Umsiedlung

 

23. augustil 1939 Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakt lõi eelduse baltisakslaste massiliseks ümberasumiseks. Pakti alusel jäid rohkearvulise saksa elanikkonnaga Eesti ja Läti Nõukogude Liidu mõjusfääri, samuti võimaldas pakt Saksamaal alustada sõjategevust Poola vastu, mille okupeeritud aladele ümber asustatud sakslased peagi paigutati.^[1]

28. septembril 1939, samal päeval, kui sõlmiti Eesti ja Nõukogude Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt, allkirjastati ka Saksamaa ja Nõukogude Liidu vaheline uus sõpruslepe, mille salaprotokollidega jäi Nõukogude Liidu mõjusfääri ka Leedu. Nii langes ära vahepeal Saksa ametkondadest läbi käinud plaan asustada Eesti ja Läti sakslased Leedu aladele. Ühtlasi andis Nõukogude Liit selle lepinguga rohelise tule sakslaste ümberasustamisele.^[2]

Saksa kultuuromavalitsuse president aastatel 1933–1938 Wilhelm Wrangell, kes enda sõnul puutus 1930. aastate teisel poolel ametikohustuste tõttu tihedalt kokku nn rahvussakslastega (saksa keeles Volksdeutsche) tegelemiseks mõeldud asutustega, on kirjutanud, et mõni aeg enne sõja puhkemist ei olnud neis ringkondades mingit juttu sakslaste ümberasustamisest.^[3] Ka on teada, et Saksa riigi juht Adolf Hitler oli veel septembris 1939 olnud baltisakslaste saatuse suhtes võrdlemisi ükskõikne. Võimuladvikus toimunud läbirääkimiste tulemusena nõustunud ta kogu baltisaksa rahvusgrupi ümberasustamisega, juhul kui see on Nõukogude Liiduga kooskõlastatud.^[4] Kui otsuse tegemisel oli oluliseks teguriks Poola rahvastiku vahetamise eesmärk, siis on ka leitud, et Hitler soovis selle sammuga Stalini usaldust võita.^[1] Nii kinnitas Saksamaa Nõukogude Liidu nõudmisel avalikkuse ees, et baltisakslaste ümberasumise ning Eestisse ja Lätti Nõukogude baaside sissetoomise vahel puudub seos. Ümberasumise evakueerimise või põgenemisena paistmine võinuks nimelt baaside rajamist kompromiteerida.^[5] Wilhelm Wrangelli sõnul oli Stalini huvi sel ajal vabaneda Nõukogude mõjusfääri jäävatel aladel elanud sakslastest Hitleri saksa rahvusgruppide kaitsmise ettekäändel teostatud ekspansionistliku idapoliitika taustal.^[6]

9. oktoobril algasid Eesti-Saksa segakomisjoni läbirääkimised ümberasumise detailide asjus. Läbirääkimistel esindas Saksa poolt saadik Hans Frohwein ja Eestit Johannes Markus.^[7] Leping ümberasumise kohta sõlmiti 15. oktoobril.^[8] Sarnasele lepingule Saksamaa ja Läti vahel kirjutati alla 30. oktoobril.^[9] Sõlmitud lepingutega määrati kindlaks nii ümberasumise kord kui varanduslikud küsimused.^[10]

Kultuuromavalitsus hakkas ümberasumiseks ettevalmistusi tegema 27. septembril, asudes ühena esimestest toimingutest kõigile kultuuromavalitsuse liikmetele kolmes keeles (eesti, saksa ja vene) isikutunnistusi trükkima.^[11] See toimus umbes samal ajal, kui Saksa võimuladvik meelestus ümberasumise suhtes positiivselt, samas päev varem Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelisest kokkuleppest, mis ümberasumise võimalikuks tegi. Inimeste vahetu teavitamiseni ja põhjalikemate ettevalmistusteni jõuti veel mõnda aega hiljem.

