Leht

See artikkel räägib taime organist. Teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Leht (täpsustus).

Leht (folium) on taime organ, mis kinnitub sõlmel varrele ning mille algsed funktsioonid on fotosüntees ja transpiratsioon ehk taimauramine. Lehtedes toimub suurem osa fotosünteesist ja lehtede kaudu toimub ka suurem osa transpiratsioonist.

Leht on varre ja juure kõrval üks soontaimede kolmest põhiorganist.

Lehe elus võib eristada kolme faasi:

1. moodustub lehe kuju ja pindala hakkab suurenema;
2. leht on küps, mida loetakse hetkest, kui leht on maksimaalse pindalaga;
3. vananemine, alates siit hakkab lehe pindala aeglaselt vähenema.

Taimelehed arenevad kasvukuhiku väliste väljakasvudena, mida nimetatakse lehealgmeteks.

Lehte katab mõlemalt poolt epiderm (kattekude), mida omakorda katab kutiikula. Epidermis paiknevad õhulõhed, mille kaudu toimub gaasivahetus väliskeskkonnaga. Lehtede jaotus õhulõhede paiknemise järgi:

• hüpostomaatiline leht – õhulõhed lehe alumises epidermis (enamik puittaimi);
• amfistomaatiline leht – õhulõhed lehe mõlemas epidermis;
• epistomaatiline leht – õhulõhed lehe ülemises epidermis (veetaimede ujulehed).

Kahe epidermi vahel paikneb kloroplaste sisaldavate rakkude kogum, mesofüll (põhikude). See on enamasti eristunud sammaskoeks ja kobekoeks.

• Sammaskude on kohastunud fotosünteesiks, tema rakkude asetus võimaldab efektiivselt kasutada päikesevalgust.
• Kobekude on kohastunud gaasivahetuseks, võimaldades õhulõhede kaudu sisenenud välisõhul tungida sügavale rakkude vahele. Kobekoe rakud aitavad sammaskude veega varustada ning seal toimub ka rakkudest eraldunud vee aurustumine.

Lehes kulgevad rood on juht- ja tugikoest.

Klassikaline leht koosneb lehelabast ja leherootsust, mille abil lehelaba kinnitub taimevarrele. Taimede kirjeldamisel ja määramisel lähtutakse lehelaba, leheserva, lehetipu ja lehealuse kujust ning lehelaba roodumisest.

Peale nn pärislehtede tuntakse:

• alalehti – väljaarenemata või muundunud kujuga eriülesannet täitvad lehed (näiteks idulehed ja pungasoomused);
• kõrglehti – lihtsa ehitusega pärislehtedest kõrgemal (eriti õite piirkonnas) asuvad lehed. Tihti eredalt värvunud ja sarnanevad seetõttu õiekattelehtedega;
• abilehti – harilikult paarilised väikesed lehed sõlmekohtades leherootsu alusel. Mõnedel taimedel on varisevad nad varakult, teistel on suured ja säilivad kogu elu. Abilehed võivad olla muundunud asteldeks, näärmeteks või köitraagudeks.

Lehelaba võib olla kujult väga mitmekesine: elliptiline leht (võrkjas paju), hõlmine leht, jagune leht, kilpjas leht, lineaalne leht (hall paju), lõhine leht, munajas leht (harilik pöök), mõlajas leht, naaskeljas leht, neerjas leht, nooljas leht, odajas leht, ovaalne leht, põigiline leht, rombjas leht (pappel), soomusjas leht, südajas leht (harilik pärn), süstjas leht (astelpaju), talbjas leht, äraspidimunajas leht.

Lehelabal võib olla erineva kujuga väljalõikeid, vastavalt sellele on lehed:

• hõlmised – väljalõiked ulatuvad kuni kolmandikuni poole lehelaba laiusest;
• lõhised – väljalõiked kuni 2/3 poole lehelaba laiusest;
• jagused – väljalõiked kuni aluseni või keskrooni;
• kanneljad – suurema tipuosaga sulgjalt jagunenud leht.

• 
  Kortslehe hõlmine leht
• 
  Piimohaka lõhine leht
• 
  Raudrohu jagune leht

Erilehisus ehk heterofüllia on nähtus, kus samal taimel esineb kujult kahesuguseid lehti (veetaimede ujulehed ja veesisesed lehed).

