Vihmamets

See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2019) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Vihmamets ehk hülea on mitmerindeline ja liigirohke kooslus, millele on iseloomulikud suur produktiivsus, kiire aineringe, igihaljaste taimede rohkus, kõrged puud, liaanide ja epifüütide rohkus, hõre rohurinne ja liigirikas võrastikukooslus.

Vihmametsad on maailma looduse väga oluline komponent, kuivõrd seal paikneb suur osa maailma elurikkusest. Nad mõjutavad oluliselt Maa kliimat, puhverdades atmosfääri koostise muutusi ja ühtlustades veeringet.

Paljud maailma vihmametsad kannatavad üleraie tõttu.

Ekvatoriaalsed vihmametsad on levinud ekvatoriaalsetes ja troopilistes piirkondades.

Vihmametsad moodustavad ekvatoriaalse metsa vööndi Lõuna-Ameerika põhjaosas (Amasoonias nimetatakse neid ka selvadeks), Aafrika keskosas (Kongo nõos), Kesk-Ameerikas (Nicaraguas ja Yucatáni poolsaare lõunaosas) ning Malai saarestikus.

Subtroopilisi ja parasvöötme vihmametsi leidub sademerikkais piirkondades (nt Lõuna-Austraalias, Tansaanias, Kanada läänerannikul, Argentinas, Hiinas jm). Nende liigirikkus on väiksem, seal kasvab nii okaspuid kui ka laialehiseid lehtpuid.

Vihmametsade hävimise põhjuseks on nende põletamine, et neid pärast kasutada põllumaadena. Kuna troopilistes piirkondades asuvad arengumaad, kus vajatakse kõige rohkem toitu, siis just metsade arvelt tehakse seal endale maalappe toidu tootmiseks ja raiutakse seda maha puidu ja küttepuude saamiseks. Vihmametsi tuleb aga säilitada, kuna koos vihmametsade kadumisega hävib ka õhuke mullakiht, tuul ja vesi kannavad selle minema. Metsaraiet ergutab ka maailma vajadus puidutoodete järele. Sellepärast suureneb ka troopiliste metsade raiumine sealse väärtpuidu pärast. Lood pole ka head parasvöötme põhjaosaga, kus metsadest saadakse ligi pool kogu maailma ümarpuidust.

Ekvatoriaalsete vihmametsade vööndis valitseb aasta läbi ühesugune soe ja niiske kliima. Pidev ja ühtlane soe ilm on põhjustatud päikesekiirguse aastaringsest ühtlasest jaotumisest. Ekvatoriaalsete vihmametsade kohal on Päike kogu aasta vältel seniidis või selle lähedal. 

Aasta jooksul on ööpäevane keskmine temperatuur 24–29 °C, sademeid langeb 1500–2500 mm.  Sademete hulk oleneb ekvatoriaalses vööndis peamiselt pinnamoest ning sellest, kas on tegemist tuulealuse või tuulepealse mäenõlvaga.

Ekvatoriaalsetes vihmametsades valitseb palav ja niiske ekvatoriaalne kliima, kus aastaajad pole selgelt eristatavad. Kuu keskmine õhutemperatuur on +25 kraadi või enam ja aastas langeb sademeid harilikult 2000 mm ringis. Hoolimata suurest sademehulgast on aurumine sellises kliimas intensiivne, mistõttu puude kasvu piirab tihti veedefitsiit. Sellega seoses leidub vihmametsade puudel tihti kohastumusi eluks veevähesuses (nt nahkjad lehed).

Vihmametsadele tüüpilised loomad elutsevad puudel. Tavalised on ahvid (näiteks Aafrikas šimpansid ja gorillad, Aasias orangutanid ja makaagid) ja laisikud, kiskjad (jaaguarid ja puumad), linnud (tuukanid ja koolibrid), maod (anakondad, boad ja võrkpüütonid). Loomastik on rikas ka maapinnal. Seal elutsevad massiivsed paksunahalised loomad: metssead, pühvlid, kääbusjõehobud, okaapid, ninasarvikud, taapirid jt. Vihmametsade järvedes ja jõgedes elutsevad ka piraajad, kes võivad kasvada kuni 36 cm pikkuseks.

