Naiste valimisõigus

Naiste valimisõigus on naiste õigus osaleda rahvaesindajate valimistel nii valijate kui ka valitavatena. Mitmed poliitilised ja majanduslikud liikumised ajaloos võtsid naistele valimisõiguse andmise oma eesmärgiks.

Ajalooliselt eeldati valdavas osas patriarhaalselt korraldatud ühiskondades, et naistel ja meestel on erinevad sotsiaalsed ülesanded ning vastavalt sellele peeti vajalikuks anda neile ka erinevad õigused ja kohustused. Naised olid tavaliselt sõltuvad oma isast või abikaasast ning seetõttu olid nende varalised ja kodanikuõigused piiratud, sealhulgas ka õigus valida ja olla valitud.^[1]

Naiste valimisõigus muutus osaks rahvusvahelisest õigusest 1948. aastal, kui Ameerika Riikide Organisatsioon võttis vastu Ameerika riikide vahelise konventsiooni naistele poliitiliste õiguste andmisest ja Ühinenud Rahvaste Organisatsioon inimõiguste ülddeklaratsiooni.^[2][3]

„1. Igal inimesel on õigus kas vahetult või siis vabalt valitud esindajate kaudu oma maa valitsemisest osa võtta.
2. Igal inimesel on õigus võrdsele pääsule oma maa riigiteenistusse.
3. Valitsuse võimu aluseks peab olema rahva tahe; see tahe peab väljenduma perioodilistes ja võltsimata valimistes, mis tuleb läbi viia üldise ja võrdse valimisõiguse alusel salajase hääletamise teel või teistes samatähenduslikes vormides, mis tagavad hääletamise vabaduse.“

– ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni 21. artikkel^[3]

Otseselt on naiste valimisõigus sätestatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni naiste poliitiliste õiguste konventsioonis ja konventsioonis naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, mis on vastu võetud vastavalt 1952. ja 1979. aastal.^[4][5]

Eri riikides said naised valimisõiguse eri ajal. Paljudes riikides toimus see enne üleüldise valimisõiguse kehtestamist, mis tähendas seda, et teatud rassist või teatud ühiskondliku staatusega naised ei saanud ikkagi võimalust hääletada.

Keskaegsel Prantsusmaal ja mõnes teises Euroopa riigis oli linnades aset leidnud valimistel ja koosolekutel hääleõigus perekonnapeadel sõltumata nende soost. Tänapäevase naiste valimisõiguse liikumise allikaid on nähtud 18. sajandi lõpu prantsuse autorite Nicolas de Condorcet' ja Olympe de Gougesi töödes. Nemad võitlesid selle õiguse kehtestamise eest Prantsusmaal.

Rootsis kehtestati naiste valimisõigus sisse niinimetatud vabadusajal aastatel 1718–1771. See laienes naistele, kes kuulusid gildidesse ja maksid makse.^[6]

Alates 1755. aastast said Korsika vabariigis rahvuskogu valimise õiguse vastavalt põhiseadusele kõik üle 25 aastased elanikud, teiste seas ka vallalised neiud ja lesknaised. Naiste valimisõigus Korsikal kaotati 1769. aastal, kui Prantsusmaa saare vallutas.

1756. aastal sai Suurbritannia Põhja-Ameerika kolooniates esimese naisena hääleõiguse Lydia Taft, neiupõlvenimega Chapin.^[7] Ta kasutas oma õigust aastatel 1756–1768 vähemalt kolmel korral Uxbridge'i linnas Massachusettsi koloonias ülejäänud valijate nõusolekul.^[8]

Vastavalt 1776. aasta põhiseadusele andis New Jersey naistele meestega võrdse valimisõiguse, määratledes valijatena kõik elanikud, täpsustamata nende soolist või rassilist kuuluvust. Osariigis jäi siiski kehtima varanduslik tsensus, mis tähendas, et isikliku omandita abielunaised hääletama ei pääsenud. New Jersey naised kaotasid oma valimisõiguse koos "võõraste, värviliste ja neegritega" 1807. aastal. Muudatus tehti valimispettustega võitlemise ettekäändel ja seejärel said valida ainult valged mehed.

1838. aastal kehtestati naiste valimisõigus Pitcairni saartel.

19. sajandi teisel poolel andsid mitmed riigid, kolooniad ja osariigid naistele piiratud valimisõiguse. Esimesena kehtestas selle 1861. aastal Lõuna-Austraalia. Territooriumiks, kus naiste valimisõigus kehtib alates 1869. aastast, on tänane Wyomingi osariik Ameerika Ühendriikides. 1871. aastal kuulutas naiste valimisõiguse välja Pariisi kommuun, kuid pärast revolutsiooni mahasurumist tühistati see seadus. Naised lubas Prantsusmaal uuesti valima juulis 1944 Charles de Gaulle. Suuremat osa Prantsusmaast okupeerisid sel ajal siiski veel Saksamaa väed ja ka Pariis vabastati alles kuu aega hiljem.

1881. aastal teatas naiste valimisõiguse sisseviimisest Mani saar.^[9]

Vaikses ookeanis asuv Uus-Hebriidide koloonia kuulutas ennast 1889. aastal iseseisvaks, saades esimeseks sõltumatuks riigiks, kus valimisõigus oli kõigil kodanikel sõltumata soost ja nahavärvist.^[10] Uus-Hebriidide iseseisvus oli väga lühiajaline ning peatselt langes territoorium taas Prantsusmaa ja Suurbritannia võimu alla.

Suurbritanniale kuulunud, kuid siseküsimustes autonoomses Uus-Meremaa koloonias said naised valimisõiguse 1890. aastate alguses, aga sellega ei kaasnenud õigust olla valitud. Kate Sheppardi organiseeritud kampaania tulemusel kehtestati Uus-Meremaal naiste valimisõigus kõigest mõned nädalad enne 1893. aasta üldvalimisi.^[11] Nõnda sai Uus-Meremaast esimene tänapäeval eksisteeriv riik, kus naistel on meestega võrdne õigus valida.

Lõuna-Austraalia koloonia, millel oli samuti autonoomia, lisas 1895. aastal naiste valimisõigusele õiguse olla valitud koloniaalparlamenti.^[12] Austraalia Ühendus laiendas selle õiguse kogu föderatsiooni territooriumile 1902. aastal. Ainsaks erandiks jäid Austraalia aborigeenidest naised.

1906. aastal jõudis naiste valimisõigus Euroopasse. Esimeseks riigiks, kus naiste õigused kinnitati, oli Soome, mis sel ajal kuulus suurvürstiriigina Venemaa keisririigi koosseisu. 1905. aasta revolutsioonile järgnenud haldusreform andis Soome naistele õiguse valida ja olla valitud. Soome oli ka esimene koht maailmas, kus naistel õnnestus parlamenti pääseda: 1907. aasta valimiste tulemusel sai parlamendis koha 19 naist.

Esimese maailmasõja eel ja esimestel aastatel kehtestasid naiste valimisõiguse veel Norra (1913) ja Taani (1915). Veidi enne sõja lõppu said naised hääleõiguse Kanadas, Venemaal, Saksamaal ja Poolas. Suurbritannias lubati 1918. aastal valima 30-aastaseks saanud naised, Hollandis pääsesid naised valimiskastide juurde 1919. aastal. Ameerika Ühendriikide nendes osariikides, kus naistel polnud varem valimisõigust, kehtestati see 1920. aastal. 1928 võrdsustati kogu Briti impeeriumis valimistel naised meestega, nii et valida said nüüd kõik vähemalt 21-aastased naised. Türgi naised said õiguse valida ja olla valitud 1930. aastal. Mitmes islamiriigis on naiste valimisõigus kehtestatud 21. sajandi esimesel kümnendil. Saudi Araabia on viimane riik, kus naiste valimisõigus pole veel jõustunud.

Võitlus naiste valimisõiguse kehtestamiseks kujunes 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses massiliikumiseks, milles osalesid kõige erinevamate maailmavaadetega naised ja mehed. Üks varasemaid lõhesid liikumises, eriti Suurbritannias, väljendus selle jagunemises sufražistideks, kes pürgisid muudatuste poole konstitutsioonilisi vahendeid kasutades, ja Emmeline Pankhursti juhitud sufražettideks, kes rakendasid äärmuslikumaid meetmeid. Viimased koondusid 1903. aastal Pankhursti asutatud Naiste Sotsiaalsesse ja Poliitilisse Liitu.^[13]

Vaated lahknesid ka naiste ühiskondliku rolli osas. Ühed arvasid, et naised on juba loomu poolest paremad ning õrnemad ja tunnevad rohkem muret kaitsetute ühiskonnaliikmete, eriti laste pärast. Nende arusaamade kohaselt pidi naiste osalemine valimistel viima senisest tsiviliseerituma poliitikani ning aitama iseäranis kaasa alkoholi kuritarvitamise kontrolli alla saamisele. Sellele lisandus arvamus, et naiste põhiülesanne on koduse majapidamise korrashoid, mistõttu naistel peab olema võimalus avaldada mõju kodu puudutavale seadusandlusele. Teised pidasid vajalikuks naiste täielikku võrdsustamist meestega ja leidsid, et mingit "naise loomupärast rolli" ei ole olemas.

