Pesukaru

Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (August 2024) (Miks see märkus siin on?) (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Pesukaru (perekond).

---

Pesukaru
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)[1]
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Imetajad Mammalia
Selts	Kiskjalised Carnivora
Sugukond	Pesukarulased Procyonidae
Perekond	Pesukaru Procyon
Liik	Pesukaru
Binaarne nimetus
Procyon lotor Linné, 1758
Pesukaru levila: looduslik levila punane, levik võõrliigina märgitud sinisega.

Pesukaru (Procyon lotor) on keskmise suurusega imetaja, kes elab pärismaisena Põhja-Ameerikas.

Pesukaru kasvab 40–70 sentimeetri pikkuseks ja kaalub 3,5–9 kilogrammi ja on sellega suurim pesukarulaste esindaja. Neil on suured tumedad silmad, ümarad kõrvad ja pikk, lai keha. Pesukarudel on osavad käpad, millel on paljad tallad ja kumerad küünised, mis aitavad neil puuokstel orienteeruda. Neil on ronimiseks ja laskumiseks paindlikud pahkluude liigendid ning eriline saba.^[2]

Ta on tavaliselt öise eluviisiga omnivoor: 40% toidust moodustavad selgrootud, 33% taimne toit ja 27% selgroogsed. Pesukaru kasukas on hallikat värvi ja koosneb peaaegu 90% ulatuses tihedast aluskarvast, mis kaitseb külmade ilmastikutingimuste eest. Tema nägu katab iseloomulik "mask" ja tal on väga osavad esikäpad. Need äratuntavad omadused kajastuvad mitme Põhja-Ameerika indiaanihõimu müütides. Uuringud näitavad, et pesukarud on väga intelligentsed ja suudavad ülesannete lahendusi meelde tuletada kuni 3 aastat pärast nende õppimist.

Pesukaru käitumise üks iseloomulik joon on nii hästi tuntud, et see on andnud liigile isegi nime nii eesti kui ka ladina keeles (lotor 'pesija'). Looduses vabalt elavad pesukarud otsivad sageli süüa, pladistades madalas kaldaäärses vees. Leidnud kaldaäärsest mudast kompimise teel midagi söödavat, võtavad nad saagi sageli esimeste käppade vahele, hõõruvad seda ja eemaldavad aeg-ajalt mõne mittesöödava osa. Selline käitumine võib jätta mulje, nagu peseks pesukaru oma toitu. Veest toidu otsimine muudab pesukaru käpad tundlikuks, sest vesi pehmendab käpa nahka.[2][3] Vangistuses peetavatel pesukarudel on täheldatud käitumist, kus nad viivad oma söögi vee äärde ja "pesevad" seda või kastavad selle enne söömist vette. Looduses elavate pesukarude puhul pole sellist käitumist täheldatud.[4] 18. sajandil elanud prantsuse loodusuurija Georges-Louis Leclerc arvas, et pesukarud ei tooda süües piisavalt sülge ja sellepärast on neil tarvis oma toitu niisutada, tänapäevaste teadmiste valguses on see hüpotees aga osutunud ekslikuks.[3][4] Laiemalt levinud teooria kohaselt on toidu vette kastmine vangistuses elavate loomade puhul instinktiivne liigiomane käitumine. Seda kinnitavad ka vaatlused, mis näitavad, et kõige sagedamini "peseb" pesukaru sellist toitu, mis on pärit veekeskkonnast. Määrdunud toidu puhastamine ei tundu olevat "pesemise" põhjus. [4] Varem arvati, et pesukarud elavad üksinda, kuid viimased uuringud näitavad, et nad moodustavad soopõhiseid sotsiaalseid võrgustikke. Suguluses olevad emased jagavad oma territooriumi. Mittesugulastest isased moodustavad kuni 5-liikmelisi gruppe, kes kaitsevad oma territooriumi paaritushooajal võõraste isaste ja muude sissetungijate eest. Territoorium varieerub suuresti. Linnas elaval emasel võib see olla kõigest 3 hektarit, kuid preerias elaval isasel kuni 50 ruutkilomeetrit.

Tiinus kestab umbes 65 päeva ja kevadel sünnib 2–5 poega. Pojad jäävad ema juurde hilissügiseni. Pesukarud on vangistuses elanud üle 20-aastasteks, kuid looduses on keskmine eluiga 1,8–3 aastat. Küttimine ja auto alla jäämine on küllalt levinud surmapõhjused. Pesukarud on üldiselt sooliselt dimorfsed. Isased on suuremad ja raskemad kui emased; paaritumised on viljakad, ei kesta kaua ning emased kasvatavad poegi tavaliselt üksi. Enamik pesukarulasi elutsevad öösel, kuigi toidu kättesaadavus võib muuta aktiivsusmustreid, eriti oportunistliku pesukaru puhul.

