Frida Kahlo

See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2013) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Frida Kahlo (6. juuli 1907 Coyoacán (México lähedal) – 13. juuli 1954 Coyoacan) oli Mehhiko maalikunstnik.

Frida Kahlo isa oli juudi-saksa fotograaf Guillermo Kahlo, kelle perekond pärines Oradeast Rumeeniast^[küsitav]. Ema oli mehhiklanna Matilde Kahlo (sündinud Calderón). Frida Kahlo oli pere kolmas tütar, sünninimega Magdalena Carmen Frida Kahlo y Calderón.

Vaatamata sellele otsustas Frida öelda oma sünniaastaks 1910, mis oli Mehhiko revolutsiooni algusaastaks, sest ta arvas, et tema elu algas moodsa Mehhikoga. See detail iseloomustab tema ainulaadset iseloomu, mis oli lapsepõlvest alates olnud sügav, tundeküllane, mässumeelne ühiskonna normide ja tavamoraali vastu, liigutatud kirest ja sensuaalsusest. Uhkena oma Mehhiko päritolu ja kultuuritraditsioonide üle, oli ta amerikaniseerumise vastane. Kõik see segunes kunstniku kummalise huumorimeelega. Tema elule jätsid oma jälje kehalised kannatused, mis algasid 1910. aastal põetud lastehalvatusega ning jätkusid mitmesuguste muude haiguste, vigastuste, õnnetuste ja operatsioonidega. Lastehalvatuse tagajärjel jäi Frida Kahlo parem jalg terveks eluks peenemaks kui vasak.

1922. aastal astus ta kooli Escuela Nacional Preparatoria de Mexico D.F., kõige lugupeetavamasse Mehhiko haridusasutusse, mis võttis esimest korda vastu ka tüdrukuid joonistamis- ja modelleerimiskursustele. Koolis sai temast mässumeelse, peamiselt poistest koosneva grupi ninamees, koos saadeti korda hulk pahandusi, mille ohvriteks olid enamasti nende endi õppejõud. Just selles koolis tutvus ta mehhiklasest seinamaalija Diego Riveraga, kes oli enda peale võtnud kooli auditooriumisse seinamaali joonistamise ja kellest sai hiljem tema abikaasa.

Aastal 1925 õppis ta gravüüritehnikat Fernando Fernandeze käe all. Sama aasta 17. septembril toimunud autobussiõnnetuses sai Frida püsivaid vigastusi: selgroo-, rangluu-, mitu roide- ja vaagnaluumurdu, parem jalg purunes 11 kohast, sai muljuda ning väändus, õlg sai viga ning kõhtu tunginud metalltoru tekitas raskeid sisemisi vigastusi, mille tagajärjel ei saanud kunstnik kunagi lapsi. Talle tehti kokku 32 operatsiooni ning ta pidi kandma eri tüüpi korsette ja erisuguseid "venitusmehhanisme". Pärast õnnetust oli Kahlol kogu keha kolm kuud kipsis. Just sel perioodil otsustas ta lõplikult loobuda meditsiiniõpingutest ning hakkas maalima.

1926. aastal, veel paranedes, maalis ta oma esimese autoportree, esimese suurest maalide seeriast, mis väljendas tema elu sündmusi ja tema isiklikke reaktsioone olukordadele. Paljud tema maalidest valmisid ajal, mil kunstnik oli aheldatud voodisse. Vaatamata terve elu jooksul teda piinama jäänud valudele ja haiglavoodis veedetud aegadele suutis kunstnik siiski uuesti kõndima hakata.

Pärast paranemist tutvustas üks tema lähedane sõbranna teda Mehhiko kunstnike väikesele ringkonnale, kus teiste seas tutvus ta fotograafi, kunstniku ja kommunisti Tina Modotti ja Diego Riveraga. 1938. aastal klassifitseeris luuletaja ja sürrealismikriitik André Breton ühes oma kunstiessees, mis oli mõeldud Kahlo näituse avamise tutvustamiseks New Yorgis Julien Levy nimelises galeriis, tema loomingu sürrealistlikuks. Siiski kuulutas naine hiljem: "Arvasin, et olen sürrealist, aga ma ei ole. Ma ei maalinud kunagi oma unenägusid. Maalisin oma tegelikkust."

1939. aastal avas ta tänu Bretonile näituse Pariisis Renóni ja Collea galeriis. Pariisis tutvus ta Picassoga ja tema pilt oli prantsuse Vogue’i kaanel. See tegi Frida üle maailma tuntuks. Kõik armastasid teda.