Samuti erinesid vaated teiste inimrühmade valimisõiguse küsimuses. Ühed leidsid, et kõigil täisealistel sõltumata varanduslikust seisundist, soost ja rassist on õigust valida ja olla valitud. Teised arvasid, et naistele valimisõiguse andmine tühistab alamklassist ja teisest rassist meeste hääled.

Viimastel aastatel on kõige aktiivsem võitlus naiste täieliku valimisõiguse eest toimunud Saudi Araabias, kus põhiprobleemiks selle elluviimisel on liiga kitsas arusaam naise rollist ühiskonnas.

Tabelis on toodud tänapäeva riikide ja omavalitsusega sõltkondade nimekiri ning antud aasta, mil naised said vastaval territooriumil esimest korda õiguse valida. See aasta ei pruugi tähendada naiste üleüldise ja piiranguteta valimisõiguse kehtestamist nendel aladel.

Kui naiste valimisõiguse kehtestas koloniaalvõim, muu impeerium või liitriik, mille koosseisu riigi territoorium varem kuulus ning seda iseseisvumisel ei tühistatud, võib tabelis esitatud aasta olla varasem riigi iseseisvumise aastast. Vajaduse korral on lisatud täpsustavad märkused.

Märkus: Tabelis sisalduvaid andmeid on võimalik tulpade kaupa alfabeetiliselt või kronoloogiliselt järjestada, kasutades ikooni .

Riik või sõltkond	Aasta	Valimisiga
Afganistan	1963	18 aastat
Albaania	1920	18 aastat
Alžeeria	1962	18 aastat
Ameerika Ühendriigid	1920	18 aastat
Andorra	1970	18 aastat
Angola	1975	18 aastat
Anguilla	1951	18 aastat
Antigua ja Barbuda	1951	18 aastat
Macau	(*)	18 aastat
Araabia Ühendemiraadid	2006	(*)
Argentina	1947	18 aastat
Armeenia	1917 (**)	20 aastat (algselt **) 18 aastat (kaasajal)
Aruba	(*)	18 aastat
Aserbaidžaan	1917 (**)	20 aastat (algselt **) 18 aastat (kaasajal)
Austraalia	1902	18 aastat
Austria	1919	20 aastat (algselt) 16 aastat (alates 2007. aastast)
Bahama	1960	18 aastat
Bahrein	2002	18 aastat
Bangladesh	1935 (Suurbritannia võimu all, piirangutega) 1947 (osana Pakistanist, piiranguteta)	18 aastat
Barbados	1950	18 aastat
Belau	1979	18 aastat
Belgia	1919 (kohalikel valimistel) 1948 (parlamendivalimistel)	18 aastat
Belize	1954 (Suurbritannia võimu all)	18 aastat
Benin	1956	18 aastat
Bermuda	1944	18 aastat
Bhutan	1953	18 aastat
Birma	1922 (Suurbritannia võimu all)	18 aastat
Boliivia	1938	18 aastat
Bosnia ja Hertsegoviina	1945 (osana Jugoslaaviast)	18 aastat
Botswana	1965	18 aastat
Brasiilia	1932	21 aastat (algselt) 16 aastat (alates 1998. aastast)
Briti Neitsisaared	1951	18 aastat
Brunei	1959	18 aastat (küla võimuorganite valimistel)
Bulgaaria	1938	18 aastat
Burkina Faso	1958	18 aastat
Burundi	1961	18 aastat
Colombia	1954	18 aastat
Cooki saared	1893	18 aastat
Costa Rica	1949	18 aastat
Djibouti	1946 (Prantsusmaa võimu all)	18 aastat
Dominica	1951	18 aastat
Dominikaani Vabariik	1942	18 aastat
Ecuador	1929	18 aastat
Eesti	1917 (**)	20 aastat (algselt **) 18 aastat (kaasajal)
Egiptus	1956	18 aastat
Ekvatoriaal-Guinea	1963	18 aastat
El Salvador	1939	18 aastat
Elevandiluurannik	1952	19 aastat
Eritrea	1955 (osana Etioopiast)	18 aastat
Etioopia	1955	18 aastat
Falklandi saared	(*)	18 aastat
Fidži	1963	21 aastat
Filipiinid	1937	18 aastat
Gabon	1956	21 aastat
Gambia	1960	18 aastat
Ghana	1954	18 aastat
Gibraltar	(*)	18 aastat
Grenada	1951	18 aastat
Gruusia	1917 (**)	20 aastat (algselt **) 18 aastat
Gröönimaa	(*)	18 aastat
Guam	(*)	18 aastat
Guatemala	1946	18 aastat
Guernsey	(*)	18 aastat
Guinea	1958	18 aastat
Guinea-Bissau	1977	18 aastat
Guyana	1953	18 aastat
Haiti	1950	18 aastat
Hiina Rahvavabariik	1947	18 aastat
Hiina Vabariik	1947	20 aastat
Hispaania	1931	18 aastat
Holland	1919	18 aastat
Honduras	1955	18 aastat
Hongkong	1949	18 aastat
Horvaatia	1945 (osana Jugoslaaviast)	18 aastat
Ida-Timor	1976	17 aastat
Iirimaa	1918 (Suurbritannia võimu all)	18 aastat
Iisrael	1948	18 aastat
India	1935 (Suurbritannia võimu all, piirangutega) 1947 (piiranguteta)	18 aastat
Indoneesia	1937 (ainult eurooplastele) 1945 (piiranguteta)	17 aastat, abielunaised sõltumata vanusest
Iraak	1980	18 aastat
Iraan	1963	15 aastat (algselt) 18 aastat (tänapäeval)
Island	1915 (Taani võimu all)	18 aastat
Itaalia	1946	18 aastat (Senati valimistel 25 aastat)
Jaapan	1947	20 aastat
Jamaica	1944	18 aastat
Jeemen	1967 (tollane Lõuna-Jeemen)	18 aastat
Jersey	(*)	16 aastat
Jordaania	1974	18 aastat
Kaimanisaared	(*)	18 aastat
Kambodža	1955	18 aastat
Kamerun	1946	20 aastat
Kanada	1917	21 aastat (algselt) 18 aastat (alates 1970. aastast)
Kasahstan	1917 (**)	20 aastat (algselt **) 18 aastat (kaasajal)
Katar	1997	18 aastat
Keenia	1963	18 aastat
Kesk-Aafrika Vabariik	1986	21 aastat
Kiribati	1967	18 aastat
Komoorid	1956	18 aastat
Kongo Demokraatlik Vabariik	1967	18 aastat
Kongo Vabariik	1963	18 aastat
Korea RDV	1946	17 aastat
Korea Vabariik	1948	19 aastat
Kosovo	1945 (osana Jugoslaaviast)	18 aastat
Kreeka	1930 (kohalikel valimistel, kirjaoskuse lisanõue) 1952 (tingimusteta)	30 aastat (algselt) 18 aastat (alates 1952. aastast)
Kuuba	1934	16 aastat
Kuveit	2005	21 aastat
Kõrgõzstan	1917 (**)	20 aastat (algselt **) 18 aastat (kaasajal)
Küpros	1960	18 aastat
Laos	1958	18 aastat
Leedu	1917 (**)	20. aastat (algselt **) 18 aastat (kaasajal)
Lesotho	1965	18 aastat
Libeeria	1946	18 years
Liechtenstein	1984	18 aastat
Liibanon	1943 (koos põhihariduse lisanõudega) 1952 (tingimusteta)	21 aastat
Liibüa	1964	18 aastat
Luksemburg	1919	18 aastat
Lõuna-Aafrika Vabariik	1930 (valged); 1968 (värvilised); 1984 (India päritolu naised); 1994 (neegrid)	21 aastat (algselt) 18 aastat (alates 1960. aastast)
Lõuna-Sudaan	1964 (Sudaani koosseisus)	17 aastat
Läti	1917 (**)	20 aastat (algselt **) 18 aastat (kaasajal)
	1959	18 aastat
Põhja-Makedoonia	1945 (osana Jugoslaaviast)	18 aastat
Malaisia	1957	21 aastat
Malawi	1961	18 aastat
Maldiivid	1932	21 aastat
Mali	1956	18 aastat
Malta	1947	18 aastat
Man	1881	16 aastat
Maroko	1963	18 aastat
Marshalli Saared	1979	18 aastat
Mauritaania	1961	18 aastat
Mauritius	1956	18 aastat
Mehhiko	1947	18 aastat
Mikroneesia Liiduriigid	1979	18 aastat
Moldova	1938 (osana Rumeeniast)	18 aastat
Monaco	1962	18 aastat
Mongoolia	1924	18 aastat
Montenegro	1945 (osana Jugoslaaviast)	18 aastat
Montserrat	1951	18 aastat
Mosambiik	1975	18 aastat
Namiibia	1989	18 aastat
Nauru	1968	20 aastat
Nepal	1951	18 aastat
Nicaragua	1955	16 aastat
Nigeeria	1958	18 aastat
Niger	1948	18 aastat
Norra	1913	18 aastat
Omaan	2003	21 aastat
Paapua Uus-Guinea	1964	18 aastat
Pakistan	1935 (Suurbritannia võimu all, piirangutega) 1947 (piiranguteta)	18 aastat
Panama	1941	18 aastat
Paraguay	1961	18 aastat
Peruu	1955	18 aastat
Pitcairn	1838	18 aastat
Poola	1917 (**)	20 aastat (algselt **) 18 aastat (Poola iseseisvumisest alates)
Portugal	1931	18 aastat
Prantsuse Polüneesia	(*)	18 aastat
Prantsusmaa	1944	18 aastat
Puerto Rico	1929	18 aastat
Roheneemesaared	1975	18 aastat
Rootsi	1921	18 aastat
Rumeenia	1938	18 aastat
Rwanda	1961	18 aastat
Saalomoni Saared	1974	21 aastat
Saint Helena	(*)	(*)
Saint Kitts ja Nevis	1951	18 aastat
Saint Lucia	1951	18 aastat
Saint Vincent ja Grenadiinid	1951	18 aastat
Saksamaa	1918	18 aastat
Sambia	1962	18 aastat
Samoa	1990	21 aastat
San Marino	1959	18 aastat
São Tomé ja Príncipe	1975	18 aastat
Saudi Araabia	2015 (oodatav aasta)	21 aastat
Seišellid	1948	17 aastat
Senegal	1945	18 aastat
Serbia	1945 (osana Jugoslaaviast)	18 aastat
Sierra Leone	1961	18 aastat
Singapur	1947	21 aastat
Slovakkia	1920 (osana Tšehhoslovakkiast)	18 aastat
Sloveenia	1945 (osana Jugoslaaviast)	18 aastat
Somaalia	1956	18 aastat
Soome	1906	18 aastat
Sri Lanka	1931	18 aastat
Sudaan	1964	17 aastat
Suriname	1948 (Hollandi võimu all)	18 aastat
Suurbritannia	1918	30 aastat (algselt) 21 aastat (meestega võrdsustamisel 1928) 18 aastat (kaasajal)
Svaasimaa	1968	18 aastat
Süüria	1949	18 aastat
Šveits	1971	18 aastat
Zimbabwe	1919 (Suurbritannia võimu all)	21 aastat
Taani	1915	18 aastat
Tadžikistan	1917 (**)	20 aastat (algselt **) 18 aastat (kaasajal)
Tai	1932	18 aastat
Tansaania	1959	18 aastat
Togo	1945	18 aastat
Tonga	1960	21 aastat
Trinidad ja Tobago	1946	18 aastat
Tšaad	1958	18 aastat
Tšehhi	1920 (osana Tšehhoslovakkiast)	18 aastat
Tšiili	1934	25 aastat (algselt ***) 18 aastat (kaasajal)
Tuneesia	1959	18 aastat
Tuvalu	1967	18 aastat
Türgi	1930 (kohalikel valimistel) 1934 (parlamendivalimistel)	18 aastat
Türkmenistan	1917 (**)	20 aastat (algselt **) 18 aastat (kaasajal)
Uganda	1962	18 aastat
Ukraina	1917 (**)	20 aastat (algselt **) 18 aastat (alates 1918. aastast)
Ungari	1918	18 aastat
Uruguay	1917 / 1927 (****)	18 aastat
Usbekistan	1917 (**)	20 aastat (algselt **) 18 aastat (kaasajal)
Uus-Meremaa	1893	18 aastat
Valgevene	1917 (**)	20 aastat (algselt **) 18 aastat (alates 1918. aastast)
Vanuatu	1975	18 aastat
Venemaa	1917 (**)	20 aastat (algselt **) 18 aastat (alates 1918. aastast)
Venezuela	1946	18 aastat
Vietnam	1946	18 aastat

