ormi („madu”) järgi, teise versioonina on pakutud Püha Olavi legendist kirjeldatud mereröövel Ormi, kolmandana 13. sajandi piiskoppi Ormi.^[2][3]

Vormsi saar moodustab põhilise osa Vormsi vallast. Valla halduskeskus on Hullo küla.

15. oktoobri 2011 seisuga oli Vormsi vallas registreeritud 415 elanikku. Statistikaameti andmeil oli 2011. aasta alguses vallas 241 püsielanikku.

13. sajandist kuni 1944. aastani elasid saarel eelkõige rannarootslased.

Varaseimad arheoloogilised leiud Vormsilt on pärit rauaajast.^[viide?]

Vormsit on esimest korda ürikuis mainitud aastal 1391. Vormsi saare esimesteks elanikeks peetakse rootslasi. Ei ole teada, mis aastal rannarootslased saabusid, kuid juttude järgi liikus rootslasi Eesti rannavetes juba 13. sajandi keskel. 1220. aastal korraldasid rootslased Läänemaale ja Vormsile misjoni- ja vallutusretki, mille tulemusena võisid hakata sinna tekkima rootsi asulad. Rootslased võtsid Vormsi 1220. aastal oma valdusse.^[4]

Vormsi esimesed elanikud olid rootsi kalurid ja põlluharijad, kellest enamik oli pärit Soomest. Rootslaste peamine asuala oli Noarootsi ja Vormsi kihelkond. Elati vabade talupoegadena Rootsi õiguse järgi, see tähendas väiksemaid makse, soodsamat maad ja suuremat vabadust. 1938. aastal oli Vormsi saarel umbes 2600 elanikku, kellest enamik olid rootslased.

Rootsi õigus ius suecium rakendus Rootsist kaasa toodud õigusdeklaratsiooni alusel automaatselt ka väljarändajaile. Sel ajal, kui rannarootslased elasid Rootsi õiguse alusel, hakkasid Eesti talupojad alates 14. sajandi lõpust oma liikumisvabadust kaotama ja muutusid vähehaaval pärisorjadeks. Sealsete rootslaste eelis oli õigus oma asustusala piires ümber paikneda. Mõisnik ei tohtinud rootslasi müüa, kuid võis maa üles öelda, andes neile pool aastat kolimisaega. Rootslased käisid ka mõisas tööl, tööde raskus sõltus asukohast. Maksude maksmine käis peamiselt kümnisena.^[4]

1604. aastal rajas Magnus Brümmer Bussbysse esimese mõisa, mis on tuntud Magnushofi ehk Suuremõisana. Aastaid hiljem suurendasid Vormsi saarel oma valdusi mõisnikud De la Gardie ja Stackelberg. Kohalikele mõisnikele ei meeldinud, et talupojad elasid Rootsi õiguse järgi ning see tekitas vastuolusid – eriti mõisnik Stackelbergiga. Mõisnike vastu käidi abi otsimas ka Rootsi kuningalt ning viimane selline retk tehti 1861. aastal. 1841. aastal tegi Eesti kubermanguvalitsus otsuse eemaldada Stackelberg Vormsi mõisate valitsemisest, põhjuseks toodi tema põhjendamatult halb käitumine talupoegadega. Vormsi saare mõisate valitsemine läks üle tema pojale.^[5]

Tänapäeval on Vormsi saare üks olulisemaid vaatamisväärsusi Hullos asuv Püha Olavi kirik, mis ehitati 13. sajandil. Kirik kuulub Lääne praostkonna luterlikule kogudusele. Algselt ehitati kirik puust nagu enamik tolleaegseid pühakodasid. Kivist kooriruum ehitati juurde 14. sajandil. Kiriku lääneosale ehitati kellatorn, mille jäänuseid on siiani sissekäigu juures näha. Hoone rüüstati täielikult Liivi sõja ajal. Rööviti kirikuhõbe ning kirikukellad viidi Saaremaale. Rüüstajateks olid nii Vene sõjaväelased, saarlased kui ka rootslased. 1632. aastal püstitati vana puuhoone asemele uus kivihoone ning kirikukell paigutati seina. Ühtlasi sai kiriku ehitamise ajalugu sellega läbi. Hiljem on hoonet vaid remonditud.^[4]

Rootsi ärkamisliikumise ajal (19. sajandil) tulid Eestisse misjonitööd tegema viis meest, kelle hulgas oli Vormsi saarel väga tuntud misjonär Lars Johan Österblom. Österblom viibis saarel 14 aastat ning selle ajaga asutas ta kolm kooli, palvemajasid ja karskusseltse. Ta jättis jälje rahva harimisse, kasvatusse ja ellu – muutis Vormsi rahvariideid ja isegi arhitektuuri. Österblomi ulatusliku tegevuse tõttu vaadeldaksegi Vormsi ajalugu kahes perioodis: Österblomi-eelne ja -järgne aeg. Vaatamata tema positiivsetele tegudele taheti temast korduvalt lahti saada ning seda eelkõige kohaliku kirikuõpetaja kinnisidee tõttu. Lõpuks, 1886. aastal, väljasaatmine õnnestus. Väljasaatmise põhjuseks toodi tema kahjulikkus kreeka-katoliku kirikule.^[4]

