Kährik

See artikkel on imetajast; seene kohta vaata artiklit Kährikseen.

Kährik
Kährik Soomes
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)[1]
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Imetajad Mammalia
Selts	Kiskjalised Carnivora
Sugukond	Koerlased Canidae
Perekond	Kährik Nyctereutes
Liik	Kährik
Binaarne nimetus
Nyctereutes procyonoides (Gray, 1834)

Kährik ehk kährikkoer (Nyctereutes procyonoides) on koerlaste sugukonda kähriku perekonda kuuluv imetaja.

Teaduslikult kirjeldas kährikut esimesena briti zooloog John Edward Grey 1834. aastal. Perekonnanimi nyctereutes tähendab kreeka keeles 'ööskõndija' ja liiginimi procyonoides tähendab uusladina keeles 'pesukarusarnane', sest pesukaru ladinakeelne nimetus on procyon.

Kähriku looduslik levila hõlmab Vaikse ookeani Aasia ranniku Indohiina kirdeosast üle Ida-Hiina ja Korea poolsaare kuni Primorje ja Amuurimaa lõunaosani. Ta elab ka Jaapanis.^[2]

Alates 1934 on kährikut korduvalt introdutseeritud Venemaa Euroopa-ossa, kus ta kiiresti kodunes ja levis laialdaselt Karjalast põhjas kuni Kaukaasiani lõunas. Seejärel tungis ta lääne poole Soomest põhjas kuni Rumeeniani lõunas ning edasi Ida- ja Lääne-Saksamaale ning teda on kohatud ka Prantsusmaal.^[2]

Analoogilised katsetused NSV Liidu Aasia-osas ei õnnestunud. Kõigest üksikutesse kohtadesse Kesk-Aasias, Kasahstanis ja Siberis jäi ta pidama.^[2]

Eestis tabati esimene kährik 1938., teine 1947. aastal. Aastal 1950 lasti Pikknurme, Põlula ja Lihula metskonda lahti 86 Kalinini oblastist toodud kährikut, hiljem toodi neid veelgi sisse.^[3]

Kähriku tüvepikkus on 55–80 cm, sabapikkus 15–26 cm, kondülobasaalpikkus ligikaudu 11 cm. Isendid kaaluvad 5–10 kg. Nende eluiga tehistingimustes võib ulatuda 11 aastani,^[4] looduslikult küll enamasti 3–4 aastat.

Kährik on jässaka kehaehituse, masajate jalgade, lühikese saba, väheldase terava koonu ja teravatipuliste kõrvadega keskmise suurusega loom. Tema talvekarvastik on erakordselt pikk ja tihe, kuid karm. Üldtoonilt on see musta kirmega määrdunudhallikaspruun. Näol on silmatorkav maskisarnane muster, mis meenutab pesukaru. Pea külgedel on põskhabe.^[2]

Tavaliselt elab kährik urus. Ta võib selle ise kaapida, aga võib üle võtta ka mägra või rebase tühja uru. Kuid ta võib elada ka kaljulõhedes, juurtealustes tühemikes, vanades punkrites ja kaevikutes, rabas turbaaunades ja maharaiutud võsa hunnikutes. Niisiis ei ole ta elupaiga suhtes valiv. Enamasti on pesa kõrvalises võsastunud kohas, aga võib asuda ka küla või tee lähedal.^[2]

Kährik tegutseb peamiselt hämarikus ja öösel, aga vahel päevalgi. Öö jooksul liigub ta soojal aastaajal 10–12 km, aga talvel vaid paarsada meetrit. Erinevalt rebasest ei liigu kährik sirgelt, vaid teeb alatasa haake ja uurib kiirustamata läbi kõik kohad, kust loodab midagi söödavat leida. Tihti kõnnib ta mööda veekogude kaldaid ja koolmekohti. Pehmesse lumme vajub ta sügavale sisse ning tekitab sinna oma lühikeste jalgade ja kõhuga vao.^[2]

Toidu suhtes ei ole kährikud valivad. Nad söövad õigupoolest kõiki, kellest jõud üle käib: peamiselt närilisi, kuid ka linde ja nende mune, konni, roomajaid, putukaid, uimaseid kalu ja limuseid, samuti raibet. Palju võivad nad süüa taimset toitu, näiteks marju, puuvilju ja teravilju, eriti kaera.^[2]