Plaanitav massiivne ümberasustamisaktsioon toodi laiema avalikkuse ette 6. oktoobril 1939, kui Hitler pidas Riigipäevas kõne, milles rõhutas vajadust Ida-Euroopa rahvuslik koosseis ümber organiseerida. Kõne polnud suunatud otseselt baltisakslastele, ent selles vihjati vajadusele mitmesse riiki laiali pillutud saksa rahvusgrupid kokku koondada.^[12][13] Otsene teade eelseisvast ümberasumisest jõudis baltisakslasteni 8. oktoobril. Siis anti ka teada, et aktsioon tuleb lõpule viia loetud päevade jooksul.^[14] Seega oli teade vaja kiiresti üle Eesti laiali viia ja kuna paljudel sakslastel telefoniühendus puudus, asusid infot levitama vabatahtlikud, üks neist sel ajal Tartu ülikoolis õppinud Bernd Nielsen-Stokkeby.^[15][16] Ajakirjanduses ilmus ametlik teade järgmisel päeval. Anonüümselt ajalehes Revalsche Zeitung avaldatud tekst rõhutas vajadust järgneda Juhi kutsele ja rääkis eufemistlikult "kojupöördumisest" Reich'i.^[15] Samal päeval ilmus ametlik ümberasumisele üles kutsuv teade ka Lätis, ajalehes Rigasche Rundschau.^[17]

Ümberasumise tehnilise küljega tegelesid sakslased. Kogu korraldust juhtis Erik von Bremen, tema abilistena koordineeris Tallinna ja selle lähiümbruse sakslaste ümberasumist Eduard von Nottbeck, mujal Eestis August von Schulmann ning transpordi eest vastutas Walter von Hoerschelmann.^[18] Ümberasumise läbiviimiseks jagati Eesti ala 15 ümberasumispiirkonnaks, seejuures Tallinn, kus elas enamik Eesti sakslasi, jagati omakorda 17 tsooniks.^[19]

Ümber asumiseks oli vajalik kuuluda Saksa kultuuromavalitsuse rahvusnimekirja või saada rahvuskuuluvust kinnitav tõend siseministeeriumist.^[19]. Vabariigi Valitsuse otsustega ja Kodakondsuse seaduse ja Eestis asuva saksa rahvusgrupi Saksa Riiki ümberasustamise protokolli art. I alusel vabastati isikud Eesti kodakondsusest.^[20]

Regulaarsed reisid ümberasujate äraviimiseks kestsid Eestis 18. oktoobrist 14. detsembrini 1939 ja Lätis 7. novembrist 16. detsembrini.^[21] Ümberasujad lahkusid laevadega Tallinnast, Pärnust ja Kuressaarest. Esimese reisi Tallinnast tegi Utlandshörn 18. oktoobril. 20. oktoobril^[küsitav] lahkus^[22] teine laev – Der Deutsche, mis oli mõeldud vanadekodude asukatele ja haigetele, 4. novembril „Oceana"^[23]. Hiljem liitus nendega veel Sierra Cordoba. Kuressaarest ja Pärnust toimusid esimesed reisid 20. oktoobril, kui teele läks Adler Kuressaarest ning 14. detsembril^[24] Orotowa Pärnust.^[25]

16. oktoobril 1939 suleti saksa koolid. Aja jooksul tabas sama saatus ka teisi sakslaste organisatsioone. Saksa kultuuromavalitsus saadeti laiali 21. detsembril 1939, laialisaatmine oli formaalsus ja tulenes asjaolust, et saksa rahvusest isikute arv Eestis oli langenud alla poole 1934. aasta rahvaloenduse arvust. Lõplikult likvideeriti kultuuromavalitsus 1. jaanuari 1940 seisuga.^[26]

Aktsiooni läbiviimine Lätis osutus keerulisemaks kui Eestis, kuna seal elas sakslasi neli korda rohkem, samuti oli sealse saksa rahvusgrupi sotsiaalne struktuur Eesti olukorrast erinev. Viiendik Läti sakslastest olid talunikud, käsitöölised, väikeettevõtjad või töölised ning nende kihtide esindajad vajasid Jürgen von Hehni sõnul enam mõjutamist kui varasema kõrgkihi esindajad.^[21]