Märkused:

(*) Andmed puuduvad.

(**) Kõigil Venemaa koosseisu kuulunud territooriumitel kehtestas Ajutine Valitsus naiste valimisõiguse 1917. aastal, esmalt kohalikel, hiljem ka parlamendivalimistel. Ajutise Valitsuse määruste kohaselt oli valimistel vanuse alampiiriks 20 eluaastat.

(***) Algselt kehtis naiste valimisõigus Tšiilis ainult kohalikel valimistel, vanusetsensusele lisandus veel kirjutamis- ja lugemisoskuse nõue.

(****) Esimest korda viidi 1917. aastal vastu võetud naiste valimisõigus praktikas ellu 1927. aastal Cerro Chato kohalikel valimistel.

Esimeseks territooriumiks Aafrikas, kus naised said valimisõiguse, oli tänase Zimbabwe aladel asunud ja Suurbritannia impeeriumi koosseisu kuulunud Lõuna-Rodeesia koloonia. Seal võitsid naised valimisõiguse 1919. aastal ja aastatel 1920–1928 istus esimese naisesindajana Lõuna-Rodeesia parlamendis Ethel Tawse Jollie (1875–1950). Ta oli üldse esimene naine Rahvaste Ühenduses, kes väljaspool Suurbritanniat seadusandlikusse kogusse pääses. 1922. aastal oli Suurbritanniast ja teistest Briti dominioonidest Lõuna-Rodeesiasse ümber asunud naistel oluline mõju rahvahääletusel, millega lükati tagasi Lõuna-Aafrika Uniooni ühinemisettepanek. Naistele kehtisid valimisõiguse kasutamisel veel mitmed täiendavad nõuded omandi, sissetuleku ja kirjaoskuse osas. On teada, et neegrite seas vastas kogu Lõuna-Rodeesias 1923. aastal neile nõuetele 51 naist, kuid ei ole täpselt teada, millal täitis esimene mustanahaline naine kõik tingimused valimisõiguse saamiseks.

Bangladesh kuulus kuni 1947. aastani India Bengali provintsi koosseisu ja sai seejärel osaks Pakistanist. Iseseisva riigina tekkis Bangladesh 1971. aastal. Naiste valimisõiguse kindlustasid seal varasemad India ja Pakistani seadused, meestega võrdne valimisõigus on neil olnud Bangladeshi territooriumil alates 1947. aastast. Kehtib kvoodisüsteem, mis kindlustab naistele teatud arvu kohti parlamendis. Kuigi Bangladeshi naiste seast on esile kerkinud mitmeid nimekaid poliitikuid, pärsivad ühiskonna tugevad patriarhaalsed traditsioonid naiste aktiivsemat osalemist poliitikas.^[14]

Indias asutati 1917. aastal India Naiste Assotsiatsioon, mille eesmärk oli saavutada naistele meestega võrdne valimisõigus. Neid seisukohti asusid toetama India kaks peamist poliitilist liikumist, India Rahvuskongress ja India Muslimi Liiga.^[15] 1918. aastal hakkasid Briti ja India feministid üheskoos välja andma ajakirja Stri Dharma, mis kajastas rahvusvahelisi uudiseid naisliikumise vaatepunktist.^[16] 1919. aasta Montagu-Chelmsfordi reformidega rajasid Suurbritannia koloniaalvõimud Indias kohalikud omavalitsusasutused, kes said ühtlasi voli otsustada valimisõigusega seotud küsimusi. 1921. aastal anti Madrase provintsis meestega samadel alustel valimisõigus varakatele ja haritud naistele. Madrase eeskuju järgisid teised provintsid, kuid Indias asuvad monarhistlikud riigikesed nendega kaasa ei läinud (seal puudus ka meeste valimisõigus).^[15] Bengali provintsis lükati naiste valimisõigus 1921. aastal esialgu seadusandlikus kogus tagasi, kuid intensiivne kampaania tõi lõpuks naistele võidu. Edu tagasid seal kiirelt kasvava linnaeliidi seast esile kerkinud keskklassi naised, kellele meeldisid Euroopa kombed ja ideed. Nad sidusid oma võitluse valimisõiguse eest mõõduka rahvusliku programmiga, näidates, et õigus valida annab neile võimaluse täielikumalt India riigi rajamises osaleda. Nad vältisid traditsiooniliste soorollide ründamist, väites, et traditsioonid ja poliitilised uuendused saavad koos eksisteerida.^[17]

1935. aastal kehtestas Suurbritannia koloniaalvõim India omavalitsusaktiga naistele eraldi elektoraadid ja eraldi kohad seadusandlikes kogudes. Paljud naisõiguslaste juhid ei olnud siiski eraldatud valijaskondade süsteemiga rahul ja nõudsid ühetaolist valimisõigust kogu täiskasvanud elanikkonnale. 1931. aastal tegi India Rahvuskongress meeste ja naiste ühetaolisest valimisõigusest oma valimislubaduse. Partei tuli võimule ning võrdsustas meeste ja naiste valimisõiguse India iseseisvumisel 1947. aastal.^[18]

20. sajandi esimesel poolel oli iseseisvuseelne Indoneesia naiste valimisõiguse vallas üks aeglasemalt edenevaid piirkondi. Indoneesia naised alustasid võitlust valimisõiguse nimel 1905. aastal kui seal loodi kohalikud omavalitsused. Valimisõiguse said algselt ainult mehed, kes oskasid lugeda ja kirjutada, mis välistas valijaskonnast ka paljud mitteeurooplastest mehed. Meeste kirjaoskus oli sel ajal Indoneesias 11% ja naiste kirjaoskus 2%. Peamiseks valitsuselt naiste hääletusõigust nõudvaks survegrupiks kujunes 1894. aastal asutatud Hollandi naisorganisatsioon Ühendus Naiste Valimisõiguse Toetuseks (hollandi keeles Vereeninging voor Vrouwenkiesrecht, VVV). Nad püüdsid leida enda hulka indoneeslastest liikmeid, kuid saavutasid vaid tagasihoidlikku edu, sest organisatsiooni eurooplastest juhtkond ei suutnud suhelda isegi indoneeslastest haritlastega. Üksikud loodud kontaktid ei osutunud tulemuslikeks ja viisid hoopis paljude haritud indoneeslaste kaugenemiseni organisatsioonist.

