Dinant

Dinant asub Maasi jõe ülemjooksul kohas, kus jõgi lõikub sügavalt Condrozi platoo läänepoolsesse ossa. Linn asub järskude nõlvadega orus kaljude ja jõe vahel, mistõttu oli esialgsel asundusel väga vähe ruumi jõest eemale kasvamiseks. Seega kujunes põhja-lõuna suunal piki jõe kallast välja pikliku ja kitsa kujuga linn. 19. sajandil ühendati Maasi jõe ühe haru täitmise teel linnaga linnast lõunas asunud saar Île des Batteurs ('trummilööjate saar').

Tänu linna kohal kõrguva platoo viljakale pinnasele on Dinanti majandust rikastanud ka põllumajandus. Dinanti linn on tuntud dekoratiivsete messingist käsitöötoodete valmistamise traditsiooni poolest. Selle jaoks oli väga kasulik laia ja linna asukohas kergesti navigeeritava jõe olemasolu, kuna see hõlbustas toormaterjali kohaletoimetamist ning käsitööliste töökodade toodangu kiiret levitamist. Linnaelanike jõukuse teine traditsiooniline allikas on olnud linna kohal kõrguvad lubjakivist kaljud. See muutis võimalikuks tipptasemel tööstuse väljakujunemise sealsetes karjäärides: toodeti Belgia musta lubjakivi (Noir de Golzinne) ja Belgia sinist graniiti. Seegi tööstusharu sai suurt kasu laiast ja sügavast laevatatavast jõest.

Linna nimi Dinant tuleneb keldikeelsest nimest Divo-Nanto, mis tähendab "püha org" või "jumalik org". Lisaks võib seda tõlkida kui "taevane kuristik" või "hiilgav kuristik" (sama, mis Nant Dwyfol tänapäevases kõmri keeles).

Dinanti piirkond oli asustatud juba nooremal kiviajal ning ka keltide ja roomlaste valitsemisajel. Dinanti kui asulat mainitakse allikates esimest korda 7. sajandil, mil roomakatoliku kiriku Tongereni piiskopkonna, mille pealinn asus sel ajal Maastrichtis, piiskop Perpète (ka Perpetuus) valis Dinanti oma elukohaks ja rajas sinna pühak Vincenti kiriku. Aastal 870 jagas Lääne-Frangi riigi esimene kuningas Charles II Paljaspea Dinanti valitsemise kahe võimu vahel: Dinanti ühe osa üle valitses Namuri krahv ja teise osa üle Tongereni piiskop (piiskopkonna keskuseks oli sellal Liège).

Ent 11. sajandil andis Saksa-Rooma keiser Heinrich IV mitmed õigused Dinanti üle, sealhulgas turgu ja õigusemõistmist käsitlevad õigused, Liège'i vürstlikule piiskopkonnale. Sellest alates sai linnast üks Liège'i vürstliku piiskopkonna 23st olulisemast linnast (bonnes villes). Sama sajandi lõpus ehitati esimene kivisild üle Maasi jõe ja teostati varem ehitatud kindluse suuremahulised parandustööd. Läbi kogu selle perioodi (kuni 18. sajandi lõpuni välja) jagas Dinant enda üle valitsenud Liège'i linna saatust – tõstes mõnikord küll viimase vastu mässu, kuid olles aeg-ajalt ka osaline Liège'i võitudes ja kaotustes (peamiselt naabruses asunud Namuri krahvkonna vastu).

Linna strateegiliselt oluline asukoht Maasi jõe kaldal tõi kaasa lahinguid ja rüüstamist ning seda mitte alati vaenlaste poolt. Aastal 1466 karistasid Burgundia hertsog Philippe Hea (Liège'i vürstliku piiskopi Louis de Bourbon'i onu) ja tema poeg Charles Südi sealseid elanikke Liège'i sõja ajal Dinantis aset leidnud ülestõusu eest, heites 800 linnakodanikku Maasi jõkke ning süüdates linna põlema.

Linna majanduslik rivaal oli jõe vastaskaldal asuv Bouvignes. Hiliskeskaegsed linnad Dinant ja Bouvignes olid spetsialiseerunud metallitööle, tootes peenelt valatud esemeid hõbedasest messingi sulamist, mida kutsuti nimega dinanderie. Linn tarnis akvamaniile, küünlajalgu, diskoseid (missadel kasutatavaid taldrikuid) ja muid altaritarbeid tervesse Maasi jõe orgu (mille järgi need said nime "Mosani kunst"), Reinimaale ja kaugemalegi.

1883. aastal doktorikraadi saanud Belgia ajaloolane Henri Pirenne käsitles oma doktoritöös keskaegset Dinanti.