Riiast lahkus esimene laev seniste Läti kodanikest sakslastega 7. novembril, enne seda oktoobris oli teele läinud kaks laeva Lätis elanud riigisakslastega. Viimane sügisese ümberasumise laev lahkus 16. detsembril. Lisaks Riiale läksid laevad ümberasujatega teele veel Liepājast ja Ventspilsist.^[27] Kevadel 1940 lahkus veel 506 inimest, kes polnud mingil põhjusel saanud seda sügisel teha.^[28] Jürgen von Hehn on seetõttu rääkinud ka kolmest ümberasumislainest: esimene toimus sügisel 1939, teine kevadel 1940 ja kolmas kevadtalvel 1941. Läti ajaloolane Inesis Feldmanis sellise jaotusega ei nõustu ja leiab, et loogiline oleks rääkida kahest ümberasumislainest, kuivõrd Hehni jaotuse esimesed kaks lainet toimusid samas juriidilises raamistikus.^[29]

 

 

Ümberasujate laevad maabusid Gotenhafenis (Gdynias).^[küsitav] Mõne päeva jooksul asustati nad esmastesse ajutistesse elukohtadesse. Elutingimused võisid seejuures olla väga erinevad. Kui baltisakslaste hulgas levis seetõttu kohati rahulolematus, siis Lars Bosse on märkinud, et samal ajal ümber asustatud Volõõnia, Galiitsia ja Narewi piirkonna sakslased pidid laagrilaadsetes tingimustes elama oluliselt pikema aja. Baltikumist ümber asustatud vabanesid samal talvel ja paigutati püsivamatesse elukohtadesse.^[30]

Kõik ümberasujad pidid läbima Saksa kodakondsuse taotlemise protsessi, ümberasumine automaatselt kodakondsust ei taganud. Taotlusi menetles 1939. aasta oktoobris Łódźis (toona Litzmannstadt) asutatud Sisserändajate Keskus (Einwandererzentralstelle, EWZ). Kodakondsuse saamine ei taganud ümberasujatele riigisakslastega võrdseid õigusi, näiteks oli nende liikumis- ja elukoha valiku vabadus piiratud.^[31]

Sõjategevuse algus Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel 1941. aasta suvel ning Saksa vägede kiire edasiliikumine tekitas Saksamaa võimudes kahtluse, et see võib ümberasujate seas põhjustada tungi vanale kodumaale tagasi pöördumiseks. Seetõttu keelati ümberasunutel "põhimõtteliselt" tagasi Eestisse ja Lätti suunduda, ent samal ajal värvati ümberasujate seast hulgaliselt spetsialiste, näiteks arste ja tõlke, kes sõjaväe- või tsiviilvõimude teenistuses hõivatud idaaladele saadeti.^[32]

Sõja lõpus püüdsid baltisakslased Nõukogude vägede pealetungi eest lääne poole põgeneda. Selle käigus hukkus tuhandeid inimesi põgenikke vedanud ja Nõukogude allveelaevade torpeedorünnakus uputatud laeval Wilhelm Gustloff.^[33]

1939. aasta oktoobrist kuni 1940. aasta maini asus Eestist Saksamaale umbes 13 500 elanikku.^[10] Ümberasujate täpset arvu on keeruline määratleda. EWZ andmete järgi lahkus Eestist ja Lätist kokku 64 254 inimest. See arv hõlmab isikuid, kes läbisid EWZ kaudu kodakondsuse taotlemise protsessi (saksa keeles Durchschleusung).^[34] Kārlis Kangerise andmetel oli nende hulgas Lätist ümber asunuid 48 641.^[35]

Ümberasujad jagati rassilise väärtuse järgi nelja gruppi, kellest I ja II gruppi loetuid peeti sobivaks Poola koloniseerimiseks. Baltikumist ümber asunutest loeti neisse gruppidesse kuulunuks 72,3% Eestist ja 64,9% Lätist pärit ümber asunuid. Ühtlasi peeti Baltikumist pärit ümberasujaid rassiliselt keskmisest väärtuslikumaks, mistõttu peeti ka III väärtusgruppi arvatud baltlasi Poola aladele jätmiseks kõlbulikuks.^[36][37]

