Huulhein

Artiklis puuduvad viited. Palun aita artiklit täiendada, lisades sobivaid viiteid.

Huulhein
Drosera admirabilis
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts	Nelgilaadsed Caryophyllales
Sugukond	Huulheinalised Droseraceae
Perekond	Huulhein Drosera L.

Huulhein (Drosera L.) on liikide arvult teine putuktoiduliste taimede perekond. Perekond kuulub huulheinaliste sugukonda.

Huulheinade liike on üle 170. Euroopas (sealhulgas Eestis) kasvab kolm liiki: ümaralehine huulhein (Drosera rotundifolia), pikalehine huulhein (Drosera anglica) ja vahelmine huulhein (Drosera intermedia). Ümaralehise ja pikalehise huulheina hübriid on värd-huulhein (Drosera anglica x Drosera rotundifolia).

Teadusliku nime Drosera andis perekonnale 1753. aastal Karl Linné. Nimetus on tuletatud vanakreeka sõnast δρόσος 'kaste, kastepiisk', seda seepärast, et taime kleepnõre tilgad tentaaklite otsas meenutavad kastepiisku.

Huulheinaliigid on harva üheaastased, enamasti mitmeaastased rohttaimed, rosette moodustavate lehtedega püstised või ronitaimed. Olenevalt liigist kasvavad nad 1...100 cm kõrguseks; ronitaimed võivad kasvada tunduvalt pikemaks (Drosera erythrogyna puhul on teateid üle 3 meetri pikkustest isenditest). Nad võivad elada üle 50 aasta.

Perekond on nii kitsalt spetsialiseerunud lämmastiku omastamisele putukaid seedides, et selle liikidel (vähemalt kääbusliikidel) puudub täielikult ensüüm nitraatreduktaas, mida taimed üldjuhul mullast nitraatide omastamiseks vajavad.

Vegetatiivne paljunemine toimub maapealsete võsunditega (stoolonid, lisapungad) või (olenevalt kasvuvormist) mugulate või sigipungade abil.

Perekonda saab jaotada parasvöötme- ja lähistroopikavormideks.

Nende hulka kuuluvad kõik Euroopas leiduvad liigid.

Talvitumiseks moodustub neil talvituspung ehk hibernaakel, millest nad kevadel uuesti üles kasvavad (selliseid taimi nimetatakse hemikrüptofüütideks). Mõnel sellisel liigil (pikalehine huulhein, vahelmine huulhein) on ka lähistroopikas või troopikas kasvavad vormid, mis talvituma ei pea ning talvituspungi ei moodusta.

Neil taimedel on aasta läbi enam-vähem ühesugused ilmastikutingimused.

Kääbushuulheinade hulka kuulub umbes 40 Austraalia liiki, mida iseloomustab kääbuskasv, vegetatiivne paljunemine sigipungade abil ning tihe karvastik roseti keskmes, mis kaitseb neid suvel intensiivse päikese eest. Süstemaatikas vastab neile sektsioon Bryastrum.

Punghuulheinade hulka kuulub üle 40 Austraalia liigi, millel eriti kuiva suve üleelamiseks moodustub maa-alune pung, millest nad sügisel uuesti üles kasvavad. Punghuulheinad jaotatakse püstisteks, roni-, ja rosetikujulisteks liikideks. See rühm vastab süstemaatikas enam-vähem alamperekonnale Ergaleium.

See on Austraalia troopikaliikide rühm, kes elab ühtlaste kõrgete temperatuuride ja vahelduva niiskuse tingimustes. Sellesse rühma kuulub 14 liiki, kellest mõnel on kujunenud spetsiaalsed kohastumused, näiteks tihe karvastik, mis kaitseb kuivamise eest ja ühtlasi võimaldab õhust kinni püüda kondenseerunud vett, näiteks hommikuse kaste ajal. Sellele rühmale vastab süstemaatikas enam-vähem sektsioon Lasiocephala.

Queenslandi huulheinad ei ole rangelt võttes kasvuvorm. Sellesse rühma kuulub kolm Austraalia huulheinaliiki Drosera schizandra, Drosera prolifera ja Drosera adelae, mis kasvavad vihmametsades eriti niiskes õhus ja vähese valguse käes.