Pesukaru on üksildane ja elab koos partneriga vaid paaritusperioodil, mis kestab detsembrist märtsini. Pärast umbes kümnenädalast tiinusperioodi sünnib pesakond puuõõnsuses või maa sees. Pesakonna suurus on 4–6, sageli isegi 8 poega. Nagu kõik noored imetajad, on pojad alguses veel alasti ja pimedad. Nad avavad silmad alles alates 2. elunädalast. Kuue kuu vanuselt on nad iseseisvad, kuid jäävad emaga järgmise kevadeni. Nagu mägrad, nii tõmbuvad ka pesukarud talvel puhkama. Siiski ei uinu nad täiesti talveunne, vaid ilmuvad aeg-ajalt talvisesse metsa. Lisaks inimestele ja üha tihedamale teedevõrgule võivad neile ohtlikuks osutuda küttivad koerad, mägrad ja rebased.^[3]

Pesukarud sarnanevad laiemalt levinud karude ja koertega. Mõnes põlisrahva traditsioonis on pesukaru karu noorem õde või vend; Shawnee rahva seas on pesukaru ja karu seotud nii hõimu rollides kui ka tseremooniates.^[2] Pesukarud elasid algul Põhja-Ameerika heitlehiselistes ja segametsades, kuid on tänu heale kohanemisvõimele levinud ka mägistele aladele, rannikuäärsetesse soolasoodesse ja linnastunud aladele. Tänu kasvandustest põgenemistele ja tahtlikule sissetoomisele on nad 20. sajandi keskel levinud ka mõnesse Jaapani, Euroopa ja Kaukaasia piirkonda. Näiteks Saksamaal on juba umbes miljon pesukaru. Paljud inimesed peavad linnades elavaid pesukarusid kahjuriteks. Pesukarulased jõudsid praeguse Põhja-Euroopa ja Aasia aladele oligotseeni ajastul, umbes 30 miljonit aastat tagasi, ning jõudsid Põhja-Ameerikasse umbes 10 miljonit aastat hiljem, miotseeni ajal.

Eestis on pesukaru võõrliik, keda on harva metsas kohatud.^[4]

Esimestel kümnenditel pärast liigi avastamist Christoph Kolumbuse ekspeditsiooni poolt seostasid liiki kirjeldanud isikud seda paljude eri perekondadega: koerlaste, kaslaste, mäkrade aga kõige rohkem karulastega.^[5] Carl von Linné, tänapäevase liikide süsteemi looja asetas pesukaru oma Systema Naturae (1740) teises väljaandes perekonda Ursus kui Ursus cauda elongata ("pikksaba-karu") ja kümnendas väljaandes (1758–59) nimega Ursus lotor ("pesija karu").^[6] Gottlieb Conrad Christian Storr paigutas pesukaru 1780. aastal omaette perekonda Procyon, mida võib tõlkida kui "koeraeelne" või "koerasarnane".^[7] On võimalik, et Storr pidas nime pannes silmas pesukaru öist eluviisi ja valis Procyoni nimelise tähe liigi eponüümiks. ^[8]

Tänapäeva ühiskonnas jääb palju toitu üle ja linnapiirkonnad on mitmekesised, mistõttu linnade loomade liigirikkus võib olla suurem kui kultuurmaastikel. Pesukarul on hea kohanemis-, kompimis- ja ronimisvõime, tänu millele elab ta inimasustuspiirkondades tihedusega üle 100 looma ruutkilomeetri kohta. Varem ei ole nii tihedat asustust saavutatud. Nii suur asustustihedus toob aga sageli kaasa konflikte kohaliku elanikkonnaga, kelle jaoks pesukarud võivad olla ebameeldivad.

Pesukaru inimeste seas võib tekitada probleeme kolmes valdkonnas: Pesukarud tungivad elamutesse ja kasutavad pööninguid või korstnatõkkeid puhke- ja prügimajutuskohtadena. Pesukaru pesakond võib koos poegadega 8–10 nädalat ühes poegimispaigas pesitseda ning oma elutegevuse ja mänguga majale suuri kahjustusi tekitada.

1. Hirm metsloomadelt inimesele ülekantavate haiguste (nn zoonoosid) ees. Suur asustustihedus ja sellest tulenev kokkupuude inimeste ja pesukarude vahel võivad aidata kaasa haiguste ja parasiitide levimisele. Erinevalt oma Ameerika kodumaast on pesukarul Kesk-Euroopas siiski väga piiratud parasiitide spekter ja seetõttu ei mängi ta epideemiates (nt marutaudis) rolli.
2. Kesk-Saksamaal peetakse praegu ainult ühte parasiiti potentsiaalselt ohtlikuks zoonootilise haiguse tekitajaks: pesukaru ümaruss (Baylisascaris procyonis), mille suhteliselt suured rändavad vastsed (kuni 2 mm) võivad harvadel juhtudel põhjustada inimesel kesknärvisüsteemi ja silmade kahjustusi. Pesukarud võivad nakatuda, kui neelavad alla ümarussimune. Kasseli ümbruses tehtud uuringud on näidanud, et üle 70% pesukarudest on nakatunud ümarussidega.
3. Kahjustused aias ja majade ümbruses, näiteks laastatud kirsipuud, laastatud aiatiigid ja lõhutud prügikotid. Enamiku elanike jaoks on need aga pigem tühised rikkumised.