Tallinnast lahkus ca 50 arsti^[38]: Erich Wulff, Aleksander Lane, Karl Mickvitz, Boris Kellner, Richard Koch, Voldemar Blacher, Evald Busch, Ferdinand Eichfuss, Friedrich Etzold, Leo Findeisen, Adolf Friedentahl, Erich Girgensohn, Gertrud Hansen, Ernst Hasenjäger, Viktor Hefftler, Georg Hesse, Hugo Hirsch, Hugo Hoffmann, Herbert Hold, Herbert Hunnius, Friedrich Keller, Friedrich Kienast, Adam Knüpffer, Ernst Kügelgen, Johann Luchsinger, Aleksander Melkert, Rolf Meder, Gerhard Mühlen, Nikolai Nifontoff, Aleksander Pezold, Verner Plath, Gerhard Rall, Ferdinand Kuus, Alfred Veckram, Otto Vender, Erich Savary, Paul Schmidt, Viktor Schröppe, Friedrich Sellheim, August Spindler, Aleksander Studemeister, Herman Tiling, Hans Ucke, Artur Wahl, Paul Armsen, Ralf Armsen, Volfgang Erlemann, Erik Salzberg, Klara Salzberg, Sinaida Riima, Kurt Lutz ja A. Stamm ja suurem osa nelja Tallinna haigla: Diakonisside asutuse, Greiffenhageni kliiniku, dr. Knüpfferi nais-erakliiniku ja dr. Hugo Hirschi sanatooriumi^[39] personalist^[40]. Baltisakslaste ümberasumise käigus lahkus Eestist ca 195 arsti^[41]

Seoses ümberasumisega vabastati ametist sh vaimulikud: Paide Püha Risti ja Anna koguduste õpetaja, ühtlasi Järva praostkonna praost Gerhard Pärli, Varbla koguduse õpetaja Carl Hellmut Intelmann, Kiviõli Peetri koguduse korraldaja õpetaja Arkadi Filippov, Piirsalu koguduse õpetaja Peter Paulsen, Harju-Madise koguduse õpetaja ja Paldiski koguduse hooldaja õpetaja Otto Wilhelm Etzold, Audru koguduse õpetaja Alfred Oebius, Reigi koguduse õpetaja Friedrich Schiele, Kodavere koguduse õpetaja Johannes Walter, Viljandi Jaani koguduse õpetaja August Westren-Doll, ja Kunda koguduse õpetaja Samuel Eberhard, Haapsalu Püha Johannese koguduse õpetaja Ralph Mühlen. Saksa praostkonna õpetajaist vabastati ametist: Tartu ülikooli koguduse Saksa Pihtkonna õpetaja Gunnar Knüpffer ja Saksa praostkonna vikaarõpetaja Leonhard Brunovsky^[42].

Tartu Ülikooli üliõpilaste arv vähenes sakslaste lahkumise tõttu, Tartu Ülikoolis õppis 1939. aastal üldse 150 saksa soost üliõpilase ümber ja juba 11. oktoobriks oli ülikoolile lahkumissooviavaldused esitanud umbes poolsada saksa soost üliõpilast.

