Saksa keel

Keskajal oli Põhja-Saksamaal kirjakeeleks alamsaksa keel, mis on praegu regionaalkeel.

Nüüdiskirjakeel põhineb suuresti kesksaksa ja ülemsaksa murdeil, mida kõneldi Saksamaa kesk- ja lõunaosas. Keskajal ja varauusajal oli Saksamaa jagunenud paljudeks riigikesteks ning sellepärast puudus tollal kirjakeelt ühtlustav ja reguleeriv organ. Kõige rohkem ühtlustas kirjakeelt kirjanike soov olla mõistetav võimalikult paljudele lugejatele.

Suurim mõjutaja on ülemsaksi murre: kirjakeele tähtis arendaja Martin Luther, kes tõlkis Piibli saksa keelde, tegutses Saksimaa kuurvürstiriigi toonases pealinnas Wittenbergis, kus kõneldi ülemsaksi murret. Lutheri jaoks oli ülemsaksi murre, mida mõisteti laiemalt kui teisi murdeid ja mis kuulus kesksaksa murrete alla, "kuldseks keskteeks" alamsaksa ja ülemsaksa murrete vahel, piiblitõlkel tugines ta suuresti idapoolsematele kesk- ja ülemsaksa murretele.

Kirjakeele kujunemisele aitas kaasa ka barokiajastu Saksimaa kuurvürstkonna prestiiž, kuna Saksimaal tegutses toona palju teadlasi ja kunstnikke, mistõttu peeti ülemsaksi kõrgklassi (kuid mitte lihtrahva) keelt saksa kõrgkeele eksemplariks. Kirjandusteoreetik Johann Christoph Gottsched (1700–1766), kes elas enamuse oma täiskasvanuelust Leipzigis, pidas saksi kõrgklassi kõnekeelt saksa keele juhtvormiks ja sellel baseerus ka tema 1748. aasta grammatikaraamat Grundlegung einer deutschen Sprachkunst, mis oli võtmetähtusega kirjakeele ja keele standardiseerimise arengus. Ka Johann Christoph Adelung mainis oma kõrgsaksa keele sõnaraamatus (Grammatisch-kritisches Wörterbuch der hochdeutschen Mundart, 1774–1786), et tema jaoks tähendas mõiste "kõrgsaksa keel" haritud ülemsakside kõnepruuki, väites, et ülemsaksi murre on saksa keelele sama mis Toscana murre itaalia keelele ja attika murre kreeka keelele. Üheks põhjuseks, miks Frankfurdist pärit Johann Wolfgang von Goethe isa saatis ta õppima Leipzigi Ülikooli oli, et ta õpiks väljapeetumat keelt. Kuid pärast seitsmeaastast sõda, kui Saksimaa kuurvürstiriik hakkas prestiiži kaotama, kadus mõneti ka ülemsaksi murde prestiiž, ning saksa keele fonoloogia hakkas baseeruma rohkem idafrangi (Nürnberg/Würzburg) murretel.

Baltimaade sakslaste kõne- ja kirjakeel on mõjustatud eesti keele sõnavarast ja lauseehitusest. Saksa keel on mõjutanud tugevasti eesti keele sõnavara, lauseehitust vähem. Tüüpiliselt on saksa keelest tulnud eesti keelde nende esemete ja nähtuste nimetused, mis mõisnikul oma kodus olid, aga talupojal mitte.

19. sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel oli saksa keel ülemaailmselt oluline teaduskeel.^[2]

Tänapäeval on saksa keel riigikeel Saksamaal, Austrias, Šveitsis, Liechtensteinis ja Luksemburgis (esimese kolme järgi on tulnud saksakeelsete maade nimetus DACH (Deutschland, Austria, Confoederatio Helvetica), ning on ametlik keel veel Itaaliale kuuluvas Lõuna-Tiroolis ja Belgias Saksamaa piiri äärses Belgia saksakeelses kogukonnas. Alates Namiibia iseseisvumisest 1984 kuni 1990. aastani oli saksa keel üks Namiibia riigikeeltest.

Lisaks on saksa keel ametlikult tunnustatud vähemuskeel mõnes Brasiilia, Itaalia (Trentino), Kasahstani, Poola, Rumeenia, Slovakkia, Taani, Tšehhi, Ungari, Venezuela ja Venemaa osas. Saksa keel on Vatikani korrakaitseüksuse Šveitsi kaardiväe haldus- ja komandokeel.