Kui 1918. aastal loodi koloonias esimene rahvaesindajate kogu, Volksraad, siis naistele selle valimisõigust ei antud. 1935. aastal kasutas koloniaalvõim oma õigust nimetada esinduskogu koosseisu esimene eurooplasest naine. 1938 andis koloniaaladministratsioon naistele õiguse olla valitud linnade omavalitsusorganitesse, mille tulemusel pääses kohalikesse omavalitsustesse mitmeid euroopa ja indoneesia päritolu naisi. Peatselt täiendati seadust klauslitega, mis andis omavalitsuste valimisõiguse ainult euroopa päritolu naistele ja kõrvaldas indoneesia naised poliitilisest protsessist. Uuesti täiendati seadust septembris 1941, mil kohalike omavalitsuste valimisõigus laienes kõigist rassidest naistele. Sama aasta novembris võrdustati naised kõigi tingimuste osas kohalike omavalitsuste valimistel meestega.^[19] Parlamendivalimistel said naised meestega võrdsed õigused alles riigi iseseisvumisel 1945. aastal.

Iraanis korraldati 1963. aastal naiste valimisõiguse küsimuses rahvahääletus, kus naistele valimisõiguse andmine ülekaalukalt heaks kiideti. Seni oli riigis kehtinud Iraani 1906. aasta põhiseaduse artikkel 2.3, mis naistel poliitilises protsessis osaleda ei võimaldanud.

Debatid inimõiguste ja naiste valimisõiguse üle said Jaapani ühiskonnas võimalikuks alles pärast 1868. aastal toimunud nii-nimetatud Meiji restauratsiooni. Kuigi 1880. aastatel lubati naised mõnes maakonnas valima, oli riiklik poliitika naiste valimisõiguse küsimuses väga konservatiivne. 1890. aastal keelas Jaapani valitsus naistel poliitiliste parteidega liitumise ja poliitilistel kogunemistel osalemise. 1921. aastal tühistas parlament naisõiguslaste survel küll poliitilistel kogunemistel osalemise keelu, kuid parteisse ei tohtinud naised ka edaspidi kuuluda. Naisliikumise arengule Jaapanis aitas kaasa 1923. aastal toimunud laastav Suur Kantō maavärin. Maavärina ohvritele tõhusama abi osutamiseks loodud Tōkyō Naisorganisatsioonide Liidust kasvas muuhulgas välja Naiste Valimisõiguse Liiga, mis enne Teist maailmasõda Jaapanis siiski oma eesmärkide realiseerimiseni ei jõudnud. Üleüldine valimisõigus viidi riigis sisse alles pärast kaotust sõjas ja riigikorra demokratiseerimist 1947. aastal, mil see laienes kõigile vähemalt 20-aastastele naistele.

Kuveit oli üks nendest islamiriikidest, kus naised saavutasid valimisõiguse alles 21. sajandil. 17. mail 2005 võttis Kuveidi parlament häältega 35:23 vastu seaduse, mis lubas esimest korda riigi ajaloos osaleda naistel nii kohalikel kui ka üleriigilistel valimistel valijate ja valitavatena.^[20] Esimesed neli naist valiti Kuveidi parlamenti 2009. aasta valimistel.^[21]

Pakistan kuulus kuni 1947. aastani India koosseisu ja eraldus siis iseseisva riigina Indiast. Samal aastal anti seal naistele üleüldine, meestega võrdsetel alustel valimisõigus. 1940. aastate keskpaigas toetasid naiste valimisõigust mõjukad muslimi naised kõigist ühiskonnaklassidest. Liikumist selle kehtestamise eest juhtisid tähtsamate poliitikute abikaasad ja teised sugulased, vahel organiseerisid naised ka rohke osavõtuga avalikke meeleavaldusi.^[22]

Septembri lõpus 2011 teatas Saudi Araabia kuningas ‘Abd Allāh ibn ‘Abd al-‘Azīz Āl Sa‘ūd, et alates 2015. aastast saavad naised õiguse valida ja olla valitud. Saudi Araabias toimuvad ainsad valimised kohalike omavalitsuste tasandil, valitav parlament riigis puudub. Ka omavalitsustes täidetakse valimiste teel ainult pooled esindajate kohad ja nende võim riigis on piiratud.^[23] Ühtlasi teatas kuningas, et samast ajast võib naisi nimetada kuningat poliitilistes küsimustes nõustavasse konsultatiivnõukogusse. See ei ole valitav kogu ja kõik selle liikmed nimetab ametisse kuningas isiklikult.^[24] Saudi Araabia naisõiguslased on väljendanud reformi üle rahulolu, nimetades seda progressi alguseks.^[25]

Sri Lanka, mida tunti sel ajal Tseiloni nime all, oli üks esimesi territooriume Aasias, kus vähemalt 21-aastased naised said piiranguteta valimisõiguse. See toimus veel Suurbritannia võimu all 1931. aastal. Alates sellest ajast on naised etendanud Sri Lanka poliitilises elus olulist rolli. Naistele soodne poliitiline olukord tipnes juulis 1960 aset leidnud parlamendivalimistega, mille tulemusel sai Sirimavo Bandaranaikest maailma esimene naispeaminister. 1994. aastal valiti esmalt peaministriks ja seejärel presidendiks tema tütar Chandrika Kumaratunga, kellest sai maailmas järjekorras neljas ametisse valitud naisriigipea.

Lydia Chapin Taft oli Ameerika Ühendriikide naiste valimisõiguse varane eelkäija. Koloniaalses Ameerikas oli ta esimene naine, kellel lubati alates 1756. aastast hääletada kolmel linnarahva üldkoosolekul Uxbridge'i linnas Massachusettsi koloonias. Pärast Ameerika Iseseisvussõda anti naistele valimisõigus New Jersey' osariigis. See kehtis seal alates 1790. aastast kuni selle taaskeelustamiseni 1807. aastal.

Juunis 1848 viis Gerrit Smith naiste valimisõiguse nõude sisse Vabaduspartei valmisprogrammi. Sama aasta juulis toimus New Yorgi osariigis Seneca Fallsis suur naisõiguslaste kokkutulek, kus naisaktivistid eesotseas Elizabeth Cady Stantoni ja Lucretia Mottiga alustasid seitsmekümneaastast võitlust naistele valimisõiguse tagamiseks. Kolmandik osalenutest allkirjastasid Stantoni koostatud dokumendi, mis on tuntud õiguste ja tunnete deklaratsiooni nime all. 1850. aastal organiseeris Lucy Stone Worcesteris Massachusettsis suurema osavõtjate hulga ja laiemate eesmärkidega ürituse, mis sai tuntuks üleriigilise naisõiguste kohtumise nime all. Pärast seda, kui neegrid said Ameerika Ühendriikide põhiseaduse 14. ja 15. lisaga (võeti vastu aastatel 1868–1870) valimisõiguse, juhtisid naisõiguslased tähelepanu tekkinud ebaõiglusele, kus valimisõigus oli võrdsustatud küll rassiliselt, kuid mitte sooliselt. Esimese võidu saavutasid aktivistid 1869. aastal Wyomingi territooriumil.^[26]

Järgmisena võitsid naised valimisõiguse 1870. aastal Utah' territooriumil, kuigi selle võidu tühistasid 1887. aastal föderaaltasandil vastu võetud Edmunds-Tuckeri seaduse lisad. Mormoonide domineeritud Utah's toetasid võimud naiste valimisõiguse kampaaniat lootuses, et hääle saanud naised astuvad välja territooriumil laialt praktiseeritud polügaamia vastu ja aitavad selle kaotada. Alles siis, kui naised olid näidanud üles oma toetust polügaamiale, otsustas föderaalvalitsus nad valimisõigusest uuesti ilma jätta.^[27] 19. sajandi lõpuks olid naisõiguslased saavutanud naistele osariigi tasandil valimisõiguse lisaks Utah'le ja Wyomingile ka Idahos ja Colorados.