Lahkunud sakslased omasid suuri maaomandeid, mis on suurelt jaolt pärast maareformi asunikkudelt kokku ostetud. Nii olid järgmiste suuremate maaüksuste ja mõisasüdamete pidajateks sakslased: 1) Ubja, Rakvere lähedal, om. Nikolai Behr, 520 ha; 2) Saduküla, Tartu linna rendimõis ja piiritusevabrik, rentnik Bergmann, 405 ha; 3) Vanamõisa Rakvere lähedal, om. Ludwig Georg Johann (Hans) Brevern^[43], 183 ha ja piiritusevabrik; 4) Ruila, om. Bremen Laitses, 100 ha; 5) Kostivere, om. Dehn, Tallinna lähedal, 265 ha, piiritusevabrik; 6) Kohila Elvas, om. Dehn, 400 ha; 7) Järve, Kohtla-Järvel, om. Georg Joachim Alexander Dehn^[43], 110 ha, piiritusevabrik; 8) Matsalu Läänemaal, om. I. Eichen, 100 ha; 9) Alliku, Türil, om. Engelhardt, 80 ha; 10) Penningi, Harjumaal, om. Florell, 162 ha; 11) Võidula Vändras, om. Graubner, 400 ha; 12) Triigi, riigimõis Virumaal, 350 ha; rendil Gruenewaldti^[43] käes; piiritusevabrik; 13) Äntu, Virumaal, om. Ferdinand Walther Harpe^[43], 120 ha; 14) Alsoka, Harjumaal Sauel, om. Nikolai Alexander Harpe, 120 ha; 15) Viisu, riigimõis Järvamaal, rentnik Eugen Harpe, 300 ha, piiritusevabrik; 16) Habaja, Harjumaal, om. Hans Hunnius, 630 ha, piiritusevabrik, juustutööstus; 17) Põdrangu, rligimõis Tamsalu lähedal, 300 ha, piiritusevabrik, rentnik Reinhold Harpe; 18) Seppa, Sakus, om. Koch, 150 ha; 10) Moe, Tapa lähedal, 150 ha ja piiritusevabrik, om. Kurberg; 20) Erra, Lüganusel, om. Walter Kursell, 250 ha ja piiritusevabrik; 21) Sinalepa Läänemaal, 150 ha, om. Kursell ja 22) Jändja Järvamaal, 60 ha, om. sama Kursell; 23) Juuliku Sakus, 75 ha, om. Lilienfeld; 24) Sääse Tamsalus, lubjatehas, om. Limberg, 100 ha; 25) Kurtna Jõhvis, om. N. Luchsinger, 200 ha, piiritusevabrik; Paasvere Virumaal, om. Axel Maydell, 100 ha, lauavabrik; 27) Udeva, riigimõis Järvamaal, 240 ha ja piiritusevabrik, rentnik Bernhard Maydell; 28) Eistvere Pilistveres, 120 ha ja piiritusevabrik, om. Viktor Mühlen, 29) Vao, Kiltsis, om. Rennenkampff, 170 ha ja piiritusevabrik; 30) Porkuni, Virumaal, 250 ha, om. Ernst Magnus Rennenkampff, lauavabrik, elektrijaam, piiritusevabrik, tärklisevabrik jne.; 31) Prääma, Paide lähedal, om. Georg Voldemar Renteln, 250 ha, elektrijaam ja turbatöõstus; 32) Oepere, Raasiku lähedal, om. Paul Heinrich Scheel 160 ha; 33) Sipa, Märjamaal, 170 ha, omanik Nikolai Schilling^[44]; 34) Vihula, om. Schubert, 110 ha, lauavabrik, veski; 35) Varangu. Kunda lähedal, om. Schulmann. 100 ha ja piiritusevabrik; 36) Soosaare, Viljandimaal, om. Buxhoeveden, 100 ha; 37) Sahkapuu, end. dr. Raamoti talu Tartu juures, 110 ha, omanik Sivers; 38) Karste, Kanepis; 120 ha ja piiritusevabrik, om. Stackelberg; 30) Kalevi. Virumaal, 150 ha ja piiritusevabrik, om. Winkler; 40) Hõreda, Harjumaal, 320 ha ja piiritusevabrik, om. Stackelberg; 41) Pagari, Virumaal, 80 ha ja piiritusevabrik, om. Stackelberg: 42) Ohukotsu, Varbolas, 100 ha, Ohukotsu lauavabrik, omanik Tiesenhausen; 43) Päinurme. Järvamaal, 16 ha ja piiritusevabrik, om. Wahl; 44) Soldina, Narva lähedal, 80 ha, om. Weber ja 45) Kullamaa. Vaivaras, 80 ha, kuulub samale Weberile; 46) Varudi, Virumaal, 80 ha ja piiritusevabrik. om. Weiss, 47) Vinni, Rakvere lähedal, 1150 ha, sakslaste kool; 48) Ulvi, Virumaal, 50 ha, Finkier, piimatööstus, piiritusevabrik, teliiskivitööstus; 49) Roela Virumaal, om. Wrangell. 350 ha. piirituse-, laua, telliskivi-, juustu- ja tärpentinitööstused; 50) Essu, Virumaal, om. Ungern-Sternberg. 160 ha, piiritusevabrik; 51) Küti, Virumaal, om. Stackelberg, 120 ha ja piiritusevabrik. 52) Voore, Virumaa], om. Johannson, 60 ha^[45][46]. Virumaal olid endised mõisnikud, mitmel pool suutnud peale maade tükeldamist saada uuesti üsna suurte mõisade omanikuks, omades mitmel pool peale oma talu veel kuni üheksa kokkuostetud talu. Suuremateks kokkuostetud mõisadeks olid Essu, Selja, Viru-Roela j.t. Lahkusid Ubja mõisnik Behr, Vinnist Otto Wetter-Rosenthal, Hans Maydell Veltsist, E. Ungern-Steriberg Essust, Paul Rennenkampff Vaost, Ed. Maydell Paasverest. H. Neff Muugast, Jürgen Brevern Varangult, V. Rosenthal Seljalt, C. Stackelberg Kütist, V. Stackelberg Kalvist, A. Harpe Viru-Jaagupist, H. Dehn Koonust, Georg August Arthur Gruenevaldt Triigist, V. Harpe Antust, Ernst Rennenkampff Porkunist, Paul Rennenkampff Kaarmalt ja Valter Rennekampff Pandiverest j.t.^[47].