Raud annab muldadele punaka või kollaka värvuse ja jagab neid kahte tüüpi muldadeks: eriti poorseteks troopilisteks punasteks savideks ja muldadeks, mis on rikkad mineraalide poolest.^[1] Punase värvilised puna- ehk ferralliitmullad on kujunenud troopikas kauaaegse (üle 2 miljoni aasta) keemilise murenemise tulemusena, kus on tekkinud lateriitne murenemiskoorik.^[2] Telliskivipunase värvuse annab neile raua- ja alumiiniumoksiidide üleküllus.^[3] Enamik muldasid on tavaliselt püsivalt niisked, kuigi pinnase olud varieeruvad olenevalt asukohast.^[1] Igapäevased tugevad hoovihmad uhuvad toitained ära mulla ülemistest kihtidest. Päras vihmahooge võib vihmametsa pinnale koguneda vesi, põhjustades sellega äravoolu ning tekitades pinnase erosiooni. Lõpuks moodustuvad ojad ja jõed, tekitades troopikametsades üleujutusi. Mulla halval kvaliteedil võib olla mitu põhjust, esimeseks muld võib olla liiga happeline. Kui muld on happeline, siis imendub toitaineid mullast vähe. Teiseks põhjuseks võib olla see, et troopikametsade pinnases esinevatel saviosakestel on võime hoida toitained nõrgalt kinni ning vihmaveel on omadus pesta need ära. Kui inimesed lisavad kunstlikult mulda toitaineid, siis vihmavesi peseb need sageli ära ning need ei imendu pinnasesse.^[4] Toitained sisaldav ehk ülemine kiht on nendel muldadel ainult 20 cm paksune.^{[3] [5]} Mullad võivad olla väga viljakad noortel, eriti vulkaanilise päritoluga maa-aladel. Lõpuks on vihmametsade mullad kehvad, sest sealsetel aladel on palju vihmahooge, mis peseb toitained kiiremini mullast kui teistes kliimades.^[4] Mõnes Amazonase madaliku piirkondades leidub valgeid, liivaseid muldasid, mis on erosiooni käigus arenenud sadade miljonite aastate jooksul. Need mullad on samuti mineraalainete sisalduse ja viljakuse kaotanud.^[6] Vihmametsade lopsaka taimestiku ja viljatute muldade vahel on omapärane vastuolu. Kui troopikametsad maha raiuda ja nende asemele rajada põllumaa, siis annab see maa rahuldavalt saaki vaid mõne aasta jooksul ning seejärel on need alad suhteliselt kasutud.^[7]

Vihmametsade taimestik on väga tihe ja lopsakas ning selle tavaline aastane juurdekasv on kuni 50 m³/ha. Hüleasid iseloomustab suur bioloogiline mitmekesisus, need on maailma rikkamad ja vanimad kooslused.^[8] Troopiliste vihmametsade mullastik on väga toitainevaene ning vähe viljakam kui parasvöötme metsade mullad. Troopilistes metsades on enamikul puudel juured maapinna ülemises kihis, sest pinna sügavamates kihtides pole piisavalt toitaineid. Suur osa mineraalidest on tekkinud lagunenud lehtede ja loomade lõhustumise tulemusena. ^[4] Suurem osa olemasolevatest toitainetest leidub elusas taimes ja loomses materjalis.^{[5] [9] [10]} Niiskus ja kõrge temperatuur põhjustavad mulda sattuvate orgaaniliste ainete erakordse kiire lagunemise. Mahalangenud puud, lehed, surnud loomad lagunevad niiskes ja soojas keskkonnas rohkete putukate, bakterite, vihmausside ja seente kaasabil väga kiiresti. Puud võtavad neist vabanenud toitained uuesti kasutusele peaaegu sama kiiresti, kui need ladestusid, seega sisaldavad ferralliitmullad vähe huumust.^{[3] [11]} Troopiliste vihmametsade puud on igihaljad ja seepärast langeb maapinnale väga vähe lehti.^[12]

Kogu maailma üle poole ekvatoriaalsetest vihmametsadest moodustab Amasoonia vihmamets ehk selva, kus on puna- ja kollamullad ehk ferralliitmullad.^[13] Sealsed mullad sisaldavad kiiresti murenenud kivimite jäänuseid, raua- ja alumiiniumühenditest koosnevaid setteid. Amazonase vihmametsade mullad pole viljakad, sest kiiresti lagunevatest organismidest tekkinud toitained kasutatakse taimede poolt ära. Mulla veerežiim on läbiuhteline. Pinna paksus on umbes 6–10 meetrit ning need on kõige sügavamale ulatuvad mullad, mis on väga vanad.^[2] Tihe taimestik põhjustab mulla happelisust ning suurtes kogustes alumiiniumi ja rauda. See omakorda põhjustab fosfori vähenemist, mis on oluline taimedele.

Aafrika troopilises südames Kongo nõos asub maakera suuruselt teine kompaktne ekvatoriaalse vihmametsa massiiv.^{[14] [15]} Sealses piirkonnas on jämedateraline pinnas, mis sisaldab umbes 60% liiva ja kruusa. Madalamates piirkondades on suur raua- ja alumiiniumioksiidide sisaldus.^[14] Kongo metsade mullad on toitainevaesed ja happelised.^[1]

Vihmametsade hävimise põhjuseks on inimtegevus.