Leherootsu abil kinnitub leht taimevarrele ja selle kaudu toimub ainete vahetus lehe ja ülejäänud taime vahel. Osal taimeliikidest leheroots puudub ja lehed kinnituvad varrele laba alumise osaga. Leheroots võib alumises osas laieneda ja moodustada varre ümber lehetupe (näiteks sarikalised ja kõrrelised). Lehetuped kaitsevad kaenlapungi või toetavad nõrka vart.

Kui rootsule kinnitub üks lehelaba, on tegu lihtlehega. Kui leherootsule kinnitub omakorda eraldi rootsukestega mitu lehelaba ehk lehekest, on tegu liitlehega. Roodumise järgi võib eristada sõrmjaid liitlehti ja sulgjaid liitlehti.

• 
  Viinapuu lihtleht
• 
  Hariliku saare sulgjas liitleht

Lihtlehe lehelaba või liitlehe lehekeste leheserv on terve või sisselõigetega. Viimasel puhul on tegemist kas siis sälkudega või hambulise servaga. Kokku eristatakse umbes 11 erinevat leheserva kuju: terve leheserv, ripsmeline leheserv, saagjas leheserv, kahelisaagjas leheserv, hambuline leheserv, kaarhambuline leheserv, täkiline leheserv, lainjas leheserv, loogeline leheserv, ogaline leheserv ja sopiline leheserv. Täpsemaks kirjeldamiseks kasutatakse veel täpsustavaid eesliiteid: kaheli-, peen-, jäme- jne.

• 
  Saagja servaga valge iminõges leht
• 
  Kahelitäkilise servaga vereva iminõgese leht
• 
  Mungalille terve servaga leht
• 
  Austria tamme hambulise servaga leht

Taimede määramisel kirjeldatakse muude tunnuste hulgas ka taime lehe tipu kuju:

• terav lehetipp – ühtlaselt ahenev;
• teritunud lehetipp ehk nõeljas lehetipp – järsult ahenev;
• ogatipp – väikest oga kandev;
• ümar lehetipp – kumera piirjoonega;
• tömp lehetipp – ilma teravikuta, enam-vähem lame;
• pügaldunud lehetipp – väikese väljalõikega.

• Ümardunud alusega leht
• Südaja alusega leht
• Kiilja alusega leht
• Laskuva alusega lehel jätkub lehelaba leherootsu kinnitumiskohast allapoole ja kinnitub otse varrele
• Varreümbrisel lehel roots puudub ja lehelaba alus ümbritseb taime vart. Varreümbrine leht võib olla tekkinud ka kahe vastaku rootsutu lehe labade liitumisel.

Leherood moodustuvad lehelaba põhikoes kulgevatest juhtkimpudest, mille kaudu toimub vee, mineraal- ja orgaaniliste ainete vool lehes. Pearoost hargnevad külgrood, nendest mõnikord veel kõrgemat järku rood, moodustades roodude võrgu^[1].

Lehtede roodumine toimub teatud korrapärasusega:

• dihhotoomne leht – leherood hargnevad korduvalt kaheks ega ühine omavahel;
• sulgroodne leht – lehel on üks pearood ja külgrood;
• sõrmroodne leht – lehel on üks pearood koos aluselt kiirtena lähtuvate külgroodudega;
• rööproodne leht – ühesugused rood suunduvad lehelaba aluselt tipuni;
• kaarroodne leht – lehelaba aluselt kulgevad lehetippu mitu enam-vähem ühetugevust kaarjat leheroodu;
• võrkroodne leht – rood moodustavad võrgustiku.

• 
  Jalaka dihhotoomse roodumusega lehed
• 
  Kase sulgroodne leht
• 
  Mägivahtra sõrmroodsed lehed
• 
  Pilliroo rööproodsed lehed
• 
  Teelehe kaarroodne leht

Lehed asetsevad varrel korrapäraselt. Seda asetust nimetatakse leheseisuks:

• männaseline leheseis – lehed kinnituvad võrsele vähemalt kolme kaupa ühes punktis (harilik kukemari);
• vahelduv leheseis e. spiraalne leheseis – lehed kinnituvad võrsele ükshaaval (magus kirsipuu);
• vastak leheseis – lehed kinnituvad paarikaupa võrse vastaskülgedele (harilik kuslapuu);
• lehekodarik – lehed kinnituvad tihedalt maapinnal asuvale lühivõrsele.