Õigeusu kogudus rajati Vormsi saarele 1886. aastal. Kirik rajati tsaariaegse Venemaa venestamispoliitika raames ning 500 liiget saadi eelkõige sotsiaalse, majandusliku ja poliitilise survega. Vormsi õigeusu kirik tegutses umbes 40 aastat. 1937. aastaks olid jumalateenistused lõppenud. Baptistikoguduse maja Rälbys ehitati 1878. aastal, mis oli esimene palvemaja Vormsis.

Eesti Vabariigi algusajal olid rannarootslased tegevad paljudes seltsides ning neil oli oma esindaja tollases riigikogus. Esimese maailmasõja alguse mobiliseerimislaine viis saarelt omajagu inimesi. Sõja ajal ehitati saarele kaitsekindlustusi. Alates 1917. aastast oli Vormsi saar terve aasta sõjapiirkonnas, samas otsest sõjategevust seal ei toimunud. Teine maailmasõda Vormsi jaoks nii rahulikult ei möödunud. Saxby tuletorni pärast toimus 1941. aastal äge võitlus sakslaste ja venelaste vahel. Kummalgi poolel oli palju langenuid.^[4]

1943. aasta tõi Vormsi elanikele suuri muudatusi. Saarelt lahkus peaaegu kogu elanikkond. Osa liikus Soome kaudu Rootsi ja mõned sõitsid sinna otse üle Läänemere. Inimesi aitas sakslaste heakskiidul transportida Svealandi lahingulaev Odin. Põgenemine tähendas vormsilastele suurt pööret, sest selja taha tuli jätta saar, kus esivanemad olid maad harinud juba 700 aastat. Sõja lõpuks oli Vormsi saar peaaegu inimtühi – saarel hulkusid koduloomad.^[4]

Vormsi võib jaotada kaheks: idaks ja lääneks. Idapoolsetes külades elasid kalurid ja vaesem rahvas. Idapoolsetest küladest üks esimesi, millega saarele tulija kokku puutub, on Sviby. Küla on kaks korda maha põlenud, viimati 1932. aastal. Tänaseks on majade vahed pikemad ning seetõttu ka tuleoht väiksem. Svibys elas suurem osa Vormsi eestlastest.

Hosby on üks Vormsi nooremaid külasid. Küla lähedal paikneb Skärssteni rändrahn. Järgmine idaringi küla on Söderby, mis oli mõisa küla ja kus eelmise sajandi alguses toodeti soola. Edasi jõuab idaringil sõitja Norrby külla, mille lähedal asub 1935. aastal ehitatud tuletorn. Majaka juurest lahele vaadates näeb Noarootsi poolsaart. Norrby, Diby ja Rälby on ühed paremini säilinud Vormsi asulad.

Diby küla on saanud nime lähedal asuva Diby järve järgi. Rälbyt on peetud Vormsi üheks jõukamaks külaks. Rälbys tegutses pühapäevakool, laulu- ja keelpilliansambel, külas on oma palvemaja. Külast põhja pool asub Rälby sadam. Sellega saab saare idaring läbi ning teed mööda edasi sõites jõutakse Hullosse.^[6]

Vormsi kiriku juurest läheb tee lääneringile ehk saare jõukamasse poolde. Lääneringil elasid uhketes majades laevaomanikud, meremehed. Håkabackani küla olevat saanud nime selle järgi, et talvel puhus tuul künkalt lume ja koormad jäid kinni, nagu haaranuks neid mingi salapärane haak (håka – haak). Vormsi ainus suitsutare asub Håkabackanil. Lääneringi järgmine küla on Borrby, mille asutajateks peetakse Soomest Borgåst tulnud inimesi. Borrby asub kabelikünkal (rootsi keeles Kabolbackan). Külas asub veel üks mägi nimega Dambackan ehk kohtumägi.

Vormsi esimesteks asukateks peetakse Kärrsläti elanikke. Kärsläti külas asus Vormsi suurim palvemaja. Järgmise küla Saxby tuntus tuleb eelkõige seal asuvast majakast. Förby ehk Eesküla oli rahvarohke küla, mis elatus peamiselt kartulikasvatusest ja saaduste Rootsi müümisest. Förby reidil peatusid tihti suured kaubalaevad.