20. sajandi alguses tõusis naiste valimisõiguse küsimus üha enam üles föderaaltasandil. Üks osa valimisõiguse aktiviste, kes olid koondunud sufražett Alice Pauli juhitud Rahvuslikku Naiste Parteisse, hakkasid korraldama pikette Washingtonis Valge Maja ees. Paul ja Lucy Burns korraldasid mitmeid pikette president Woodrow Wilsoni valitsuse vastu. Wilson eiras proteste kuus kuud, kuid 20. juunil 1917 kui Valget Maja külastas Venemaa delegatsioon, rullisid sufražetid lahti loosungi: "Meie, Ameerika naised ütleme teile, et Ameerika ei ole demokraatia. Kahekümnel miljonil naisel on keelatud valida. President Wilson on neile riikliku valimisõiguse andmise peamine vastane."^[28] Teisel, 14. augustil 1917 kasutatud plakatil oli Wilsonit nimetatud keisriks ("Kaiser Wilson") ning võrreldud Ameerika naiste olukorda Saksa rahva kannatustega. Sellised protestid viisid nende naiste vahistamiseni ja mitmeid karistati vangistusega.^[29] Sama aasta 17. oktoobril mõisteti Alice Paul seitsmeks kuuks vanglasse ja 13 päeva hiljem alustas ta näljastreiki. Mõni päev hiljem alustasid vanglavõimud tema sundtoitmist.^[28] Pärast aastaid vastuseisu muutis Wilson 1918. aastal oma seisukohta ja hakkas toetama naistele valimisõiguse andmist sõjaaja meetmena.^[30]

Otsustav hääletus leidis aset 4. juunil 1919, kui Ameerika Ühendriikide Kongressi Senat kiitis pärast neljatunnist debatti häältega 56:25 heaks põhiseaduse 19. lisa, mis andis naistele valimisõiguse. Muudatust vastustanud Demokraatliku Partei senaatorid kasutasid debati ajal venitamistaktikat. Poolt hääletasid 36 (82%) vabariiklast ja 20 (54%) demokraati. Vastu hääletasid 8 (18%) vabariiklast ja 17 (46%) demokraati. Piisav hulk osariike ratifitseeris põhiseaduse 19. lisa järgmisel, 1920. aastal, keelustades lõplikult sooliste piirangute rakendamise valimisõigusele nii föderaalsel kui osariigi tasandil.^[31]

Brasiilias kaotati piirangud naiste valimisõigusele 24. veebruaril 1932 president Getúlio Vargase dekreediga välja antud valimisseaduses, mille artikkel 2 sätestas, et õigus valida ja olla valitud on kõigil vähemalt 21-aastastel Brasiilia kodanikel sõltumata nende soost. Esimene võimalus valimisõiguse rakendamiseks oli naistel 1934. aasta parlamendivalimistel.

Enne seda olid naised aastatel 1927–1928 mitmes osariigis saanud kohtu kaudu õiguse osaleda kohalikel valimistel.

Lesed ja vallalised naised said Ontario provintsis õiguse osaleda kohalikel valimistel 1884. aastal. 19. sajandi lõpus laienes taoline piiratud valimisõigus ka teistesse provintsidesse, kuid enamus seaduseelnõusid anda naistele õigus osaleda provintside parlamentide valimistel kukkusid esialgu läbi. Esimesena kiideti taoline eelnõu heaks 1916. aastal Manitobas.

Föderaalsel tasandil kujutas naiste valimisõiguse sisseviimine kaheastmelist protsessi. 20. septembril 1917 anti naistele piiratud valimisõigus: föderaalvalimistele lubati oma meessoost sugulaste esindajatena naised, kes olid Briti alamad ja kelle meessoost sugulased olid samal ajal sõjas võitlemas. Poolteist aastat hiljem, 1919. aasta alguses vastu võetud seadusega laiendati valimisõigus kõigile naistele. Föderaalvalitsuse eeskuju järgis ka enamus provintse – erandiks jäi Quebec, kus naised said parlamendivalimistel osalemise õiguse 1940. aastal. Esimese naisena valiti Kanada föderaalparlamenti 1921. aastal Agnes Macphail.

Bounty mässus osalenute naissoost järeltulijad, kes elasid Pitcairnil, said valimisõiguse juba 1838. aastal ja see õigus jäi neile ka ümberasumisele Norfolki saarele 1856. aastal. Alates 1913. aastast kuulub Norfolki saar Austraalia võimu alla, enne oli see Suurbritannia valdus.^[32]

Lõuna-Austraalia koloonias anti maaomanikest naistele valimisõigus kohalikel valimistel 1861. aastal, kuid see ei laienenud parlamendivalimistele. Henrietta Dugdale asutas 1884. aastal Melbourne'is Austraalia esimese ühingu naiste valimisõiguse toetuseks. 1895. aastal andis Lõuna-Austraalia naistele valimisõiguse ka parlamendivalimistel ja 1897. aastal kandideeris Catherine Helen Spence Austraalias esimese naisena poliitilisele ametikohale, kuid ei pääsenud parlamenti. 1899. aastal andis naistele valimisõiguse ka Lääne-Austraalia.^[33]

Äsja moodustatud Austraalia Ühenduse esimesed parlamendivalimised 1901. aastal toimusid kuue endise koloonia kehtivate seaduste põhjal, nii et neis osariikides ehk endistes kolooniates, kus naistel oli osariigi parlamendi valimisõigus, laienes see nüüd ka föderaalse parlamendi valimistele. 1902. aastal võttis parlament vastu seaduse, mis lubas kõigi osariikide naistel föderaalstel valimistel valida ja olla valitud. 1903. aastal osales valimistel Austraalias kandidaatidena neli naist. See seadus jättis aga endiselt valimisõiguseta Austraalia aborigeenid, välja arvatud ainult juhud kui osariik oli neile juba valimisõiguse andnud. Alles 1949. aastal laienes föderaalvalimistel osalemise õigus kõigile neile aborigeenidele, kes olid teeninud sõjaväes või registreeritud valijatena osariigi tasandil. Vaatamata sellele ei laiendanud Queensland, Lääne-Austraalia ja Põhjaterritoorium valimisõigust aborigeeni naistele. Kõik veel kehtivad piirangud kaotati 1962. aastal vastu võetud uue valimisseadusega.^[33]

Esimese naisena valiti osariigi parlamenti Edith Cowan, kes osutus valituks 1921. aastal Lääne-Austraalia parlamendi valimistel. Dame Enid Lyons valiti esimese naisena 1943. aastal Austraalia Esindajatekotta ja Dorothy Tangney samal aastal Austraalia Senatisse. Lyonsist sai 1949. aastal ka Austraalia esimene naisminister Robert Menziese valitsuses. Rosemary Follett oli esimene naisest osariigi peaminister; ta valiti 1989. aastal juhtima Austraalia pealinna ala. 2010. aastaks juhtisid Austraalia vanimat linna Sydneyt igal tasandil naised: linnapeana Clover Moore, Uus-Lõuna-Walesi peaministrina Kristina Keneally, Uus-Lõuna-Walesi kubernerina Marie Bashir, Austraalia Ühenduse peaministrina Julia Gillard, Austraalia Ühenduse kindralkubernerina Quentin Bryce ja riigipeana muidugi kuninganna Elizabeth II.

Uus-Meremaa valimisseadus võeti vastu 19. septembril 1893 ning sellega sai sellest Suurbritannia kaugest kolooniast esimene riik maailmas, mis andis naistele parlamendivalimistel valimisõiguse.^[32]

Naised, kes haldasid ise oma vara ja tasusid makse (tavaliselt olid need lesed ja vallalised naised), said valimisõiguse Otago ja Nelsoni kohalikel valimistel juba 1867. aastal. Teistesse provintsidesse laienes see õigus 1876. aastal. Uus-Meremaa naisi innustasid nende võitluses valimisõiguse eest filosoof John Stuart Milli ideed ja Briti naisõiguslaste agressiivsus. Moraalsest küljest toetasid neid Ameerika Ühendriikide naiste kristliku karskusliikumise poolt saartele saadetud misjonärid. Naiste jõupingutusi toetasid ka mitmed olulised meespoliitikud nagu John Hall, Robert Stout, Julius Vogel ja William Johnson Fox. Nii 1878, 1879 kui ka 1887 luhtusid katsed vastu võtta seadust, mis oleks naistele andnud valimisõiguse. Reformistid saavutasid oma eesmärgi alles 1893. aastal.