Saksa keele levila moodustab osa suuremast läänegermaani mandrimurrete kontiinumist, milles lähestikku paiknevad kohalikud murded on tavaliselt vastastikku mõistetavad ning erinevused on seda suuremad, mida kaugemal murded üksteisest geograafiliselt on. Murrete ühtlustamiseks on mõeldud saksa standardkeel (Standardsprache), millel on mitu piirkondlikku varianti. Standardkeele variantide erinevused on väga väikesed, murded aga võivad olla teiste murrete või standardkeele kõnelejate jaoks peaaegu arusaamatud.

Saksa murrete liigitus põhineb 19. sajandi uurimustel. Samal ajal hakkasid paljudes piirkondades tekkima standardkeele ja kohaliku murde segunemisel niinimetatud kõnekeeled (Umgangssprachen). 20. sajandi keskpaigas, eriti pärast Teist maailmasõda, lükkasid kõnekeeled vanad murded eemale. Seda protsessi on soodustanud sõjajärgsed põgenikelained, aga ka raadioside ja televisiooni lai levik ning kooliharidus.

 

Polütsentrilise saksa standardkeele sees eristuvad selgelt Saksa norm (niinimetatud liidusaksa kõrgsaksakeel, Bundesdeutsches Hochdeutsch), Austria norm ja Šveitsi norm. Tinglikult on võimalik eraldi rääkida ka Belgia saksakeelse kogukonna, Lõuna-Tirooli, Luksemburgi ja Liechtensteini standardkeele variatsioonidest.

Saksamaal, Austrias, Lõuna-Tiroolis ja Belgia saksakeelses piirkonnas tarvitatakse standardkeelt aktiivselt kõigis elu valdkondades. Šveitsis piirdub standardkeele funktsioon põhimõtteliselt kirjapruugi keele omaga, samal ajal kui kõnepruugis valitsevad šveitsisaksa murded. Luksemburgis on saksa standardkeele kõrval ametlik staatus olemas ka letseburgi keelel, mis on tekkelt kohalikest saksa murretest välja kujunenud omaette standard.

Sõnavara, mis on kõigis saksa standardkeele variantides identne, nimetatakse kuhjuvalt üldsaksa keeleks (Gemeindeutsch). Üldsaksa keele sõnavara ei või siiski omaette keelevarianti genereerida; tegemist on ainult kõigi standardi variantide ühise vundamendiga.

 

Saksa keele murdeid jagatakse tavaliselt maken/machen-joone ehk Benrathi joone (Düsseldorfi Benrathi linnaosa järgi) alusel alamsaksa murreteks (põhjas), mis jäid teisest häälikunihkest puutumata, ja kõrgsaksa murreteks (lõunas), kus teine häälikunihe toimus.

Kõrgsaksa murded jagunevad omakorda kesksaksa ja ülemsaksa murreteks. Varem tähistati kesksaksa ja ülemsaksa murrete piirina Karlsruhe joont (euch/enk- ehk mähe/mähet-liini). Tänapäeval eelistatakse sellisena vaadelda Speyeri (Appel/Apfel) ja Germersheimeri joont (Pund/Pfund).

Enamikus kesk- ja ülemsaksa murretes on häälikunihe toimunud vaid osaliselt, sealhulgas idakesksaksa murretes, millel põhineb suuresti ka saksa standardkeel. Kolm ainsat täielikku häälikunihet läbi teinud murret on ülaalemanni murre, ülimalemanni murre ja Baieri Tirooli murre.

Alamsaksa rühma kuuluvad need murded, kus teist häälikunihet ei toimunud või see väljendus vähe. Alamsaksa murded tulenevad vanaalamsaksi keelest ning on levinud Põhja-Saksamaal ja Kirde-Madalmaades. Kõnelejad peavad neid sageli iseseisvaks keeleks. Euroopa keelteharta raames tunnistati alamsaksa keel Saksamaal ja Madalmaades ametlikult regionaalkeelena.

Alamfrangi murde Alam-Reini variandid on samuti häälikunihkest eemale jäänud. Keeletüpoloogia vaatevinklist on need siiski tihedamalt seotud hollandi kui saksa murretega. Nende klassistamine alamsaksa murrete alarühmana on seega vaieldav.^[5] Nagu ka hollandi keel tulenevad alamfrangi murded vanaalamfrangi (vanahollandi) keelest.