Förbyst läheb tee Fällarnasse. Tee ääres olevas metsas on Hoitbergi korallriff. Sealt edasi jõuab Vormsiga tutvuja Suuremõisani (Magnushof), kus on siiani kahel poolt teed näha Magnushofi mõisa varemeid. 1747. aastal ostis mõista Karl Wilhelm von Stackelberg. Legendi kohaselt mängis mõisa kaardilauas Stackelbergi pojale maha Aurora Königsmarcki ja Poola kuninga August II poeg krahv Moritz. Mõisavaremete juures oli Vormsi ainus valgusfoor, mille paigaldasid VW Beetle'i klubi liikmed. Praegu on saare ainus foor Diby külas. Suuremõisast edasi Rumpo poole liikudes on vasakul Prästvike järv, mis hakkab vähehaaval kinni kasvama.^[6]

Vormsi saar on moodustunud ühest suurest ja ligikaudu 30 väiksemast saarest. Maismaad on kokku 93 km² ja rannajoont 109 km.^[7] Umbes 3000 aastat tagasi hakkasid Vormsi kõrgemad osad üle merepinna tõusma. Kerkimise tulemusel on merelahtedest moodustunud Prästvike, Diby ja Kersleti järv. Rannajoon on väga liigestatud, poolsaared vahelduvad lahtedega. Vormsi põhjarannikul läheb meri kiirelt sügavaks. Saare lõunarannikul on vesi pikalt madal.

Vormsi lääne- ja põhjarand on kivised. Liivaranda leiab ainult Rumpo külas. Saare aluskihid koosnevad lubjakivist. Sealsete lubjakivide järgi hakati eristama ordoviitsiumi Vormsi ladet, mis on saare järgi nime saanud.^[8] Saar on väga tasane, kuid pinnamoodi lisavad vorme oosid ja rannavallid. Vormsi kõige kõrgem koht on 13 meetrit üle merepinna ulatuv Huitbergi küngas. Vormsi maastikku iseloomustab vaheldusrikas loodus, millele on iseloomulikud loopealsed ja kadastikud (saare lääneosa) ning idaosas madalad ja soised paigad. Üle poole saare pindalast moodustab mets. Metsandus on turismi kõrval Vormsi üks suuremaid sissetulekuallikaid. Hullo külas asub suur rändrahn Parunikivi.

Aktiivse põllumajandustegevusega on tekkinud ja säilinud rannakarjamaad ja puisniidud. Niitudel esineb Eestist ja kogu Euroopast kadunud või ohustatud taime- ja loomaliike. Vormsi saare taimestik on samuti väga rikkalik. Saarel on loetletud üle 900 liigi puid, põõsaid ja rohttaimi, millest umbes 60 on kaitse all. Samuti leidub samblaid (301 liiki).

Vormsi saarel on registreeritud 3 roomaja- ja 3 kahepaikseliiki. Üks haruldasemaid isendeid on juttselg-kärnkonn ehk kõre, kes elutseb madalaveelistes rannaloikudes. Kaitsealustest liikidest leiab saarelt suurkõrva. Imetajaid on saarel 25 liiki, kelle hulgas on viimasel ajal arvukalt ilveseid ja väga palju metssigu. Ka saare linnustik on rikas: linde on 211 liiki. Eraldi võib välja tuua saarel pesitsevad merikotkad ja sookured. Vormsil tegutseb rabapistrik, kassikakk, hüüp ja niidurüdi. Tihti kohtab rukkirääku, keda mujal Euroopas eriti pole.

Vormsit läbivad kaks olulist lindude rändeteed. Kevadel ja sügisel võib osa saada valgepõsk-laglede ning teiste metshanede läbirändest. Sügisel muudavad sookured põllud halliks.^[9]

Parvlaevaühendus mandriga toimub Sviby sadama kaudu.

Saarel asuvatest merenavigatsioonirajatistest on kasutusel Saxby tuletorn ning Norrby ülemine ja Norrby alumine tuletorn, samuti mitu tulepaaki ja päevamärki.

Sobivate jääolude korral võetakse Vormsi ja mandri vahel kasutusele umbes 12 km pikkune jäätee.

Saarel asub ka lennuväli.

• Vormsi Lubjakünka allikad (Raviallikad)
• Vormsi maastikukaitseala
• Vormsi Suurallikas

• Kanarbik, Madis, Ormsö. De estlandssvenska böndernas kamp mot godsägarna under 1700- och 1800-talet [Nordistica Tartuensia; 9] (Tartu, 2003)
• Beyer, Jürgen, 'Keda tänada napi pääsemise eest? Järeldusi ühest 1796. aastal toimunud riskantsest mereretkest Vormsilt ja Noarootsist Soome', "Mäetagused" 27 (2004), 9–29
• [Hammerman, Margareta (toim.)], Ormsö kyrkokrönika / Vormsi kirikukroonika 1539–1944 (Stockholm/Tallinn, 2007)
• Talvi, Tiina (toim.) 2001. Vormsi ja Haapsalu Tagalahe loodus. Estonia Maritima 5.
• Sonn, Meeli, Vormsi [Maalehe Raamat] (Tallinn, 1999)

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Vormsi

• Vormsi veebisaidil puhkaeestis.ee
• tule-vormsile.ee
• "Vormsi asustati seniarvatust varem ja hoopis Ölandi talupoegade poolt" ERR Novaator, 11. november 2015