Kuigi üldiselt oli uue valimisseaduse vastu võtnud liberaalide valitsus sotsiaalsete ja poliitiliste reformide poolel, siis valimisseadus võeti ometi vastu ainult tänu isiklikele suhetele ja poliitilistele juhustele. Seadus lubas valima ka kõikidest rassidest naised, kuid kandidaatidena ei saanud Uus-Meremaa naised valimistel osaleda enne 1919. aastat. 2005. aastal oli peaaegu kolmandik Uus-Meremaa parlamendiliikmetest naised. Viimastel kümnenditel on naised pidanud nii peaministri, kindralkuberneri kui ka parlamendi esindajatekoja esimehe ametit, kusjuures aastatel 2005–2006 olid kõigil neil ametikohtadel naised. Uus-Meremaa esimene ülemkohtu esimees Sian Elias on samuti naine.

Pärast 1848. aasta revolutsiooni sisse viidud valimisõigus seoti omandi ja maksude maksmisega. Kuigi see oli mõeldud kindlustamaks, et valima pääsevad ainult mehed, andis see võimaluse ka väikesele osale iseseisvalt omandit haldavatele naistele valimistel osaleda. Kui 1889. aastal otsustati Alam-Austrias see "seaduseauk" likvideerida, siis ajendas see paljusid asuma võitlusse naiste poliitiliste õiguste, sealhulgas ka valimisõiguse eest. Ühetaoline, soo- ja varalisest tsensusest sõltumatu valimisõigus viidi Austrias sisse siiski alles veebruaris 1919 pärast Habsburgide monarhia lõppu ja vabariigi kehtestamist.^[34]

1892. aastal asutati Belgias Naisõiguste Liiga (prantsuse keeles Ligue belge du Droit des Femmes), mis hakkas võitlema naistele valimisõiguse andmise eest.^[35] Naiste valimisõiguse sisseviimiseni jõuti siiski alles pärast Esimest maailmasõda. Kui kohalike omavalitsuste valimistele lubati kõik naised, siis parlamendivalimistel osalemine jäi vaid väheste privileegiks. Mais 1919 anti õigus valida lahingutegevuses ja vaenlase repressioonide tulemusel hukkunute leskedele ja emadele, aga ka sõja ajal poliitilistel põhjustel vaenlase poolt vangistatud naistele. Veebruaris 1921 said need naised ka õiguse olla valitud.^[36] Kuigi juba sõdadevahelisel perioodil arutati elavalt naiste üldise valimisõiguse üle ja viidi põhiseadusse sisse uus artikkel, mis lubas välja anda eraldi seaduse naiste valimisõiguse kehtestamiseks, jõuti selleni alles pärast Teist maailmasõda. Naised said meestega võrdsetel alustel valimisõiguse riiklikul tasandil märtsis 1948.^[36]

Hispaanias on naiste valimisõiguse varaseim areng seotud ajaloolise Baskimaaga. Väidetavalt oli 18. sajandil sealsetes Biskaia ja Gipuzkoa provintsides erilist valimismaksu tasunud naistel õigus nii valida kui ka valitud olla. Kuigi hiljem naised valimisõiguse kaotasid, jäi neile seal piirkonnas siiski õigus valitud olla. Näiteks 1865. aastal valiti Ikastegieta linnapeaks María Isabel de Ayala.

Üleüldine naiste valimisõigus kehtestati siiski alles pärast Hispaania Vabariigi väljakuulutamist. Seadus jõustus 1931. aastal. Selle oponentide seas olid kaks Vabariikliku Radikaal-Sotsialistliku Partei naissaadikut Margarita Nelken ja Victoria Kent, kes väitsid, et nende ajastu Hispaania naised on liiga ebaküpsed ja harimatud, et vastutustundlikult hääletada ning seavad sellega ohtu vabariigi eksistentsi. Pärast Francisco Franco võimuletulekut valimisõigust piirati ja valima pääsesid vaid naised, keda peeti perekonnapeadeks.^[37]

Naiste üldine ja piiranguteta valimisõigus taastati Hispaania üleminekuperioodil 1976. aastal.

Hollandis võitles naiste valimisõiguse nimel 1894. aastal asutatud Ühendus Naiste Valimisõiguse Toetuseks (hollandi keeles Vereeninging voor Vrouwenkiesrecht, VVV). 1917. aastal said naised õiguse olla valitud ja järgmisel aastal toimunud parlamendivalimistel valiti esimese naisena parlamenti Suze Groeneweg Sotsiaaldemokraatlikust Töölisparteist. 1919. aastal võeti vastu uus seadus, mis andis naistele piiranguteta valimisõiguse. Esimest korda said nad seda kasutada 1922. aasta parlamendivalimistel.

Itaalia oli üks väheseid Euroopa riike, kus naiste valimisõigust vahetult pärast Esimest maailmasõda sisse ei viidud. Naistele valimisõiguse andmist nõudsid sotsialistid ja fašistid ning osaliselt viis selle 1925. aastal sisse peaminister Benito Mussolini valitsus.^[38] Täielik ja piiranguteta naiste valimisõigus kehtestati 1946. aastal, mil nad said võrdsetel alustel meestega osaleda parlamendivalimistel ning referendumil, millega otsustati Itaalia muuta vabariigiks. Neid valimisi ei viidud läbi Lõuna-Tiroolis ja Venezia Giulias, sest need vaidlusalused piirialad olid veel Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kontrolli all.

Liechtenstein oli viimane Euroopa riik, kus naised said valimisõiguse. See toimus 1. juulil 1984 korraldatud rahvahääletuse tulemusel. Sellised referendumid korraldati ka 1968., 1971. ja 1973. aastal, kuid siis kukkusid need läbi. Kohalikud omavalitsused olid hakanud naiste valimisõigust rakendama 1976. aastal ning 1983 valiti esimesed naised Vaduzi ja Gamprini omavalitsusorganitesse. Naistele valimisõiguse andmist toetasid riigi mõlemad parteid, Isamaaline Liit ja Progressiivne Kodanikepartei, samuti suurem osa riigi ajalehtedest. Vaatamata sellele kehtestati naiste valimisõigus väga napi hääleenamusega – selle poolt oli 2370 ja vastu 2251 hääletusel osalenud meest.^[39][40]

Esimesed parlamendivalimised, kus naised osaleda said, toimusid 1986. aastal.

Norras lubati naised valima alatest 1907. aastast, kuid valimistel kehtis varanduslik tsensus, mistõttu valima pääsesid vaid kesk- ja kõrgklassi naised. Kohalikel valimistel hakkas naiste valimisõigus kehtima 1910. aastal. 1913 aastal võttis Norra parlament Storting vastu seaduse, mis andis naistele täieliku valimisõiguse kõigil tasanditel.

Poolas oli makse maksnud naistel enne kolmandat Poola jagamist 1795. aastal olnud mitmeid poliitilisi õigusi, kuid Poola riigi likvideerimisel kaotasid nad need. Venemaa koosseisu kuulunud Poola aladel hakkas naiste valimisõigus kehtima vastavalt Ajutise Valitsuse määrustele 1917. aastal. Naiste üldist valimisõigust kinnitati 1918. aastal iseseisva Poola seadusandluses. Esimese naisena pääses Poolas parlamenti 1919. aastal sionistliku partei nimekirjas kandideerinud Roza Pomerantz-Meltzer.^[41][42]

Pärast 1910. aasta vabariiklikku revolutsiooni lubasid Portugali seadused valida perekonnapeadel, täpsustamata nende sugu. 1911. aastal kasutas esimese naisena seda õigust parlamendivalimistel Carolina Beatriz Ângelo, kes väitis, et ta ongi oma perekonna pea. Seaduse mõte oli siiski olnud piirata naiste valimisõigust, mistõttu hiljem sõnastust täpsustati ja ainult meestest perekonnapead lubati valimiskastide juurde.

Naiste valimisõigus viidi sisse diktatuuri ajal 1931. aastal. Kui meeste puhul nõuti ainult kirjutamis- ja lugemisoskust, siis naised pidid valimisõiguse rakendamiseks tõendama oma kesk- või kõrgharidust. 1946. aastal vastu võetud uus valimisseadus laiendas naiste valimisõigust, kuid mitmed erinevused meestega võrreldes jäid püsima. 1968. aasta seadus lubas tagada mõlemale soole võrdsed poliitilised õigused, kuid mõned meeste eriõigused jäid siiski kehtima. Täielik ja piiranguteta naiste valimisõigus rakendus alles pärast 1974. aasta nelkide revolutsiooni.