Lehtede omapärane ehitus kujuneb vastavalt sademetele (vee kättesaadavusest), päikesekiirgusele (soojas kliimas kasvavate taimede lehed on külmemas kliimas kasvavate taimede lehtedest suuremad) ja ülekuumenemisohule (öine temperatuur ja öökülmade tõenäosus).^[2] Veenõudluse järgi liigitatakse taimi neljaks^[3]:

• mesofüüdid – taimed, kes on kohastunud kasvama niisketel aladel, kus temperatuur on mõõdukas ja mullaniiskus piisav, aga mitte liiga suur. Enamik Eesti taimeliike on mesofüüdid;
• kserofüüdid ehk kuivustaimed – taimed kohastumused võimaldavad pikka aega taluda õhu ja mulla kuivust. Neil on kujunenud mitmesuguseid kohastumusi veevarude säilitamiseks ja säästlikuks kasutamiseks;
  • kseromorfsed taimed – kelle anatoomilised iseärasused, nagu paks kutiikula, tihe karvastik, lehtede kokkurullumine või reduktsioon jne. vähendavad transpiratsiooni. Sarnased kohastumused võivad kujuneda ka teiste ebasoodsate välistegurite toimel;
  • eukserofüüdid ehk päriskuivustaimed – nendel taimedel võib rakkude veesisaldus suurtes piirides kõikuda, vee kerge kättesaadavuse korral tarbitakse seda ohtrasti;
  • turdtaimed ehk sukulendid – näiteks liigid sugukondadest kaktuselised (Cactaceae), piimalillelised (Euphorbiaceae), agaavilised (Agavaceae) jt. Nende lihakad, paksu kutiikula või vahakihiga kaetud lehed või varred on kohastunud vee säilitamiseks;
• hügrofüüdid ehk niiskustaimed – kohastunud kasvama aladel, kus vett on mullas piisavalt ja veekulu suure õhuniiskuse tõttu väike;
• hüdrofüüdid ehk veetaimed – kohastunud eluks vesikeskkonnas.

Lehe muudendid tekivad, kui leht võtab endale uue ülesande: vähendada aurumist, aidata taimel kinnituda, putuktoidulistel taimedel hankida toitu või kaitsta taime herbivooride eest. Muundunud võivad olla kas terve leht või lehe erinevad osad: roots või laba.

Eristatakse mitut tüüpi lehemuudendeid:

• leheastel
• leheväänel e köitraag
• füllood
• püünisleht
• veekoguja-leht

Üheaastastel taimedel elab leht sama kaua kui vars, mitmeaastastel heitlehistel taimedel parasvöötmes ainult kasvuperioodil ehk kevadest sügiseni.

Igihaljastel taimedel elab leht 1–5 aastat, mõnel juhul 10–15 aastat (harilik kuusk). Erandiks on velvitšia, kelle leht on püsiv elund ja elab kuni 100 aastat.

Lehtede varisemine on taime bioloogiline kaitse vee aurustumise eest füüsilise (suvel) või füsioloogilise (talvel) kuivuse eest. Koos lehtedega vabaneb taim ka kogunenud eritusainetest (sealhulgas mürkidest).

Kaheidulehelistel puittaimedel tekib leherootsu alusel eralduskiht, kus rakud matsereeruvad ja mehaanilise mõjutuse (tuul, vihm) korral leht variseb. Varrele jäänud jälg (lehearm) kattub korgikihiga. Igihaljastel taimedel ei varise lehed üheaegselt, vaid vahetuvad järk-järgult.

Üheidulehelistel ja kaheidulehelistel rohtsetel taimedel jääb surnud leht varre külge ja laguneb järk-järgult.

• lehepuhur
• liigessõlm

• Tokko, U., Botaanika gümnaasiumile.
• Eestikeelsete taimenimede andmebaas.
• Eesti taimed. Õppematerjal põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastele, Tartu Ülikool.
• Kukk, T., Sissejuhatus taimeanatoomiasse.
• Tuulik, T., Õpiobjektid. Lehe ehitus.

Tsitaadid Vikitsitaatides: Leht