Kährik on ainus koerlane, kes talvel magab. Tõelist talveund neil pole, aga seda nimetatakse taliuinakuks. Sügiseti koguvad nad rohkelt rasva, nii et nende kehakaal suureneb 2 kg. Kuid see ei kehti nende loodusliku levila põhiosas, kuhu talvel lumi maha ei tule, nii et seal on nad aasta ringi aktiivsed. Seal redutavad nad üksnes üksikutel külmadel ja tuisustel päevadel oma urkas. Seevastu Euroopas ja oma loodusliku levila põhjaosas viibivad nad igal aastal detsembrist või jaanuarist kuni veebruari või märtsini taliuinakus, mille jooksul nende ainevahetuse intensiivsus langeb ligi veerandi võrra. Siiski võivad nad ka taliuinaku ajal sulailmaga väljas käia.^[2]

Kährik on ainus koerlane, kes ei haugu. Selle asemel nad urisevad, millele võib järgneda pikk kaeblik vingumine. Vangistuses on neil täheldatud väga erilist sorti häälitsust, mis esineb nälja korral ja sarnaneb kassi näugumisega. Emaste pärast võitlevad isased klähvivad ja urisevad.

Kährikul on palju looduslikke vaenlasi. Neid murravad hundid, ilvesed, rebased ja hulkuvad koerad. Ohu korral eelistab kährik vastupanule peitupugemist ja kisategemist, nii et isegi krants saab temast jagu.^[2]

Nad võivad kasutada pikemat aega üht ja sama paika väljaheidete jaoks, millest tekivad võrdlemisi kõrged ekskremendihunnikud.

Palju kährikuid sureb piroplasmoosi ja marutaudi. Pikaleveninud kevadine üleujutus võib kährikute asurkonnale väga kahjulikult mõjuda, eriti kui see langeb kokku pesakondade urus kasvamise ajaga.^[2]

Eestis heidetakse õhusõidukitelt metsadesse marutaudivastast vaktsiini. See on tublisti suurendanud Eesti kährikute asurkonda.^[3]

Uuritud kährikutest on 40% nakatunud keeritsusstõppe. Keeritsussi sattumine inimese organismi lõpeb enamasti inimese surmaga.^[3]

Haiguste levitamise ja kahepaiksete ohtra hävitamise tõttu näeks valitsus meeleldi, et Eestis oleks kährikuid vähem, aga 2008. aasta seisuga puudus valitsusel veel sellekohane tegevuskava.^[3]

Kährikud on monogaamsed. Neil moodustuvad paarid juba oktoobris-novembris, mistõttu innaaeg möödub enamasti rahulikult ja isastevahelisi võitlusi tuleb harva ette. Innaaeg on veebruaris kuni aprillis. Emase indlus ei kesta üle 6 päeva, kuid kordub 20–24 päeva pärast, isegi kui emane on juba tiine.^[2]

Tiinus kestab keskmiselt 59 päeva, aga mõnikord venib 70 päevani. Teateid on koguni 79 päeva kestnud tiinusest. Poegimine toimub mais, erandina aprillis või juunis, kuid vastsündinud kutsikaid on leitud isegi septembris. Tavaliselt on poegi 6–7, aga vahel kuni 16. Sigivus sõltub loomade toitumusest ja ilmast.^[2]

Kährikut peetakse karusloomana.^[2] Tema karvastik on karm ja ilusaks seda ei peeta, kuid see on vastupidav.^[2] Siiski ei kasvatata kährikuid üldiselt karusloomafarmides vähese rentaabluse tõttu^[2]: hõberebase üleskasvatamine nõuab sama palju ressursse, aga tema nahk on hoopis rohkem väärt.

Eesti jahimehed ei ole kährikute laskmisest eriti huvitatud, sest nende nahku ei ole kusagile müüa. Hiina karusloomafarmides kasvatatud kährikute nahad on turuhinna üsna odavaks muutnud.^[3]

• Kärssin, A.; Häkkinen, L.; Niin, E.; Peik, K.; Vilem, A.; Jokelainen, P.; Lassen, B. (2017). "Trichinella spp. biomass has increased in raccoon dogs (Nyctereutes procyonoides) and red foxes (Vulpes vulpes) in Estonia". Parasit Vectors. 10 (1): 609. DOI:10.1186/s13071-017-2571-0. ISSN 1756-3305. PMID 29246168.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Nyctereutes procyonoides

• Kährik andmebaasis eElurikkus