Wilhelm Gustloff (laev)
Wilhelm Gustloff oli Teise maailmasõja eel Saksamaal ehitatud reisilaev, mida kasutati sõja käigus hospidallaevana ja ujuvkasarmuna.
Laeva uputas Nõukogude allveelaev 30. jaanuaril 1945 Preisimaa (Poola) ranniku lähedal. Koos laevaga hukkus üle 9000 inimese, mis on ajaloo suurima ohvrite arvuga laevahukk.
Ajalugu
muudaEhitamine ja teenistus kuni Teise maailmasõja alguseni
muudaLaev pidi saama nimeks Adolf Hitler, kuid pärast Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei Šveitsi haru rajaja Wilhelm Gustloffi (1895–1936) tapmist 1936. aastal sellest mõttest loobuti. Istudes Gustloffi mälestusteenistusel tema lese kõrval, otsustas Adolf Hitler nimetada laeva Wilhelm Gustloffi mälestuseks.
Laev lasti vette 5. mail 1937. Mõnda aega pärast valmimist oli Wilhelm Gustloff väidetavalt maailma suurim ristluslaev. Esimesele reisile siirdus laev 23. märtsil 1938. Esimese reisi tegi laev peamiselt propaganda eesmärkidel Inglismaale.
Kuni Teise maailmasõjani tegi Wilhelm Gustloff kuus ristlusreisi Itaaliasse ja kuus Norrasse. Enne sõja algust 1939. aastal tõi laev Hispaaniast tagasi seal Franco režiimi poolel võidelnud sakslased ja lisaks jõudis teha veel ühe ristlusreisi.
Teise maailmasõja ajal
muuda22. septembril 1939 võeti laev Kriegsmarine ehk Saksamaa mereväe teenistusse hospidallaevana. Esmalt paigutati sinna Poola sõjakäigu haavatuid, sealhulgas vange. 1940. aasta algul evakueeriti Wilhelm Gustloffiga haavatuid Norrast. Novembris anti laev Gotenhafenis (Gdynia) ujuvkasarmuks allveelaevade õppeüksusele ja värviti halliks.
Uputamine
muuda21. jaanuaril 1945 andis suuradmiral Karl Dönitz käsu läbi viia mastaapne evakueerimisoperatsioon Hannibal, millesse kaasati ka seni pikka aega sadamas ujuvkasarmuna seisnud Wilhelm Gustloff.
Kapteniks määrati sõidu ajaks 63-aastane Friedrich Petersen, kes polnud juba tükk aega meresõitu praktiseerinud ning võttis endale paar "abikaptenit". Laevale hakkas voorima massiliselt haavatuid ja põgenikke. Esimesed 7956 pardale tulnut jõuti registreerida. Seejärel lõppes paber, kuid laevale tuli veel vähemalt paar tuhat inimest. Laeval oli ka ligikaudu 1500 sõjaväeteenistujat, sealhulgas meeskond, senised allveelaevakursuslased, haavatud ja nais-mereväeabilised. Ühe versiooni kohaselt olevat laevale paigutatud ka kuulsa kadunud Merevaigutoa elemente, mis pole kinnitust leidnud.
30. jaanuari 1945 kell 13.10 väljus laev Gotenhafenist 10 582 inimesega (neist 8956 tsiviilisikut, sh kuni 5000 last) pardal. Sihtsadamaks oli Kiel. Kaasa pidi sõitma ka reisilaev Hansa, kuid jäi masinarikke tõttu maha. Algselt mõeldud kolmest eskortlaevast tulid kaasa üks väike hävitaja (suur torpeedokaater) Löwe ja üks torpeedoretriiver.
Kuna laeval oli palju rahvast, otsustas kapten kasutada Kieli jõudmiseks sügavamat avamerepoolsemat laevateed ja kuna sillale tuli raadioside kaudu valeinfo, nagu liiguks pimeduses laevaga ristuval kursil miinitraalerite üksus, käskis kapten süüdata kell 18.00 käigutuled. Hiljem käigutuled kustutati, kuid laev oli juba avastatud vastase poolt. Kell 21.16 sai laev kolm torpeedotabamust Nõukogude allveelaevalt S-13 ja uppus kolmveerand tunniga. Kokku 1252 reisijat päästeti saatelaevade poolt, mida allveelaev samuti rünnata üritas. Põgenikelaeval olnud inimestest hukkus 9343, mis teeb selle kõigi aegade suurima ohvrite arvuga laevahukuks.
Järellugu
muudaAllveelaeva S-13 vastuolulise teenistuskäiguga komandöri Aleksandr Marineskot autasustati hiljem hea tegevuse eest Punatähe ordeniga, kuigi ta ise lootis saada Nõukogude Liidu kangelaseks.[viide?] Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse ta siiski sai postuumselt 1990. aastal.
Wilhelm Gustloffi vrakk lebab merepõhjas oluliselt rohkem purustatuna, kui see võinuks olla võimalik uppumisel. Võimalik, et laeva on hiljem üritatud purustada Nõukogude mereväe poolt, varjamaks katastroofi jälgi.
Esialgu arvestati puuduliku dokumentatsiooni tõttu, et laevahuku ohvreid oli tunduvalt vähem, kuid aastatega on andmeid mitu korda täpsustatud ja arv on oluliselt suurenenud.
Laeva iseloomustus
muudaEhituskontseptsioonilt oli laev ristluslaev. Siiski oli juba ehitades mõeldud ka laeva võimalikule kasutusele hospidallaevana.
Laeva maksimaalne pikkus oli 208,5 m, süvis 7 m, meeskonna suurus 417, reisijakohti 1463, reisikiirus 15,5 sõlme.
Kajutid olid sisustatud mugavalt. Reisijate käsutuses oli ka kino ja bassein. Laeval oli ka eraldi kajutite grupp riigikantslerile, kes ei kasutanud seda aga kunagi.