Merikotkas

Merikotkas
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Linnud Aves
Selts	Pistrikulised Falconiformes
Sugukond	Haugaslased Accipitridae
Perekond	Merikotkas Haliaeëtus
Liik	Merikotkas
Binaarne nimetus
Haliaeëtus albicilla (Linnaeus, 1758)
Merikotka levikukaart: Heleroheline: Pesitsusalad Sinine:Talvitusalad Tumeroheline:Aastaringne kohalolek

Merikotkas (Haliaeëtus albicilla) on haugaslaste sugukonda merikotka perekonda kuuluv röövlind.

Merikotkas on Eesti suurim röövlind.

Merikotkas elab Euraasias, põhja poole kuni tundrani, lõuna poole Jaapani, Hiina, Põhja-Iraani, Türgi, Balkani ja Hispaaniani. Ta elab ka Korsikal, Sardiinial, Hebriididel, Shetlandil, Islandil ja Gröönimaal. Talvel on osa isendeid, eriti noored, hulgulinnud ning on jõudnud Pakistani ja Põhja-Aafrikasse.^[1]

Eestis elab ta peamiselt Saare- ja Hiiumaal ning Lääne-Eesti rannikul, kuid ka Peipsi rannikul^[1]. Eestis pesitseb umbes 290–330 paari merikotkaid. Merikotka talvist arvukust hinnatakse 600–900 isendile ^[2]. Merikotka arvukus Eestis kasvab.^[3]

Merikotkaste arvukusele on halvasti mõjunud kloororgaanilised ühendid. Pärast nende keelustamist Läänemere ümbruses 1970. aastal püsis ühendite mõju veel mitu kümnendit ja liigi arvukus hakkas uuesti suurenema 1990. aastate alguses.^[4]

Merikotkas on suur lind, Eesti suurim röövlind^[3]. Tema üldpikkus on 77–100 cm, tiiva pikkus 57–69 cm ja mass 3–6,5 kg^[1]. Emaslind on isasest tunduvalt suurem^[1].

Täiskasvanud isendite sulestik on mitut värvi pruun, pea võib olla ookerjas või valkjas. Hoosuled on tumepruunid, saba koosneb 12 tüürsulest ja on valge. Noorlind, see tähendab alla 4 aasta vanune lind, on pruun mustja peaga, sulgede tüvikuosa on valkjas ja alapool valkjas pruunide tähnidega. Merikotka tiivad on pikad ja laiad, aga saba lühike ja kiiljas. Kukla- ja kaela suled on pikenenud ja terava tipuga. Noorlinnu sulestik läheb vanalinnu sulestikuks üle järk-järgult.^[1]

Vikerkest on vanalinnul kahvatukollane, noorlinnul pruun. Nokk on vanalinnul kollakas, noorlinnul must. Vahanahk ja jalad on kollased ning küünised mustad. Jookse on sulistumata ja selle poolest eristuvad merikotkad teistest kotkastest.^[1]

Noorlinde on lihtne segi ajada konnakotkastega, aga merikotkad lendavad rohmakamalt ja aeglasemate tiivalöökidega, meenutades lendavat vaipa.^[3]

Merikotkas elutseb veekogude lähedal: nii merede kui ka järvede ja jõgede ääres^[1].

Merikotka paarid on väga püsivad.^[1]

Pesa teeb ta vanadesse ranniku- ja rabametsadesse või nende serva, harilikult männi otsa, harvem kaljudele^[1]. Merikotkas väldib pesitsemist lageraielankide säilikpuudel. Rannikust asub merekotka pesa 5 km kaugusel sisemaal. Merikotkas eelistab 90-aastasi lehtmetsi ja 120–130-aastasi okasmetsi.^[4] Pesa on jämedatest okstest koosnev hiigelkuhil, mida kasutatakse mitu aastat järjest^[1]. Aastakümneid kasutusel olnud pesakuhil võib olla isegi tonniraskune^[3].

Kurn on varajane. Levila lõunaosas munetakse juba veebruari lõpul või märtsi algul, Eestis märtsi teisel poolel^[3], aga tundras alles aprilli lõpul. Kurnas on tavaliselt kaks muna, aga võib olla ka vähem või rohkem. Pole ime, kui sigimine ebaõnnestub ja mune ei tulegi. Munad on valged, mõnikord ookerjate laikudega. Hauvad mõlemad vanemad, aga peamiselt emaslind. Haudumine kestab nii suure linnu kohta vähe: 35–40 päeva. Pojad lennuvõimestuvad umbes 70 päeva vanuselt.^[1]

Merikotkas ei ole toidu suhtes valiv. Palju sööb ta kalu. Ta laskub jalgupidi vette ja tõstab kala veest välja. Lisaks toitub ta veelindudest: ta heidutab linnu sukelduma ja napsab ta kinni, kui lind uuesti veepinnale ilmub. Ta sööb ka imetajaid, näiteks jäneselisi, ümisejaid ja suslikuid. Ta ei põlga ka väikest saaki ja püüab levila põhjaosas lemminguid. Merikotkas sööb ka raibet, eriti talvel.^[1]

Saagi varitsemiseks kasutab merikotkas kindlaid istekohti, näiteks suuri kive ja vanu puid.

Merikotkaste arvukus Eestis hakkas langema 19. sajandil. Inimesed hävitasid neid, sest arvasid, et merikotkas hävitab kalavarusid ja jahiloomi. Kõige halvemas seisus olid Eesti merikotkad 1960. aastatel, kui mitmel aastal järjest ei olnud Eestis ainsatki õnnestunud pesitsemist.^[5] 1980. ja 1990. aastatel anti Eestis elavatele merikotkastele talvel lisatoitu.^[4]

Merikotkas kuulub looduskaitse alla ja on Eesti punases raamatus.

Merikotkal ei ole looduslikke vaenlasi (peale inimese). Teda ähvardab elukeskkonna kadumine. Kuna merikotkas on toitumispüramiidi tipus, ähvardavad teda teistest liikidest rohkem inimtegevuse tulemusel keskkonda sattuvad mürgid, mille suhtes merikotkas on suhteliselt tundlik. Maaülikooli uuring näitas, et ligi pooled merikotkaste korjustest sisaldavad pliid, mille allikas on pliid sisaldav laskemoon. 2016. aastal lasti Eestis maha üks satelliitsaatjaga varustatud merikotkas.^[4]

Merikotkastele kujutavad ohtu pesalähedased elektriliinid ja tuulepargid. Kokkupõrkel elektriliinidega on Eestis tõestatult hukkunud seitse merikotka pesapoega. Tuulegeneraatoritega kokkupõrkel on Eestis hukkunud üks merikotkas ning lennuvõimetuks jäänud samuti üks merikotkas. ^[6]

• Tiit Randla. "Eesti röövlinnud. Kullilised ja kakulised". Tallinn 1976.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Haliaeëtus albicilla

• Merikotkas andmebaasis eElurikkus

• Fotod, Naturephoto
• Merikotka pesakaamera
• Ulvar Käärt. Tundmatu mürk on võtnud elu juba neljalt merikotkalt EPL, 12. jaanuar 2009
• Evely Aavik. Saaremaa taeva all lendab järjest enam merikotkaid Oma Saar, 27. august 2009