Tänu oma suurele kohanemisvõimele asustavad pesukarud pidevalt uusi elupaiku. Linnastumise tõttu elavad nad palju linnades. Neid võib kohata isegi parkides ja tööstuspiirkondades, kui läheduses on suured puistud. Pesukarud on muidu öised loomad, kuid kohtades, kus toidu kättesaadavus sõltub tõusu- ja mõõnaperioodist (nt Florida soolase veega soodes) on ta ka vahel päeval aktiivne.

2001. aasta juulist kuni 2002. aasta märtsini uuriti Kasselis telemeetriliselt 17 pesukaru päevaseid pesakohti. Uuringus saadi teada, et välja valitud magamiskohta külastatakse tavaliselt varahommikuti ja sealt ei lahkuta enne järgmise tegevuse algust (tavaliselt õhtutundidel). Kasseli linnas kasutasid pesukarud kõigist päevastest magamiskohtadest kõige sagedamini hooneid (43%), millele järgnesid puud (39%) ja maapealsed magamiskohad, nt võsastike all (11%). Maapinnalähedased peidikud, nagu koopad või kanalisatsioonitorud, moodustasid 6% kõigist peidupaikadest. Umbes pooltel juhtudel olid kasutatud hooned tühjad, kusjuures lisaks garaažidele, aitadele, ladudele ja muudele sarnastele hoonetele kasutati ööbimiseks peamiselt tühje elamuid. 46% juhtudest leiti pesukarusid aga majades, mis olid aasta läbi asustatud. Nad magasid peamiselt pööningutel (56%) ja korstnatõketes (43%). Nad ronisid majadesse peamiselt vihmaveerennide äravoolutorude kaudu või kõrval kasvavatelt puudelt või ronisid fassaadide taimedel. Majja siseneti peaaegu alati lahtiste katusekivide kaudu. Puudest mängis kõige olulisemat rolli pesapuudena tamm, mille osakaal oli 58% kõigist kasutatavatest puudest, järgnesid pöök (18%) ja kuusk (11%). Pesukarud eelistasid surnud tammi.

• Ärge söötke lemmikloomi õues ega pange toidujääke õhtuti majja.
• Sulgege prügikastid ja orgaaniliste jäätmete prügikastid (raskuslukk, kummipael) ning ärge asetage neid vastu aedu ja seinu.
• Ärge söötke pesukarusid, ärge ladestage toidujääke kompostihunnikutesse või prügikastidesse.
• Kaitske viljapuid viljumise ajal plekist muhvidega, võimalusel koguge maha langenud viljad kokku.
• Pange prügikotid välja ainult hommikul või hoidke neid lukustatavates puukastides.
• Paigaldage väljavoolutorude ja piksevarraste külge plekk-kaelused.
• Lõigake tagasi puud, mis ulatuvad katusele või sellest kõrgemale ning paigaldage korstnale metallvõre.
• Sulgege öösel kassiklapid või kasutage sulgemisfunktsiooniga klappe.
• Kaitse zoonooside vastu: pesukarud ehitavad tualette (latriine), mida kasutavad regulaarselt mitmed loomad.
• Hoidke lapsed ja lemmikloomad latriinidest eemal, eemaldage latriinid kummikinnastega ning kõrvaldage väljaheited tiheda sõlmega kilekottidesse koos jääkidega. Võimalusel kastke saastunud kohad keeva veega.
• Suuremad latriinad majas (pööningul) tuleb eemaldada vastava väljaõppega personali poolt (desinfitseerimine, põletamine).
• Vältige otsest kokkupuudet pesukarudega.
• Vaktsineerige regulaarselt lemmikloomi.^[9]

Prantsusmaalt ja Saksamaalt pärinevate fossiilileidude põhjal on teada, et esimesed pesukarulaste esindajad elasid 25 miljonit aastat tagasi hilise Oligotseeni ajal Euroopas.^[10]

• Ulf Hohmann, Ingo Bartussek, Bernhard Böer (2001) (saksa k.). Der Waschbär. Reutlingen, Germany: Oertel+Spörer. ISBN 978-3-88627-301-0.
• Virginia C. Holmgren (1990). Raccoons in Folklore, History and Today's Backyards. Santa Barbara, California: Capra Press. ISBN 978-0-88496-312-7.
• Samuel I. Zeveloff (2002). Raccoons: A Natural History. Washington, D.C.: Smithsonian Books. ISBN 978-1-58834-033-7.
• David W. MacDonald, Pricilla Barret Euroopa imetajad, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2002 ISBN 9985-70-100-3

Vikisõnastiku artikkel: pesukaru

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Pesukaru

Tsitaadid Vikitsitaatides: Pesukaru

• Pesukaru