  Pikemalt artiklis Ümberasujate loend

Ümberasumine oli vabatahtlik, kuid sellega kaasaminekut mõjutasid mitmesugused tegurid, sealhulgas otsene propaganda^[10].

Ümberasumise põhjustena on alates 1950. aastatest rõhutatud kahte peamist tegurit: hirmu bolševismi ees ja järgnemist Hitleri kutsele. Kui esimene kujunes pärast sõda domineerivaks motiiviks baltisakslaste endi seas, siis Hans von Rimscha tõstis 1957. aastal esile just viimase. Üleskutset ümber asuda tõlgendati tema sõnul käsuna, mille täitma asumist soosis avalik arvamus ja kogukondlik surve.^[48] Ka Lars Bosse on kommunismihirmu argumenti skeptiliselt suhtunud, leides, et seda ei toeta märkimisväärne hulk Baltikumi kohale jäänud sakslasi (ehkki vastavad arvud eri allikates kõiguvad tugevalt), samuti ei oleks reaalselt tajutud ohu korral olnud vaja massiivset propagandat, varade kompenseerimise lubadust ja koguni ähvardusi. Tema arvates saab kommunismihirmu arvestatava tegurina käsitleda 1941. aasta järelümberasumise puhul.^[49] Indrek Jürjo on nentinud, et pikemas perspektiivis ja Nõukogude repressiivpoliitika taustal ei olnudki baltisakslastel äraminemisele mingit arvestatavat alternatiivi^[50], ehkki 1939. aastal eesolevatest repressioonidest veel selget ettekujutust ei omatud.

Olev Liiviku arvates on neid kahte tegurit enamasti vastandatud ning ühe või teise argumendi pooldamine on väljendanud pigem autori moraalset hinnangut ümberasumisele.^[51] Samas on ta ka välja toonud, et kuigi septembris 1939 veel baltisaksa rahvusgrupi seas märkimisväärset hirmu Nõukogude Liidu sissetungi ees ei olnud, siis alates ümberasustamise plaanide teatavakstegemisest oktoobri alguses hakati organiseerijate poolt sakslaste seas teadlikult paanikat õhutama. Paanika hajus aga kiiresti ja vähendas ühtlasi ka valmisolekut ümberasumiseks.^[52] Hitleri kutsele järgnemise argumendi üle arutledes on ta nentinud, et esimesest ümberasumislainest jäi maha ka hulgaliselt natsiideoloogia pooldajaid.^[53]

Üheks lahkumist soodustanud teguriks on peetud baltisakslaste senise ühiskondliku positsiooni kaotust pärast Eesti ja Läti iseseisvumist ning lootusetust tuleviku suhtes. Baltisakslaste varasemates mälestustes on kohati kutset ümber asuda tõlgendatud kui uuele missioonile asumist, seejuures nentides, et senine aastasadade pikkune missioon Baltikumis on lõppenud.^[54] Olev Liivik on oluliseks pidanud ka varasemat baltisaksa rahvusgrupi sõltumist Saksamaast ja tihedaid sidemeid viimasega. Ümberasujatele lubati ka märkimisväärseid majanduslikke ja sotsiaalseid hüvesid, mis võis samuti olla üks tegureid ümberasumise kasuks otsustamisel. Seejuures peab ta olulisemaks siiski pessimismi tuleviku suhtes kodumaale jäämisel, mis polnud seotud niivõrd kommunismihirmuga, vaid saksa vähemusrahvuse hääbumisega ning ka võimalusega, et mahajääjad heidetakse kogukonnast välja. Nende meeleolude levikule aitas kaasa nii Saksa riigi kui ka kohaliku baltisaksa eliidi tehtud propaganda.^[55]

Reageeringud toimunule Eesti ja Läti ühiskonnas ja ajakirjanduses olid vastuolulised.