Enamikul huulheinaliikidel on juurestik vähearenenud. Juurte funktsiooniks on peamiselt taime kinnihoidmine ja vee hankimine. Toitainete hankimise seisukohast pole juurtel peaaegu mingit tähtsust. Mõned Lõuna-Aafrika liigid säilitavad juures vett ja toitaineid. Mõnel Austraalia liigil on säilituselunditeks mugulad, mis võimaldavad taimel suvise põuaaja üle elada. Kääbushuulheinade sammasjuur on sageli suhteliselt pikk (kuni 15 cm).

Kääbushuulheinadel on vanas eas sageli punased tugijuured, mis kasvavad kroonist alla mulla poole.

Huulheinaliikidele on iseloomulikud lehtedel paiknevad kleepnõredega täidetud näärmekarvad ehk tentaaklid. Eristatakse pikavarrelisi tentaakleid, mis eritavad magusat ja kleepuvat nõret, mis saaki ligi tõmbab, püüab ja ensüümide abil lagundab, ning teiselt poolt istuvaid näärmeid, mille ülesanne on toitaineid vastu võtta ja mis mõnel liigil (näiteks Drosera erythrorhiza) ka puuduvad.

Väikesed loomad, enamasti putukad, keda suhkrut sisaldav nõre ligi meelitab, jäävad seda puudutades kinni, sest kleepuv lima ei võimalda neil edasi liikuda. Nad kas surevad kurnatusse või lämbuvad püdela nõre kätte, mis nõrgub õhusoontesse ja need ummistab. Samal ajal eritab taim ensüüme (näiteks esteraas, peroksidaas, fosfataas ja proteaas), mis saaklooma aeglaselt lagundavad ja temas sisalduvaid toitaineid vabastavad. Istuvad näärmed resorbeerivad need toitained ning kasutavad neid taime kasvamiseks.

Püügilehe liikuvus on liigiti erinev. Drosera capensis saab lehte 180° võrra pöörata ja saaklooma peaaegu täielikult lehega ümbritseda. Drosera burmannii on üks huulheinaliikidest, mille ääretentaaklid võivad sekunditega pöörduda, et saaklooma püügilehel fikseerida. Seevastu liigil Drosera filiformis on liikumatud püügilehed. Kõige "kiiremaks" huulheinaliigiks peeti pikka aega Drosera burmannii'd, viimasel ajal on aga leitud üha enam liike, mis on varustatud nn kiirtentaaklitega, mis optimaalsetes kliimatingimustes võivad saagi haarata ühe sekundi jooksul (näiteks Drosera glanduligera). See kiirus on võrreldav samuti huulheinaliste sugukonda kuuluva kärbsepüünise omaga.

Huulheina perekonna liikidel esineb arvukalt lehekujusid, mis võivad olla väga erinevad. Lehed võivad olla leherootsuga või ilma. Kõige ebatavalisem, väga haruline kuju on Drosera binata lehel.

Huulheina õied asetsevad nagu peaaegu kõikidel putuktoidulistel taimedel väga pikkades õisikutes taime kohal, et lehed võimalikke tolmeldajaid putukaid kinni ei püüaks. Õied avanevad ükshaaval. Õitsemise aeg on enamasti lühike. Õie avanemise määrab eelkõige päikesekiirguse intensiivsus. Õisikud on heliotroopsed: nad pöörduvad päikese suunas.

Radiaalsümmeetrilised õied on alati lihtsad, mõlemasoolised ja viietised. Erandiks on ainult neljatise õiega Drosera pygmaea ning 8...12-tine Drosera heterophylla. Reeglina on õied valged või roosad. Mõnevõrra suurem värvide mitmekesisus on Austraalia liikidel: seal tuleb ette ka oranže (Drosera callistos), punaseid (Drosera cistiflora), kollaseid (Drosera zigzagia) ja metalselt violetseid (Drosera microphylla) õisi.

Sigimikud on ülemised. Moodustuvad kuprad paljude väikeste seemnetega. Paljud huulheinaliigid on isetolmlevad. Seemned on mustad, tolmpeened ja vajavad idanemiseks valgust. Nad kaotavad kiiresti idanevuse. Parasvöötmeliikide seemned idanevad pärast külmaperioodi.

Tsitaadid Vikitsitaatides: Huulhein