Uerdingeri (ik-/ich) ja Benratheri joone (maken-/machen) vahel (Düsseldorfis, Mönchengladbachis, Krefeldis, Neussis) paiknevad murded näitavad nii alamfrangi kui ka keskfrangi jooni. Tegemist on kesksaksa-keskfrangi ja alamfrangi murrete vahelise üleminekutsooniga.

Rahvasuus kutsutakse kõiki alamsaksa, vahel ka alamfrangi ja keskfrangi murdeid Plattdeutsch’iks. Sõna Platt, mis jõudis saksa keelde keskhollandi keele kaudu vanaprantsuse keelest, pärineb vulgaarladina sõnast *plattus (tasane, sile) ja seal omakorda tõenäoliselt kreeka sõnast πλατύς (tasane, lai).^[6] Nimetus ei viita mitte geograafiale (kuigi alamsaksa murdeid kõneldakse tõepoolest tasandikel), vaid selle allikaks on eeldatavasti vana alamsaksa väljend platt spreken (avalikult rääkima, selgelt rääkima).^{[7][8][9][10]}

• Kõrgsaksa keel:
  • kesksaksa keel:
    • läänekesksaksa keel:
      • keskfrangi murre (ripuari murre, Moseli frangi murre, Lääne-Lotringi murre + iseseisev letseburgi keel);
      • Reini frangi murre (Pfälzi murre, Hesseni murre, Nassau murre, Saarimaa murre, Ida-Lotringi murre);
    • idakesksaksa keel;
      • Lõuna-Margi murre (siirdemurre idaalamsaksa keelega);
      • Üla-Preisi murre;
      • Sileesia murre (mitte segi ajada sileesia keelega);
      • Tüüringi-Ülem-Saksi murre;
  • ülemsaksa keel:
    • alemanni keel:
      • alamalemanni murre;
      • keskalemanni murre;
      • ülalemanni murre;
      • ülimalemanni murre;
      • švaabi murre;
    • Baieri keel:
      • Põhja-Baieri murre;
      • Kesk-Baieri murre;
      • Lõuna-Baieri murre;
    • frangi keel (idafrangi keel):
      • Ansbachi murre;
      • Maagimäestiku murre;
      • Hohenlohe murre;
      • Alam-Frangimaa murre;
      • Ülem-Frangimaa murre;
      • Vogtlandi murre;
      • Vorvogtlandi murre;
    • Lõuna-Reini frangi murre.
• Alamsaksa keel:
  • alamsaksi keel:
    • põhjaalamsaksi murre (põhjaalamsaksa keel);
    • Ostfaleni murre;
    • Westfaleni murre;
  • idaalamsaksa keel:
    • Margi murre;
    • Mecklenburgisch-Vorpommerni murre;
    • Alam-Preisi murre;
    • Ida-Pommeri murre.
• Alamfrangi keel:
  • Alam-Reini murre.

Raskesti klassistatav on alamsaksa ja kõrgsaksa segakeel Missingsch, samuti endas kõrgsaksa, alamsaksa, taani ja lõunajüüti elemente ühendav Petuh. Lõunajüüti keelt vaadeldakse alamsaksa mõjudest hoolimata üldjuhul taani keele murdena. Lisaks on saksa keele mõjutatud taani Lõuna-Slesvigi murre.

Segakeeli on tekkinud samuti saksa keele kontaktidest mittegermaani keeltega. Heaks näiteks on saksa ja alamsorbi segakeel Ponaschemu. Sileesia keelt (loomuselt saksa ja poola segakeelt) peetakse tavaliselt kas poola keele murdeks või iseseisvaks keeleks.

Jidiš pärineb keskülemsaksa keelest, kuid on edaspidi slaavi ja heebrea mõjude all iseseisvalt arenenud ning omaette kirjaliku normiga keeleks välja kujunenud.

Koloniseerimise käigus tekkis Paapua Uus-Guinea Ida-Uus-Britannia provintsi aladel Unserdeutsch (meie-saksa keel), kreoolkeel saksa keele alusel, samuti Namiibia pidžinkeel Küchendeutsch (köögisaksa keel). Nii üks kui teine on nüüdseks praktiliselt välja surnud.^[11][12]

  Pikemalt artiklis Saksa keele grammatika

Saksa keel kuulub mandriläänegermaani keelte alarühmasse, koos hollandi, friisi ja teiste keelega. Nendega jagab see teatud põhjapanevaid ühisjooni, ennekõike – keerulisi, pealausetel ja kõrvallausetel vahet tegevaid sõnajärje reegleid. Pealause puhul domineerib saksa keeles nimelt põhisõnajärje skeem SVO (alus–öeldis–sihitis), kusjuures öeldis jääb alati teisele kohale; kõrvallauses järgitakse see-eest rõhuvalt skeemi SOV (alus–sihitis–öeldis).