Jüri Kivimäe on välja toonud, et Eesti ajakirjandus jälgis ümberasumist "reporterliku põnevusega" ja üldiselt olnud suuremates päevalehtedes esitatud ülevaated võrdlemisi neutraalsed. Ent leidus ka ühelt poolt rõõmustamist sakslaste lahkumise üle ja teiselt poolt vaenulikkust eestlaste suhtes, kes koos sakslastega lahkusid.^[56]

Inesis Feldmanis on leidnud, et Läti ajakirjanduses levisid peamiselt vaenulikud meeleolud lahkujate suhtes. Tema sõnul võis taolise õhkkonna tekitamine olla osa Kārlis Ulmanise pressikampaaniast, et rahvast keerulises poliitilises olukorras konsolideerida. Samas leidunud ajakirjanduses siiski ka ümberasujate suhtes positiivsemaid hoiakuid peegeldanud tekste.^[57]

Jürgen von Hehn on kahe riigi meediakajastust võrreldes leidnud, et Eesti ajakirjandus oli lahkujate suhtes oluliselt positiivsemalt meelestatud kui Lätis. See olnud tema sõnul seotud sellega, et ka riigivõimu ametlik hoiak oli positiivsem kui Lätis.^[58]

 

Eestlaste seas levisid ümberasumise toimumise ajal ühelt poolt lootused, et Eesti majandus võetakse jälle "enese kätte", ent teisalt leiti ka, et 14 000 inimese lahkumine toob kaasa kvalifitseeritud tööjõu ja kapitali väljaveo. Probleemiks peeti ka ostujõulisema elanikkonna vähenemist. Ümberasumine tõi Eestile kaasa ka rahalised kohustused Saksamaa ees seoses ümberasujate varade kompenseerimisega, ent need kaotasid tähtsuse pärast Eesti annekteerimist Nõukogude Liidu poolt.^[59][60]

Samas oli Saksamaa vähemalt esialgu huvitatud majandusliku stabiilsuse püsimisest Eestis, mistõttu suuremate ettevõtete olulisemad töötajad ei saanud esimese ümberasumislaine käigus lahkuda.^[61]

Eesti ja Saksamaa ning Läti ja Saksamaa vahel sõlmitud lepingud määrasid muu hulgas kindlaks ka selle, millise osa oma varast võivad ümberasujad endaga kaasa viia ja mis peab maha jääma.

Suletud baltisaksa organisatsiooni vara läks Lätis otse riigile, Eestis vahendas vastavalt ümberasumise järel, 9. mail 1940 sõlmitud lepingule nende varade realiseerimist Saksa usaldusvalitsus.^[62], mis tegutses aadressil Jaan Poska tänav 12a.

Sõja järel maksis Saksamaa Liitvabariik kompensatsiooni kõigile Saksa kodanikest ümberasujatele, kes olid sõja tulemusel saanud pagendatu staatuse s.t kes olid sunnitud oma varasematest elukohtadest lahkuma ja sealsest varast ilma jäänud.^[63]

Saksamaal tegutseb mitmeid baltisakslaste organisatsioone, mille tegevuses osalevad ka nende juba Saksamaal sündinud järglased. Nende hulgas on näiteks endiste Eestimaa, Liivimaa, Kuramaa ja Saaremaa rüütelkondade traditsioone jätkav Balti Rüütelkondade Liit.

Saaremaalt lahkunud baltisakslased andsid välja ajalehte Arensburger Wochenblatt.^[64] Leht lõpetas ilmumise 2016. aastal.

18. oktoobril 2018 avati Saka mõisa alal klindiserval Umsiedlung'ile pühendatud mälestusmärk.^[65][66][67]

