Namuri krahvkond

Namuri linn tekkis tõenäoliselt ümber Champeau kaljukünka Sambre'i ja Maasi vahel. Viimastel aastatel on piirkonnast leitud arvukalt eelajaloolisi kivirelvi. Rooma ajal mainiti piirkonda ümber Namuri esimest korda Julius Caesari teoses "Commentarii de Bello Gallico" 1. sajandi teisel poolel eKr. Namurist läänes asusid nervid ja idas germani cisrhenani. Arvatakse, et Namur ise võis olla kodu aduatukkidele, keda Caesar nimetas kimbrite ja teutoonide järglasteks. Caesari sõdades vallutasid Rooma leegionid arvukalt belgide linnu ja asualasid. Pärast kaotust liidendati belgid ja nende territoorium Rooma keisririigiga.

Namuri krahvkonda (ladina in pago Namurcensis) on esmamainitud 832. aastal Frangi keisri (814–840) Ludwig Vaga poolt kui Lommegau (pagus (comitatus) Lommensis) osa. 992. aastal tituleeris Saksa-Rooma keiser Otto III Albert I Namuri krahviks.

Esimene tähtis krahv oli Albert III (1063–1102), kes omandas Stavelot-Malmédy vürstlikult abtilt foogtiameti. 12. sajandi alguseni ohustasid Namuri võimsad naabrid Brabant, Hainaut' krahvkond ja Liège'i piiskopkond. Krahvkonna tähtsad osad annekteeriti; näiteks Dinanti linn läks Liège'i valdusse. 12. sajandist alates õnnestus Namuri krahvidel kantud kaotused enam-vähem tasa teha. Krahv Gottfried omandas näiteks tänu abielule Ermesindega Luksemburgist Longwy krahvkonna. Viimane tähtis kuju esimesest Namuri valitsenud dünastiast oli Heinrich I (1139–1196). Heinrich I päris Durbuy, La Roche-en-Ardenne'i ja Luksemburgi krahvkonnad. Pärast Heinrichi surma puhkes äge pärilussõda Hainaut' krahvi Balduin V ja Heinrichi tütre Ermesinde vahel. Balduin V sai lõpuks Namuri krahvkonna, kui Ermesinde sai Luksemburgi, Laroche'i ja Durbuy. Olukord jäi enam-vähem stabiilseks aastani 1263. Sel aastal müüs Namuri krahv Baudouin II oma krahvkonna Flandria krahvile Guile Dampierre'ist. Dampierre'i dünastia valitses aastani 1421, kui Namuri krahvkond müüdi Burgundia hertsog Philippe Heale.

 

Pärast seda, kui Namuri krahvkonna ostis Philippe Hea, liidendati see suuremasse territoriaalsesse ja poliitilisse liitu, mida kutsuti Burgundia Madalmaadeks. Seda valitsesid Burgundia hertsogid Valois' dünastia Valois-Burgundia kõrvalliinist.

Valois' ajastu kestis aastani 1477, kui hertsog Charles Südi hukkus Nancy lahingus, jätmata maha meessoost pärijat. Burgundia territoriaalne hertsogkond läks vastavalt Saali tavaõigusele tagasi Prantsuse kroonile ja kuningas Louis XI hõivas ka Prantsuse osa Burgundia valdustest Madalmaades. Keiserlikud läänid läksid Charlesi tütre Marie ja tema abikaasa, keiser Friedrich III poja ertshertsog Maximiliani kaudu Austria Habsburgidele.

Alates 15. sajandist valitsesid Lõuna-Madalmaid (koos Namuri krahvkonnaga) Habsburgid. Nende valitsemise ajal kasvas Namuri linna sõjaline tähtsus jätkuvalt. Burgundlased ja Habsburgid tugevdasid linna ja ehitasid selle ümber uued müürid. 16. ja 17. sajandil muutus linn tähtsaks sõjaliseks kindluseks ja sel põhjusel piirati seda korduvalt.

Hispaania perioodil (16. ja 17. sajandil) sai Namur piiskopitooli. Hispaania kuningas Felipe II tahtis teha Namurist katoliikliku bastioni kaitsevalliks kalvinismi leviku vastu. Selleks oli Felipe II-l vaja, et Namuris kehtestaksid end mitu usuordut. Selle tagajärjel sai linn erilise katoliikliku ilme. Felipe II-l õnnestus Namuri kantsi ka märkimisväärselt tugevdada. 1577. aastal saatis Felipe II Don Juan of Austria Madalmaadesse uueks kuberneriks. Namuris võttis Don Juan vastu Marguerite de Valois' (Prantsuse kuninga õe) ja organiseeris tema auks suurejoonelise peo.

 

Namur mängis ajaloo vältel olulist sõjalist rolli. Pärast Hispaania perioodi piirati strateegiliselt tähtsat linna korduvalt. 1692. aastal alistasid Louis XIV väed linna pärast pikka ja raevukat piiramist. Louis ja tema legendaarne sõjaväeinsener Sébastien Le Prestre de Vauban jälgisid piiramist isiklikult. 1695. aastal võttis William III Namuri tagasi. Kuid Hollandi okupatsioon ei kestnud kaua. 1713. aasta Utrechti rahuga läksid Lõuna-Madalmaad Austria Habsburgide võimu alla. Kuigi austerlased valitsesid linna üle, jäi strateegiliselt tähtis kants hollandlaste kätte. Austria võim tõi Madalmaadele tagasi rahu ja vaikuse.

1790. aastal oli Namuri krahvkond üks Belgia ühendriikide asutajaid. 1794. aastal okupeeris revolutsiooniline Prantsusmaa Namuri, viies kohe sisse repressiivse režiimi. Namur sai Prantsuse Sambre-et-Meuse'i departemangu osaks. Prantsuse okupatsioon lõppes järsult pärast Napoleon I kaotust Waterloo lahingus 1815. aastal. Järgnenud Viini kongressil ühendati Lõuna- ja Põhja-Madalmaad Madalmaade ühendkuningriigiks. Sel perioodil ehitati kants taas üles ja see sai enam-vähem tänapäevase ilme. Madalmaade ühendkuningriik ei kestnud kaua. 1830. aastal puhkes Belgia revolutsioon, milles Belgia sai Hollandist sõltumatuks. Strateegiliselt tähtis Namuri kants mängis Belgia revolutsiooniga seotud lahingutes otsustavat rolli.

• Namuri krahvid