Prantsusmaal anti naistele valimisõigus 21. aprillil 1944 Ajutise Valitsuse määrusega.^[43][44] Esimesed naiste osavõtul aset leidnud valimised olid 29. aprillil 1945 toimunud kohalike omavalitsuste valimised ja seejärel sama aasta 21. oktoobril toimunud parlamendivalimised. Prantsusmaale kuulunud Alžeerias said kohalikud muslimitest naised valimisõiguse 3. juulil 1958 antud dekreediga.^[45][46]

Rootsi vabadusajal (1718–1771) said enam kui 50 aasta kestel hääletada gildide naisliikmed, kes tasusid makse (enamasti olid need lesed). Aastatel 1726–1742 osalesid naised 30 protsendil kõigist valimistest. Uued maksuseadused muutsid alates 1743. aastast naiste osalemise valimistel veelgi laialdasemaks.^[6]

Vahel osaleti valimistel meessoost esindaja kaudu, mida kasutasid ühe peamise argumendina naiste valimisõiguse vastased. Aastal 1758 keelati naistel osalemine kohalike võimuorganite ja linnapeade valimistel, kuid nad said jätkuvalt valida parlamenti. 1771. aastal tühistati naiste valimisõigus uue põhiseadusega lõplikult.^[6]

1862. aastal taastati maksumaksjatest ja juriidiliselt iseseisvate naiste valimisõigus kohalikel valimistel. Selle põhjal on väidetud ka seda, et Rootsi oli esimene riik maailmas, kus kehtestati naiste valimisõigus. Juriidiline iseseisvus tähendas siiski, et abielunaised valida ei saanud, sest nemad olid oma abikaasade õigusliku eestkoste all. 1884. aastal hääletati parlamendis ettepanek üleüldise naiste valimisõiguse sisseviimiseks maha.^[47]

Aastal 1902 asutati Naiste Valimisõiguse Ühing. Mõned aastad hiljem, 1906. aastal hääletas parlament naistele üldise valimisõiguse andmise taas maha. Siiski viidi veel samal aastal kohalikel valimistel sisse abielunaiste valimisõigus. 1909. aastal said naised õigused olla valitud kohalikesse omavalitsustesse ja aastatel 1910–1911 toimunud valimistel osutus neisse valituks kokku 40 naist, teiste seas ka Hanna Lindberg.^[48]

Naised olid poliitilistes organisatsioonides aktiivsed nende asutamisest alates. Paljud naised jõudsid tähtsatele poliitilistele positsioonidele veel enne üldise valimisõiguse sisseviimist, näiteks 1900. aastal valiti esimese naisena sotsiaaldemokraatlikku täitevkomiteesse Kata Dahlström. Aastal 1902 asutati Naiste Ametiühing, selle esimeseks esinaiseks sai Anna Sterky. 1914. aastal valiti esimese naisena parlamenti Emilia Broomé.

Naiste valimisõigus parlamendivalimistel taastati 1919. aastal ja seda rakendati praktikas 1921. aasta parlamendivalimistel. Neil valimistel oli rohkem valimisõiguslikke naisi kui mehi, sest naised said valimisõiguse automaatselt 18 eluaasta täitumisel, mehed pidid aga täiendavalt läbima veel ajateenistuse. 1921. aastal kaotati ka meeste ajateenistuse nõue valimisõiguse eeltingimusena ja 1924. aasta valimistel osalesid mehed ning naised esimest korda võrdsetel alustel.

Esimese naisvalitsusjuhina sai Rootsis 1958. aastal ametisse peaministri kohusetäitjaks nimetatud Ulla Lindström.

Soome kuulus 1809. aastani Rootsi võimu alla, mis tähendas, et sealsetel naistel oli Rootsi vabadusajal (1718–1771) samuti valimisõigus. Sel ajal laiendati Rootsis valimisõigus gildide naisliikmetele, kes maksid makse.^[6]

Kaasaegse Soome riigi eelkäija, Soome suurvürstiriik, kuulus aastatel 1809–1917 Venemaa keisririigi koosseisu ja omas seal laialdast autonoomiat. 1863. aastal anti seal kohalike omavalitsuste valimisõigus makse maksvatele maanaistele ja 1872. aastal laienes selle reformi mõju ka linnadele.^[49] 1906. aastal loodi Soomes ühekojaline parlament, mille valimistel võisid valijate ja valitavatena osaleda nii mehed kui ka naised. Nii said Soome naised esimesena maailmas täieliku ja piiranguteta valimisõiguse. Järgmisel aastal toimunud parlamendivalimistel pääses esimesena maailmas parlamenti 19 naissaadikut. Alates sellest ajast on naised etendanud riigi poliitikas olulist rolli. Soome töölisliikumise ühest juhist Miina Sillanpääst sai 1926. aastal riigi esimene naisminister.

Soome esimene naispresident Tarja Halonen valiti ametisse 2000. aastal ja teiseks ametiajaks tagasi 2006. aastal. Pärast 2011. aasta parlamendivalimisi on naiste osakaal parlamendis 42,5%. 2003. aastal sai Anneli Jäätteenmäki Soome esimeseks naispeaministriks ja 2007. aastal ametisse vannutatud Matti Vanhaneni teine valitsus läks muuhulgas ajalukku ka sellega, et esimest korda oli nüüd Soome valitsuses rohkem naisi kui mehi (12:8).

Suurbritannias sai kampaania naiste valimisõiguse toetuseks hoo sisse 19. sajandi alguses, kui kasvas naiste poliitiline aktiivsus, eriti just tšartistliku töölisliikumise raames. 1865. aastal valiti Suurbritannia parlamenti naiste valimisõiguse avalik toetaja, neli aastat hiljem ilmunud teose "The Subjection of Women" autor John Stuart Mill. Tema võitlus 1867. aasta reformiseaduse parandamise eest viisil, et seal oleks sätestatud ka naiste valimisõigus, jäi siiski konservatiivide domineeritud parlamendis tulemusteta.^[50]

19. sajandi lõpul loodi mitmeid organisatsioone parlamendiliikmete mõjutamiseks ja valimisõiguse ideele toetuse kogumiseks. Aastal 1897 moodustasid 17 sellist rühma Naiste Valimisõiguse Ühingute Rahvusliku Liidu (inglise keeles National Union of Women's Suffrage Societies, NUWSS), mis hakkas korraldama avalikke koosolekuid, kirjutas kirju poliitikutele ja avaldas tekste. 1907. aastal organiseeris NUWSS oma esimese suure protestimarsi.^[51] See marss sai tuntud mudamarsi nime all, sest enam kui 3000 naist sumpasid läbi Londoni poriste ja külmade tänavate Hyde Parkist Exeter Halli juurde, et nõuda naistele valimisõigust.^[52]

1903. aastal lahkusid NUWSS-ist mitmed liikmed Emmeline Pankhursti juhtimisel ning rajasid Naiste Sotsiaalse ja Poliitilise Liidu (inglise keeles Women's Social and Political Union, WSPU).^[53] Kui üleriigiline ajakirjandus kaotas huvi valimisõiguse kampaania vastu, otsustas WSPU kasutada teisi meetodeid avalikkuse tähelepanu köitmiseks. Uues stiilis võitlus algas 1905. aastal koosolekul, kus kõneles äsja ametisse valitud liberaalide valitsuse minister Sir Edward Grey. Tema kõne ajal hüüdsid kaks WSPU liiget talle pidevalt: "Kas liberaalide valitsus annab naistele hääled?" Kui nad keeldusid vaikimast, kutsuti politsei neid koosolekult eemaldama ning need kaks sufražetti (nagu WSPU liikmeid pärast seda vahejuhtumit kutsuma hakati) ründasid politseinikke. Nad vahistati ja neile määrati rünnaku eest rahatrahv. Kui nad keeldusid trahvi tasumast, saadeti nad nädalaks ja kolmeks päevaks vanglasse.^[54] Briti avalikkus oli šokeeritud ja pani seda vägivaldset võitlust naiste häälte eest tähele.

Pärast seda ajakirjanduses laia kajastamist leidnud vahejuhtumit muutus WSPU taktika üha vägivaldsemaks. Muuhulgas püüdsid nad 1908. aastal tungida Briti parlamendi alamkoja hoonesse ja süütasid põlema David Lloyd George'i maakodu (vaatamata tema toeustele naiste valimisõigusele). 1909. aastal vahistati liikumisega seotud Lady Constance Lytton, kuid vabastati kohe, kui saadi teada, kellega tegemist. Järgmisel, 1910. aastal maskeeris ta ennast juba töölisklassist pärit õmblejannaks Jane Wartoniks ja talus võimude ebainimlikku kohtlemist, sealhulgas ka sundtoitmist. 1913. aastal avaldas sufražett Emily Davison protesti, astudes kuningas George V kuuluva hobuse teele Epsom Derby hobuste võiduajamisel. Hobune tallas ta kapjade alla ja Davison suri neli päeva hiljem. WSPU loobus oma sõjakast tegevusest Esimese maailmasõja päevil ja nõustus toetama sõjapanust.^[55]

Naiste Valimisõiguse Ühingute Rahvuslik Liit, mis oli alati kasutanud "konstitutsioonilisi" meetodeid, jätkas ka sõja-aastatel oma kampaaniat ning lõpuks jõudsid Liit ja koalitsioonivalitsus kompromisslahendusteni.^[56] 6. veebruaril 1918 võeti vastu rahva esindatuse seadus, mis andis valimisõiguse üle 30-aastastele naistele, kes täitsid varandustsensuse nõuded. Umbes 8,4 miljonit naist said hääleõiguse. Novembris 1918 võeti vastu seadus, mis lubas naistel ka Suurbritannia parlamenti kandideerida.^[57] Rahva esindatuse seaduse uus versioon 1928. aastal laiendas valimisõiguse kõigile vähemalt 21-aastastele naistele, võrdsustades nad valimistel meestega.^[58]

Kuigi Šveitsi 1848. aasta põhiseadus garanteeris kõigi kodanike võrdsuse seaduse ees, olid põhiseadust täiendavad ja täpsustavad seadused naiste suhtes diskrimineerivad. Valimisõigus seoti esialgu sõjaväeteenistusega ja see välistas naised automaatselt valimisõiguse objektide seast. Liikumine üleüldise valimisõiguse toetuseks sai alguse 1860. aastatel, aga 1874. aasta põhiseaduse paranduste sisseviimisel naiste valimisõiguse idee toetust ei leidnud. Tulemusteta jäid kõik erinevad poliitilised ja juriidilised petitsioonid, mida aastakümnete kestel esitati.