21. augustil 1929 abiellus Frida Kahlo Diego Riveraga. Nende abielu koosnes armastusest, seiklustest, loomingulistest sidemetest, vihkamisest ja lahutusest 1940. aastal, mis päädis uuesti abiellumisega juba samal aastal. Pulmas nimetas Frida seda abielu elevandi ja tuvi ühenduseks, sest Diego oli hiiglaslikku kasvu ja väga tüse, sel ajal kui naine oli lühike ja sale. Kuigi Riveral oli seiklusi ka teiste naistega (kelle hulka kuulus ka Frida enda õde), oli ta Fridale paljudes asjades toeks. Ta soovitas Fridal kanda Mehhiko traditsioonilist riietust – värvilisi kleiti. Frida omapärasest näost, mida ilmestasid kokkukasvanud kulmud, ja värvilisest mehhiko kleidist, kujunes kunstniku märk. Diego armastas Frida maale ja oli tema suurim austaja. Naine oli omakorda mehe suurim kriitik ja elu armastus.

Diego kuulsuse kasv Ameerika Ühendriikides viis nad aastateks 1931–1934 elama New Yorki ja Detroiti.

Aastatel 1937–1939 elas Coyoacanis Frida juures Lev Trotski koos oma naisega. Fridal oli Trotskiga suhe, mis lõppes, kui Trotski naine sellest teada sai, ning Trotskid kolisid Cuernavacasse, kus Trotski hiljem mõrvati.

1953. aasta kevadel korraldas Lola Alvarez Bravo la Galeria de Arte Contemporaneos Frida Kahlo esimese isikunäituse^[1] Mehhikos. Frida tervis oli aga väga halb ning seetõttu keelasid arstid tal galeriisse minna. Mõni minut pärast seda, kui kõik kutsutud olid galeriisse jõudnud, hakkasid väljas huilgama sireenid. Hullunud rahvasumm saadeti välja. Seal oli kiirabiauto, mida saatis mootorratastel eskort. Frida Kahlo oli haiglavoodis ja lasknud end kiirabil oma näitusele tuua. Ajakirjanikud ja fotograafid olid hämmeldunud ning vaimustuses. Tema voodi asetati galerii keskele, rahvahulk tervitas teda. Frida jutustas anekdoote, laulis ja jõi kogu õhtu. Näitus sai kiiresti suure menu osaliseks.

Samal aastal pidid arstid gangreeni tõttu amputeerima Frida ühe jala, misjärel tekkis tal sügav depressioon ning ta kaalus mitmel korral enesetappu.

Arstid ei lahanud Frida surnukeha. Matusepäeval oli Frida kirst kaetud kommunistliku partei lipuga, mis tekitas Mehhiko ajakirjanduses palju kõmu ja kriitikat. Diego, kes oli naise juures lõpuni, abiellus järgmisel aastal uuesti, ent suri 1957. aastal. Ehkki ametlikult oli Kahlo surma põhjus gangreeni levik, arvatakse enamasti, et ta võttis endalt ise elu. Viimane sissekanne tema päevikus oli: "Ma loodan, et lahkumine on rõõmus, ja ma loodan, et ma ei tule enam kunagi tagasi."

Neli aastat pärast tema surma muudeti Kahlo ja Rivera ühine kodu Frida Kahlo muuseumiks (El Museo Frida Kahlo), mis kannab nime Sinine Maja ehk Casa Azul, kus asub ka urn naise hiljem tuhastatud säilmetega.

Talle on pühendanud tagasivaatavaid näitusi nii mõnigi kunstimuuseum, näiteks El Instituto Nacional de Bellas Artes del ciudad de México (1977), el Museo de Arte Contemporaneo de Chicago (1980) ja Londoni Whitechapeli muuseum (1982).

Kunstnikust on tehtud neli filmi: 1982. aastal dokumentaalfilm (lavastajad Wibke von Bonin, Roberto Guerra) ning 1984. ja 2002. aastal mängufilmid (lavastajad vastavalt Hayder Herrera ja Giovanni Troilo) ning 2019 kunstiline dokumentaalfilm. 2002. aasta mängufilmis "Frida" (lavastaja Julie Taymor) kehastas peategelast Salma Hayek; film oli nomineeritud kuuele Oscarile ja võitis neist kaks.

• Jean-Marie Gustave Le Clézio, "Diego ja Frida. Mehhiko kuulsa kunstnikepaari Diego Rivera ja Frida Kahlo elu ja armastuse lugu" (Diego et Frida). Tõlkinud Sirje Keevallik. Kirjastus Kunst, Tallinn 2007.