 

Vaatamata oma neutraalsusele kannatas Dinant 16. ja 17. sajandil aset leidnud Prantsusmaa ja Hispaania vahelistes sõdades. See tõi kaasa linna hävitamise ja linnaelanikel tuli taluda nälga ning epideemiaid. Aastal 1675 okupeeris Prantsusmaa sõjavägi marssal François de Créquy juhtimisel linna. 18. sajandi lõpus vallutasid Dinanti lühiajaliselt austerlased. Kogu Liège'i piiskopkond loovutati aastal 1795 Prantsusmaale. Linnas toodetud metalltooted (dinanderies) ei olnud sel ajal enam moes ja linna majandus tugines seejärel naha parkimisele ning mängukaartide tootmisele. Samasse aega langes ka kuulsate couques de Dinant '​i küpsiste väljamõtlemine.

Linna tabas häving uuesti Esimese maailmasõja alguses. 1914. aasta 15. augustil võitlesid Prantsusmaa ja Saksamaa väed linna pärast Dinanti lahingus ning haavatute seas oli ka leitnant Charles de Gaulle. Sama aasta 23. augustil hukkasid Saksa keisririigi armee Saksimaa väed 674 linnaelaniku. Tegemist oli 1914. aasta suurima sakslaste poolt toime pandud veresaunaga. Ühe kuu jooksul tapsid sakslased sarnastel juhtudel kokku ligikaudu 5000 Belgia ja Prantsusmaa tsiviilelanikku.^[2]

• Linna silmapaistvaim ehitis on kirik Notre Dame de Dinant. Praegune gooti stiilis kirik ehitati vana kiriku varemetele pärast seda, kui kiriku kõrval olevalt kaljult kukkunud kivid varasema romaani stiilis kiriku aastal 1227 osaliselt hävitasid. Esialgu plaaniti kiriku läänepoolsesse külge ehitada kaks torni, kuid pärast mitme ehitusetapi valmimist (nagu on kiriku kujust ka näha) hüljati see plaan ühe keskse torni kasuks. Kiriku torn on tuntud oma sibulakujulise kupli ning mitmetahulise ja -etapilise katuselaterna poolest.
• Kiriku kohal kõrgub kalju (rocher) vertikaalne külg, mida kroonib kindlustatud Dinanti tsitadell. Tsitadell ehitati 11. sajandil eesmärgiga kaitsta Maasi jõe orgu. Liège'i vürstlik piiskop ehitas aastal 1530 tsitadelli ümber ning suurendas seda, kuid prantslased hävitasid tsitadelli aastal 1703. Tsitadell sai oma praeguse ilme koos kivisse raiutud trepiga (408 astet) aastal 1821 toimunud ümberehituse käigus. Dinanti piirkond moodustas sel ajal osa Madalmaade ühendkuningriigist. Turismihooajal on käigus ka köisraudtee, mis sõidutab külastajaid kiriku juurest tsitadelli tippu.
• Linna kõrval asuvast peamisest kaljust eraldi asub Rocher Bayardi kalju. Kuulsa 12. sajandist pärineva kangelaslaulu "Les Quatre Fils Aymon" järgi eraldus see põhikalju küljest legendaarse suure hobuse, kelle nimi oli Bayard, kabjalöögist. Kaljus olnud kitsast teerada laiendati esmalt aastal 1661. Seejärel laiendasid seda aastal 1698 Louis XIV väed, kes olid Dinanti tunginud (eesmärgiga rajada Maasi jõe äärde lihtsasti läbitav tee). Tänapäeval kulgeb kaljupraost läbi autotee.^[3][4]
• Linnas asub ka saksofoni leiutaja Adolphe Saxi maja. Nime Rue Sax kandval tänaval asuvas majas asub väike muuseum, mis on keskendunud tema elule ja saksofonidele.

•  
  Vaade linnale põhjast
•  
  Dinanti lõunapoolne osa (tsitadellist nähtuna)
•  
  Vaade linnale
•  
  Dinant aastal 1892 (maali autor on Jan Hillebrand Wijsmuller)

 

• Flamiche dinantaise on lahtise piruka quiche '​i kohalik versioon, mida valmistatakse juustust nimega boulette de Romedenne.
• Couque de Dinant on Euroopa kõige kõvem küpsis. Küpsis on magustatud meega ja enne küpsetamist vajutatakse sellese nikerdatud puidust vormi abil kujutis.

Dinanti raudteejaam asub jõe vasakul kaldal. Pealinna Brüsselisse väljuvad rongid igal tunnil ja sõit sinna kestab umbes poolteist tundi.^[5]

• Dinanti David (u 1160 – u 1217; Dinantis sündimine on ebakindel). Filosoof.
• Joachim Patinir või Patenier (u 1480–1524). Esimene maastikumaali viljelemisele spetsialiseerunud kunstnik.
• Antoine Joseph Wiertz (1806–1865). Maalikunstnik.
• Adolphe Sax (1814–1894). Saksofoni leiutaja.
• André-Eugène Pirson (1817–1881). Belgia Riigipanga juhataja aastatel 1877–1881.
• Georges Pire (1910–1969). Dominikaani munk ja Nobeli rahuauhinna laureaat aastast 1958.
• André Buzin (sündis 1946). Kunstnik ja postmarkide kujundaja.

• Belgia rüvetamine (Saksa sõdurite poolt Belgia tsiviilelanike vastu korda pandud kuritööd Esimese maailmasõja ajal)

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Dinant

• Koduleht