Paljude teiste mandriliste germaani keeltega (või ka inglise keelega) võrreldes on saksa keel säilitanud suhteliselt rikka fleksiooni. Noomenite puhul eristatakse saksa keeles grammatilist sugu (mees-, nais- ja kesksugu), millega ühilduvad artiklid ja (välja arvatud öeldistäite positsioonis) omadussõnad, nelja käänet (nominatiivi, genitiivi, daativi, akusatiivi) ja kahte arvu. Tegusõnade puhul eristatakse mitut ajavormi (nende hulgas nii lihtsaid kui ka liitseid), isikuid, nelja kõneviisi ja kahte tegumoodi. Abitegusõna funktsiooni kannavad verbid sein (olema), haben (omama) ja werden (saama).

Saksa keeles on silmapaistvalt produktiivne sõnamoodustus. Väga palju kasutatakse eesliiteid (tegusõnade puhul; võrreldav ühendverbidega eesti keeles) ja kompositsiooni ehk liitsõnu (eesti keelega analoogselt: Haus+tür – maja+uks, Weihnacht-s+baum+verkäufer – jõulu+puu+müüja).

  Pikemalt artiklis Saksa keele ortograafia

  Pikemalt artiklis Saksa tähestik

Saksa keeles kasutatakse ladina tähestikku koos nelja lisatähega: Ä, Ö, Ü ja ẞ (enamasti väiketähena: ß).

Saksa keele ortograafiliseks eripäraks on, et kõik nimisõnad (sealhulgas üldnimed) kirjutatakse ka lause sees suure algustähega (saksa k Großschreibung), näiteks: der Hund (koer), das Brot (leib), die Zeitung (ajakiri) jne.

Ainulaadne komme pärineb 17. sajandist, baroki ajastust.^[13] Juba hiliskeskajal tähistati saksakeelsetes tekstides suure algustähega või kahe suure algustähega neid sõnu (mitte ainult nimisõnu), mida taheti rõhutada.^[14] Saksamaalt kandus Großschreibung taani keelde ja sealt edasi Taani-Norra personaaluniooni kaudu norra keelde. 1867. aasta reformiga majusklid üldnimede puhul norra keeles siiski tühistati, 1948. aastal loobus sellest reeglist ka taani keel. Tänapäeval kasutavad sama süsteemi mis saksa keeles ainult idafriisi ja letseburgi keel.

(Transkriptsioonid IPA järgi.)

Kaashäälikutähed:

• H/h pärast täishäälikut ei hääldata, nt Kuh [kuː], sehen [ˈzeːən].
• R/r hääldatakse [ʁ], nt Problem [pʁoˈbleːm], rauchen [ˈʁaʊ̯xn̩]. Piirkonniti kohtab ka hääldust [r] või [ɾ].
• S/s hääldatakse [ʃ] (nagu eesti š) enne p’d ja t’d sõna või silbi alguses, nt Sport [ʃpɔʁt], streiten [ˈʃtʁaɪ̯tn̩]; [z] enne täishäälikut, nagu nt Bremse [ˈbʁɛmzə], sauber [ˈzaʊ̯bɐ]; muidu [s], nt Skizze ([ˈskɪt͡sə]. Ss ja ẞ/ß hääldatakse alati [s]: hassen [ˈhasn̩], süß [zyːs].
• Vähestes omasõnades, kus see esineb, hääldatakse V/v [f] (viel [fiːl], Vogel [ˈfoːɡl̩]), võõrsõnades [v] (Variante [vaˈʁi̯antə], Version [vɛʁˈzi̯oːn]).
• W/w hääldatakse [v] (Wagen [ˈvaːɡn̩], Werbung [ˈvɛʁbʊŋ]).
• Z/z hääldatakse [t͡s] (Zahn [t͡saːn], Zeuge [ˈt͡sɔɪ̯ɡə]).
• Ka siis, kui kaashäälik kirjutatakse kahekordselt, hääldatakse seda siiski lühikesena, nt Begriff [bəˈɡʁɪf], Verwirrung [fɛɐ̯ˈvɪʁʊŋ], zusammen [t͡suˈzamən]. Ühendit ck hääldatakse samuti lihtsalt [k] (Rock [ʁɔk], Schock [ʃɔk]), dt lihtsalt [t] (Stadt [ʃtat], Waadt [vaːt]), tz lihtsalt [t͡s] (Satz [zat͡s], spritzen [ˈʃpʁɪt͡sn̩]).
• -ig sõna lõpus hääldatakse paljudes piirkondades [iç] (ç – omapärane kaashäälik, lähedane vene palataliseerunud х’le sõnas хитрый): gruselig [ˈɡʁuːzəlɪç], König [ˈkøːnɪç].
• Lisaks on kasutusel järgmisel kaashäälikutähtede ühendid:
  • sch [ʃ] (nagu eesti š), nt schieben [ˈʃiːbn̩], Geschäft [ɡəˈʃɛft];
  • tsch [t͡ʃ] (nagu inglise ch), nt Kutsche [ˈkʊt͡ʃə], tschüss [t͡ʃʏs];
  • võõrsõnades: dsch [d͡ʒ] (nagu inglise j), nt Dschinn [d͡ʒɪn], Dschungel [ˈd͡ʒʊŋl̩];
  • ch [x] (nagu vene х sõnas хорошо) pärast a’d, o’d ja u’d, nt Loch [lɔx], Buch [buːx]; [k] enne s’i, nt Fuchs [fʊks], sechs [zɛks]; muidu alati [ç]: Bücher [ˈbyːçɐ], riechen [ˈʁiːçn̩], weich [vaɪ̯ç];
  • ng [ŋ] (nagu eesti n sõnas kingad), nt bringen [ˈbʁɪŋən], Ding [dɪŋ];
  • pf [p͡f] (afrikaat), nt Pferd [p͡feːɐ̯t], pfiffig [ˈp͡fɪfɪç].

Täishäälikutähed:

• Ö/ö ja Ü/ü hääldus sarnaneb eesti keele omaga. Ö/ö hääldatakse [œ] (lühike) või [øː] (pikk), Ü/ü [ʏ] või [yː]. Ä/ä hääldus seevastu erineb eesti keele hääldusest, [ɛ] (lühike) ja [ɛː] (pikk). E/e hääldatakse lühikeselt samuti [ɛ], kuid pikalt [eː] (suletud häälik).
• Täishääliku pikkus antakse kirjapildis edasi süsteemitult ja eri viisidega. Näiteks kasutatakse pika hääliku märgistamiseks tumma h’d (Kuh [kuː]), ß’i (süß [zyːs]) või kirjutatakse täishäälikut kahekordselt (Haar [haːɐ̯], Boot [boːt]). Ka siis, kui kõik need tähised puuduvad, on pikk hääldus ikkagi võimalik (gut [ɡuːt], Mond [moːnt], sagen [ˈzaːɡn̩]).
• Kasutusel on järgmised täishäälikutähtede ühendid:
  • ie [i:], nt Knie [kniː], sieben [ˈziːbn̩];
  • ei [aɪ̯], nt beide [ˈbaɪ̯də], weinen [ˈvaɪ̯nən];
  • eu [ɔɪ̯], nt treu [tʁɔɪ̯], Deutsch [dɔɪ̯t͡ʃ];
  • äu samuti [ɔɪ̯], nt äußern [ˈɔɪ̯sɐn], Mäuse [ˈmɔɪ̯zə].
• -er sõna lõpus hääldatakse täishäälikuna [ɐ] (a-švaa), nt Denkmäler [ˈdɛŋkˌmɛːlɐ], Lehrer [ˈleːʁɐ], schlechter [ˈʃlɛçtɐ]. Kuid -e sõna lõpus muutub reduktsiooni tõttu [ə]’ks (e-švaaks), nagu sõnas Mäuse [ˈmɔɪ̯zə].

• Saksakeelne kirjandus
• Saksa laenud eesti keeles
• Texasdeutsch
• Saksa keel Namiibias
• Saksa viipekeel

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Saksa keel

Tsitaadid Vikitsitaatides: Saksa keel

• Ingliskeelne õppematerjal algajatele
• Saksa tesaurus
• Saksa nimede kirjutus ja hääldus EKI teatmikus

Saksakeelne Vikipeedia