• Nachumsiedlung
• Ümberasujate loend

• Lars Bosse. Vom Baltikum in den Reichsgau Wartheland. – Deutschbalten, Weimarer Republik und Drittes Reich. Band 1. Hrsg. Michael Garleff. Köln/Weimar/Viin, lk 297–387.
• Inesis Feldmanis. Die Ausreise der Deutschbalten aus Lettland (1939–1941) Nordost-Institut, Übersetzte Geschichte: Umsiedlung der Deutschbalten aus Estland und Lettland 1939‒1941.
• Jürgen von Hehn. Die Umsiedlung der baltischen Deutschen – das letzte Kapitel baltisch-deutscher Geschichte. Marburg/Lahn 1984.
• Indrek Jürjo. Täiendusi baltisakslaste ümberasumise ja Eestisse jäänud sakslaste saatuse kohta NKVD arhiiviallikate põhjal. – Umsiedlung 60. Baltisakslaste organiseeritud lahkumine Eestist. 24. novembril 1999 Tallinna Linnaarhiivis toimunud konverentsi ettekanded. Tallinn 2000, lk 109–134.
• Kārlis Kangeris. Die Rückkehr und der Einsatz von Deutschbalten im Generalbezirk Lettland. – Deutschbalten, Weimarer Republik und Drittes Reich. Bd. 2. Köln/Weimar/Viin 2008, lk 385-428.
• Jüri Kivimäe. Raske lahkumine. Baltisakslaste ümberasumine eestlaste rahvuslikus vaatevinklis. – Looming, nr 9, 1989, lk 1242–1250.
• Sirje Kivimäe. Ümberasumise korraldus. – Umsiedlung 60. Baltisakslaste organiseeritud lahkumine Eestist. 24. novembril 1999 Tallinna Linnaarhiivis toimunud konverentsi ettekanded. Tallinn 2000, lk 51-76.
• Kalev Kukk. Umsiedlung: Ootused ja tagajärjed. - Akadeemia, nr 11, 2010, lk 1931-1945.
• Kaido Laurits. Saksa kultuuromavalitsus Eesti Vabariigis 1925–1940. Tallinn 2008.
• Olev Liivik. Baltisakslaste ümberasumine Eestist 1939. aastal. Ümberasujate lahkumise motiivid. – Acta Historica Tallinnensia, nr 17(1), 2011, lk 37-54.
• Piotr Łossowski. The Resettlement of the Germans from the Baltic States in 1939/1941 Acta Poloniae Historica, nr 92, 2005, lk 79–98.
• Bernd Nielsen-Stokkeby. Baltische Erinnerungen: Estland, Lettland, Litauen zwischen Unterdrückung und Freiheit. Bergisch Gladbach 1991.
• Maris Saagpakk. Umsiedlung baltisaksa mälestuskirjanduses. – Tuna, nr 4, 2007, lk 38-51.
• Wilhelm Wrangell. Eesti sakslaste ümberasumise eellugu. – Akadeemia, nr 11, 2003, lk 2291–2323.

• Dietrich A. Loeber (Hrsg.). Diktierte Option: die Umsiedlung der Deutsch-Balten aus Estland und Lettland 1939-1941: Dokumentation. Neumünster 1974.

• Inesis Feldmanis. Vācbaltiešu izceļošana no Latvijas (1939–1941). Riia 2015.
• Sirje Kivimäe (koost). Umsiedlung 60. Baltisakslaste organiseeritud lahkumine Eestist. 24. novembril 1999 Tallinna Linnaarhiivis toimunud konverentsi ettekanded. Tallinn 2000.
• Eckhart Neander, Andrzej Sakson (toim). Umgesiedelt - Vertrieben. Deutschbalten und Polen 1939-1945 im Warthegau. Marburg 2010.

• Jüri Kivimäe. "Aus der Heimat ins Vaterland". Die Umsiedlung der Deutschbalten aus dem Blickwinkel estnischer nationaler Gruppierungen. - Nordost-Archiv, nr 2, 1995, lk 501-520.
• Olev Liivik. Baltisakslaste ümberasumine (1939–1940) eestlaste mälestuskirjanduses. – Eesti Ajalooarhiivi toimetised = Acta et commentationes Archivi Historici Estoniae, 19(26), 2012, lk 329-348.
• Luule Rand. Resettlement of the German Minority from Estonia in 1939-1941. – Estonia 1940-1945. Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Koost Toomas Hiio, Meelis Maripuu jt. Tallinn 2006, lk 33–43.
• Hans-Erich Volkmann. Zur Ansiedlung der Deutschbalten im "Warthegau". – Zeitschrift für Ostforschung, nr 30, 1981, lk 527–558.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Umsiedlung

• Umsiedlung Estonicas
• Umsiedlung der Deutschbalten aus Estland und Lettland 1939‒1941 Nordost-Instituti kodulehel