Esimene riiklik rahvahääletus naiste valimisõiguse küsimuses toimus 1. veebruaril 1959. Referendumil osalenud Šveitsi meestest hääletas 67 protsenti naistele valimisõiguse andmise vastu, samuti oli vastu valdav osa kantonitest. Naiste valimisõigus viidi siiski aastatel 1959–1960 sisse kolmes prantsuskeelses kantonis, kus enamus oli toetanud ka riikliku valimisõiguse kehtestamist – need olid Genfi, Neuchâteli ja Vaud' kantonid. 1960. aastatel lisandusid esimeste saksakeelsete piirkondadena Basel-Stadt ja Basel-Landschaft.^[59] Esimese naisena Šveitsis pidas poliitilist ametit Trudy Späth-Schweizer, kes valiti 1958 Rieheni linnavalitsusse.^[60]

Šveits jäigi viimaseks vabariigiks Läänemaailmas, kus naised endale valimisõiguse said. 7. veebruaril 1971 toimunud uuel rahvahääletusel toetas naiste valimisõiguse kehtestamist 66 protsenti hääletanud meestest. Sama aasta 31. oktoobril toimunud parlamendivalimistel osalesid naised täieõiguslike valijatena. Parlamenti valituks osutus 11 naist ehk 5,5 protsenti parlamendiliikmetest. Valitsusse pääses esimene naine 1984. aastal.^[59]

Mõned saksakeelsed kantonid venitasid naiste valimisõiguse kehtestamisega kohalikul tasandil veel kauem. Appenzell Innerrhodeni poolkanton oli naistele sunnitud kohalikul tasandil valimisõiguse andma Šveitsi ülemkohtu korraldusel 1991. aastal.^[61]

Taanis said naised õiguse osaleda kohalike omavalitsuste valimistel 1908. aastal. Esimesed naiste osalusega omavalitsuste valimised toimusid 20. aprillil 1909. Parlamendivalimistel said naised valimisõiguse kuus aastat hiljem, 5. juunil 1915. Esimesed naised valiti parlamenti 1918. aastal ja esimene naisminister astus ametisse 1924. aastal. Haridusminister Nina Bang oli ühtlasi esimene naisminister maailmas.^[62]

Kuna sel ajal kuulus Taani võimu alla ka Island, siis sealne naiste valimisõigus ulatub samuti tagasi 1915. aastasse.

Ajaloolisel Böömimaal ehk Čechys said makse maksvad naised ja elukutse omandanud naised 1864. aastal õiguse valida ja olla valitud nii kohalikel kui ka parlamendivalimistel.^[49] Kui pärast Esimest maailmasõda moodustati iseseisev Tšehhoslovakkia riik, said naised seal 1920. aastal piiranguteta valimisõiguse.^[63]

Türgis said naised valimisõiguse kohalikel valimistel 20. märtsil 1930. Parlamendivalimistele laiendati see õigus 5. detsembril 1934 vastu võetud põhiseaduse parandusega. Esimest korda valisid ja kandideerisid naised 8. veebruaril 1935 toimunud parlamendivalimistel, kus osutus parlamenti valituks 18 naist.

Esimesena Venemaa territooriumil viidi naiste valimisõigus sisse 1906. aastal sel ajal Venemaa keisririigi koosseisu kuulunud laialdase autonoomiaga Soome suurvürstiriigis. Mujal Venemaal said naised valimisõiguse alles kevadel 1917.

Naiste valimisõigus viidi Venemaal sisse sealsete naisõiguslaste survel, kes avaldasid mõju poliitikutele. Esialgu pidasid nii Ajutine Valitsus kui ka tööliste ja soldatite saadikute nõukogud naiste valimisõiguse nõuet enneaegseks ja vähetähtsaks ning keeldusid selle toetamisest. 19. märtsil 1917 Petrogradis toimunud demonstratsioon, millel osales 40 000 naist loosungite "Vaba naine vabal Venemaal!", "Naiste osaluseta ei ole valimisõigus üleüldine!" ja "Naise koht on Asutavas Kogus!" all, demonstratsioonil osalenute koosolek Tauria palee juures, millel olid sunnitud viibima nii Riigiduuma Ajutise Komisjoni esimees Mihhail Rodzjanko kui ka Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu esimees Nikoloz Tšheidze, ajakirjanduses alanud diskussioon ning naisorganisatsioonide esindajate läbirääkimised Petrogradis ja Moskvas Ajutise Valitsuse juhi vürst Georgi Lvoviga viisid lõpuks soovitud tulemuseni.^[64]

15. aprillil 1917 võttis Ajutine Valitsus vastu määruse linnaduumade valimise korra kohta, milles anti valimisõigused kõigile vähemalt 20-aastastele kodanikele sõltumata nende rahvusest ja usutunnistusest. Sugu ei mainitud selles määruses üldse. Sama aasta 20. juunil võttis Ajutine Valitsus vastu määruse riigi kõrgeima seadusandliku organi Asutava Kogu valimiste kohta, mis jõustus 11. septembril 1917. Selles oli juba otseselt ette nähtud "üleüldine valimisõigus vaatamata soole".^[65] Kevadistel linnaduumade valimistel osalesid naised juba täieõiguslike valijatena ja on teada, et aprillis 1917 valiti Vologda linnaduumasse kaks naissaadikut.^[66] Ajutise Valitsuse määrused kehtisid kogu tollase Venemaa territooriumil, mis tähendas valimisõiguse andmist näiteks ka Eesti naistele.

Pärast Oktoobrirevolutsiooni võeti Nõukogude Venemaal 1918. aastal vastu konstitutsioon, mis kinnistas meeste ja naiste poliitilise ja juriidilise võrdõiguslikkuse.^[65]

• Araabia Ühendemiraadid – nii meeste kui ka naiste valimisõigus on piiratud, kuid seda laiendati järk-järgult enne 2011. aasta parlamendivalimisi.^[67]
• Brunei – Bruneil 1959. aastal sisse viidud valimisõigust said naised kasutada vaid kolm aastat. Siiani on 1962. aasta parlamendivalimised jäänud riigis viimasteks, mistõttu ei saa parlamenti valida ega kandideerida ei mehed ega naised. Ainult kohalikel valimistel on mõlemal sool võimalik osaleda.^[68]
• Liibanon – naistele kehtivad valimistel meestega võrreldes mõned piirangud ja erinevused. Erinevalt meestest tuleb naistel tõendada alghariduse olemasolu ja kui meestele on valimistel osalemine kohustuslik, siis naistele vabatahtlik.^[69]
• Saudi Araabia – naiste valimisõigus puudub. Esimesed kohalikud valimised toimusid riigis 2005. aastal, kuid naised neist osa võtta ei saanud. Naiste valimisõiguse sisseviimist oodati 2009. aastal, kuid vastavaid seadusemuudatusi ei tehtud.^[70] 2011. aastal teatati, et naised lubatakse valima alates 2015. aasta kohalikest valimistest.^[25]
• Vatikan – Vatikani riigipea on paavst, kelle valib kardinalide kolleegium. Katoliku kiriku õpetuse kohaselt ei saa naine olla piiskop ega kardinal.^[71] Nii puudub naistel võimalus nii paavsti valida kui ka olla paavstiks valitud. Muid valimisi Vatikani linnriigis ei toimu.

• Feminism
• Naisriigipeade loend
• Sufražett
• Sufražist
• Valimisõigus

• "Õigus osaleda valimistel, "sugu peale vaatamata"" – Imeline Ajalugu, märts 2017

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Naiste valimisõigus

• Valik eestikeelseid õppematerjale naiste õiguste teemal Koolielu portaalis (eesti keeles, vaadatud 10.04.2012)
• Soolisest tasakaalust ja naiste valimisõigusest Sotsiaalministeeriumi veebilehel (eesti keeles, vaadatud 10.04.2012)
• Valik Ameerika sufražettide käsikirju portaalis Flickr (inglise keeles, vaadatud 10.04.2012)
• Virtuaalnäitus naiste valimisõiguse ajaloost Rahvusvahelise Naiste Muuseumi veebilehel (inglise keeles, vaadatud 10.04.2012)
• Naiste valimisõiguse kronoloogia Parlamentidevahelise Liidu veebilehel (inglise keeles, vaadatud 10.04.2012)