1950. aastatel katsid vihmametsad maakera pinnast umbes 14%. Tänapäeval on metsade pindala vähenenud 6 protsendini. Vihmametsade vähenemine põhjustab mitmeid probleeme.^[16] Hävivad kohalikud kogukonnad ja liigid, raie tagajärjel võivad tekkida üleujutused, pinnase erosioon ja kliimamuutused.^[17]

Usutakse, et vihmametsades on üle poole maakera vihmaveest. Kui vihmametsades ei ringleks pidevalt suurtes kogustes vett, oleks põuad üha sagedasemad ning nendega kaasneks ka haiguste ja näljahädade levik. Vihmametsad aitavad stabiliseerida kliimat Maal selle tõttu, et neelavad suurel hulgal süsihappegaasi ja toodavad hapnikku. Troopilistes vihmametsades elab üle 30 miljoni taime- ja loomaliigi. See moodustab umbes poole Maa loomaliikidest ja vähemalt kaks kolmandikku taimeliikidest. Samas on palju liike veel avastamata. Vihmametsades on tuhandeid aastaid elanud põlisrahvad, kes on sealse eluga kohanenud. Õli- ja metsatööstuste sekkumise tõttu hävivad põliselanike kodukohad. Liikvele võivad tulla uued haigused, mis seavad põliselanike elu ohtu. ^[18]

Metsaraie on üheks suurimaks põhjuseks vihmametsade hävimisel. Vihmametsades leidub väärtuslikku mahagonipuud ja tiikpuud, millest valmistatakse mööblit. Väiksema väärtusega puudest tehakse hakkepuitu ja puusütt. Raietööde tegemiseks rajatakse ka suurel hulgal metsateid.^[19]

Kasvava rahvastiku tõttu suureneb ka surve põllumajandusele. Metsade asemel luuakse põllumaid nii istandustele kui ka loomafarmidele. Levinud saadusteks on palmiõli, suhkruroog, tee, kohvioad, banaanid jpm. Suur osa loomalihast, mida terve maailm tarbib, toodetakse Lõuna-Ameerikas. Sellise intensiivse põllumajandusega kaob mulla viljakus mõne aastaga ning selle tulemusel tuleb rajada uusi põllumaid.^[19]

Vihmametsades leidub ka palju väärtuslikke mineraale ja metalle. Maapõues leidub alumiiniumi, vaske, kulda, teemante jne. Nende töötlemisel uhutakse ohtlikud kemikaalid veekogudesse, mille tulemusel mõjutatakse ökosüsteeme.^[19]

Metsa on põletatud sajandeid alepõllunduse eesmärgil. Enamik tulekahjudest on tekkinud metsaraie tagajärjel. Amasoonia vihmamets on suurim vihmamets maailmas, kus metsa põlemine on suureks probleemiks. Amazonase jõe veetaseme kõikumine on suur ning kuiva perioodi tõttu on metsade põlemine suurem probleem. Põlemishooaeg kestab juunist detsembrini. Alates 2010. aastast pole Amasoonia tulekahjude arv olnud kunagi nii suur kui 2021. aastal. Leegid on lausa nii kõrged, et suitsu on näha kosmosest.^{[20] [21]}

Inimtegevuse ja looduslike muutuste tagajärjel hävib igal aastal 18 miljonit hektarit vihmametsi. On ennustatud, et järgneva 40 aastaga hävib koguni miljard hektarit vihmametsa. Praeguse metsaraie ja kliimamuutuste tagajärjeks ennustatakse, et järgneva saja aasta jooksul hävinevad kõik maailma vihmametsad. Rohkem kui 50 riiki, mille aladel asuvad maailma vihmametsad, on allkirjastanud lepped, millega reguleeritakse ebaseaduslikku metsaraiet, seatakse eesmärgid istutada puid ning metsastada põllumaad, kus varem olid vihmametsad.

Brasiilia, Boliivia, Kongo ja Hiina on seadnud eesmärgiks järgneva 15 aasta jooksul kaitsta üle 50 miljoni hektari vihmametsi. Indoneesia, olles maailma ühe suurima süsinikujalajäljega riike, on andnud lubaduse vähendada süsinikusaastet. Ecuador ja Honduras lubavad taastada hävinud vihmametsade alasid puude istutamisega. Honduras sealhulgas on lubanud 2030. aastaks taastada 1 miljon hektarit vihmametsa. Kui riigid tegutsevad vastavalt kokkulepetele, võib kasvuhoonegaaside emissioon väheneda kuni 30%.^[22]

• Kuigi vihmametsad katavad vaid 6% maakera pinnast, elab seal üle poole taime- ja loomaliikidest.
• Kuna aastaaegade vaheldumist ei ole, siis võivad erinevad taimed ühtaegu õitseda ja vilju kanda.
• Vihmametsas on ka südapäeval hämar, sest vähemalt kolmele kõrgustasemele ulatuvad ja üksteisega tihedasti läbi põimunud puude võrad varjavad metsaalust päikesekiirte eest.
• Vihmamets on valgusvaene kooslus, mistõttu rohttaimi ja põõsaid praktiliselt pole.
• Enamik vihmametsa loomadest elutseb ühel puurinnetest.
• Ekvatoriaalsete vihmametsade aladel paistab iga päev päike.